-
Egiptus. Sharm el Sheikh, parasailing ja klaaspõhjaga laev
Lumerookimisest sai kopp ette ja otsustasin sooja minna. Seekord valisin juba käidud maa, kuna eelmine kord jäi seal piirangute tõttu ühtteist tegemata. Egas midagi katsetame reisimiseks peale Tui ja Novatoursi midagi uut, selle viimase kaudu asjaajamine Dominikaani reisiks oli alla igasugust arvestust. Lisaks oli kohapeal reisiesindajana oli tööle võetud miski suva kasahhi tibi kes ei jaganud asjadest ööd ega mütsi, aga see selleks. Seekord katsetasin Joinup teenuseid. Asjaajamine kordades lihtsam kui näiteks Novatoursi bürokraatia. Niisiis uus Egiptuse tuur Sharmi, vanast möödas 2 aastat, vaatame mis muutunud on. Etteruttavalt ütlen, et see öine 2.50 väljalend on küll surm aga aja mõttes võidad terve päeva kohapeal.
Samuti hiline tagasitulek on ühe kohapealse päeva võit. Kohapeal läks lennujaamas üsna kiirelt ja varsti bussiga hotelli poole minek. Bussis jagati infolehed kõikvõimalike reisiesindajate ja saatkonna kontaktidega. Reisiesindajalt said kohe osta 12$ eest juba aktiivse kohaliku netikaardi 30GB andmemahuga. Etisat kaart toimis kohe ilma mingisuguse regamiseta, pistad telefoni ja voilaa nett olemas. Siin ütlen samuti etteruttavalt, et nett toimis tõrgeteta ja praktiliselt igal pool. Eelmine kord said kaardi osta ainult passi alusel ja sellest hoolimata jukerdas nett alalõpmata.
Hotelliks valisin juba tuttava Il Mercato, vaikne hotell strateegiliselt heas kohas. Kõik vajalikud kohad on jalutuskäigu kaugusel. Infolehel oli küll kirjas, et enne kella 14 tuppa ei saa aga me saime tuppa juba enne 12. Umbes tunnike ootasime ainult, selle aja jooksul tegime kiire tuuri hotellis ja sebisime juba hotellist kiirelt parasailingu ja klaaspõhjaga laeva tripi. Nüüd on neid trippe mis ennem said üle õue tänavalt osta võimalik saada otse hotellist. Hind on küll nõksa kallim kui tänaval aga kaubelda saab sobilikuks 😉 Parasailing ja klaaspõhjaga laev 4 inimesele 90$. Lõpuks anti tubade kaardid kätte, viskasime asjad tuppa ja sööma. Toas jäi kohe laual silma miski paks nahkmapp, kiikasis sisse ja mida näen…. telekapult krt 😀 😀 😀 Söögi osas pole midagi muutunud, menüü sama mis ennem ja kuum vesi ja piim termoses 😉
Kui kõhud täis siis viuh parasailingule. Hotellist bussiga randa ja sealt kaatriga merele. Parasailing toimub avamerel, seal oli parajalt tuuline aga ega see ei seganud üritust. Vahepeal toodi teise kaatriga rahvast peale ja osa viidi maha. Lõpuks meil parasailing tehtud ja teise kaatriga tagasi, laine oli päris korralik ja käis üle parda, poolel teel kooles kaater ära ja teine kutsuti järgi. See viis meid otse klaaspõhjaga laevale. Võrreldes eelmise korraga tundus mulle, et kalu on kõvasti vähem ja korallid suht surnud. Aga ega pole midagi imestada ka kui kaatrid koguaeg seal kärutavad. Kes tahab elusaid koralle näha siis tuleb Dahabi snorgeldama minna, seal kaatritega ei uhata korallide kohal.
