-
Ruunid….
Ruunide õpitoas on ikka arutlusel olnud kus meil tänapäeval ruune veel reaalselt kasutuses näeb pere- või kaitsemärkidena. Aga ega väga ei näegi, see rohkem tänapäeval selliseks mütoloogiaks muudetud ja praktilist kasutust enam pole 😉 Väikesaartel olen ikka mõnes kohas märganud aga sisemaal pole silma hakanud siiani.. Aga ükspäev möödaminnes Riisipere kandis luusides vanu veski varemeid ja sildu uurides jäi peale värskete seente muudki silma 😉
Täiesti reaalselt kasutusel ühe maja uksel ja mitte ainult, sama märk ilusti ka kõrvalhoonete ustel. Nii… võib öelda, et kasutatakse ikka sisemaal ja tänapäeval ka 😉
-
Kernu mõis
Möödaminnes mõtlesime sisse põigata Kernu mõisa, et nats ringi vaadata. Selle renoveerimisse on ikka natuke raha paigutatud. Kernu mõis tekkis 1637 aastal Kohatu mõisa osana. Kurjad keeled räägivad, et mõisahoone ise rajati aga kõvasti hiljem. 1800 alguses Bernhard Heinrich Conrad Ungern-Sternberg toimetas siin kõvasti ja lasi härrastemaja ringi ehitada. Siin olevat aegade jooksul olnud nii kool, haigla kui hooldekodu. Mõisa esist kaunistab Kernu paisjärv mis on kahjuks hullult täis kasvanud ja erilist silmailu tänapäeval ei paku. Ehk kunagi puhastatakse see ka ära. Mõis seest üsna kobe ja väidetavalt on siin kardinad ja mööbel pärit Inglismaa kuninganna Elizabeth II-le kuuluvast St John’s Lodge’i lossist. Mõisa ajalooga saab tutvuda ettetellitud ekskursiooniga kuid nats saab niisama ka ringi vaadata.
Nii mõnigi lugeja on küsinud, et tuustite ringi igalpool aga kas kuskil söömas ka käite 😀 Noh eks me ikka käime kui aega on, tavaliselt haarad poest midagi või tanklast ja sellega asi piirdub. Noh käisime siis kohalikus mõisakohvilus natuke maiustamas 😉 Kumb ta nüüd oligi…. kas Ludvig või Musu… krt asjad vahetuvad nii kiiresti, et anna olla 😀 😀 Igatahes süüa siin sai ja polnud sugugi paha. Kuigi jah natuke peab ikka selleks raha ka olema. Ja nagu aru saan siis seal talvel süüa ei saa kui just ette ei telli. Interneedumis suht segane värk selle kohta.
-
Vikukilpide uus projekt.
Ükskord ammu sai ajaviiteks üks nahkkattega vikukilp tehtud. Selle tegemise kohta võib lugeda siit ja siit. Seda on nüüdseks isegi vähe pruugitud aga kui keegi ihaleb seda omale jõulukingiks peame läbirääkimisi 😉 Ükspäev sain vähe sobilikku vineeri ja mida sa ikka pimedatel õhtutel teed kui mitte kilpi 😀 😀 Ausalt…. neetidega pusida ei viitsi, et autentsem jääks, sobivad mutrid – poldid ka. Tõin poest neid peoga kohe. Ainuke asi mis poltide – mutritega tegin oli väike kuumutus, et tumedad saaksid. Kuurist paar lauajuppi ka ja läks pusimiseks.
Punane kilp hakkab juba ilmet võtma, praktiliselt veel äär teha. Mõtlen ainult kas ma seekord viitsin toornahaga seda õmmelda. Eelmine kord läks selle peale ikka hullult vandesõnu ja kõik näpud olid auklikud nagu narkari veenid 😀 😀 Kohe kohe saab must kilp ka enamvähem jonksu.
