-
Valmistame madala jalajäljega küünlaid
Tänapäeva tarbimisühiskonnas ei mõelda kasumi nimel eriti loodushoiule. Rohepöörde tuhinas on hakatud paljudele asjadele peale kirjutama “100% looduslik” ja kõik usuvad, et see on puha ökovärk. Osavad ärimehed on ammu ära jaganud, et see märge müüb ja seetõttu saab ka kallimat hinda küsida. Tegelikult ei tähenda “100% looduslik” sageli kaugeltki loodussäästlikku tootmist, pigem on asi vastupidine.
Selles kirjatükis keskendun küünalde valmistamisele. Päris tihti on kõikvõimalikke reklaame ja pakkumisi kuidas ise valmistada madala jalajäljega tervisele ohutu küünal. Aegade algusest saadik on küünlaid tehtud nii hülge- ja lambarasvast, vaala spermatseedist ja jumal teab millest veel. Loomulikult tehnika arenedes ka parafiinist, steariinist, sojavahast ja mesilasvahast. Nende saamisprotsessist olen kirjutanud varasemalt siin. Kui nüüd lugeda neid reklaame ja tegemisprotsesse siis minul tekib küsimus kas need ikka on madala jalajäljega ja tervisele ohutud.
Olen näinud ka pakkumisi teha küünlaid meie kohalikust rapsivahast. Jaa 100% looduslik aga mitte loodussäästlik. Keegi ei räägi sellest ressursist mis läheb külvi, väetamise ja saagikoristuse peale. Siia lisame veel õli tootmise ressursi, pluss veel koduse sulatamise ja valamise. Ja nüüd soovitatakse veel sulavahasse lisada kunstlikke lõhna- ja värvaineid, et küünlad oleks värvilised ja lõhnaks hästi. Nii, tooge ja näidake nüüd mulle ka seda kunstlikku värvi- ja lõhnaainet mis põlemisel ei eraldaks mürgiseid aineid. Nende lisaainete ohtlikkuse kohta on väike artikkel siin.
Viimase aja trend on pulber- või puuderküünal (tegelikult on üks ja sama) mida reklaamitakse samuti kui 100% looduslik. Võta pulber vala suvalisse mittesüttivasse õõnesanumasse ja pane põlema, nii lihtne see ongi. Huvi pärast surfasin nii mõnelgi pulberküünlaid pakkuval lehekesel. Huvitaval kombel on paljud pakkujad kirjutanud küll, et asi on 100% looduslik või taimne, aga miskipärast on hoidutud mainimast millisest taimest on pulber toodetud. Mõnelt üksikult lehelt leiad kuskilt nurga tagant, et tegu on palmivahaga. Aga teatavasti palmiõli tootmine ei ole sugugi loodussäästlik. 90% kogu maailma palmiõli toodangust tuleb kas Indoneesiast või Malaisiast.
Seal saarestikus asub arvestatav osa maakera vihmametsadest mis tõmmatakse tuimalt maha, et teha ruumi õlipalmi istandustele. Seda kõike selleks, et keegi saaks margariini leivale määrida või küünlaid teha. Muidugi on olemas ka sertifitseeritud istandused aga sealt pärit toodang on ca 50-100% kallim kui loodust hävitaval moel toodetud õli. Kahjuks kiiruga ei täheldanud kuskil lehekestel, et pulber oleks sertifitseeritud istanduste toodang, see muidugi ei tähenda, et keegi seda ei müü. Lihtsalt võibolla on serdi olemasolu mainimata. Kokkuvõtvalt saab öelda, et 100% looduslik on pigem õige, kuigi paljudel on mainimata mis taimega tegu. Aga loodussäästlikkusest ja tervislikkusest on asi kaugel. Samas olgem ausad ega loodussäästlikkust ei mainita ka.
