• Viimne puhkepaik

    Kännud ja sammal põgenege

    Kändude freesimine surnuaias

    Juba pikemat aega on küsitud, et kuidas saab hauaplatsilt ära suured ja inetud kännud. Ega ühest vastust polnudki. Käsivarrejämeduse kännu juurib labida ja kirve abil välja, aga suurema puhul tekib jama. Kännufreesid küll ammu juba olemas, aga üldjuhul ikka traktorilt käitatavad. Aga traktoriga pole võimalik platside vahel manööverdada ilma naaberplatse lõhkumata. Varasemalt mõnel korral oleme mootorsaega maha nüsinud, aga see hull töö ning kette ja latte läheb nagu leiba.

    Kuna see kändude eemaldamise teema muutus aina aktuaalsemaks tekkis huvi, kas väikseid kännufreese kuskil renditakse. Veidi uurimistööd ja selgus, et uudse asjana on pisikesed bensiinimootoriga kännufreesid saadaval Cramo tööriistarendis.

    Egas midagi, Pärnamäel tekkis kohe võimalus seda katsetada. Seal oli ühel platsil lausa 4 kändu, mis oli vaja kuidagi kätte saada. Rendist läbi, frees kärru ja minek, hea pisike aiakäru suurune riistapuu. Kaalu ainult kuskil 150 kilo kanti, nii et hädapärast saab isegi üksi majandatud sellega. Natuke pusimist ja neli kändu olid läinud nagu poleks neid olnudki. Nüüdseks oleme kännufreesi kasutanud nii mitmelgi kalmistul ja ütlen, et väga hea riist kitsastesse oludesse. Saab hakkama isegi suure saarekännuga 😉

    Sambla eemaldamine kividelt survepesuga

    Sambla eemalduseks ja piirete pesuks oleme mõnda aega kasutanud mobiilset survepesurit. Selle soetamisele eelnes päris korralik eeltöö leidmaks optimaalse survega pesurit. Liiga lahja ei pese mustust maha, aga liiga võimas lammutab piirde ära 😀 😀 Lõpuks sai leitud sobilik ja seda on nüüd juba usinasti katsetatud, isegi vanad lootusetult sammaldunud vaasid saab puhtaks. Muidugi survepesuga pestes tuleb arvestada, et vanadelt hauaplaatidelt peseb maha viimasedki kirjete jäänused ja need tuleb uuesti üle värvida. Aga sama juhtub ka käsipesu puhul, nii et, ei midagi uut.

    Päris kõike ei saa survepesuriga pesta. Kas ei pääse veega ligi või on piire mikropragusid täis jne. Siis on alternatiiv käsipesu. Võtab küll aega, aga asja saab.

    Kokkuvõtvalt saame nüüd kännud kätte ja piirded puhtaks lihtsamalt, sest vajalikud tööriistad on olemas.

    Hauahoolduse teenust pakun üle Eesti, kui soovid ka abi, kirjuta hauaplatsihooldus@muhkel.ee ja küsi pakkumist. Hind oleneb tööde mahust, aga mitte kalmistu asukohast. Eks ma ise planeerin Põlvamaa tööd ühele nädalale ja Tallinna surnuaedade tööd teisele nädalale. Hinnad ja järjekorrad on mõistlikud. Küsi julgesti.

  • Muu värk

    Taagepera

    Möödaminnes põikasime lossi juurest läbi. See päris huvitava ajalooga loss, nagu need ikka omalajal on käinud käest – kätte, olnud pankroti äärel, siin on olnud ka vaimuhaigla ja kopsuhaiguste sanatoorium jne. Tänapäeval hotell ja spa. See tuleb ka ükspäev järgi proovida. Siin lähedal on isegi täitsa oma parunite kalmistu olemas, kahju ainult, et üsna räämas. RMK matkarada ka siinsamas olemas, kunagi korra isegi oleme selle läbi marssinud. Ja “Musukivi” juures saab musutada ka 😉

