-
Viuh Piiterisse
Nonii, ega ei saa siis sõpradest viletsam olla kes ühest kohast tulevad ja kohe teise põrutavad 😀 😀 Sõps helistas, et kle siuke teema vaja Pihkvasse minna tal miskit rauast “terviseketast” vaja…. meil siin pidavat müüdama ainult plastmassist. Nujh vaja siis vaja… ja ega mul midagi targemat teha ka polnud. Mõtlesin paras seal lõunat süüa ja tagasi kimada 😀 Veidi arutasime ja kaalusime värki, krt Pihkvasse Tallinnast ühistranspordiga suht nigel minna. Ma räägin sõpsile, et kle tõmbame parem Piiterisse, transport sinna liigub sama tihedalt kui Kopli tramm 😉 Mõeldud tehtud, kohe nett lahti ja pileteid sebima… Mõtlesin veel kas võtan 0.10 või 0.30 bussile piletid. Sabakont ütles, et võta 0.30 see paneb ühe jutiga kohale ilma peatusteta. Võtsin 2 edasi-tagasi piletit ära, pilet vaata, et sama odav kui Tallinnast Tartu. Kui piletid sebitud leppisin sõpsiga kokku, et haarab mind kodust peale ja lähme koos Tallinna bussijaama. Krt ma juba ammu täheldanud, et see on üks eriti värdjalik koht… Öösel kella üheni on lahti aga juba alates kella kaheksast õhtul on see välja surnud, kõik kohvikud-putkad kinni, rahvas tiksub tuimalt bussi oodates. Mitte ühtegi asja ei ole võimalik osta… Hea, et veel peldik pole kell 8 kinni 😀 😀 Vähemalt miski kohviautomaatki võiks olla aga kus sa sellega…
Hea, et sellele 0.10 bussile pileteid ei võtnud… see silmini rahvast täis. Lõpuks tuli meie buss kah, näitasin bussijuhile moblas piletit ja kobisime peale. Saad sa aru kogu buss oli meie päralt, rohkem reisijaid ei olnudki… bussijuht ütles, et valige meelepärased kohad ja kobige kotile. Ega seda saanud kasutamata jätta 😉 viuh sirakile terve istmerea peale. Äratus oli siis kui me juba olime piiripunkti väravast sees, tavaliselt aetakse juba kuskil Narva keskel üles. Eesti poolel läks välgu kiirusel, ainult 2 passi ju kontrollida… ja juba kimasime Vene poole piiripunkti…. Krt seal hull järts bussidest Luxekspress ja see 0.10 väljunud bussid meie ees. Me juba mõtlesime nonii tunnike hooleta niisama tiksumist. Aga bussijuht hea säga ütles, et lipsame mööda… lähme sõiduautode reast. Mõeldud tehtud, käis näitas oma passi ära ja me kah, toll vaatas bussi üle ja tuld…. ei läinud vist kümmet mintsagi 😀 😀 Jaanilinna Neste tanklas oli veel miski 5 mintsane peatus, seni kuni tankimine käis. Hüppasime korra sisse, et kempsus käia ja väike unekohv võtta…. Saad sa aru mida kemps seal oli… veevabad pissuaarid, pildid, peeglid ja mis eriti teema…. täiesti puhas ja korras… Krt meil pole kuskil bensukas sellist ägedat ja nii puhast kempsu näinud. Kohviautomaadid olid ka päris edevad… pole ammu nii kobedas bensukas käinud. Kohv joodud viuh bussi kotile tagasi.