-
Jaapanlase “tuumavarjend”
Kunagi kahetuhandete alguses mingi ambitsioonikas jaapanlane hakkas keset metsi ehitama miskit konverentsikeskust või tuumavarjendit. Kes seda enam muidugi teab mis see tegelikult olema pidi. Vahepeal see teema täitsa ununenud aga ükspäev oli mingi matkasaade kust see värk vilksamisi läbi käis, siis meenus uuesti see teema. Oli isegi kuskil ajusopis meeles, et KAPO pani sellele üritusele miskipärast käe vahele, vennike tunnistati ebasoovitatavaks isikuks ja saadeti riigist välja 😀 😀 Egas midagi, tuli sportlikust huvist mõte asi oma silmaga ka lõpuks üle vaadata. Nujh sinna ikka andis kohale logistada mööda metsateid. Madala autoga sinna ragistama ei soovita minna, kõht käib vastu maad 😉 Lõpuks jõudsime ikka kohale, ega ehitis ise on küll muljetavaldav aga võsa vahelt väga välja ei paista nii nagu üks varjend olema peabki 😀 Muidugi ehituskvaliteet oli siin ikka kõvasti parem kui tänapäevastel uusarendustel.
Väidetavalt olla siin maa all 2 korrust. No ehk on ka, muidugi siin võiks ka “stebelit” teha 😉 pumbad kohale ja tühjaks… Muidugi siin üksi või pimedas koperdada ei soovita, kui üle ääre alla lajatad siis ilmselgelt omal jõul välja ei saa. Muidugi seda monstrumit vaadates tekkis hulga küsimusi… kuidas see rasketehnika sinna kohale saadi ja see hull kogus betooni. Kuhu see väljakaevatud muld pandi…
Siinsamas läheduses on ka vana talukoht mida meenutab ainult korsten ja paar lagunenud abihoonet. Muidugi huvitav oli tükk maad eemal metsa sees üks baraki moodi hoone. Algul mõtlesingi, et miski barakk aga tegelikkuses oli välipeldik kuhu lausa 10 hädalist korraga asjale mahtus 😀 😀 Iseenesest on see kohake siin päris tsill keset suuri metsi eriti neile kes privaatsust armastavad.
-
Üks äge ajalooga vineer
Vineeriga on alati üks hull sebimine, vanasti vedeles igas nurgas ja jagati rõõmuga, ole ainult mees ja vii minema. Aga viimasel ajal see enam nii ei ole, pigem saadetakse prügisse kui ära antakse. Nii mitmestki firmast käinud küsimas kus jääb hullult üle pakendivineeri aga ei anta midagi. Isegi raha eest mitte. Mingi väga karm käsk “ladvast”… kõik tuleb konteinerisse loopida ja prügilasse saata. Ei tea miks see nii on kui asja oleks võimalik tegelikult taaskasutada. Hull raiskamine käib.
Samas laste töötubade jaoks uut vineeri osta pole probleem aga see on päris kallis ja seda kulub palju. See omakorda ajab õpitoa hinna kõrgeks. Ükskõik kuidas sa ka ei säti nagunii läheb tahvlist tubli kolmandik raisku. Lõppkokkuvõttes, et töötuba laste jaoks ei läheks ülemäära kalliks tuleb katsuda sebida teise ringi vineeri 😉 See on ka igati mõistlik taaskasutus prügimäele saatmise asemel. Suvel ikka väga tihti kogesin sellist prioriteetide nihkes olemist. Lapsevanemad jalutavad ringi käed õlut täis ja siis kui laps küsib viiekat õpitoa jaoks, kus saab ise midagi oma kätega meisterdada siis peetakse seda väga kalliks 😀 😀 Kui juba praegu ei raatsi oma pensionifondi investeerida mida sa siis tulevikus saada tahad.
Puht juhuslikult sattusin ühe vana maja kapitaalremondile ja küsisin töömeestelt kas ma võin selle vana vineeri mis nad seinast maha kougivad ja prügikonteinerisse viskavad omale võtta. Küsiti kohe mille jaoks… Seletasin teema ära ja ülla-ülla töömehed olid väga mõistvad. Ütlesid, et nad siis vineeri konteinerisse ei viska vaid panevad seina äärde virna, võtku ma niipalju kui vaja on. Tarisin selle virna koju joonistasin tuimalt ringid peale ja kukkusin kilpideks saagima. Vaatasin küll, et vineeril templid peal nagu ikka ja ei pööranud sellele tähelepanu. Üldjuhul igal vineeritahvlil tootja tempel peal. Midagi jäi sellest templist siiski sügelema 😀 kuskilt koitis, et Luterma oli ju EW aegne vineeritehas. Egas midagi google aitab 😀 😀 Kurja, tuleb välja, et ilmselt see vineer ongi toodetud enne II maailmasõda A.M. Lutheri aktsiaseltsis. Mis 1940 aastal natsionaliseeriti ja sõjas kõvasti hävis. Peale sõda tehas taastati ja sellest sai uuesti vabrik. Aastatel 1945–1968 kandis vabrik nime Tallinna Vineeri ja Mööblivabrik, 1968–1993 Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat (TVMK) ja 1993–1996 — AS Marlekor. Vot nii, et nüüd kasutame õpitoas kilpide meisterdamiseks ajaloolist EW aegset vineeri.
