-
Preisimaa trip. Gdansk ja Hel maasäär
Uus päev ja uus minek. Hotelli hommikusöök on täitsa ok valikuga. Kui kõhud täis kobisime bussi ja tuld. Tee ääres jäi silma üks huvitav teemapark “Farm”, selline võiks meilgi olla. Esimene suurem peatus oli pisikeses rannaäärses Leba linnakeses. Omamoodi huvitav linnake. Õnneks ei ole veel turismihooaeg ja saab rahulikult tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi sellel ajal kui Eestis viltidega käiakse siin juba kõik õitseb. Isegi mänd on lehte läinud 😉 Väga kavalalt oli siin lahendatud laste mänguväljak, täpselt pangaautomaadi kõrval. Siin väga keeruline lapsele öelda, et raha pole karusselli jaoks 😀 😀 Vaatasime üle ka kohalikud rannaluited. Päris huvitava kujuga taara kogumise kast oli rannas. Siin linnakeses on väike liblikamuuseum kus tasub kindlasti käia. Seal müüakse meenetena huvitavaid ruumilisi postkaarte.
Edasi kimasime Hel maasääre poole. Huvitav, et siin maasäärel on kitsarööpmeline raudtee mis tundub täiesti toimivat. Silma jäi, et kogu maasäär koosneb ainult kõikvõimalikest kämpingutest, hostelitest jne. Ilmselt turistihooajal pole siin ruumi ringi töllerdada.
Lõpuks jõudsime suht sääre tippu, siin on mingi kohalik sadam, joru hotelle jne. Muidugi ei jää siin puudu militaarist. Eks siingi ole metallikratid manti kogunud aga ühtteist on siiski järgi. Ja militaarhuvilisel on siin kohti kus turnida nõrkemiseni. Päris paljud rajatised on korrastatud ja seal eksponeeritakse kogu seda kohalikku militaarteemat. Ehituse ja stiili poolest on kogu temaatika üsnagi sarnane meie Peeter Suure merekindluse rajatistele näiteks Suurupis või Naissaarel. Isegi viiekümnendatel ehitatud tulejuhtimistornid ja kaugusmõõturid on sarnased. Siinsamas asub ka väidetavalt Poola kõige kõrgem toimiv majakas. Jooksin kiiruga nii mõnegi objekti juurest läbi ja isegi mõne otsa sai turnitud. Siinse militaarteema kohta on olemas isegi väga asjalik koduleht. Meie väikesaarte turismi “aretajad” võiksid sealt omale eeskuju võtta. See teema vajab tutvumiseks mitte paar tundi vaid ilmselt terve päeva kui mitte rohkem. Igatahes nüüd on hammas verel 😉
Peale kiiret tiiru poolsaare tipud kobisime bussi ja kimasime tagasi Gdanskisse. Kimasime mööda ühest huvitavast kohast kus keset põldu õige mitu lennukit ja muud mudru, mõtlesin mida värki. Tuli välja, et seal on maisilabürint. Gdanskisse tagasi jõudsime suht hilja, nii, et enam kuskile muuseumi ei saanud. Tuustisime niisama mööda vanalinna, kusjuures väga äge vanalinn on siin. Kindlasti tasub aega varuda ja siin ringi kolistada. Paar päris huvitavat asja jäi silma, näiteks pesakastidega puu, joogiveepunkt ja mõned lohekujulised veesülitid. Selliseid avalikke joogiveepunkte võiks meilgi olla. Vanas väravatornis on vahakujude muuseum ja veskihoones merevaigumuuseum.
