-
Sininõmme kalmistu
Sininõmme kalmistul õige mitu tööd teinud, aga ringi kolada pole olnud aega. Iseenesest on see põnev nii asendi, stiili ja kultuuri pärast. Seekord oli siin teha üks väiksem töö ja jäi veidi vaba aega luusimiseks. Omapärane juba selle poolest, et on päris kõrge künka otsas ja praktiliselt haudade vahel kõnniteid pole, veelvähem saab siin kuhugi autoga sõita. Müts maha nende meeste ees kes siin liiva vahetavad või piiret ehitavad, puhas käsi transport, isegi käsikäruga pole siin midagi väga teha. Tassidki seljas stafi kohale. Sattus päris palav ilm olema ja hullult oli kapsaliblikaid ühe niiskema koha peal janu kustutamas, polegi sellist suurt parve varem neid näinud, pildile jäi ainult üks väike osa nendest. Nagu kalmistutel ikka näeb ka siin kalmistul Vabadussõja mälestusmärki, mis piirkonda arvestades täiesti heas korras. Samuti näeb kõikvõimalikke põnevaid raudriste mida mujal tavaliselt ei näe.
Üks päris omapärane “stiilinäide” jäi kuidagi eriti blingina silma. Platsil oli kasutatud kõikvõimalikke ehitusmaterjalide ülejääke mis minu arvates võiks nagu olla jäätmejaamas mitte kalmistul. Aga eks ilu ole ikka vaataja silmades, võibolla mul on mingi väärastunud ilumeel ja ei saa kunstist aru. Pildil ta niiväga hull ei paistagi kui tegelikkuses välja nägi. Ja muidugi leida platsidelt elus lille on omaette küsimus.
Siin kalmistul on täiesti tavaline kui platsi äärte kõrguste vahe on meeter või rohkem ja muidugi omalajal platsi piirete ehituseks kohale veetud kõiksugu materjali vedeleb iga põõsa all. Mis on muidugi huvitav, et neid vanu omaaegseid emailkattega pildikesi näeb nii hauakivide kui puude küljes. Ja hauaplatsid on siis ka nummerdatud, sellist varianti ma pole mujal täheldanud.
Kõikvõimalikke pesakaste ja lindude söögimaju näeb siin ka hulgaliselt, kuigi see pole midagi erilist, seda kohtab juba päris paljudel kalmistutel. Paar huvitavamat hauakivide pilti panin ka siia teistele vaatamiseks. Selliseid on seal kümneid ja kümneid.
Lõpuks siis kalmistu parkla ja lillemüük ka üle vaadatud. Huvitav fenomen on see, et küünlaid praktiliselt müügil pole aga selle eest on lilleletid kilomeetri pikkused. Viskasin kiire pilgu peale ja mis üllatas….. Ei ühtki elus lille, ainult plastmass “Made in China”. Samas nii mõnigi plastikärakas nägi eemalt üsna loomutruu välja.
Sininõmme kalmistu on juba tuttav koht ja nagunii tulen siia veelkord hauahooldust tegema. Tellida saab hauaplatsihooldus@muhkel.ee või tel 5592 3491
-
Kogukonnaga trippimas
Nonii, ikka lasti koos kogukonnaga trippima 😉 Päris ägedaid trippe orgunnitakse, kuigi eks mul ole need kohad enamjaolt juba varasemalt ja korduvalt läbi kolatud. Eelmisel aastal oli ka Ida-Viru tripp ja isegi kui siiapoole 10 trippi jutti teha ei jõua kõiki ägedaid kohti läbi käia. Kui eelmisel aastal alustasime Purtse kindluselamust siis seekord alustasime Kaevandusmuuseumist. Varasemalt siia nii mõnegi grupi toonud aga ise veel kordagi käinud ei olnud. Siin natuke teistsugused reeglid kui tavamuuseumis ja pilet on ka päris soolase hinnaga. Iseenesest päris äge muuseum ja siin läks meil õige mitu tundi koos lõunasöögiga. Aga sellest muuseumist kirjutan ükspäev eraldi pikemalt. Siit edasi kimasime Narva, seal pidi meil olema linnuse külastus giidiga.
