-
Värska kalmistu
Sügisel Värskas toimetades vaatasime põgusalt üle õigeusu kiriku. Sisse ei hakanud trügima kuna seal toimus samal ajal mingi tseremoonia. Aga pole hullu, jääb teiseks korraks. Õigeusu kogudus olla olnud Värskas juba 1759 aastal. Praegune kivikirik on vägagi hiline, ehitati see aastatel 1904 – 1907 vana puukiriku kõrvale rahva kogutud raha eest. Peale uue kiriku valmimist vana puukirik lammutati. Vana puukiriku asukoht kirikuaias on tähistatud ristiga tornikesega. Kes uue kiriku projekteeris pole teada, samas pole säilinud ka ühtki sama projekti järgi ehitatud kirikut. Kirikul on tänapäeval säilinud ehitusaegne väljanägemine.
Värska kalmistu ei erine väga millegi poolest teistest vanadest kalmistutest. Paar huvitavat asjakest siiski leidsin vanade metallristide, metallpärgade ja vineerist omapärase laterna näol. Aga see ei olnud veel kõik 😉 Üks täiesti omamoodi piire ja pink oli ka. Väga massiivsed nägid välja jämedast armatuurrauast kokku keevitatuna. Ja muidugi porivaipu polegi veel platsikatetena näinud, siin nägin ära 😉
Vahepeal sai valmis ka meie renoveeritud platsike. Vana betoonpiirde jäänused asendasime uue paekiviga
-
Aluskatte kasulikkus on küsitav
Kevad hakkab saabuma ja sellega koos ka uus liivavahetuse hooaeg. Paljud inimesed soovivad liiva alla panna aluskatet väitega, et siis ei kasva umbrohi platsile. Tegelikkuses pole aluskattest mingit erilist kasu, üldjuhul lendab seeme tuulega platsile ja juurdub ülevalt poolt mitte liiva alt. Aastate jooksul oleme liivavahetuse käigus leidnud liiva alt nii öelda umbrohutõkkena paigaldatud kõikvõimalikke materjale ja asju. Kõige kummalisem leid on olnud pakkidena laotud ajalehed ja ajakirjad. On olnud ka vineertahvleid, kahjuks pole ükski variant siiani aidanud ära hoida umbrohu kasvamist. Umbrohust ei päästa isegi kunstmuru, ka sealt kasvab umbrohi läbi.
Oleme soovi korral pannud liiva alla ka tellija toodud paksu kilet, isegi see ei aita. Allolevatelt piltidelt võib näha kuidas mõne aastaga tulevad sõnajalad isegi läbi paksu kile probleemideta. Samas ei soovite meie kilet üldse panna, see ei lase liigniiskusel ära minna. Kevadeti annab see endast eriti hästi tunda, kui teised juba hooldavad oma platse siis teie ootate veel pikalt millal jää ära sulab.
Samuti ei soovita kasutada vaase millel pole põhjas liigniiskuse äravooluks auku. Vesi koguneb vaasi ja esimeste külmadega on vaas katki. Plastkestaga küünalde osas soovitan ka kui vähegi rahakott kannatab olge loodussäästlikud kasutage kas laternaid või korduvkasutatavaid klaasküünlaid. Nendest ei käi lindude jõud üle ja tuul ei lennuta ka tühje kesti mööda kalmistut prügina. Lindude poolt kalmistult ära veetud ja tühjaks söödud plastkesti võib kalmistult üsnagi kaugel metsa all sadade viis näha.
-
Liivi sõja monument
Sai lõpuks üle vaadatud veel üks omamoodi monument. Seda peetakse Venemaa ühe suurema mõrtsuka Ivan Julma kuulsaima timuka Maljuta Skuratovi mälestusmärgiks. Ilmselt see siiski nii ei ole, mis siis, et Skuratov Liivi sõjas 1573 aastal teiste Paide kindlust rünnanud Vene sõdurite seas mättasse löödi.