  • Tripid,  Tsill

    Arkna mõis

    Ükspäev sai möödaminnes Arkna mõis ka üle vaadatud. See on küll ilusti maantee ääres aga tavaliselt sinna sisse põigata pole mahti. Üldjuhul on mõisakompleksid sealkandis üsna suured ja nendega pole võimalik tutvuda 10 mintsase jalasirutuse ajal. Mõisa Peahoone ehitati 1887 aastal ja stiililiselt on peahoone neorenessanslike detailidega ehitud historitsistlik kahe korruseline kivihoone. Algselt olla olnud hoone teisel korrusel kitsad piluaknad, mis väidetavalt on 1920-ndatel ümber ehitatud. EV algusaastatel oli siin Virumaa põllutöökool ja ajavahemikul 1936 – 1993 oli siin loomakasvatuskool. Peale seda seisis paarkümmend aastat tühjana. Nüüd toimetatakse siin vaikselt ja ehk kunagi saab jälle vaadata üht korrastatud mõisa. Siin on ka üks silla laadne toode, huvitav mis ajast see pärit on…

    Piilusime veidi sisse ka. Siin on isegi päris palju algseid asju säilinud, päris äge oleks kui need ka säilitataks. Siin näeb nii kahhelplaatidega kaetud põrandaid, nikerdatud uksepiirdeid jne. Eriti äge on reljeefsetest glasuurkahlitest suur kamin. Seina peal oli ka päris äge vints millega sai keldrist küttepuid üles vinnata 😉 Ühe akna peal vedelesid ka nõukaaegsed kommutaarorid, need oleks päris head muuseumieksponaadid.

    Luusisime veidi ka keldris, siin veel paras segadus aga küll saab korda. Ühes ruumis olid isegi veel nõukaaegsed agitpunkti rekvisiidid alles. Neid saaks tänapäevalgi kasutada 😀

  • Tripid

    Sillamäe promenaad

    Sattusin tööasju ajama Sillamäele, kui juba siin siis tuleb promenaad üle vaadata. Seda enam, et töökaaslased polnud varem seal käinud. Kõigepealt tiba toimetamist põllul, kahjuks midagi põnevat ei leidnud. Ainult üks rästik jäi silma 😉 Sellise sõbrakese käest saad sutsaka ära ka kui plätudega kõrges rohus trambid ettevaatamatult. Kui toimetused tehtud kimasimegi promenaadile. Sillamäel hetkel hullult suured teede ehitusprojektid käsil seetõttu kõvasti ümbersõite. Aga lõpuks kohal, ise käisin siin viimati siis kui rannaäärne promenaad veel valmis ei olnud. Nüüd see ka valmis ja hea varasematest postitustest muutuste osas näpuga järge ajada 😉 Ehituse alguses oli kõik lage, siis hakkas asi vaikselt looma ja nüüd asi valmis.

    Päris põnevaid ja ilusaid peenraid näeb siin. Lehtla ees võõrasemadest sini-must-valge peenar, kurja pole nii tumedaid võõrasemasid varem tähele pannudki. Igatahes päris efektne peenar.

    Lehtla taga on väike sillake üle Sõtke jõe mereäärsele promenaadile. Kui viimati käisin siis olid purskkaevude kohal ainult tühjad augud aga nüüd täitsa toimivad juba. Siin võib pimedas äge olla kuna purskkaevud on valgustusega. Edasi minnes on siin hulgaliselt dekoratsioone nii pallide kui loomakeste näol, algul vaatasin, et betoonist aga polnudki…. kummikate hoopis. Selline nagu staadionitel. Isegi võrkkiiged ja grillikohad koos grillidega on olemas. Põnevuse otsijatele on tehtud köiest rippsild. Käisin üle, päris äge asi. Igatahes on see teema siin päris tsill ja kindlasti tasub isegi skeptikutel kes arvavad, et idaosariikides midagi ei ole siin jalutamas käia. Tagasiteel kiire Langevoja külastus ka.

  • Tripid,  Tsill

    Ida – Virus mälu värskendamas.

    Vahel külastan vanu juba käidud kohti. Huvitav on vaadata muutuseid. Mõni kohake on aastate jooksul säilinud praktiliselt muutumatuna aga on kohti mida ei tunne äragi. Alustasime Tudulinna kiriku tudeerimisega. Siin pole praktiliselt midagi muutunud, huvitav kas see kirik üldse toimib. Ei ole siin kunagi mingit liikumist märganud. Edasi piilusime kohalikku elektrijaama. Huvitav, et siin pole kuulda olnud “paduroheliste” kiunu elektrijaama maatasa tegemise kohta. Kala ei pääse ju ujuma sinna kuhu tahab 😀 😀 Igatahes pais omal kohal ja tundub, et elektrijaam ka toimib. Huvitav, et siinsamas kõrval olevat maja ei ole keegi veel elamiskõlbulikuks teinud. Seisab juba aastaid kasutuseta, kuigi tundub, et keegi midagi nokitseb. Muru niidetud ja rämps koristatud. Ilus kohake elamiseks.