Tegelikult tutkides kõiki neid küünlavärke on siiski madalaima jalajäljega ja loodussäästlikum küünalde materjal mesilasvaha. Seda toodavad mesilased juba valmis kujul, mingit lisatöötlust see ei vaja. Võtad vahalehe ja tahi, keerad kokku ja ongi 100 % naturaalne küünal valmis. Pole vaja lisada ei lõhna ega värvaineid, need on juba looduslikult olemas. Mesilasvahast küünal põleb tahmamata ja praktiliselt jäägitult. Lisaks on mesilasvaha looduslik õhupuhastaja, neutraliseerides allergeene, tolmuosakesi, vingugaasi, tubakasuitsu ja muid lõhnu. Traditsiooniliselt on mesilasvaha kasutatud ka haavade raviks ning anumate paikamiseks. Meditsiinis kasutatakse mesilasvaha salvide ja raviküünalde koostises. Nii, et kui mesilasvahast küünlast jääbki veidike järgi võite seda vabalt nätsuna kasutada 😉
Kellel tekkis huvi tõeliselt loodussäästlike küünalde vastu siis meie poest saab erineva kuju ja suurusega valmisküünlaid kui ka küünalde valmistamise komplekte. Ise valmistamise komplekt on mõnus nokitsemine lastega kvaliteetaja veetmiseks. Küünlad on saadaval ka erinevates kinkekarpides.
-
Ära jäta linnukesi nälga.
Nagu alati tuli tali ootamatult 😉 ja ega lundki vähe pole, see teeb linnukeste elu keeruliseks. Paksu lume ja külmaga on loodusest toidu leidmine raskem ja samas vajavad külma ilmaga linnud rohkem energiat, et säilitada kehatemperatuuri ja ellu jääda. Seetõttu on lindude toitmine talvel oluline. Samuti on olulised kohad kuhu saab pakase eest varju minna, selleks sobivad ideaalselt pesakastid. Eelmisel talvel sai usinasti katsetatud söögimaja-pesakasti. Katsetused osutusid vägagi edukaks nii söögimaja kui ka pesakastina.
Söögimaja või pesakasti paigaldamine on mitmes mõttes oluline tegevus. See on põnev ja kaasahaarav tegevus nii suurtele kui väikestele pereliikmetele. Samuti on see väga olulise õpetliku väärtusega, eriti lastele. Söögimajade ja pesakastide paigaldus loob lindudele hädavajalikke söögi, varjumise ja elukohti. Lisaks on kogu perega väga põnev jälgidas linnukeste toimetamist ja osaleda aktiivselt aialindude loendusel.
Kellel tärkas huvi linnukeste abistamiseks, siis meie poest saab nii valmis pesakaste ja söögimaju kui ka ise meisterdamise komplekte. Meisterdamise komplekt on sobilik nii kingituseks kui ka lastega ühise kvaliteetaja veetmiseks meisterdades. Samas on soovi korral võimalik meilt tellida ühine meisterdamine väiksemale seltskonnale. Ära jäta linnukesi nälga ja peavarjuta.
-
Sügistorm kalmistutel
Hingedepäeval sai käidud väga paljudel Eesti kalmistutel küünlaid ja pärgi viimas ja näha tormi tagajärgi. Seesama torm mis jättis pool Eestit elektrita, tõstis maha majade katuseid ja tegi muid vägitükke ei jätnud puutumata ka kalmistuid. Nii mõnelgi kalmistul nägi päris korralikku looduse laastamistööd. Kahju, et seda loodusjõudu mis murrab puid nagu pliiatseid ei saa kuidagi ära kasutada inimkonna hüvanguks. Huvitav, et täis elujõus männid koos juurtega pikali või siis kuskil nii paari meetri kõrguselt puruks murtud nagu pliiatsid, no peab ikka jõud olema. Õnneks hauapiirdeid ja hauakive torm väga ei lõhkunud. Silma jäi ainult mõni üksik purunenud hauapiire. Ümberkukkunuid hauakive hakkas veidi rohkem silma, aga õnneks saab need enamjaolt üsna lihtsalt püsti tagasi.