Tegin valges paar droonipilti ka. Mis mulle Gdanski puhul eriti meeldis, et vanalinna ei lubata ehitada mingeid käkerdisi nagu meil, vaid kõik uued majad peavad olema vanas stiilis ja nii see värk taevast ka paistab. Tegime Hard Rock kohvikus väikse söögi, täiesti ok koht oli söömiseks. Peale sööki mõtlesin, et teen pimedas ka paar droonipilti aga kahjuks eriti midagi ei saanud. Ilgelt tuuliseks läks ja sadama hakkas ka. Hotelli jõudsime läbimärgadena 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Preisimaa trip. Boyeni kindlus ja hundikoobas
Hommikul äratus, väike hommikusöök ja minek järgmiste turismiatraktsioonidega tutvuma 😉 Esimene suurem peatus oli Boyeni kindlus. See rajati 19 sajandil, seega suht hiline kindlus. Aga hämmastas selle suurus, siin paari tunniga ei jõua midagi eriti vaadata. Nii, et huvilised võiksid siin luusimiseks ikka kõvasti aega varuda. Iseenesest oli see kindlus juba esimeses maailmasõjas kõva pähkel oma siin resideeruva 3000 mehelise väeosaga, venelased seda tollal vallutada ei suutnudki. Peale esimest maailmasõda on siin olnud isegi haigla. II MS eelõhtul kui Saksa armee sisenes Poolasse oli Boyeni kindlus üks Saksa armee kogunemispunkte. Sõja ajal asus kindluses Abwehri keskus kus koolitati kindral Vlassovi armee sõdureid. 1945 aasta jaanuaris jäeti jäeti linnus ilma võitluseta maha. Sellest ajast läks Boyeni kindlus Poola armee kätte. Armee kasutas kindlust 12 aastat ja andis seejärel kindluse üle erakätesse. 50-ndatel aastatel tehti kindluse osas mitmeid kummalisi ja vastuolulisi otsuseid mille tulemuseks oli suur häving mis kestis kuni 90ndate alguseni, mil hakati kindlust turismiobjektina taastama.
Päris pull oli siin peldikuvärk. Teed ukse lahti ja sees on kahel pool seina ääres rivi auke 😀 See ilmselt mingi sõdurite oma. Aga väljas oli veel eraldi müüri sees kaks ühe kohalist kemmergut, need ilmselt ohvitseride värk. Veel olid siin ägedad vaatlustornid, sinna said ainult müüri seest üles turnides. Maa peal oli näha nende tornikeste metallkuplid nagu kummuli pajad millel augud sees 😉
Edasi kimasime Aadu hundikoopasse. See on üks kohake kus ma juba ammu olen tahtnud ära käia kuna sellest räägitakse kui mingist ulmeatraktsioonist. Muidugi kohapeal vähe pettusin asjas, ei midagi erilist. Tuhandeid tonne purustatud betooni, muud ei midagi. Ütleks, et kes on käinud Naissaarel luusimas Peeter Suure merekindluse varemetes see saab aimu mis hundikoopas on ja siia sõita pole vajagi 😉 Iseenesest muidugi kui julgust on ja taskulambid kaasas siis saaks siin varemete sees kolistada küll. Väidetavalt pidavat siin olema ka maaalused tunnelid. Nõupidamiste punkris on isegi mingi skeemike sellest kuidas Aadule atentaat tehti. Nii mõneski kohas hakkas silma betoonkamakate toestuse “tase” 😀 😀 Ah jaa terve hulk Poola sõdureid oli ka toodud tutvuma II MS aegse vaatamisväärsusega.
Edasi kimasime Elblągi, vahepeal tutvusime ka kohaliku motopolitseiga. Läbi bussiakna õnnestus üks hea kaader saada kohalikust liiklusolust, ühed ületavad hobusega kõnniteed, teised lükkavad ringteel samaaegselt autot 😀 😀 Elblągis tegime väikse jalasirutuse peatuse. Siin kõik kõvasti rohelisem kui meil ja magnooliad õitsevad. Pikalt luusida polnud aega aga hamba verele sai küll. Ilmselgelt tasub siinset Preisimaa linna tudeerida pikemalt kui tunnike. Päris huvitav uksekell jäi silma, vajutad lõvi ninale ja kellegi korteris heliseb uksekell 😉 Viisakusest ei hakanud näppima.