Vot sellise rongiga saab siin sõita 😉
Sellega oli muidugi üks huvitav seik ja sõnal on ikka suur jõud. Kui ma enne reisi programmi vaatasin siis mõtlesin, et Narva Hermanni linnus on küll igavesti äge koht ja seal on avatud uusi ruume külastajatele aga mulle meeldiks Kreenholmis rohkem luusida. See on kuidagi selline huvitava energiaga koht kuhu tõmbab tagasi, kuigi ma seal korduvalt käinud. Muidugi eriti äge on seal siis kui lüüsid lahti ja kosed vett täis, see asi on õnnestunud oma silmaga ära näha, eks ma sellest ka ükspäev kirjutan pikemalt.
Kuna tammi juhtimine käib Venemaa poolelt siis ei tea keegi kunagi millal nad suvatsevad lüüsid avada. Kohapeal selgus, et orgunnimisel oli kuskil mingi “kala” sees ja me ei saanud linnusesse, selle asemel saadetigi meid Kreenholmi 😀 😀 Vot mõtle veel, et nii võiks olla… Ah jaa linnuse õuel oli isegi korralik näitus EV taasloomisest ja kohalikud meistrimehed müüvad arheoloogiliste leidude sarnaseid ehteid mida mina tavaliselt töötubades huvilistega meisterdan 😉
Ja olimegi viuh Kreenholmis, giidid aeti vabal päeval välja 😉 Kuna siinne marsruut ja jutt teada siis irdusin vaikselt grupist ja kolasin omal käel. Kreenholmi kohta saab lugeda pikemalt siit. Vahepeal on siin muidugi nats korrastatud ja päris palju üritusi korraldatud. Hakkas silma, et uue peavärava juures on ilusti lipud üleval aga kolmest lipust ainult Eesti lipp on valgustatud. Ühes hoones oli aknal näha isegi nõukaaegset konditsioneeri mis aknaauku käis. Mulgi selline kodus olemas ja täitsa töötab 😉
See rõdu mis ehitati Joala kontserdiks seisab ka paigal. See istutati päris hästi konteksti, kes ei tea see arvab, et see on sama vana kui hoonegi 😉 Kui juba piiri ääres siis tuleb ikka naabreid ka vaadata, huvitaval kombel ikka veel püsib seal ühe maja katusel püsti üsnagi väsinud tornike.
Praegu ühes saalis mingi huvitav sidumismängude näitus ja teises saalis pandi püsti lava miski ürituse jaoks. Mõned päevad tagasi oli isegi hommikutelevisioon Kreenholmis saadet tegemas.
Kolasin nats mööda kottpimedaid keldreid ja ega ülemistel korrustelgi käimata jäänud.
Vanadest ladudest on rämps ära koristatud ja väidetavalt tahetakse siia teha näitusesaalid ja panna liikuma väike rong nii nagu omalajal oli. Kahe tööstushoone vahel oli ka päris korralik pitsaahi 😉 Päris suur teine, mina igatahes üle ääre sisse piiluma ei ulatunud. Tegelikkuses on see muidugi ventilatsiooniava. Kurjad keeled räägivad, et Kreenholmis on plaanis uus ekskursiooniprogramm mille käigus saab sisse ka tornidesse. Sealt pidavat avanema päris äge vaade ümbrusele.
Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, majutuskohaks oli Meresuu spa. Pole siin aastaid käinud, päris kobedaks teine vahepeal tehtud ja täitsa soovitan käia tsillimas. Peale spaad ja vägevat õhtusööki vaatasime üle ka kohaliku kuulsa ranna.
Meresuu spa ees on selline vahva mängiv purskkaev
Hommikul ühe jutiga kohe Rakvere linnusesse. Siin pole ka oma paar aastat käinud, veelvähem muidugi giidi saatel. Kui vähegi ajaloohuvi on siis soovitan käia giidi saatel saate kuulda nii mõndagi põnevat ja proovida ka püssirohtu teha 😉 Kui õigel ajal sinna satud siis näed ja kuuled ka väikest kahuripauku.