Peale üritusi ootasime hotellis ära infotunni. Huvitav, et reisiesindajal olid täitsa Eesti keelsed brošüürid olemas. Hinnad muidugi veidi kallimad kui tänaval aga mitte 3x kallimad. Aga samas oli mõni pakkumine 2 või enama inimese tripi puhul sama mis tänaval. Teistel reisifirmadel pole sellist varianti täheldanud. Nagu mul juba kombeks siis võtan midagi prooviks reisiesindajalt. Seekord võtsin õhtuse linnaekskursiooni 10$ per nägu. Päevane oli näiteks tasuta. Peale õhtusööki käisime nurgataguses Mango marketis luusimas. See on suht mõistlike fix hindadega pood kus müüakse praktiliselt kõike.
-
Jõgeva kandis
Asjatasin veidi Jõgeva kandis ja ega siis saa jätta üle vaatamata kohalikud vaatamisväärsused. Kõigepealt viskasime pilvepiirilt pilgu peale Torma kabelile ja kirikule. Kabel ise on suht hiline ehitis, ehitati see 1889 aastal. Suuruse poolest võiks öelda, et tegu kobeda maakirikuga. Siinsamas kabelist ja kalmistust mitte kaugel asub kirik. Kiriku tornis on korraga nii kukk kui rist, huvitav miks see küll nii on. Liivimaal oli ju enamjaolt kombeks ainult kukk, aga siin miski hübriid. Kirikust pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, see kirjas juba siin. Muideks Torma kiriku tornis on filmitud “Kevade” Arno ja Lible jutuajamine. Kahjuks niipalju kui ma siinkandis luusinud olen pole kordagi veel õnnestunud sisse saada ei kirikusse ega kabelisse.
Viskasime pilgu peale ka lumisele Laiuse linnusele. Millal linnus täpselt rajati krt seda teab, räägitakse nii 14 kui 15 sajandist. Linnus oli omal ajal strateegiliselt väga hea koha peal, siitkaudu sai Virumaale ja Venemaale, seega omas linnus kontrolli teeliikluse üle. Linnus ise on päris huvitava ajalooga, see on olnud nii ordu, venelaste, poolakate kui ka rootslaste käes. Linnus purustati lõplikult Põhjasõja ajal.
Väike video ka
Vaatasime üle ka Kuremaa mõisa. Selle mõisa esimene omanik olevat olnud Wrangell, Liivi sõja ajal läks mõis poolakate valdusesse. 1598 ostis Wrangelli poeg Fabian mõisa tagasi. 17 sajandi keskel pärisid mõisa naisliini mööda Ungern-Sternbergid ja ega nemadki polnud viimased omanikud. Viimased omanikud olid Oettingenid. Tänapäeval on siin väike spa ja majutus. Kahjuks seekord sisse ei saanud kuna oli broneeritud ürituseks. Viskasime kiire pilgu ka mõisa tuulikule. See ehitati 19 sajandil ja avati uuesti renoveerituna 2009. Seal on nüüd kaminaga peosaal ja paar väikest näitust. Tuulikut saab üritusteks välja üürida.
Kiire sissepõige ka Jõgevale. Kinnitasime keha kohalikus hiinakas ja vutvut kodupoole. Kusjuures selles hiinakas saab päris mõistliku hinna eest korralikult süüa ja menüü on valikutest paks nagu maaleht 😉 Jõgeval on veel väga äss muuseum. Nii, et Jõgeva kandis on vaadata küll ja küll.