    Järgmine sihtpunkt oli Iisaku kandis olev matkarada. See on natuke teistmoodi kui muud RMK värgid. Vaatetorni ja lõkkekohtade ehitamisel on kasutatud söestatud puitu. Söestamist on kasutatud juba krt teab mis ajast puidu kaitsevahendina. Osad tegijad räägivad, et pidavat kordades parem olema kui pinotex. Kullaaugust sõitsime tuimalt mööda, ei hakanud ennast isegi ahvatlema sellega 😀 😀 Vaatetorni lähedal tee ääres näeb ühe vaigutuspuu jäänuseid. Sellist vaigu kogumise meetodit tänapäeval enam vist ei kasutata. Turnisime vaatetorni aga loodus on oma teinud ja siit ümbrust enam ei näe 😉 Viimati kui siin käisin siis ülevalt raba laudtee paistis aga nüüd näed ainult ilusaid männilatvu lähedalt.

    Vaatasime lõkkekoha ka üle. Täiesti ok oli, ei mingit läbu ega prahti ja küttepuid oli ka. Siinses grillimajas oleme kunagi isegi ööbinud 😉 Tegime väikse jalutuskäigu laudteel ka. Peale mõne sisaliku ja ühe päevakoera kedagi ei kohanud.

    Tagasiteel põikasime sisse von Rosenite kabeli juurde, see ongi veel ainus asi mis enamvähem säilinud. Kalmistu ise praktiliselt hävinud, üks raudaiaga hauaplats on veel näha ja kogu lugu. Väiksed muutused siingi. Kui viimati käisime siis sai kabelisse sisse ka aga nüüd on uksed keti ja tabalukuga suletud. Huvitav miks? Kas mõni pehmo kaebas, et võib auku kukkuda või mis 😀

  • Tripid

    Lõuna – Eesti põnevad bussijaamad ja muud kohad

    Üle pika aja sai asjatatud Lõuna-Eestis ja nagu ikka jääb midagi uut ning põnevat silma. Õige mitmes maanteeäärses bussijaamas näeb huvitavaid puukujukesi. No ei saanud kohe tuimalt mööda sõita 😉 Nii kuramuse lahedad nägid välja. Paari kohta tahtsime veel sisse põigata aga tuli edasi lükata. Sõdurid mängisid oma sõjamänge, ei hakanud vahele trügima. Kobisime Annimatsi kämpingusse, uus maja näeb välja päris tsill ja ega tubadelgi viga pole.

    Järgmisel päeval askeldasime veidi Kraavi kalmistul. Siinsamas lähedal oli ka üks omamoodi kirik mis omalajal ehitati õigeusu kirikuna. 1995 aastal pühitseti kirik luterlikuks ja kuni aastani 2011 toimusid siin nii luterlaste kui õigeusklike jumalateenistused. Aastast 2011 on Kraavi kirik taas õigeusu kirik aga jumalateenistusi siin ei toimu kuna puudub toimiv kogudus. Tahtsime sisse ka saada aga sel korral ei õnnestunud.

  • Tripid,  Tsill

    Tuvitorn

    Mõnda aega tagasi sai luusitud mööda nurgataguseid ja nagu ikka leidub seal asju millest pole kuulnudki 😀 😀 Puht juhuslikult sattusime miski tornikese juurde, algul ei saanud pihta mis torn see selline suva kohas on. Natuke interneedumis surfamist ja ennäe imet… Tuleb välja, et pesuehtne tuvitorn. 1869 aastal ehitatud tornike kuulus Kavastu mõisa kompleksi. Varasemalt teadsin, et neid on mujal maailmas nagu näiteks Egiptuses. Seal käies jäi mõni silma. Aga Eesti oma nägin esimest korda, polnud varem isegi kuulnud midagi kohalikest tuvitornidest. Kahju, et interneedumis praktiliselt info puudub Eesti tuvitornide kohta. Isegi selle Kavastu torni kohta on ainult paar mitte midagi ütlevat lauset. Igatahes jälle midagi uut ja põnevat mida tasus vaadata.

    Veel jäi silma üks huvitav muuseum 😉 Sinna katsun ka ükspäev sisse astuda.