Iseenesest huvitav on see fakt, et mälestusmärki ei püstitanud mitte venelased, vaid ca 300 aastat hiljem hoopis Mäo mõisnik Olaf von Stackelberg Paide kindluse vallutamisel hukkunud Vene sõdurite mälestuseks. Huvitav muidugi mis seos oli tol ajal Stackelbergil venelastega, et nii hirmsasti sügeles monumendi ehituse osas. Tänapäeval pole seal eriti vaadata midagi peale künka otsas oleva obeliski. Hiljuti on siin maha võetud võsa, et üldse midagi välja paistaks. Mitte miski ei viita, et see üldse oleks Liivi sõja monument. Obeliskile on raiutud ainult aastaarv 1886, mis on ilmselt ehitusaasta.
Väike droonivideo ka
-
Õmma raba
Ilus talveilm tuli kuidagi ära kasutada, aga kõik kohad juba nii ära kolatud, et… Nuuh kui natuke ajusoppides urgitseda siis ühtteist ikka meenub kus pole sada aastat käinud 😀 😀 Meenus, et Õmma rabas pole jumal teab mis ajast käinud. Mõeldud – tehtud, kimasime autoga raba servas olevasse pisikesse parklasse ja ennäe imet, üsna värskelt on rabajärveni tehtud igavene lai laudtee, lausa lust käia 😉 Kui viimati seal käisime siis võis laudteest või suunaviitadest ainult unistada aga hea teejuht oskas ka ilma nendeta viuh kohale minna. See Õmma raba metsaonn on väga tsill koht rabajärve ääres. Siin saab isegi ööbida täiesti normaalselt ja vaatetornist vaadet ümbrusele nautida. Järves on isegi ujumissild olemas.
Siin ärge unistagegi lõkke tegemisest ja grillimisest, kui raba põlema panete siis pahandust kui palju. Aga samas kui hirmsasti sügeleb siis oma matkapriimusel saab muna ikka praadida ja kohvi keeta 😉 Pigem võtke kaasa termosega soe jook ja võikud. Suvel on siin sääski nii, et mustab, ega ilmaasjata pole siin ca kümmekond pääsukesepesa. Siia on siginenud külalisteraamat, seda sirvides tundub, et seda kohta ikka teatakse ja külastatakse.
Tegime väikse droonivideo ka 😉
-
Huvitavaid disaine kalmistul
Uue hooaja eel vaatame mõningaid huvitavaid disaine milline võiks välja näha tagasihoidlik hauaplats või siis milline ei tohiks hauaplats välja näha. Kui muidu näeb enamjaolt huvitavaid pildikesi hauakivil jahimeeste, autojuhtide jne näol. Seekord jäi silma õmblusmasinast disainitud plaadialus ja üks huvitav küünlahoidja. Neile kes tahavad hauaplatsi saada suht hooldevabaks soovitan nii nagu osadel piltidel näha lihtsalt suurt plaati haua katmiseks mitte plaatimist. Plaatimine on ainult mõni aasta hooldevaba peale seda ei jõua plaadivahesid samblast puhastada. Või siis plaatida plats vabakujuliste looduskivist plaatidega ja lastagi kas muru või sammal vahele kasvada, selline variant on suhteliselt loodussäästlik. Huvitav lahendus on ka Läänemaa kandis hauaplaatide osas, seal näeb neid väga palju puidust. Kui on korralik puit kestab selline plaat ilmselt aastaid. Puidust hauaplaat on ikka kordades odavam kui graniidist plaat.
Korralike graniitpiirete sees kunstmuru kasutada näeb kuidagi magedalt välja. Kunstmuru jäägi ikka pigem sinna kuhu ta ette nähtud on. Kunstmuru läheb mõne aastaga koledaks ja siis on ta selline jääde millega pole midagi teha. Samas näeb piiretena ka kõikvõimalikke kanalisatsioonitorusid, eterniiti katusepleki jääkidest ei hakka rääkimagi. Mõnes kohas näeb piirdena isegi vene sõjaväe metalltee detaile. Siiani polnud veel näinud platse porivaipadest aga nüüd on see ka nähtud
Muidugi eriti ägedad on vanad taastatud metallristid. Need on täiesti omaette vaatamisväärsused. Mõned sellised raudristid oleme ise ka taastanud ja need on soovijatele täiesti saadavad. Samuti on ägedad omaloomingulised laternad. Veel on huvitav, et kui tavaliselt on matmisel haua ääres kuhi mulda siis Lõuna – Eestis lätlastest hauakaevajad teevad korraliku disaini.