Lõpuks jõudsime Gdanskisse kus meil oli ööbimine kohalikus Scandic hotellis. Kusjuures väga kobe ja vaikne hotell kohe vanalinna servas. Tegime kiire tiiru vanalinnas, muidugi ilm läks vähe niruks ja sajuseks. Kobisime hotelli sööma ja kotile. Söök hotelli restos täiesti ok, suur ja maitsev.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Preisimaa trip. Suwalki koridor ja raudteesillad
Preisimaa trip on sügelenud juba mitmeid aastaid, küll pole kambajõmme, küll ajad ei klapi jne jne. Nüüd tuli kuidagi iseenesest hea pakkumine vahetult enne turismihooaja algust, otsustasin tiiru ära teha. Kuigi asi veidi poolik, Kaliningradi oblastisse ju ei saa aga pole hullu. Küll ükspäev seal ka ära käin. Nagu ikka tuli esimene peatus Leedus 19-ndal kilomeetril 😉 Pole siia ammu sattunud, kõik täiesti ringi ehitatud, loomaaeda ja muuseumi enam ei ole. Saadki ainult süüa ja tuld edasi. Ah jaa uue asjana on siin särtsutankla. Kõhud täis kimasime edasi Preisimaa poole, ennäe imet keset Leedut on isegi Olerex olemas 😉 Lõpuks olime otsaga Preisimaal. Kusjuures maastik on siin väga äge, nagu Lõuna-Eesti maaliline kuppelmaastik.
Esimese suurema peatuse tegime Wisztyniec, kus kokku saavad Poola, Leedu ja Venemaa Kaliningradi oblasti piir. Ühtlasi on see Suwalki koridori põhjapoolsem äärmine punkt. Siin on täiesti arvestatav parkla ja rattarent. Kuna hooaeg pole veel peal siis rattaid veel ei saa. Terve hulk infotahvleid on siin ka olemas. Nende põhjal tuleb välja, et siin on vaadata küll ja küll, ole ainult mees ja varu aega selleks 😉 Käisime ära ka kolme riigi kokkupuutekoha tulba juures. Oi kurja kus siin on kaameraid 😀 😀 Vanasti olla saanud seda tulpa katsuda ka aga pidi jälgima, et vene poolele ei astu muidu jama rohkem kui rubla eest. Praegu on kahjuks tulp lõiketraadiga eraldatud ja ligi ei saa.
Peale piiritulba külastust vaatasime üle ühe paljudest raudteesildadest. Stańczyki raudteesillad on siin tõesti muljetavaldavad ja neid tasub kindlasti käia oma silmaga vaatamas.
Siit edasi kimasime Gołdapi poole. Vahepeal sai nauditud bussiaknast põllul toimetavaid talumehi ja puuvõõrikuid. Huvitav, et siin on neid mitte üksikuid vaid terved salud on neid täis. Eemalt näevad välja nagu meil Lihula kiriku ümbruse puud varesepesadega 😀 😀
Gołdapis viskasime kola hotelli. Hotell Lupus oli väljast mittemidagiütlev majake aga tegelikult üsnagi hubane ja vaikne hotell. Tundus olevat suht hiljutine betoonivalu ehitis. Jõudsime enne pimedat veel veidi linnas kolada. Viskasime kiire pilgu kohalikule kirikule ja veetornile. Veetorni kahjuks sisse ei saanud. Aga teadjad teadsid rääkida, et üleval on mõnus kohvik ja sealt avaneb imeline vaade ümbrusele. Räägiti veel, et siinkandis pidavat olema soolakas vesi ja seetõttu nimetatakse osasid veetorne soolatornideks. Seda seetõttu, et vesi pumbatakse üles ja lastakse siis läbi vastavate mattide alla nõrguda, sool jääb mattidesse kinni ja ongi mage vesi olemas. Seda soola pidavat saama isegi kaasa osta. Muidugi vaatasime üle ka paar kohalikku kalmistut aga nendest teeme eraldi jutu.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kuidas valida kalmistule taimi
Kalmistu koristamise ja hooldamise aeg on saabunud. Panen kirja paar näpunäidet kuidas valida kalmistule taimi. Kuna kalmistu pole koduaed mida igapäevaselt on võimalik hooldada siis on mõistlik valida kalmistule taimed mis ei vaja sagedast hoolitsust. Kalmukujunduse seisukohalt võiks kindel suund olla tagasihoidlikkus ja kokkusobivus ümbritseva keskkonnaga mis ei häiri silma ega tõmba liialt tähelepanu. Valige taimed mis oma olemuselt ei oleks liiga tugevalt kõrguvad ega laiuvad ning ei jätaks endast maha suurt hulka sodi, mida peaks sageli koristamas käima. Kahjuks