Piinakambris saab ka giidi saatel palju teadmisi erinevatest vanadest piinamismeetoditest ja piinariistadest, kas linnuses oli oma timukas või ei jne jne. Linnuses on veel palju muudki põnevat tegevust millest tasub ise osa saada mitte siit lugeda 😉 Kui tiir peal kinnitasime keha kohalikus kõrtsus, toit oli väga hea. Ja läbi ta selleks aastaks ta jälle oligi. Nii, et oodake, nagu lubatud sai kriban ükspäev Kaevandusmuuseumist ja suurveega Kreenholmist pikemalt.
Väike pauk kahurist ka 😉
-
Kivi – Vigala
Paar tööasja aetud tuleb ikka kohalike vaatamisväärsustega ka tutvuda. Egas midagi, kõigepealt kohalikule kirikule pilk peale. Kirik oli ilmselt olemas juba 1339, mil on mainitud preestervend Johannest Vigalast. Eks meil nende dateerimistega on nii nagu on. See päev kui midagi kirja pandi pole ju tegelikkuses õige daatum. Kui miskis allikas mainitakse 1339 siis see pole ju tegelik algusaeg. Ilmselt sellel ajal oli asi ammu valmis ja toimis. Ehitama hakati siiski pigem aastakümneid varem. Eelmise sajandi kolmekümnendatel ehitatud kirikutorn on omamoodi mälestussammas Vigala meestele kes langesid 1905 aasta talurahvarahutustes, I MS ja Vabadussõjas kujutades sõdurit ja talumeest
Käärkambri põrandas on säilinud kivist hauaplaat, mis on dateeritud aastatesse 1390–1400. Selle järgi oli pühakoda olemas hiljemalt 14. sajandi lõpus. Käärkambris on ka nn piiskopirist, millel kujutatakse ülestõstetud kätega piiskoppi. Ristil näeme kuidas on ühendatud nii paganlik kui ka kristlik sümboolika ning see viitab ajajärgule, mil eestlased ei olnud veel kaotanud oma õigusi ning nende vanu uskumusi püüti sulandada kristlikku traditsiooni. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ka uuesti üles ehitatud.
No ja ega ei saa siis jätta ju turnimata kirikutorni, sinna viis ikka päris kitsas trepp. Huvitav kuidas omalajal sinna turniti, kirikumehed pidid ikka üsna “õhukesed” olema.
-
Kirikupüha Petseris
Tegime järjekordse väikse tripi Petserisse, muidugi sattusime täiesti juhuslikult kirikupüha ajal sinna. Algul mõtlesime, et longime niisama ja kolame turul aga kui silma hakkas tänavapildis palju Setu rahvariides naisi siis tekkis huvi mis värk on. Küsisin mõnelt möödakäialt ja saingi teada, et kloostris üritused
Ega midagi, võtsime ka sammud kloostri poole. Kirikupüha kloostris ei näe ju igapäev. Kusjuures rahvast väga ei olnudki üleval.
Marssisime väravast sisse ja osssaaa mida värki…. kus oli ikka lilli. Neid oli terve tee alla välja ilusti mustrisse laotud. Piltidel pole pooltki seda mis tegelikkuses oli. Ikka väga äge teema oli ja kindlasti võimalusel lähen vaatan sellist värki veel.
All kiriku juures oli ikka rahvast ka ja just toodi kirikust välja ikoonid tseremoonia jaoks. Seda kogu üritust jube raske kirjeldada sõnades, pigem peab seda oma silmaga nägema, et saada aimu selle suurejoonelisusest aga samas on see püha väga tagasihoidlik.
-
Narva – Jõesuu
Ükspäev tegime Jüris väikse pitsa üle hulga aja. Üldiselt ma mingi pitsa fänn pole aga korra – kaks aastas võib näksida. Jüri Itaalia pitsakas teevad üsna talutava asja valmis, kuigi võib öelda, et varem tehti paremini. Aga eks söömise juures tuleb ikka häid mõtteid 😉 Varsti järjekordne kogukonnareis Ida – Virusse tulemas, eelmine aasta sai ilma piiranguteta käidud, sel aastal nõutakse teise sordi inimestelt negatiivse testi olemasolu. Pole küll miski vaktsiinivastane aga pimesi torkima ka ei torma enne kui teadlastel ja arstidel pole ühest seisukohta.