Ega torm ainult mände murdnud. Ka palju sitkemad puud, nagu saared ja vahtrad tükkideks. Aga õnneks tegeleti tagajärgede likvideerimisega üsnagi operatiivselt. Kui energiahiiud sama operatiivselt tegutseksid siis meil poleks elekter nädalaid ära
-
Hooaja pikim projekt
Kalmistutel platse renoveerides tuleb vahel ikka ette ootamatuseid või plaaniväliseid töid. Aastate jooksul ei ole veel ette tulnud nii plaanivälist ja pikka renoveerimist kui seekord. Algselt oli plaan vana hekk välja juurida, hauakivi ja piire puhtaks pesta, üks puuduolev piirdejupp juurde ehitada ning uus liiv platsile. Põhimõtteliselt esmapilgul lihtne ja kiire projekt. Aga võta näpust, peale heki väljajuurimist ja piirde puhastust selgus, et vana piire on oma elu ära elanud ja parandada pole seal enam eriti midagi. Tellijaga läbi rääkides võtsime vastu projekti, et lammutame vana betoonpiirde ära ja teeme uue piirde lihvbetoonist. Kõik on muidugi hea ja tore aga lihvbetooni tarneaeg tehasest on jämedalt 3 kuud, seega venib algselt paaripäevaseks plaanitud projekt õige mitme kuuliseks. Lammutamine muidugi eriti lõbusalt ei läinud, vana piirde tugevduseks oli rauda kasutatud ikka mehiselt. Aga lõpuks ta lammutatud sai ja jäägidki jäätmejaama veetud. Taastasime ka kirjed hauakivil ja jäime tellitud lihvbetooni ootama. Nii, et juuni keskel tegime ära kõik eeltööd.
Ja oktoobri keskpaiku paigaldasime uue äsja tehasest kätte saadud lihvbetoonist piirde. Uus liiv platsile ja valmis ta saigi. Kõigest 4 kuud võttis aega 😉 Seetõttu soovitan kõigil kellel plaanis lihvbetoonist hauapiirded tellida, tehke seda juba sügisel või talvel. Siis on tehase tellimus ilusti kevadeks valmis ja saab kohe esimesel võimalusel paigaldama hakata.
-
Paar kõvernuga sai valmis nokitsetud
Sügis käes, nüüd on aega veidi blogi kirjutada ja tegeleda muude põnevate tegemistega. Juba ammu tellitud tööd sai lõpuks ette võetud. Otsisin oma nahavarud välja ja läks nokitsemiseks. Õige mitu kõvernuga said omale härjanahkse tupe ja uue kodu. Seekord sai mõned tuped prooviks õmmeldud niidi asemel peene traadiga. See hea ja praktiline, intensiivsel kasutamisel kestab kauem kui niit. Ja kusjuures päris edev sai 😉
Lisaks noatupedele sai heale sõbrale aretatud vöötasku söögiriistadele, nüüd neid hea mugav Viikingite külas vööl kanda 😉 Seda tüüpi nuge kutsutakse tänapäeval miskipärast nii viku naiste noaks kui germaani meeste noaks, võta sa kinni mis ta tegelikult on. Arvan, et tegelikult pole ta eikumbki. Eks ma ükspäev süvenen sellese mis värk nende nugadega tegelikult on. Nuge on seekord väikse varuga, nii, et kes otsib head jõulukinki siis meie poest saab 😉 Vajadusel teen ka härjanahkse tupe.
-
Tartu- ja Viljandimaal matkaja, ära jäta neid nurgataguseid läbi kondamata
Eestimaal on ilmselt veel palju kohti kuhu sattunud pole, aga nüüd on mõni jälle vähem 😉 Aga samas mõnda kohta tuleb uuesti külastada.