-
Natuke nokitsemist
Ükspäev tuli asjaosalistega jutuks, et vaja paar suurt puitkaussi vikusse aga mitte tavalist treitud ja lihvitud-lakutud vaid midagi naturaalselt karust. Ja tuleb välja, et selliseid polegi kuskilt võtta. Egas midagi kui pole siis tuleb ise teha 😉 Algul mõtlesin, et teen õunapuust aga nii jämedat õunapuud polnud käepärast. Loosi läks paar aastat kuivanud tamm. Aga noh, ega tamm pole miski pehme puu. Tükk aega jebimist mootorsae, peitli ja freesiga enne kui midagi looma hakkas.
Kuna nende asjadega on alati nii, et eile oli vaja siis kahjuks neid lakkida ei jõudnud. Lakitud toidunõud peavad vähemalt 3 nädalat seisma enne kui toitu sisse panna tohib, et asi oleks ohutu. Egas midagi kiirmeetodi asja ajas ära kuum oliivõli 😉 ja kasutusse nad läksidki.
-
Läänemaa ja Harjumaa
Sai vähe asjatatud Läänemaal ja eks ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga 😉 Vaatasime mida põnevat on nurgatagustes. Kõigepealt ikka kiire pilk Kullamaa Nikolausi kiriku varemetele, sellest pikalt ei räägi kuna varasemalt juba juttu olnud. Isegi mõned droonipildid tehtud. Tegime möödaminnes Humalapesas väikse söögi, üsnagi normaalne söögikoht siinkandis kuhu tasub sisse astuda. Kõhu saab ilusti täis. Edasi vaatasime üle Kasari jõe vana maanteesilla. See 1904 aastal ehitatud raudbetoonsild mille sambad on tahutud graniitplokkidest pidavat olema umbes 308 meetrit pikk ja pea 7 meetrit lai. Tol ajal oli see sild Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild. Kusjuures huvitav on see, et sild on kaetud munakiviteega ja oli aktiivses kasutuses kuni 1990 aastani mil sai valmis uus maanteesild. Tegin drooniga väikse tiiru ka 😉
Siinsamas lähedal on veel üks huvitav vana sild mida äsja renoveeriti. Vanamõisa kivisild ehitati 1825 aastal, sild ise on 7 avaline kogupikkusega 65 meetrit. Vanamõisa sild kuulutati kultuurimälestiseks ja on ehitusmälestisena kohaliku kaitse all.
Väike droonivideo ka
Kodupoole kimades otsustasime vaadata mida põnevat on Risti kandis peale selle raagritsika taolise kõrgepingemasti mida miskipärast soorebaseks nimetatakse 😀 Tuleb välja, et Ristil on veel nii mõndagi vaadata. Raudteejaama juures on korralik küüditatute mälestusmärk ja veetorn. Veetorni saab isegi sisse kui ette helistada. Veetorni külastus jääb järgmiseks korraks. Siin jaamas oli veel üks huvitav nähtus mida ma pole varem sellises variandis. Muidu tavaline pisike jaamapeldik nagu peldik ikka ilusti N ja M ning auk põrandas. Aga köetavat välipeldikut pole ma veel varem näinud 😀 😀
Ega Harjumaa nurgatagused kehvemad pole. Ellamaa kandis näeb tee ääres täiesti korralikku vanaaegset kilomeetriposti ja tee äärde on ära eksinud üks tuulik milles osa mehhanismigi veel sees. Seda tuulikut on küll vist mingil ajal üritatud millekski ringi ehitada, aga milleks on selgusetu.