Pole erilist vahet kas torgid või ei, nagunii levitavad nii torgitud kui torkimata viirust ühtemoodi. Võite mind nüüd tuimalt lamemaalaseks pidada aga jätab külmaks see arvamus. Ütlen sellepeale, et hakake ükskord ometi oma elu elama. Ootan huviga teateid uute kollete kohta esimese sordi inimeste pidudelt. Aga see selleks, pole kindel kas õnnestub sel aastal reisiga ühineda, seega tuleb ise ära käia 😀 😀 Ühendasime meeldiva kasulikuga, sebisin ühe väikse tööotsa ka sinnakanti ja minek.
Tee ääres kohtas isegi mõnda kanepipõldu, neid vaadates meenub kohe aastatetagune keskkrimka “suurüritus” Viljandimaal kanepilõikustalgute näol 😉 Lõpuks asjad aetud olime tiiruga Narva jõe kaldal, seal üle lombi paistab Venemaa. Siinkandis on huvitaval kombel veel säilinud mõni vana teejupp. Kui meil Põhja – Eestis on tuntud munakivitee siis sealkandis on paekivitee 😉
Narva-Jõesuu on väike kuurortlinnake Soome lahe ja Narva jõe suudmes. Kuuroti kuulsus algas 1873 aastal kui hakati ehitama üürisuvilaid ja heakorda looma. 1876 aastal avati soojade vannide osakond, ehitati muda- ja vesiravila. Narva – Jõesuu oli XIX sajandi algul popiks suvituspaigaks Peterburi aristokraatidele. Seda linnakest on nimetatud ka Läänemere pärliks ja Eesti Rivieraks. Omaaegseid kuulsuseid on siin käinud nagu putru. Ega Narva – Jõesuu pole tänapäevalgi sugugi kehvem kuurort, kuigi vahepeal lasti natuke käest ära. Esimese peatuse tegime sadama juures, siin noored valmistusid just purjetama minekuks ja puude all oli väljas fotonäitus. Hetkel on isegi avatud Narva ja Narva – Jõesuu vaheline laevaliiklus. Ükspäev peaks ära proovima ka selle harulduse. Pikemalt ei hakka linnakese põnevat ajalugu ümber kirjutama, huvilised saavad seda lugeda siit.
Viskasime pilgu peale ka kuursaalile, kahjuks on see väga trööstitus olukorras. Esimene kuursaal rajati siin 1882 kuid see hävis tulekahjus 1910 aastal. Uue hoone projekt telliti kuulsalt poola arhitektilt Marian Lalewiczilt ning maja valmis kiiresti mõne aastaga. Kuursaali peeti kahe MS vahel Narva-Jõesuu silmapaistvaimaks hooneks. Suur osa hoonest õhiti 1944 aastal, säilinud tiivas tehti 1950 aastatel kõvasti ümberehitusi. 1990 aastate alguses hoone põles ja on sellest ajast saadik olnud kasutuskõlbmatu. Kuigi omalajal Silmeti tehase tegelased lubasid selle taastada aga sinnapaika see paraku on jäänud. Vaatasime natuke tiigil toimetavaid partide pesakondi ja tiksusime edasi kodupoole. Huvitav miks osad vesikuppude lehed on vee kohal püsti….
Merikülas vaatasime kohalikku mälestusmärki pankranniku servas. Siinkandis peaks olema ka Peeter Suure merekindluse ehitisi aga eks ükspäev uurin neid ka lähemalt. Kuskil siin peaks olema betoonbunkrid ja kahurialused mis nagu enamus muidki selle projekti ehitisi jäi valmis ehitamata. Siin olla II MS ajal maabunud Balti laevastiku dessant, 516 võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel, kellele oli tehtud ülesanne murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega.