Rannu õigeusu kirik. Selle vaatasime üle väljastpoolt. Kirik ehitati 1899 – 1901 ja õnnistati 5 mail 1905 Jeesuse Jeruusalemma mineku auks. Nagu ikka nõuka ajal kirikutega juhtus muudeti ka siinne kirik 1961 aastal laohooneks. Kaheksakümnendatel otsustas Rannu sovhoos ülekohtu heastada ja taastas kirikuhoone. Kirikus pidavat olema hea akustika mis sobib väga hästi kontserdipaigale. Praegu miskipärast kirikut jumalateenistusteks ei kasutata aga külastada saab küll, kui varasemalt aeg kokku leppida. Seekord meil sisse saada ei õnnestunud, kuna see kes ukse lahti teeks oli reisil. Aga samas kutsus meid lahkesti uuesti tulema. Järgmine kord sealkandis luusides teeme uue katse 😉
Siinsamas lähedal Võrtsjärve ääres on Tamme paljand, ka selle vaatasime üle. Kahjuks seal midagi erilist peale võsa ja väikeste paljandite ei olnud. Kui just mitte arvestada paljandi all võsas olevat heinarulli, millise imetrikiga see läbi päris arvestatava võsa sinna sai jäi teadmata 😀 😀 Nii, et siin ei tasu loota näha Piusa ürgoru laadseid paljandeid 😉 Ah jaa kui sellel matkarajal vaikselt lonkida siis võib kotkaid näha päris lähedalt. Meil õnnestus isegi kahte erinevat kotkast näha, üks neist oli ikka päris arvestatava suurusega. Kahju, et märkasime neid liiga hilja ja pildile ei saanud.
Rannus on veel teinegi kirik ja seegi sai põgusalt üle vaadatud. Kahjuks ei saanud siin ka sisse aga pole hullu, nagunii tuleb uuesti tulla 😉 Millal kirik ehitati ilmselt täpselt ei teatagi. Teada on, et 1627 olid kirikust säilinud ainult välisseinad. Põhjalikumad juurdeehitused teostati 1835 aastal, siis ehitati kirikule ka ligi 33 meetri kõrgune torn. Paar huvitavat asja on siin ka, kiriku tagasein on nagu alpimaja ja kirikuaias on palvepink. Ega siin väga pikalt luusida ei saanudki, kiskus tormiks ära.
Jõesuu vaatetorn. Põikasime sealtki kiiruga läbi. Algul mõtlesime kas sellise tuulega ikka lähme üles, äkki kõigub hullult. Aga või ma siis saan turnimata jätta 😀 Loomulikult käisin üleval ära ja mis oli huvitav, et see torn ei kõikunud mitte üks raas tormiga. Kohalik turismiinfokeskus oli muidugi juba kinni. Ma nagu ei saa väga aru sellest pointist miks nad on lahti ainult suvel…. Nagu talvel polekski turiste.
Suure – Jaani kirik. Möödaminnes piilusime sisse Suure – Jaani kirikusse. Siin käis parasjagu korralik remont aga ühtteist piiluda ikka sai. Siin oli eksponeeritud isegi paar metallpärga ja üks ratasrist. Kirikutornis jäi seekord käimata ajapuudusel. Aga eks tuleb uuesti minna tudeerima kui remont läbi.
-
Öised hulkumised drooniga
Käes on aeg kus läheb vara pimedaks ja saab linnulennult ägedaid pilte teha. Hea aeg, ei pea keskööni mõtetult passima 😀 vaid saab juba varem öiseid hulkumisi korraldada. Egas midagi, drooni akud täis ja tuld. Väga tsillid mustrid joonistab kunstlik valgus. Eriti veel seal kus on kasutatud valgustuseks nii sooja kui külma tooni. Kirikud on pimedas ägedad, kuna need on nagu Potjomkini külad, valgustatud ainult tänava poolt 😀 😀 😀 Vaatasin taevast Jüri asumit, maa pealt ei saagi aru, et nii äge paistab ülevalt.
Ega Keila kehvem pole.
Vaatasin kiiruga üle ka Lagedi. Seal lennutamisega muidugi natuke probleeme seoses lennujaama lähedusega aga saab hakkama kui vaja. Tegin mõne ägeda panoraampildi ja video ka aga meid näeb meie Telegram kanalil. Lõustaraamatuga ei viitsi jurada, seal on pehmondusega ogaraks mindud. Küll ei lasta midagi üles panna, siis kustutatakse postitus lambist ilma hoiatamata jne jne. Tsensuur seal hakkab juba ületama igasuguse mõistlikkuse piire. Ilmselgelt on lõustaraamatu normaalne eluiga otsa saamas ja nüüd tõmmeldakse surmaeelses agoonias. Nii, et huvilised saavad edaspidi meie tegemistega kursis olla kas siinsel kodulehel või siis operatiivselt Telegram kanalis.
