-
Katsetame mitte käepäraseid vahendeid
Mõnda aega tagasi sai katsetatud söögiteol natuke teistmoodi vahendeid. Miks lihtsalt kui saab keeruliselt 😀 😀 Külmas vedeles üks väike lihakäntsakas millest kannatab miskit improviseerida, mõtlesin pistaks suitsu. Kaevasin suitsuahju lume alt välja, likvideerisin mõned ämblikuvõrgud ja jooksin ahju käima. Aga millega suitsu teha? Kurja küll, sellise lumega metsa lepaokste järgi ronida ei viitsinud. Meenus, et eelmisel aastal sai maha võetud üks õunapuu mille pakud vedelevad kuskil riidas.
Veidi vehkimist lumelabidaga ja paar pakku oligi käes. Nüüd saag käima ja laudade saagimine alaku. Saagisin ühe hooga terve pinutäie laudu suitsetamiseks. Ega laastugi saa raisku lasta, seda just imehea suitsuahjus suitsu tegemiseks kasutada. Ja saladuskatte all ütlen, et see laast kõlbab ka kodus seente kasvatuseks. Õunapuulauaga saab grillis liha või kala suitsetada ilma suitsuahju omamata.
Viskasin puru ahju põhja ja installisin liha lauaga ahju. Mõni tund ahjuga pusimist ning võis lisada tomatid ja õunad. Veel pool tunnikest kannatust ning valmis nad saidki. Nämmaaaaa milline värv ja lõhn. Nii, et kui nüüd keegi tahab näiteks grillil suitsetamiseks õunapuulauda või suitsuahju laastu siis minult saab suuremas koguses ja nagu juba eelnevalt mainisin siis laast sobib ka seente kasvatuseks.
-
Laitse raadiojaam pilvepiirilt
Mõnda aega tagasi said Laitse raadiojaama hooned tudeeritud nii seest kui väljast, aga mitte taevast. Pikemat juttu sellest raadiojaamast saab lugeda siit. Seekord polnudki plaanis sees luusida vaid lihtsalt pilvepiirilt pilk peale visata. Igatahes on vaade üsnagi muljetavaldav. Kahju, et selle kompleksiga pole ikka veel midagi asjalikku ette võetud.
-
Allika sulps linnulennult
Mõnda aega tagasi küsiti kas meie firma oleks huvitatud talisuplemist tutvustavat kogukonnaüritust “Allika Sulps” toetama. Siin polnud isegi mõelda vaja, loomulikult toetame ägedat üritust. Ürituse toimumise päev juhtus plaanivaba olema ja mõtlesin mis ma ikka kodus passin, lähen vaatan selle ürituse oma silmaga üle 😉 Mõeldud tehtud, droon näppu ja minekut. Kurja, kohapeal rahvast nagu simmanil. Vaatasin asja üle, väga tsill üritus. Tiba hakkas isegi sügelema, et ujukaid kaasa ei haaranud, saunast jääauku karata on päris tsill. Kohapeal oli õige mitu sauna ja kümblustünni. Katsusin suurest tuulest hoolimata drooniga mõned pildid teha. Ühtteist sai isegi pildile. Nagu aru sain siis osales sellel üritusel kõvasti üle 200 inimese ja kõige kaugem osaleja oli Tartust.
Paar väikest videot üritusest sai ka 😉
-
See teine hooaeg.