Samuti oli neile antud korraldus kohelda kohalikke inimesi kui vaenlasi, põletada kõik hooned ja tappa kõik vene keelt mitterääkivad inimesed. Merikülas mõrvasid nad täägilöökidega Meta Süvalepa koos väikse pojaga. Dessant hävitati täielikult järgmisel päeval, mistõttu nad ei saanud oma ülesandeid täita. Selle dessandi mälestuseks püstitati siia 1972 aastal mälestusmärk. Kas see seik ka tõsi on teavad ilmselt ainult osalised ise. Internetiavarustes liigub selle asja kohta erinevaid versioone. Aga kui siitsamast mööda väikest teerada mööda pangast alla turnida avaneb ilus vaade liivarannale Narva – Jõesuust Sillamäeni välja.
Koduteel põikasime läbi Haljalas Sämmi grillist plaaniga keha kinnitada. See kahjuks jäi katki, no 15€ tavalise seaprae eest on ikka liig mis liig, isegi restos on asi odavam. Muidugi ei hakanud küsima, äkki olid selle hinna sees ka lauanõud kaasavõtmiseks. Suundusime vanasse heasse Viitna kõrtsu, seal sai alla 10€ per face nii prae, magustoidu, mahla kui ka kohvi. Söök ise maitsev ja soovitan külastada seda rahakotisõbralikku asutust kui sealkandis kõhud tühjaks lähevad.
-
Huvitavaid leide kalmistutel
Sai jälle kõvasti erinevatel kalmistutel toimetatud ja ega siis saa jätta uudistamata mida põnevat inimesed on kunagi paigaldanud hauaplatsidele. Tagasihoidlikkusest on asi kaugel ja vahel ma ikka mõtlen, et kuidas küll 100 aastat tagasi tehti nii ägedaid asju ja kuidas need kohale toodi. Mõnel platsil on hauakivi ikka nii suur, et tänapäeval oleks selle liigutamiseks ikka päris kobedat kraanat vaja.
Vaatasime ringi Viljandi vanal kalmistul, siin näeb jälle täiesti oma stiiliga riste ja raudaedu. Kui mujal on üldjuhul raudaiad nn.. odaotstega siis siin neid väga ei näe. Samuti näeb siin päris põnevate ornamentide ja kujutistega riste.
Siselinnas näeb ka ühtteist omapärast. Nii tänapäevaseid moodsaid raudaedu kui kunagi ammu betoonist valatud riste. Üks natuke erilisem selline betoonrist jäi ka silma…. Miskipärast on sinna sisse valatud klaasikillud ja mitte lapiti vaid teravad servad püsti nagu siil okastega 😉 Huvitav miks küll selline… kas kadunuke oli kõva viinamees või sängitajad väiksed irvhambad. Kusjuures päris hullult on siselinnas kollase sildiga platse ja ega neid pole vähem ka Rahumäel. Just mõnda aega tagasi käisin üht sellist platsi korrastamas uutele omanikele pealematmiseks.
Viru – Nigula kalmistu vanas osas on ka päris huvitavaid ristikesi, vanasti sepad ikka viitsisid möllata asjade kallal. Huvitav, et tänapäeval 3D printerite ja CNC pinkide ajastul selliseid ägedaid asju teha ei suudeta.
Türi linnakalmistu on ka üks huvitav kohake, siia küll enamjaolt enam kirstuga ei maeta ja kalmistu näeb välja üsna trööstitu. Samas näeb siin päris huvitavaid mälestusmärke reas. Nii esimene ilmasõda, vabadussõda kui ka II MS. Siin jäi silma üks väga äge raudse pärjaga raudrist.