on kalmistutel tõusvas joones vargused. Kui see trend vahepeal vaibus siis, nüüd on see komme kuidagi taas aktiviseerunud. Mitte ainult ei varastata lilli ega pinke vaid isegi äsja paigaldatud piire või liiv võib “ära jalutada” Muidugi kevadisel ajal on kalmistutel uitamas nii mõnigi neljajalgne paharet, kes armastab maiustada äsja istutatud lilledega 😉 Kalmukujunduses kehtib kuldreegel “vähem on rohkem”. Kalm võiks olla kaunis igal aastaajal ning nõuda võimalikult vähe hooldust. Seetõttu oleks mõistlik kasutada igihaljaid ja hästi vastupidavaid ning vähenõudlikke pinnakattetaimi. Kui plats on vaadeldav ühest küljest siis arvestage kujundusel taimede kõrgusega, kõrgemad taimed tuleks istutada vaadeldavalt kohalt tahapoole, madalamad ettepoole. Kui plats on vaadeldav igast küljest siis valige vähem silmatorkavad ja madalad taimed. Selleks sobivad hästi madalad kukeharjad, aed-liivatee, väike igihali ja luuderohi. Arvestage kalmu suurusega, näiteks mugulbegooniad ja pelargoonid, võivad jääda urni platsi kujunduses liiga suureks. Väiksematele platsidele valige madalamad ja õrnade õitega lilled. Mõelge kindlasti ka sellele, kui palju valgust planeeritud taimed vajavad ja kas seda on neile piisavalt. Reeglina vajavad õitsvad taimed rohkem päikest kui rohelised või lehtdekoratiivsed taimed, mis tihti ongi ilusad just varjulisemas kohas. Juhul kui otsustate hauaplatsi lillede ja taimedega täielikult katta, peate arvestama, et see vajab suuremat hooldust kui lihtsalt liivane plats. Oluline on korrektsus, sest ülekasvanud ja hooldamata taimed jätavad inetu mulje. Samuti katsuge vältida kalmistutel plastlilli, need on tänapäeval küll ilusad aga jätavad väga mageda mulje. Eriti siis kui teil on platsil mitme tuhandene graniitpiire aga naturaalset lille pole raatsinud lahkunute mälestuseks panna.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Tegelik Dominikaan
Et siis natuke seda tavalist elu ka, mis on väljaspool turismipiirkonda. Kui turistipiirkonnad on suht lakutud ilmega, majad ilusad värvilised ja ehitatakse palju. Veidi kaugemad nurgad on selline omamoodi külaelu, pesu kuivatatakse tänava ääres mitte kuskil tagahoovis. Nagu tahaksid naabritele või möödakäijatele eksponeerida. Lihamüük käib tänava äärses putkas. Lihakäntsakad ripuvad konksu otsas 30 kraadise sooja käes. Aga panin tähele, et lihamüük niimoodi käib ainult ennelõunal. Peale lõunat pole lihamüügist haisugi. Kummalisel kombel pole siin kärbseid.
Nagu juba mainisin siis ehitatakse palju, isegi linnud ehitavad siin korruspesad tervele kolooniale 😉 Muidugi ehitusel pole siin päris tellingutest midagi kuuldud. Täiesti tavaline on ehitusjärgus korrusmaja ümber näha suva lauajuppidest kokku klopsitud tellinguid. Aga samas on ehitusel igal matsil kiiver peas 😀 😀
Omaette vaatamisväärsus on siin muidugi muru või teeäärte hooldus. Näiteks tee ääri või siis neljarealise maantee eraldusriba peal niidetakse heina tervete meeskondadega, kes tuuakse hommikul objektile autokastis ja õhtul korjatakse kokku. Ja niitmine käib mitte traktori, niiduki või trimmeriga vaid matšeetega 😀 😀 😀 Tänapäeval vaadata sellist asja kus suured mehed küürutades vehivad matšeetega niita on ikka väga kummaline. Kusjuures selliseid niitjate gruppe on maanteel iga natukese maa tagant. See meenutab veidi meie nõuka aega kus arestantidele anti luuad kätte ja pandi tänavaid pühkima 😀 😀 Hekke pügatakse siin ka matšeetega, huvitav tööriist, sobib kõigeks ilmselt isegi leiva lõikamiseks 😉 Kusjuures huvitav on see, et aedades on valdavalt muru korralikult pügatud aga millega… Kahe nädala jooksul ei näinud mitte kuskil mitte ühtki muruniidukit, trimmereid nägime ainult ühes kohas. Sedagi ainult seal suure kiriku juures pargis.