Äratus oli Piiteri bussijaamas, kurja see on nagu kindlus… mitmemeetrine aed ees politsei valvab jne jne. Viimati kui käisin siis sai välja saabuvalt bussilt läbi terminali aga nüüd lausa eraldi väljapääs ja terminali ei saa. Kui terminali tahad minna siis lähed väljast uuesti sisse täislaks kontrolliga, kotid röntgenisse jne. Meil polnud sisse asja, lonkisime metroosse ja tiksusime kesklinna. Kurja siin oli päris külm Admiraliteiski metroojaama juures kobisime kohe kohvikusse sooja saama. Seal nurga taga oli päris hubane pisike kohvik, sooja toitu seal ei saanud aga kohvi kõrvale sai saiakest või kooki. Kohv oli 100 rutsi ja täiesti ok värk. Türgis oli kohv ikka täis pask selle kõrval mis siin sai. Tiksusime tubli tunni kohvikus, kuskil pidime aja parajaks tegema, enne kui poed lahti tehakse ja saab seda “terviseketast” otsima hakata 😀
Kui kohv joodud lonkisime vaikselt mööda Nevskit Gostinõi dvori poole. Kaasani katedraali juures tegime väikse peatuse ja piilusime sisse kah, väidetavalt sellisel kujul ehitati ta pühendusega 1812 aasta sõdade kangelastele. Samas piilusime ka Singeri maja (tänapäeval tuntakse seda muidugi rohkem “Dom knigi” nime all) mille katusel oleva kupli olevat teinud Adamson aga eks Nevskil ole temast jälgi õige mitmetel majadel 😉 Huvitav, et lund kuskil ei näinud aga üks auto seisis siin täitsa lumine… kust ta küll tuli…
Lõpuks jõudsime Gostinõi dvori juurde aga krt ikka oli meil aega veel pool tunnikest enne kui avatakse… Mõtlesime, et äkitse siin on esimene variant spordipoest kust saab selle otsitud vidina. Tegime vähe aega parajaks väise tiiruga kõrvaltänavates. Seal nägi nii sügiseseid kompositsioone kui ka elektrikust sõbrale silmailu juhtmete näol 😀 😀
Vahepeal sigines tänavatele miljon politseinikku…. Miski vippide saatmine käis. Lõpuks tehti Gostinõi dvor lahti aga selgus, et seal polegi sporditarvete poodi… Üks abivalmis müüa vaatas meile netist kus võiks olla sellist staffi. Ütles, et Moskovski prospektil on selline pood nagu “Sportmaster” äkitse seal on. Kuna sinna sai ka metrooga otsustasime käsitsi minna.. aega meil ju sitaks. Panime vaikselt mööda Sadovajat ajama… see tänav pisikesi poode täis ja isegi üks spordipood oli. Hüppasime kohe sisse aga sealt saadeti kohe viisakalt välja tagasi jutuga, et oodake vähe pood alles kinni. Lonkisime siis üle tee sööklasse aega parajaks tegema. Sellised sööklad kipuvad seal enamjaolt usbekkide omad olema… ega ei eksinud oli seegi nende oma 😀 😀 Võtsin spagetid… need tundusid kuidagi aktuaalsed olema hetkel. Spagetid olid seente ja kanaga… üllaülla kusjuures täiesti söödav oli. Peale sööki kobisime sinna poodi tagasi, ennäe imet saimegi sealt ühe selle vajaliku ketta, rohkem polnud. Egas miskit lonkisime edasi, teel oli mingi päris huvitav muuseum 😉 seekord sisse ei astunud aga jätsin järgmise tripi jaoks meelde. Lõpuks jõudsime sinna spordipoodi kah mida meile pakuti aga kahjuks seal ei olnud neid müügil. Lonkisime vaikselt Sennaja metroojaama poole vahepeal sai muidugi surfatud netis kus veel sporditarvete poodi on. Kuskil teises servas leidsime kah aga sinna küll käsitsi minna ei viitsinud. Sennaja metroojaama juures märkasime, et seal kah miskine kaubakeskus.. Põikame sisse äkitse on spordipood kah…. Täitsa oli aga väga spetsiifiline. Aga avastasin, et siin oli väga ok hobipood… väga suur ja hea valik kõikvõimalikku staffi. Leidsin sealt ühed tangid mida ma meil siin osta pole raatsinud kuna räme kirved on. Seal poes olid need jämedalt 14€ meie 35€ asemel. Ei tea muidugi kas ma ikka ostsin need ära 😀 😀 Muidugi kassas ootas mind päris huvitav üllatus mida ma pole veel Venemaal kohanud… Küsiti kas mul on poe kliendikaart…. ütlesin, et pole… müüja küsib uuesti, et aga äkki mul on üliõpilase tunnistus või pensionitunnistus.. Ma ütlesin, et pensionitunnistus küll on aga mitte kohalik. Müüja ütleb anna siia…. no andsin siis ja ülla ülla pea 300 rutsi tuli soodukat kohe viuh. Muidugi mis veel on siin äge, et kui Eestit kiidetaks IT poolest siis meil ma ei ole kuskil kohanud, et poetšekil oleks QR kood. Aga siin on igal tšekil 😀 😀
Sennajast panime metrooga edasi Ploshad Vosstanija jaama ja sealt edasi käsitsi spordipoodi otsima, algul panime mööda ühele poole siis teiselepoole 😀 😀 ei oodanud, et see miski pisike keldripood on aga samas saime siit vajalikud vidinad kätte. Kui vidinad käes lonkisime metroo poole tagasi. Siinsamas jäi silma üks elektroonikapood… Astusime korra sisse… no meie oomipood on selle kõrval ikka väga porno. Sitaks hea valik oli poes kõikvõimalikku staffi ja hinnad ka väga head. Jätsin meelde kuhu järgmine kord suurema kotiga lähen 😉 Enne metroojaama põikasime korra sisse ka Nevski keskusesse, et Stokmanni vaadata 😀 😀 Tegelikul oli vaja põiel käia… Kuna paar tundi oli bussini aega siis kimasime uuesti kesklinna tagasi.
