-
Merepäevad
Ükspäev sai käidud ajaviiteks luusimas merepäevadel. See oli veel siis kui lennusadamat ja angaare alles renoveeriti 😀 😀 Püsti oli ainult kest ja Lemps seisis kai ääres. Praegu on muidugi Lemps kuival ja soojas lennusadamas kõigile vaatamiseks – imetlemiseks. Iseenesest vesilennukite angaarid on kerkinud osana Peeter Suure Sadamast aastatel 1916–1917 unikaalsetena nii oma suuruse kui ka ehitustehnoloogia poolest. Hoone põhiplaan on 39 x 109 meetrit ja tegemist on esimese nii suuremahulise ilma sisetoestuseta raudbetoonkoorikehitusega kogu maailmas. Vesilennukite angaar on ehitismälestis ja kantud 1996. aastal Eesti muinsuskaitse kaitsealuste objektide loendisse kui maailma esimene koorikbetoonist rajatis. Angaari projekteeris Taani inseneribüroo Christiani & Nielsen, mille järglaskond on muu hulgas projekteerinud selliseid kuulsaid raudbetoonkoorikehitisi nagu Sydney ooperimaja.
Sai luusitud erinevate laevukeste peal ja sees nõrkemiseni. Muid erilisi atraktsioone nagu väga ei olnudki peale laevade. Rahvast ka vähevõitu, sai rahulikult ilma trügimata käia.
Kui lennusadamas sai isu täis luusitud kimasime kaatriga Vanasadamasse. Seal oli ka väljanäitusel mõned laevad, nende hulgas ka jäämurdja Tarmo. Isegi üks välismaine sõjalaev koos helikopteriga oli kai ääres.
-
Viikingitekülas vol.1
Ükspäev möödaminnes põikasime sisse Viikingitekülla kohvi jooma. Järsku kostus linnusest metallikolinat. Lonkisime vaatama mis toimub. Linnuses käis kõva andmine. Viikingid polnud ilmselt omavahel midagi ära klaarinud ja andsid nüüd relvadele valu 😀 😀
Isegi mõned naised olid haaranud relva järele ja raiusid usinalt vastast.
Võitlus oli vägev ja mehi langes nagu loogu. Siiani ei tea mida seal ära ei jagatud 😀 😀 -
Naissaar
Seekord oli Naissaarele minekuks jube kehv ilm aga mis teha töö ei oota 😀 Sain vaevu asjad tuppa visata kui juba kihutasid turistid bussiga õuele 😀 😀 Õnneks mul nendega asja polnud. Kolja kimas nendega mõne hetke pärast edasi majaka suunas. Läksin tegin oma tööasjad ära ja kobisin sauna sooja.
Järgmisel päeval tulid mõned sõbrad kah saarele. Tegime seekord plaani luusida militaarobjektide sisemuses. Väljast juba neid passitud küll ja küll. Mõnes kohas isegi oli veidi säilinud mõningaid seadmete jäänuseid. Metallikratid polnudki jõudnud kõike kokkuostu tarida 😀 😀 Mõnes käigus oli nii palju vett, et ega väga käia ei saanud. Vett ikka nii pool meetrit ja rohkem. Käimisega peab suht ettevaatlik ka olema, et mõnda auku ei astu. Selle luusimisega jätkus põnevust terveks päevaks. Peale usinat kolamist käikudes kobisime ära sauna.
Järgmisel päeval kolasime vähe mööda luiteid ja randa. Muidugi ei saanud ju jätta käimata ka Rähnipesas 😀 😀 Lõpuks sadama poole tiksudes märkasime, et miski eriti julge lind oli pesa teinud raudteel relsi alla. Kiirustasime ruttu eemale, et linnuke saaks pesale tagasi tulla. Sadamas oli kai pealt vägev vaadata kuidas ogalikud veepinnalt midagi nokkisid. Varsti oli meie alus ka kohal ja kimasime Tallinna poole 😀
-
Alatskivi
Sattusin kuidagi puhtjuhuslikult luusima Alatskivi kanti. Kui juba seal siis tuleb ju ringi ka vaadata. Tegin väikse tiiru pargis, tutvusin ümbruskonnaga. Kui pargis tiir tehtud üritasin tutvuda lossiga. Seal käis päris usin remont ja hoone oli tellingutes.