Nagu eelmises postituses juba mainisin siis turistipiirkonnast väljaspool näeb liikluses kõikvõimalikke ronte. Ja politsei ei pedereeri neid sugugi, inimestel on auto siiski elatusvahend ja sellest saadakse aru.
Kõnniteed on siin samuti omaette fenomen, need on aga enamjaolt pole need kasutatavad. Aia majandus on siin ka imelik, praktiliselt ei näe kohta kus pole mitme meetri kõrgust kiviaeda, võrkaeda või okastraataeda. Okastraataed on ka kõnniteede ääres. Küsisin kohalikelt mis värk selle aiandusega on, öeldi, et see on veel eelmise riigikorra ja karjakasvatuse jäänuk. Lihtne teema, seal kus on aed on eravaldus, kus pole on vaba maa. Valdav enamus majade akendest on trellitatud. selle kohta uurisin ka kohalikelt. Küsisin kas vargaid palju, et trellid igal pool 😀 😀 Öeldi, et kuna on ilgelt palav ja majade akendel pole klaase, siis trellid klaase asendavadki 😉 Prügi on siin palju ja kõikjal, kus vähegi midagi mahajäetut on sinna kohe prügimägi tekib.
Veel on huvitav selline kummaline bardakk, kui aed laguneb siis nii ta ka jääb, kui maanteel sõidetakse mõni märk või alpitõke maha siis see vedeleb ilmselt aastaid ennem kui korrastatakse. Suured lagunenud reklaamtahvlid on tavaline asi.
Kus prügi ei vedele on ainult mõni üksik koht ja seegi seal kus turist käib. Kõik aia tagused, värava esised ja tee ääred on seda paksult täis. Tänavatel võib lausa kohata suuri prügihunnikuid. Kummaline on see, et need eriti ei haise siin ja nagu juba mainisin pole kärbseid. Samas on imelik miks see prügi vedeleb, ei saa öelda, et prügikaste tänaval poleks. Isegi prügiautosid näeb liikumas üsna palju aga prügi on ikka hullult. Turistipiirkonnas on isegi erinevad prügikastid sorteerimiseks.
Ega rannadki erine millegi poolest, kusjuures allolevad pildid on tehtud mitte kuskil nurgatagusel metsikul rannal vaid need on tehtud enamusel kohalikel hotellide ja turistirandadel.
Sama palju kui siin ehitatakse on ka maha jäetud või müügis krunte. Ilmselt siin siiski väga hea elu ei ole. Ja kõikvõimalikud tõlked on siin ikka korralikud naerukohad. Valdav enamus tõlkeid on kas inglise või vene keeles, no kurja kas siis ei suudeta leida mõnda inglast või venelast kes asju õigesti tõlgib, google translator on selleks ikka surm 😀 😀 Veel üks huvitav teema on siin tainodega, need on sealsed kohalikud indiaanlased. Kui nüüd täpsemalt öelda siis olid, tänapäeval neid on üsnagi vähe järgi. Seda taino liidet üritatakse igale poole lisada, seda kohtab nii poodide, kohvikute kui suveniiride nimetuses. Samuti on kõikvõimalikke taino kujukesi igalpool. Iseenesest lahe, et mäletatakse esivanemaid. Aga kogu selle fenomeni juures ei saa aru sellest hullust Kolumbuse kultusest. Kolumbus tõi neile ju ainult hävingut, haiguseid ja orjastamise, aga hull kummardamine käib. Umbes nii nagu meil nõuka ajal Lenin. Huvitav kaua võtab neil massipsühhoosist vabanemine aega? Kogu selle tripi kokkuvõtteks võib öelda, et päris lahe teema oli ja tasus käia, ehk ükspäev lähen veel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Liiklus, elekter jne
