Muhkel.ee

Seoses peakontorimehe külaskäiguga selgus tõsiasi, hooaeg juba poole peal ja meie uued reisiesindjad pole enamusel ekskursioonidest käinudki. Eriti imelik on, et saadeti näiteks sukelduma, aga firma silmis olulisemad kohad on katmata. Kuidas me seletame turistile, kuhu nad lähvad ja mis neid ees ootab, kui ise pole käinud. Lisaks kuulub meie tööülesannete hulka ka ekskursioonide tegemine, aga pole ju võimalik teha, kui enne pole ise kordagi käinud. Minu viimasest treeningust (ehk siis ekskursioonist, kus giidina tööl ei ole) on ka juba poolteist kuud möödas. Pamukkale ja Demre said ära nähtud ja edasi palusin end küll ühele kui teisele veel saata, aga miskipärast ei leitud võimalust. Nüüd siis vahetus Chief Guide, peakontorimees käis kontrollireidil ja asjad pandi uuesti liikuma. 😀

Eile sain Adrasan Sulu ada treeningule. See on nö uus ekskursioon, esimest aastat kavas. Tegemist on merereisiga Adrasani sadamast Sulu ada saarele. Ada tähendabki saart türgi keeles, Sulu on veeline, vee-. Veesaar. Saar on asustamata. Reklaamides nimetatakse seda kohta ka kohalikeks Maldiivideks. Ei tea, pole Maldiividele jõudnud, aga meri oli seal küll imeliselt läbipaistev ja erinevat sinist ja rohelist värvi.

Adrasanist sõitsime läbi, see on väike koht ja seal peatust ei tehtud. Ühest eelmisest reisist mäletan giidi juttu, et Adrasan on teatud seltskonna hulgas väga hinnatud puhkusekoht. Peamiselt siis noored seiklushimulised seljakotirändurid, kel raha puuga seljas pole. Sealsete pansionaatide reklaamlauseks pidi olema “vähem mugavust, rohkem loodust”.

Kella kümne paiku sõitis jaht sadamast välja. Enne veel ootasime ära kuni traktoriga kohale veetud toit pardale toodi.

Seejärel võttis meie jaht suuna Sulu adale ja esimese ujumispeatuse tegime juba saare rannas. Meie jaht Yusuf Kaptan oli esimene, kes randus, peagi jõudsid ka teised laevad järele. Õnneks ruumi jagus kõigile. Esimene peatus oli nii kalda lähedal, et sai jalgsi randa minna. Osa rahvast seda ka tegi ja sättis end peesitama liivale ja kivide vahele.

Kahe tunni pärast sõitsime edasi ja viskasime ankrusse järgmisse lahesoppi. Kokku tegime viis ujumispeatust. Kohusetundlikult käisin igal pool ujumas ka 😀 Järgmised peatused olid kaljude ja koobaste juures, kust enam niimoodi randa ei saanud. Aga kapten selgitas, et ta valib kohad ja marsruudi vastavalt ilmale. Ka meil läks pärastlõunal väga tuuliseks ja saare tuulepealselt küljele me seetõttu ei sõitnudki.

Ühe peatuse tegime sinise koopa juures. Kuna tuul oli juba tõusnud, siis sinna kauaks ankrusse jääda ei saanud. Kapten kamandas, et nüüd tuleb kiiresti teha, ainult head ujujad võivad minna ja kõik korraga paadilt hopp vette ning ujuda koopasse ja kohe tagasi. Neid ujujaid ikka jagus. See vesi oli seal tõesti uskumatut sügavsinist värvi ja lõpmatuseni läbipaistev. Raske kirjeldadagi. Kõik ahhetasid ja ohhetasid, kahju, et ei saanud pildile püüda. Tasub oma silmaga vaatama minna kui võimalus avaneb.

Viimases peatusest juba mõtlesin, et ujutud juba küll, jätaks seekord vahele. Aga ei saanud ju. 😀 Kaldal oli allikas, kust purskas värsket vett. Kapten kiitis, et väga hea joogivesi ja ärgitas kaldale ujuma ja veepudeleid täitma. Laine oli juba üsna kõrge. Korra kahtlesin, kas viitsin pudel hambus niimoodi tuule ja lainetega võideldes ujuda, aga võtsin end käsile ja tegin ära. Vesi oli joodav, aga ei midagi erilist. Kergelt magus nagu siin vesi on. Kõhtu lahti ei teinud, sellega kõik korras. Soojaga sai kõik 1,5 liitrit peagi ka ära joodud.

Lõuna oli laeva peal ja hinna sees. Õhtusöögiks jõudsin koju tagasi. Sööma küll ei jaksanud enam minna, meri, päike ja tuul olid oma töö teinud. Eelmine öö olin ju lennujaamas, magada sai veidi vähevõitu ja nüüd oli totaalne uni juba peal. Nahk õhetas kergelt ja üldse oli natuke soolakala tunne. Aga selline mõnus, natuke ära vettinud 😀 😀 😀