-
Ukrainast röövitud aarded
Aega võttis aga lõpuks sai asja sellest juba 2018 Luhamaal tollis ära võetud Ukrainast röövitud aardest. Ilusti konserveeritud ja paariks päevaks Eesti rahvale Ajaloomuuseumis avalikult vaatamiseks üleval ka, ennem kui tagastatakse sinna kust see ilmselt pärit on. Tahaks muidugi loota, et see ikka jõuab ja jääb õigesse kohta aga mitte ei panda tuuri uuesti. Muidugi pretendeerisid sellele kogumile ka venelased aga õnneks ei suutnud tõendada venemaist päritolu. Said mul ka üle vaadatud need Ukrainast röövitud aarded, juba ainult selle pärast, et meie muuseumid üldjuhul eksponeerivad kuldasju vägagi pika hambaga. Kuigi ütleks, et viimastel aastatel on see päris asjade eksponeerimine veidi parem, nüüd näeb ikka kapa ja vikati kõrval midagi muud ka 😉
Päris suur valik erinevaid münte oli ka. Huvitavad olid muidugi need ankru kujutisega mündid. Kurja mul käis korra peast läbi kas need ikka on mündid, äkki hoopis mingid sissepääsu või maksužetoonid, nii nagu näiteks venemaal olid habememaksu žetoonid aga ju spetsialistid teavad paremini. Kokkuvõtvalt eksponaadid muidugi edevad ja ilmselt selliseid siinkandis rohkem ei näe, nii, et tasus ära käia. Kasutage seda võimalust ja käige ka ruttu ära, paar päeva on ainult veel jäänud 😉
Fotod on tehtud Ajaloomuuseumi näitusel “Röövitud aarded”
-
Tartu projektid
Öeldakse, et Tartu on heade mõtete linn. Ma lisaks juurde, et Tartu kalmistud on imede maa, mitte kunagi ei tea mida sa sealt leiad 😉 Platsi renoveerimisel arvad, et mis see väike ülekasvanud elupuuheki väljajuurimine ikka niiväga on. Aga siis selgub, et hekk on omavahel nii tihedalt läbi põimunud, juuri välja kuidas tahad. Lõpuks tuleb välja, et paarimeetrine hekijupp on kaks korralikku autohaagise koormat oksi. Ja see pole veel kõik, sellest läbitungimatust hekist tuli välja mingi 7 reha, 3 labidat, 2 kastekannu, 4 väikest veekanistrit jne. Kuidas need sinna kõik ära mahtusid ei tea. Aga pärast mitme päevast pusimist sai päris kobeda platsi
Aga teine plats oli olemuselt veel põnevam. Meenutas natuke History kanali saadet “Tules karastunud” kus katte all on midagi millest tuleb tekitada päeva jooksul konkreetne tulemus. Katet eemaldades tuli sealt alt välja tohutul hulgal kõikvõimalikke konnasid. Õnneks nendest ei pidanud midagi tegema. Saime paekiviga edukalt hakkama nii, et kõik jäid rahule.
-
Jaapanlase “tuumavarjend” pilvepiirilt
Käisime üle hulga aja vaatamas mis on saanud kurikuulsa jaapanlase tuumavarjendist. Kuna mul ikka sügeleb üks väike projekt selle varjendiga siis oli vaja paar asja üle vaadata 😉 Esmapilgul tundub, et ega seal mõne aasta jooksul midagi eriti muutunud polegi, kui just mitte arvestada pilvepiirilt paistvaid lageraideid. See mis vaja sai üle vaadatud ja kui nüüd asjad õnnestuvad siis saab varsti blogist lugeda kuidas asjalood kujunesid 😉 Tegime pilvepiirilt paar pildikest sellest huvitavast kohakesest keset metsi.
Väike video jaapanlase tuumavarjendist pilvepiirilt
-
Uued platsid
Igakord ei saa vanu renoveerida või uuendada välimust, vahel tuleb ka täiesti uued platsid ehitada. Uued platsid ehitame enamjaolt käsitsi murtud paekivist. See on toodetud loodussäästlikult madala ökoloogilise jalajäljega. Käsitsi murtud paekivi tootmiseks ei ole vaja raisata liitritki joogivett, mida ei saa öelda näiteks lihvbetooni või poleeritud graniidi kohta. Kolmnurkne paekivi võimaldab laduda ilma kivi töötlemata ka keerukamaid mustreid. Vahel tuleb platsidelt likvideerida nii mõnigi känd. Käsivarre jämedused saab lihtsalt välja juurida aga jämedamad on lihtsam maha freesida. Tänapäeva portatiivse tehnika juures on see üsnagi lihtsalt teostatav ja me oleme üle Eesti hauaplatsidelt ära freesinud arvestatava hulga koledaid kändusid
Eelmisel hooajal sai ehitatud platse lisaks tavalisele kolmnurksele paekivile ka laiast erimõõdus paekivist. Ja muidugi ka miskipärast üsnagi populaarsest tänava äärekivist. Kusjuures paljud kalmistud on hakanud selle kasutamist keelama muinsuskaitseliste nõuete pärast. Eks mõnes mõttes on see muidugi võibolla õige ka. Kui varasemalt nägi kalmistutel isegi tellistest, eterniidist või tuhaplokkidest piirdeid siis nüüd näeb neid üksikuid ja neidki üldjoontes Ida-Virumaal kus nii mõnelgi kalmistul ilmselt ilma müüri ladumata piiret paika ei saagi. Väikest galeriid meie tehtud töödest näeb siin.