Üsna tihti küsitakse, et mida me väljaspool kalmistuhooaega teeme. Siis just hakkab see kõige põnevam hooaeg uute projektide ja väljakutsetega 😉 Et mis me siis teeme? Alustuseks taastasime metsas paarsada meetrit vana kohati maha langenud võrkaeda. Mädanenud postide asemele paigaldasime uued, aiaaukudesse kombineerisime uue võrgu. Ühes kohas võsa vahel olid linnud osavalt ära kasutanud longu vajunud võrkaia ja sinna külge pesa aretanud. Järgmise teemana tuli sadakond meetrit vana põõsastest läbi kasvanud võrkaeda eemaldada ning selle asemele ehitada uus roigasaed. Kõigepealt läks ehituspoodidest immutatud aiapostide otsimiseks ja hinnapäringuteks. Tuli välja, et sobilikud aiapostid olid üle mõistuse kallid. Juba mõtlesin, et tuleb neid hakata ise tegema. Siis sattusin mingeid asju ostma Deposse ja mida ma näen, just sobilikud aiapostid on letihinnaga üle poole odavamad, sellest hinnast mis oli kõige soodsamal hinnapakkumisel 😀 😀 Nii, et meie ehituspoodide ahnusel pole piire. Egas midagi koorem poste kärru ja tuld. Objektil saag näppu ja metsa latte tegema. Leidsin metsast sobilikke latte otsides ühe imekombel säilinud nõukaaegse maamärgi, otseloomulikult tuli sirbist ja vasarast pilti teha 😀 Lõpuks kuhi latte tehtud ja õuele veetud. Nüüd läks vana võrkaia jäänuste maast väljakoukimiseks. Omast tarkusest mõtlesin, et kui lõikan relakaga aia nii umbes 5 meetristeks juppideks ja siis tõmban autoga sahinal maast välja. Mnjh paar tükki sain kätte aga ülejäänuid isegi ei liigutanud. Mis siin ikka, hüppasin autosse ja küla peale traktorit otsima 😉 Sain ühel metsaveokal sabast kinni, väga abivalmis juht juhtus olema. Leppisime kokku, et mõne päeva pärast tuleb teeb asja ära. Senikaua sai roigasaia eeltööd tehtud, pinnasepuuriga augud maasse ja uued postid paika. Kokkulepitud päeval oligi traktor kohal. Osav mees oli, rebis palgihaaratsiga viuh vana aia maast välja, pakkis kokku ja viis minema.
Väike video palgihaaratsi mittesihipärasest kasutusest 😉
Vahepeal polnud muude asjaajamiste pärast mahti aeda ehitada 😉 Loodus pakkus lisatööd 😀
Võibolla oligi hea, et katustelt lumelükkamine vahele tuli ja aiaehitus edasi lükkus. Poolik aed sai kohe korraliku lumetesti. Tänu sellele tuli kohe välja väike kruvipraak. Huvitaval kombel oli lume raskuse all osa 5mm jämedusi kruve murdunud nagu makaronid. Kusjuures need olid ühe teise tootja kruvid mida sai asenduseks võetud. Edaspidi on teada millist tootjat tuleb välistada. Ega midagi, uued kruvid sisse ning loodame, et need peavad 😉 Seekord muud teha ei saanudki. Sügava lumega ei viitsinud metsa latte tegema minna, õnneks asjaga ei põlenud ka.
Kui lumi vähemaks sulanud sai metsast roikaid juurde toodud ja aed ära lõpetatud. Mingil ajal tuleb ainult veel relakaga suuremad “karvad” lattidelt maha lasta aga sellega pole kiiret. Ja siis hakkas see kõige mõnusam töö 😉 taevasse helendavate tähekeste tegemine ja ilma soojaks kütmine. Kõik lattidest jäänud oksad tuli ära põletada.
-
Kuidas saada linnud pildile käepäraste vahenditega
Mõnda aega tagasi sai siin aretatud uus pesakast-söögimaja ja seda päris edukalt ka katsetatud. Selle katse söögikoha on omale lisaks tihastele ja puukoristajatele leidnud ka pasknäärid ja orav. Need viimased on üsna arad ja iga liigutuse peale on viuh kadunud. Läbi akna linde pildile saada üsna niru, klaas moonutab pilti päris korralikult. Idee poolest saaks fotoka iseseisvalt välja panna ja seda äpiga juhtida, aga fotokat polnud kaasas.
Kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab 😀 😀 Droon ju kaasas 😉 Sai kohe kiirelt redelist, ämbrist, värvipurgist ja lauajuppidest aretatud droonile alus. Droon paika ja ise mujale asjatama. Vahepeal äpist vaatad mis toimub. Oi kurja ikka väga häid pilte ja videoid sai lindude toimetamisest. Kahjuks muidugi orav ja pasknäärid ei tulnud uuesti sööma. Nemad käivad hommikul kindlal kellaajal ja päeva peale tulevad üliharva.
Panen siia paar pilti puukoristajate ja tihaste portreedest
Siin üks väike video puukoristaja toimetustest.
Ja siin toimetab tihane. Nii, et nüüd mitme loomkatse peale võin kindlalt öelda, et pesakast-söögimaja toimib väga hästi ja üks hea asi on selle juures veel. Kui tavalises söögimajas ajavad linnud väga palju toitu üle ääre maha, siis selles söögimajas on see praktiliselt olematu. Seda tänu sellele, et söögimaja on kolmest küljest kinni ja esiserv on piisavalt kõrge. Veel on huvitav see, et katsetatud sai metsalindudega erinevaid toidusegusid. Kõik muu peale hirsi süüakse jäägitult ära. Hirss jäetakse metsalindude poolt söömata isegi suurema näljaga. Seega kui tahate toita ainult metsalinde mitte linnavarblasi siis pole hirsiga toidusegu mõtet osta. Pesakast-söögimaju saab meie poest osta nii valmis tükina kui ka ise kokkupanekuks.
-
Hara saar
Varasemalt kunagises Hara allveelaevade demagneetimise sadamas kolanud nii suvel kui talvel ning igakord jääb ahvatlusena silma siinsamas lahesopis asuv väike saareke. Paati kahjuks pole millega sinna aerutada, väidetavalt muidugi pidi mõõna ajal saama sinna jala ka minna kivikülvi kohalt. See mõte on muidugi alati katki jäänud seetõttu, et puudus on julgetest kaaslastest 😉 Seekord tegime kindlapeale mineku, üks tuttav oli käinud just sadamas luusimas ja andis teada, et meri jääs. Kamp kokku ja kimasime kohale. Luusisime algatuseks veidi vanas vene sõjaväeosas mis siinsamas kaldapealsel veel säilinud.
Nii, kui vana väeosa tudeeritud turnisime trepist alla kaldapealsele ja sealt padavai üle jää saare poole minema.
Umbes paarsada meetrit mööda jääd ja olimegi kuiva jalaga saarel. Saar peaks olema ca 10 hektari suurune ja mida kõike siin saarel olnud ei ole. Väidetavalt on saar Tallinna kilude sünnikohaks. 1870-ndatel aastatel soolati esimest korda Eestis kilu “Revelskie kilki” nime all plekktoosidesse just siin saarel. Soolatud kilud veeti Loksa sadama kaudu meritsi Peterburgi. Eesti esimene kilutööstur olla olnud Kolga mõisa kirjutaja Valdemar R. Sörensen, kes saare mõisalt rendile võttis ja sinna kalatööstuse rajas. 19 sajandi lõpul töötas kalatööstus juba kuues hoones. Kahes hoones võeti kala vastu, siinsamas see puhastati ja soolati. Kolmandas asus plekitöökoda, neljandas sepikoda, viiendas maitseaineladu ja kuuendas ladu koos jääkeldriga. Tippajal olla siin töötanud 300-350 inimest, kilusoolajad, kalurid, plekksepad, pakkijad, voorimehed ja laevamehed. Ettevõtlik mõisa kirjutaja 1892 aastal ja tema kalatööstus jagunes mitme ettevõtja vahel. Surma järel tekkis kilutööstusesse peaaegu paarikümne aastane paus. 1909 ehitati saarele tuletorn kus toimetas isegi majakavaht. 