Panen kirja veidi kohalikke olusid. Uurides põgusalt enne reisi mis värk siin liikluse ja muuga on, siis tegelikkus ei lähe sugugi kokku varasemalt tudeeritud infoga. Väidetavalt ei pidavat siin eriti palju asfaltteid olema, Wikipedia andmetel peaks neid olema ainult 393 km ja autoteid kokku kogu riigis 780 km. Ütleks, et 2 nädala jooksul sai siin läbi uhatud julgelt oma paartuhat kiltsa mööda erinevaid teid. Praktiliselt on igalpool suurepärases seisus asfalt. Isegi kitseraja laiune tee mägede vahel on asfaltkattega, jääb täiega selgusetuks kust sellised numbrid võetud on. Santo Domingo vanalinn on korralikult sillutatud, vaeva on korralikult nähtud, muidugi huvitav on see, millal nad jõudsid. Praktiliselt mitte kuskil ei näinud asfalteerimistöid. Ainult ühes kohas Macao ranna kandis nägime kuidas uut teed ehitatakse. Natuke võttis noka lahti küll, kui meil nt pannakse äärekivi tükkidena paika, harva valatakse. Siis seal see valati ja mitte nii, et saalungid paika ja “pirnist” sahinal betoon sisse. Unustage ära, puhas käsitöö on. Segukotid, bensumootoriga segumasin ja vesi tünniga on kohapeal. Masina kaupa valatakse ja tavaliste müürikelludega silutakse, vot nii tehakse siin tööd 😀 😀 Samas on huvitav, et teed on korras aga muu taristu on…. Kui liiklusmärk või alpitõke maha sõidetakse siis sinna ta jääbki ilmselt aastateks, ja neid siin ikka näeb. Huvitav on ka see, et maanteede ääres on suured betoonkraavid vihmavee äravooluks ja linnatänavatel on kogumiskaevud nagu meilgi. Aga seda mitte igalpool, kohati on peale sadu päris korralikud lombid. Kusjuures pull oli see, et mitte keegi ei kihuta läbi loigu nii nagu meil ja kui jalakäia on loigu kohal siis sõidetakse üldse sosinal. Kellegi pritsimist siin vägagi välditakse. Tähistatud ülekäiguradadega on siin ka raskusi, neid praktiliselt pole. Aga tee ületus pole sugugi probleem. Tahad üle minna, tõstad tee ääres korraks käe ja kõik seisavad, müstika. Kiirust piiravad ja vahemaa märgid on kilomeetrites. “Lamavaid” on siin palju aga mitte rõvedate mätastena nagu meil vaid sellised ägedad mummud on. Ei ole küll kindel aga tundub, et nendel mummudel on isegi mingi valgustus sees.
Tanklaid on siin palju ja valdavas enamuses ise tankida ei saa. Iga tankuri juures on tankija kes tangib ja maksad otse talle. Vahet pole kuidas, kas sulas või kaardiga, kaarditerminalid on ka vennikestel olemas. Vot nüüd on huvitav seik, kütsi ei müüda mitte liitris vaid hoopis gallonis 😉 Kui arvestada, et asukoht on USA servas siis oleks loogiline, et autopark oleks ameerikalik aga võta näpust. Koolibussid ja veokad on valdavalt usakad aga näiteks väikebussid ja reisibussid on valdav enamus Korea ja Jaapan. Isegi 2 kordseid busse oli siin näha aga need kõik ühte tüüpi. Muidu buss nagu buss ikka aga paari väikse kiiksuga 😀 😀 Eranditult 4 sillaga ja rehvipumpamise lisadega, ei tea milleks see siin hea on. Sõiduautod on siin samuti valdav enamus Korea ja Jaapan. Muidugi näeb siin ka Teslat ja Cayennet. Ehitustehnika on väga korralik ja valdavalt kas Cat või Volvo. Seisukorra poolest on autod äärmusest äärmusesse, kui veel kuidagi koos püsib ja liigub siis nii ongi. Nii mõnigi Mack tuleb vastu millel puudub stange, kapott jne 😉 Tsikleid ja rollusid