Põikasime korra paleeväljakule aga mööda Bolshaja Morskaja tänavat ja ennäe imet jälle midagi uut. Ei teadnudki, et seal on illusioonimuuseum ja veel üks vahakujude muuseum. Need said ka kirja järgmise tripi projekti 😉 Ermitaaži kah seekord trügima ei hakanud kuna aega nii pikalt pole kui vaja oleks 😉 Ermitaaž on maailma suurimaid kunstimuuseume, mis asub kunagistes keiserlikes paleedes. Omavahel galeriidega ühendatud hoonetes paiknevas muuseumis olla ühtekokku üle kolme miljoni eksponaadi. On öeldud, et kui seisatada iga eksponaadi ees ühe minuti, kuluks kogu muuseumiga tutvumiseks 70 aastat…. Paleeväljakul polnud midagi muutunud… ikka tõllad ja taaskehastajad kohal pildistamiseks või sõitmiseks.
Egas midagi edasi väike tiir vaskratsaniku ja Iisaku katedraali juurde ja oligi aeg bussijaama sõita. Kobisime metroose ja tuld. Enne bussile minekut veel kohustuslik Prisma ja apteegi külastus 😀 😀 Mõned rohud nii omale kui perele, siin need märksa odavamad.
Ostsin nagu ikka terve kuhja kohukesi 😀 mulle meeldib, et nad on pakitud karpidesse siis ei lähe kotis lögaks. Ja suht söödavad on need ka. Peale shopingut oli nats veel aega ja põikasime läbi siinsamas Ligovski prospektil olevast Vietnami sugemetega kohvikust “Dedushka HO” siin olen korra varem ka käinud, täitsa ok söögikoht ja paras enne bussile minekut midagi hamba alla pista kui kebabist ja shavermast on kopp ees… siin on muud ka 😀 Kõhud täis kobisime bussijaama. Seal nagu ikka sisse saad läbi röntgeni ja metallideteka aga sellega asi veel ei piirdu 😀 terminalist edasi bussi juurde saamiseks pead politseile pileti ette näitama ja just sellele bussile mille väljumine on välja kuulutatud. Seekord oli bussis 19 inimest aga sellegipoolest sai laiutada ja magada 😀 Piirist saime ka viuh üle ja Tallinnas olime 40 mintsa varem kui oleks pidanud olema 😉
-
Laitsest Ungruni.
Nagu ikka nii ka seekord tuli kiiks teha väike trip suva kohtadesse. Kõige esimesena juhtus ette jääma Laitse mõis 😀 Laitse mõis ei ole eriti vana. Alles 17. sajandil eraldus see iseseisva valdusena Ruila mõisast. 18. sajandil kuulus see koos naabrusesse jääva Munalaskmega Ulrichitele, kellelt see 19. saj. läks naisliini pidi Mochrenschildidele. 1860. aastail omanda mõisa kolmeteistkümneks aastaks Tallinna leskede ning vaestekassa. Suuremaid ehitusalaseid muudatusi tõi Laitses kaasa selle omandamine W. v. Uexkülli poolt 1883. a. Mõis on päris sarnane Vasalemma mõisaga. Kui tiir tehtud ja onn kah üle vaadatud mõtlesime minna luusima Laitse raadiojaama aga kuna aed oli ees siis ei hakanud sisse ronima. Kimasime siit otse Vasalemma mõisa juurde.