1912 aastal ostis Hara saare kalatööstuse Feodor Malahhov, kes ehitas hooneid juurde ja tegutses saarel lesta, räime ning kilu suitsutamisega. Siinsamas tehti ka sprotte. Tööstus toimis kuni 1932 aasta majanduskriisini. Siin olla olnud enne II MS isegi püsiasustus ja Tallinna baltisakslaste seas tuntud populaarne suvituskoht. Suvitajatele ehitati puidust suvemajakesed ning kahekorruseline pansionaat. Mandrilt saarele sai puitsilla kaudu. 1954 aastal ehitati majakas seoses sõjasadama ehitusega kardinaalselt ringi. Saare püsiasustus likvideeriti Nõukogude mereväe ja piirivalve poolt. Saar moodustas koos rannikul ja lahel asuva mereväebaasi polügooni osade ning mereväe- ja piirivalvelinnakuga kinnise tsooni. Täna on siin vägevast omaaegsest hiilgusest järgi ainult varemed ja piirivalve vaatetorn. Muidugi tuli ikka torni vaateid nautima ka turnida. Ka siin on jõudnud mahajäetud sõjaväeosade vennikesed sodimas käia. Nu krt ei saa aru mis kummaline komme on igale poole jäädvustada oma siinviibimine. Igatahes nüüd on sellel saarekesel ka käidud ja uudishimu rahuldatud. Täiesti tsill koht ja tasub käia küll.
Tagasiteel põikasime läbi sadama varemete juurest ka. Huvitav mis imenipiga oli üks väike kalake ennast sebinud jää peale ujuma…
-
Laitse-Ruila-Kernu-Varbola pilvepiirilt
Sai natuke veel drooniga kätt harjutatud enne kui soojale maale laiama läheme 😉 Pidin minema Pärnu asjatama ning ühendasin meeldiva kasulikuga, varusin paar tunnikest lisaaega, et jõuaks mõnest kohast läbi põigata. Kõigepealt Laitse loss linnulennult. Mõnda aega tagasi sai öösel nii siin kui Ruilas drooni katsetatud, proovime nüüd päeval ka 😉 Tuhande tuti mäe labürindi skeem sai ka jäädvustatud 😉
Laitsest edasi Ruila mõisa juurde. Siin sai sügisel vahetult enne uue staadioni avamist drooni katsetatud ja ilusad värvilised pildid tehtud. Ööpildid siin ka juba tehtud, proovime nüüd talvepilte 😉 Kui mõis pildistatud vaatasime üle kohaliku Ruila järve. Hmm, pilvepiirilt on hästi näha kui väikseks on see veesilm jäänud. Ilmselt kui siin midagi ette ei võeta siis tabab seda järve Kernu järve saatus.
Järgmine peatus oligi Kernu järve juures. See oli praktiliselt juba kinni kasvanud, aga õnneks tuldi siin maa peale tagasi. Peale aastaid kestnud bürokraatlikke ametkondadevahelisi kemplusi jõuti arusaamale, et järv tuleks siiski soostumisest päästa. Tänaseks päevaks ongi järv veest tühjaks lastud ja puhastus käib. Mõned lombikesed siiski on kus pardid saavad talvituda. Paar pildikest ka kohalikust mõisast. Imekombel õnnestus taevast ära näha ka siinne harv nähtus… labürint, kiviring või hoopis esimese lume ring 😀 😀 Ei teagi kohe kuidas seda nüüd õigem nimetada oleks 😉 Aga igatahes on see siin üliharva esinev nähtus ja selle nägemiseks peab õnne olema. Mul vedas, sain pildile 😉 Ah jaa siinse mõisa keldris varjab ennast väike ja hubane baltisaksa sugemetega kellerspa. Väga mõnus privaatne kohake, huvilistel soovitan kindlasti käia 😉
Möödaminnes sai veel sisse põigatud Varbola linnuse juurde. Taevast on ilusti näha väravakoht ja kiviheitemasin. Rohkemaks seekord aega polnud ja tuli kimada otsejoones asju ajama.