on linnapildid üsnagi vähe võrreldes Egiptusega. Muidugi siin on üks linn kus on asi vastupidi, praktiliselt ainult rollud ja tsiklid ongi. Seda isegi kohalikud giidid räägivad, et kogu riigi peal on üks selline eriline asum 😀 :D. Seal sai käidud ja oma silmaga asi üle vaadatud, leidis kinnitust 😉 Liiklus iseenesest on parempoolne ja hämmastavalt sujuv, mitte keegi ei imesta ega signaalita kui maanteel karjapoisid lehma või kitsekarja ajavad. Lihtsalt jäädakse seisma ja lastakse mööda. Samuti ei imestata kui ringteel tuleb vastassuunas vastu terve kari rollusid. Ringteedega on väike kiiks, ringile sõites pead jälgima mis märk on, kas “stop”, “anna teed” või “peatee” Kogu autopargil on üks kiiks veel 😀 😀 autodel pole ees numbreid. Küsisin politseilt, miks nii? Öeldi, et kuna nendel puuduvad statsionaarsed radarid siis pole ka ette numbrit vaja. Seetõttu näeb siin vahel autosid millel taga kohalik number aga ees mingi muu riigi number 😀 😀
Autodel on siin üsna tavaline, et toonitud on isegi esiklaas. Mõni naljamees on toonimisel jätnud augu küljepeegli kohale või siis esiklaasil pea kohale 😀 😀 Huvitav on ka see et kui näiteks Egiptuses oli päev läbi tavaline asi kui autokast inimesi täis siis siin on see enamjaolt hommikul kui tööle minnakse ja õhtul kui tagasi koju, päeval väga seda nalja ei näe. Tavaliselt ollakse siin kas autokastis või rekka poolhaake peal istumas. Ühes kohas nägin ka kuidas kastikas sadamasse kihutas, kate lahti tehti ja sealt alt ronis välja terve joru lapsi 😀 😀 Aga see kõik on kökimöki betoonipumba kõrval. Kujutage nüüd ette betoonipumpa maanteel kimamas nii, et noole peal istuvad töömehed nagu käod reas. Ja mitte kaksiratsa noole peal vaid kahel pool noolt reas jalad kõlkumas. Mulle siiani selgusetu kuidas nad seal küll püsisid. Kahjuks ei saanud seda pildile, kimas nii ruttu mööda.
Politseid on siin palju ja on väga sõbralikud, lasevad meeleldi pilti teha või ajavad juttu. Autopark on ka edev, valdav enamus on kas Mazda või Hilux kastikad ning kõikvõimalikke tsikleid. Trassil näed tulede viledega tsikleid aga asulates täiesti tavalisi mitte millegiga silma hakkavaid krossikaid ja endurokaid. Mõnel on paagil väike kleeps POLITUR, enamusel pole sedagi. Süsteem on siin täiesti teistsugune võrreldes meie politseiga. Näiteks linnas veetakse partull kastikaga laiali, pannakse 2 meest kuskil suva kohas tee ääres maha ja hakkavad toimetama. Paari tunni pärast korjatakse kokku ja viiakse teise kohta. Kuuliveste pole üldse näha, kusjuures tulirelvi on samuti suht vähestel näha. Vööl ainult käerauad, gaas ja teleskoopnui. Kusjuures raadiojaamu ei näinud üldse. Kontrollivad enamjaolt kiivrita või karjaga tsikli seljas sõitjaid, autosid markeerivad ka millegi järgi. Vaatasin huviga mille järgi käib aga ei saanud pihta, süsteem vähe teine kui meil. Auto mille mina oleks “maha võtnud” neid ei huvitanud ja vastupidi. Kui mingi teema kirjutavad kohapeal isekopeeruva proti nagu meil. Ah jaa kiiruse trahve teevad ka, aga kiirust mõõdavad silma järgi. Nagu tuled kiiremini kui ühtlane sõiduvool või nõelud oled kohe letis. Trassil pidid patrullid kiirust mõõtma siiski radariga.