Remondi tõttu ekskursioone majas ei tehtud aga lubati ringi vaadata omal käel. Eks ma siis natuke luusisin 😉 Isegi seal kuhu muidu ei lasta. Kui esimene korrus läbi vaadatud võtsin ette teise korruse ja lakapealse.
Eks ikka oli sisse vaja vaadata korstnasse ja igasugu nurgatagustesse. Lakapealsel olid sellised huvitavad väiksed toakesed, mille kasutusotstarve jäi mulle algul selgusetuks. Pärast küsisin adminnilt mis värk nende tubadega on. Sain teada, et need olid omaaegsed teenijate toad.
-
Lagedi
Ükspäev mõtlesime sõbraga, et lähme uurime mis on saanud Lagedi mõisa saarest kus vanasti olid väga ägedad üritused. Kahjuks olid sillast järgi ainult jäänused aga mööda talasid sai veel üle minna. Saar ise oli hullult võssa kasvanud. Ega eriti kuhugi ei pääsenudki saarel. Kunagisest ilusast saarest kus olid ilusad teerajad, istutatud erinevad puud ja põõsad, külakiik, lava jne polnud järgi midagi. Tegime mõned pildid ja üritasime minna üle kivide teisele kaldale.
Põhimõtteliselt sai kuiva jalaga ilusti üle. Kuna see jõe teine haru on suht vaikne ja inimesi seal ei liigu siis pesitses seal päris palju parte. Nägime päris mitmeid pesakondi ujumas.
-
Hillclimb
Järjekordne mäkketõus tuli peaaegu koju kätte. Eelmisel aastal tehti ka siin mäkketõus. Väo karjääris tehti seekord mäkketõus mitte ainult tsiklitele vaid ka mõnda autot näidati rahvale. Egas midagi fotokas üle õla ja vutvut kohale. Kahjuks oli rajal ainult mõni üksik auto aga abiks ikka.
Tsikleid oli tõusu üritamas ikka märgatavalt rohkem kui autosi. Päris huvitav oli vaadata kuidas tsiklimehed üritasid mäest üles saada. Mõnel see isegi õnnestus aga enamus tegid rajal igasugu põnevaid akrobaatilisi trikke 😀 😀 Hobujõudude taltsutamine pole ikka naljaasi 😀
-
Üleujutus
Lekkis info, et nõiad möllavad ja kaev ajab üle. Seda asja tuleb kohe ära kasutada ja kiirelt uurida. Sel aastal oli vett igal pool palju. Alustasime Lagedilt, kus nii mõnigi majaomanik pidi koju saamiseks ilmselt paadi muretsema 😀 Meil tänapäeval ju kombeks maju sohu ehitada 😀 😀 Edasi nõiakaevu poole otsustasime minna mööda külateid. Tuulevälja külas oli Leivajões vett nii palju, et viib silla minema 😀 Õnneks sild betoonist ja korralikult ehitatud 😉
Lõpuks jõudsime Tuhalasse. Nõiad möllasid jah ja vett oli kaevust tulemas mehiselt. See ajutine tõusuallikas Nabala-Tuhala looduskaitsealal Tuhala karstiala maa-alusel jõel hakkab vett üle ajama suurvete ajal ning ,,keema” 100 liitrit sekundis siis, kui jões vee vooluhulk on vähemalt 5000 liitrit sekundis. See on unikaalsemaid loodusnähtusi Euroopas, veesurve tekib maa-aluses jões, tegemist pole arteesia kaevuga. Ürgset vaatepilti võib näha ühest päevast kuni kolme nädalani. Kaevu sügavus on 2,4 m, vesi on soo päritolust tingituna veidi pruunikas. Rahvast hakkas juba kogunema seda “imet” uudistama. Selleks ajaks kui meie sealt jalga lasime oli inimesi seal nagu laulupeol 😀
Tuhalast edasi läksime Viikingite külla väikest kohvi manustama. Eks sealgi oli vett hullult. Forellitiik ujutas ikka mehiselt üle ja koopasauna juures põrgukatel kippus kah vett ahju laskma 😀