Vot sellised vahvad juba lakitud kilbid saab sellest vineerist. Eks enne jõule Viikingite külas õpitoas näeb mida lapsed nendest toorikutest teha oskavad 😉 Nüüd mõtlen mis jääkidega teha, kas meisterdada nendest ka midagi või kütta ilma soojemaks.
-
Koeru kirikuaed ja von Tollide kabel.
Tegime lapsevanemaga aega parajaks ja luusisime vähe Koerus, mõtlesime ehk saab sisse põnevaid laemaalinguid vaatama… Peaks ju teeliste kiriku raames lahti olema aga ei midagi, kahjuks kinni mis kinni. Koeru kirik pidavat olema üks Kesk- Eesti vanemaid kirikuid, ehitusajaks peetakse 13 sajandi teist poolt. Mõnda aega tagasi avastati siin 13 sajandil loodud ja hiljem ülemaalitud seinamaalingud ja õige mitu aastat möllasid siis suvepraktika raames kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna üliõpilased. Spetsialistide sõnul olla vanasti kirikud oluliselt värvilisemad kui seniajani arvati. Siinsed maalingud on rikkalikud ja väga hästi säilinud kõikides võlvides ja teist nii ägedat maalingutega kirikut teist pole. Egas midagi tuleb siiakanti uuesti asja teha. Kuna sisse ei saanud siis tegime väikse tiiru kirikuaias. Kurja küll ilgelt nõme, et siia on lastud terve joru tänava äärekivist piirdeid teha….. Ma arvan, et kirikuaias nüüd kull neid olema ei peaks.
Keegi oli pannud pesakasti hauakivi alusele, päris äge installatsioon muidugi. Huvitav kas mõni linnuke seal pesitseda ka julgeb. Ja muidugi hakkas silma ka üks põnev raudrist, sellist pole veel varem kohanud kuskil.
Kui kirikuaed uuritud käisime vaatasime von Tolli kabelit kah. Siinkandis luusinud nõrkemiseni aga Aruküla mõisast ja põnevast kaevumajast pole kaugemale saanud. Seekord siis sai see teoks. See matusekabel restaureeriti korralikult 1996 aastal ja tegelikult tahaks juba uuesti kõpitsemist nii mõnestki kohast. Huvitav , et siia on maetud peale von Tollide ka üks seltsidaam 😉 Peaks ükspäev sinna sisse ka katsuma saada. Kohalikust muuseumist pidavat olema võimalik seda sebida. Tegelikult on Järvamaal terve joru põnevaid muuseume millest ilmselt enamusel aimugi pole.
-
Rõngu linnus
Sai Rõngu kandis õige mitu päeva asjatatud, ega siis saa jätta tutvumata kohalike vaatamisväärsustega. Rõngus muidugi veel peale linnusevaremete ka pillimuuseum aga sinna ei jõudnud 😀 😀 Rõngu linnus olla ehitatud 1340 aga kes seda enam mäletab 😉 Keskajal kuulus linnus Tödwenitele, hiljem jesuiitidele, kes tegid sellest oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558 toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel, linnus käis käest kätte ja linnus purustati.
Tänapäeval on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati omalajal Suure-Rõngu lossi ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit eemal. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, Eesti päritolu kindral Carl Friedrich Tenner. Linnus iseenesest kaitses teederisti, kus Tartust tulev maantee hargnes seal Viljandisse ja Riiga minevaks maanteeks, millega omakorda ristus Rannu-Otepää maantee. Siinsamas on ka mälestuskivi Stella Pahapillile kes kinkis ca 14 ha suuruse lossimäe pargi Rõngu vallarahvale. See tuli Stellale tema eelmise abikaasa Ants Erik Kersoni (1918-1981) tagastatud päranduse kaudu, kes ise oli mõisa ja maatüki omanikuks saanud oma isa Erik Kersoni (1881-1921) läbi. Erik Kersonile anti see maa riigi poolt EV algaastail, seoses tema teenetega Vabadussõjas.