-
Järvamaa muuseum
Mõnda aega tagasi sai asjatatud Põltsamaal, nüüd järg Paide käes. Paides asjatades oli vaja vähe aega parajaks teha, mida sa ikka viletsa ilmaga muud teed kui tutvud kohalike muuseumidega. Vallitornis juba miljon korda käinud seega jäi üle maakonnamuuseum. Huvitav, et kõiketeadev Google ei tea seda, et muuseum asub juba ammu uuel aadressil. Uus asukoht on väga heas kohas keskväljaku ja linnuse vahel. Muuseum on kahel korrusel ja läbi mitme maja. Mida kõike siin muuseumis ei ole, isegi täislaks toimiv sepikoda on olemas.
See muuseum on esimene maakonnamuuseum kus on väljapanekus väga arvestatav kogus hõbeaardeid. Tavaliselt kiputakse need isegi suurtes muuseumides ära peitma arhiivide sügavusse, et inimesed jumala eest peale hargi ja kapa muid päris asju ei näeks.
Teisel korrusel näeb veidi rahvariideid ja muud staffi. Siin jäi kohe silma paar väga lahedat lahendust mis võiksid olla teistelegi muuseumidele eeskujuks. Esiteks on valgustus anduritega, eksponaatidele lähenedes hakkab valgustus põlema. ilmselt on sellega päris arvestatav elektri kokkuhoid. Teiseks on lahedalt ära kasutatud kummut. Sahtlites on erinevad leiud ja sahtlis on ilusti valgustatud. Väga hea lahendus kasutada ära muidu mõttetud tühjad sahtlid esemete eksponeerimiseks. terve üks ruum on siin pühendatud nukumajadele, päris ägedad teised, nagu päris 😉
On olemas veel haigla laadne näitus, apteek ja ravimtaimede nurk. Isegi limonaadimasin on olemas 😉 Ja mis on selle muuseumi juures veel lahe, et siit on võimalik osta kõikvõimalikku käsitööd ja mitte piletikassast, vaid näiteks salvid on apteegis jne. Igatahes kokkuvõtvalt väga tsill muuseum millest võiks teisedki muuseumid eeskuju võtta. Sealkandis luusides soovitan kindlasti külastada. Ettetellimisel saab siin osaleda ka erinevates põnevates töötubades ja nende valik on siin päris suur.
Muuseumis kulus õige mitu tundi ja kõht jõudis tühjaks minna. Muidugi vaatasin üle ka kohaliku kuuse, see igatahes kordades ilusam kui Tallinna põõsas. Siinsamas keskväljaku servas on ka kohalik kirik, muidu kirik nagu kirik ikka aga üks kiiks on 😉 Kella seierid ja sihverplaat on valgustatud, sellist asja näeb vähestel kirikutel. Siitsamast keskväljaku servast valisin esimese ettejuhtuva söögikoha kehakinnituseks. Väikese koha kohta olid toidud maitsvad ja isegi toidu kujundusega viitsitakse seal vaeva näha. Portsud päris suured, nii, et kehvema isuga vennikestel soovitan pool praadi võtta 😉 Igatahes kohviku nimi “Uskumatu” väärib oma nime. Kui kõht täis piilusime linna pilvepiirilt
Linnusetornistki sai väike jäädvustus pilvepiirilt genereeritud 😉