Türi vabadussõja ausammas on siin ka päris huvitav, pole sellist kuskil mujal kohanud. Tavaliselt on ikka mingid vormis sõjamehed püssiga aga siin on sõjamehed kilbi ja mõõgaga. Mis veel eriti hea, et mehed on palja “kellaga”
Rannamõisa kalmistul on jälle selline huvitav aiake kuhu saab viia küünla neile kelle hauale minna ei saa
Pärnu vana kalmistu näeb ka natuke omamoodi välja, mõned põnevad ristid jne. Üks huvitav nähe on siin kalmistul, mida tavaliselt näeb Virumaa kandis. Platsid on siin enamjaolt plaaditud, sai isegi siin üks selline töö tehtud. Kui tavaliselt loodus võtab omale kas mõne risti või piirdeaia aga siin on oma valdusesse võetud piirdepost.
-
Kiire tiir Pihkvasse
Sai just mõnda aega tagasi Petseris käidud, nüüd hammas verel ja tuli plaan Pihkvas ka ära käia. Sealkandis muidugi veel paar linnust ka mis vaja üle vaadata aga iga asi omal ajal või veidi hiljem 😉 Kuigi kohe piiri tagant saab bussipeatusest praktiliselt iga paarikümne minuti tagant kas bussiga või marsaga Petserisse otsustasime seekord autoga minna, et saaks vähe teepeal ka ringi vaadata. Kui piir ületatud kimasime Petseri poole, muidugi mis hakkas silma, et tee ääres suva kohtades näeb posti küljes veel telefoniautomaate 😀 😀 Enne Irboskat on tee ääres pisike kabel ja mälestusmärk “Püha küngas” Nu eks sai ikka tiir sinna ka tehtud, kabel väga puhas ja korralik seest. Kui asi uuritud kimasime edasi Pihkva poole. Irboska kindluse jätsime seekord ära, et teiseks korraks ka midagi jääks 😉
Ja juba olimegi Pihkvas, siin plaanisime vaadata ainult kindlust ja koju tagasi kimada. Igati äge kindlus on see, siin on laiamas käinut isegi Lembitu oma väesalgaga ja üsna edukalt. Siinmail muidugi nimetatakse selliseid kindlustusi kremliks, mis teema sellega on pole viitsinud väga süveneda. Kindlus asub väga heas looduslike kaitse eeldustega kohas. Ürikud mainivad linnust juba 9 sajandil ja see oli strateegilise tähtsusega kindluslinn. Elanikud tegelesid siin kaubanduse ja käsitööga.
Esimesed kivimüürid 3 hektarit hõlmava kremli ümber kerkisid 10 sajandi lõpus ja seinad kõrguvad 6–8 meetrini ja paksust on 2,5–6 meetrit. Siin näeb ka väidetavalt Ida – Euroopa suurimat 15 sajandil rajatud Pokrovskaja torni, mis on tänaseks päevaks ilusti restaureeritud. Pihkvat 9 kilomeetri pikkuselt ümbritsenud, 40 värava ja torniga kindlusemüüris asuval viiekorruselisel 90-meetrise ümbermõõduga tornil oli eriline roll Vene-Poola sõjas. Peale kuuekuulist Pihkva piiramist alistasid vene väed 1581. aastal Poola kuninga Stefan Batory väed. Omalajal oli see ka päris kõva Hansalinn.
Kui linnnusemüüride vahel piisavalt kolatud astusime sisse kirikusse, see on vene kombe kohaselt kulda ja karda täis.
Ja lõpuks ikka muuseum ka. Siin on taaskehastuse värki ja muud väljas vaatamiseks ikka väga palju. See on muidugi hea, et asjad ei ole segamini vaid ilusti ajastute kaupa saalides.
Kõikvõimalikke versioone kirvestest ja nuiadest näeb siin nii mitmeski vitriinis
Raudrüüd olid siin ka olemas kõikvõimalikus variandis, isegi hobuse oma oli olemas. Kokkuvõttes väga äge kohake ja tasub täiesti pikemalt uurimist. Linnuse poes on isegi päris suur valik leiupõhiseid ehteid jne. Ja kui neist jääb väheks siis on olemas veel kataloog millest saab numbri järgi tellida omale meelepärase ehte. Kusjuures muuseumipoe kohta olid seal vägagi mõistlikud hinnad koopiatele. Meil ei saa sellise hinnaga asju kätte isegi käest-kätte ostes mitte.