Elekter on siin poolik 😉 võrreldes meiega, ainult 110v ja europistikutega pole siin midagi teha. Mõistlik on kas kodust kaasa vedida vastav adapter või kohapealt nännimüüjate putkast vahetükk sebida. Selle viimasega pole muidugi peale reisi midagi tarka teha. Mõistlikum on kodust kaasa võtta selline mida saad pärast kodus kasutada vargapesana. Veel mõistlikum on osta selline millel küljes juba USB laadijapesad, siis ei pea kodust kogu laadija rägastikku kaasa vedama, piisab juhtmest. Muidugi paljud tänapäevased laadijad kannatavad juba eos 110 volti ka, aga vahetükki on ikka vaja. Muidugi kohapeal tänavatel kaabeldust vaadates on see paras peavalu, räige rägastik on. Ripuvad kuidagi suvalt ja palju vedeleb ka tänaval, näiteks poriloikudes kus autod sellest üle kimavad aga ilmselt on siin see kombeks ja midagi hirmsat pole 😀 😀 Üheskohas nägin postivahetuse teemat ka, päris huvitav kombomasin oli selleks. Kraana noole küljes kohe postipuur, ei mingeid eraldi masinaid. Üks auto kogu staffiga kohale ja kogu moos. Lisaks kõigele sellele on veel üks kiiks, kaalukaupa müüakse poodides untsiga mitte kiloga 😉 Nii, et elamus misssugune, vahemaa ja kiirus kilomeetrites mitte miilides, kaalukaup untsides mitte kilodes, kütus gallonis mitte liitris 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Kohalikud kalmistud
Professionaalsest huvist sai üle vaadatud mõned kohalikud kalmistud. Santo Domingos on palju erinevaid kalmistuid, näiteks lisaks kohalikele ka moslemi ja juudi kalmistud. Neid kahjuks tudeerima ei jõudnud, pealinna tripi ajal polnud mahti ja eraldi selleks sinna sügada lähes 300 kiltsa üks ots ei näinud pointi. Seda põnevam oli tutvuda Bavaro ümbruskonna kohalike kalmistutega, neid siin jätkub. Praktiliselt igas vähe suuremas asumis on midagi olemas. Juba varasemalt, enne kalmistutel käimata õnnestus ennast üsnagi kurssi viia kohalike matmiskommetega. Mõnes mõttes süsteem suht sarnane meie omale, plats tuleb rentida. Kui meil näiteks tehakse platsileping olenevalt omavalitsusest 15-25 aastaks, siis tuleb pikendada. Siin saad platsi rentida 5 aastaks, seejärel tuleb renti pikendada ja tasuda uuesti platsimaks. Üldjuhul siis maasse kaevatud hauda ei maeta ega ei kremeerita aga siiski on väheseid erandeid selles osas. Toimib kirstumatus ja maetakse omaloomingulisse hauakambrisse. Hauakambrid on enamuses mitmekordsed, et mahuks ära kogu suguvõsa. Paljud hauakambrid on ehitusjärgus ja seda ilmselt puht praktilises mõttes, vajadusel saab kohe tükikese juurde ehitada. Stiili poolest on need vägagi erinevad. On nii maitsekalt kujundatud ja korralikke kui ka täiesti suvalisi räämas kambreid. Kogu selle asja juures on üks huvitav nüanss. Kui nüüd 5 aasta möödudes platsilepingut ei pikendata siis võetakse kalmistu haldaja poolt hauakamber lahti, kirst ja muu säilinud mudru läheb prügisse ja laiba jäänused põletatakse. Mis tuhaga tehakse ei tea. Vabanenud kamber antakse edasi järgmisele rentnikule. Ühesõnaga võtsin rendiauto ja sõitsin mõned kalmistud läbi, et asi oma silmaga üle vaadata. Nagu aru sain siis siin on enamus surnuaedu nagu meilgi avatud 24 tundi. Kohapeal nähtut on üsna keeruline seletada, seda peab tõesti oma silmaga nägema. Ja eelnevalt saadud info kinnitas kohapealne olukord. Siin tõesti vedeleb päris palju kambritest eemaldatud ja hunnikusse visatud kirste. Hooldus on täiesti kaootiline jne.
Kalmistud kõik piiratud aiaga ja väravad ilusti kinni aga mitte lukus. Samas näiteks väravatega hauakambrid on tabadega kinni.
Käisin vaatasin ka Punta Cana kalmistu üle. Ilmselt see ei ole väga vana vaadates väravaid ja tseremooniamaja. Muidugi tseremoonia maja esise tänava äärekivi värvimine on nii kiiresti pooleli jäänud, et peale värvipurgi on isegi jalatsid maha jäänud 😉 Katoliku usuga riigi kohta oli kalmistukultuur näiteks võrreldes Poolaga ikka väga üllatuslik. Kui Poolas kalmistud üsnagi korras, siis siin seda öelda ei saa. Siinsed kalmistud meenutavad kaootilisuse osas veidi Egiptuses nähtuid, kuigi kui nüüd tähti närida siis Egiptuses oli puhtam.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