Vasalemmas tegime väikse tiiru ümber lossi ja uurisime kolmest musketärist tuttavaid kohti 😉 Iseseisvaks mõisaks kujunes Vasalemma 1825. aastal kui Padise mõisa omanikud von Rammid selle eraldasid Padise mõisast. 1886. aastal läks mõis Baggehufwudtide perekonna valdusesse. Nende oma oli ka Saku mõis koos õllevabrikuga ja Nõva mõis. Neogooti stiilis mõisahoone ehituseks kasutati kohalikku paekivi, nn. vasalemma marmorit. Baggehufwudtide valduses oli mõis kuni 1916. aastani. Seejärel asus mõisas aianduskool ning Tallinna Õpetajate Seltsi puhkekodu. 1922. aastal rentis selts osa ruume Kloostri vallale kooli avamiseks. Sellest peale töötab mõisas kool. Kui siin ka piisavalt luusitud läksime uurima Eesti Atlantist 😉
Eesti oma atlantise juures turnisime vähe tuhamäel ja nautisime vaateid ümbrusele. Kõik tuhamäe nõlvad olid täis astelpaju. Huvitav, et kellelgi pole vaja olnud neid vitamiinipomme Ma ikka nokkisin neid sealt nats, päris head hapud marjad 😉
Edasi käisime ära Harju-Risti kiriku juures. Sisse saada sinna seekord ei õnnestunud aga sellegipoolest tasus seal käimine end ära. See kirik on kummaline oma torni poolest. Väidetavalt 17 sajandil varises torni sein ja seda ei taastatud endises kujus vaid jäetigi “poolikuna”. 2010 – 2011 aastal leiti Risti kiriku puitpõranda vahetamisel 15. sajandist pärinev püstistest paekividest laotud põrand, mis on Eesti kirikutes ainulaadne, samuti suur kogus münte. Leitud on ka jälgi kiriku kõrvalaltaritest. Samuti avastati käärkambri ja kooriruumi lagede restaureerimisel hulgaliselt maalinguid. Siin kirikuaias on vabadussõja ausammas mis on üks väheseid säilinud sõjaeelsetest ausammastest.
Edasi kimasime otsejoones Ungru lossi juurde 😀 😀 Varemeis Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid neobarokseid hooneid, kuigi ta ei saanud kunagi valmis. Lossi iseloomustab keerukas põhiplaan ja arvukad baroksed voluutviilud. Ungru loss oli Saksamaal asuva Merseburgi lossi peaaegu täpne koopia. Peale II Maailmasõda jäi loss nõukogude sõjaväe valdusse, 1968.a otsustas lennuvälja ülem kasutud lossivaremed vedada lennuvälja stardiraja täiteks. Ligi kolmandik lammutati, ülejäänu on õnneks siiani säilinud. Väidetavalt olla siin käinud isegi Peeter I.
-
Šokolaad
Kuidas sa ikka hommikukohvi jood tuimalt 😉 Kui võikut teha ei viitsi tuleb võtta väike magus amps šokolaadi päeva alustuseks 😀 😀
Kilone piimašokolaad tundus täitsa paras selleks olema 😉 Kui te sellist Valgevenes poes näete siis soovitan kindlasti osta, palju parem kui meie praegune Kalevi toodang. Ja hind ka väga ok.
-
Katsetused vaselistega
Mul vikuriiete juures kasutusel päris kobe kirivöö… Aga nagu vikuvärk ikka siis kobe asi peab edev olema. Sai siis väheke teemat uuritud kas meeste riietel ka vaselised kasutusel olid… Täit selgust meeste osas ei saanudki.. Tundub, et vöö- ja paelaotsad enamjaolt. Naistel oli kasutusel nii ehetena kui riidekaunistustena juba 1 aastatuhandest… Ilmselt näitasid need jõukust ja staatust
Sai vähe uuritud asja Ajalooinstituudi arhiivis ja mujal, et millised välja näevad. Meie arhiivides ikka vaseliste kohta ühtteist põnevat on…
Egas midagi, võtsin oma vikuvöö krudisin traati ja hakkasin katsetama…
Sai mingi paar tunnikest pusitud ja valmis ta saigi.
-
Madisepäeva lahingupaiga otsimine 2.1
Eelmisel aastal sai algust tehtud Madisepäeva lahingupaiga otsimisega, siis seda leida ei õnnestunud. Proovisime sel aastal uuesti. Vabadusvõitluse üks pöördelahinguid peeti 21.09.1217 muistses Sakala maakonnas. Lahingu asupaika pole õnnestunud täpselt tuvastada, kuid arvatavasti toimus see Viljandist umbes kümne kilomeetri kaugusel oleval alal. Eestlaste väge juhtis muistse vabadusvõitluse tuntuim kangelane – Lõhavere vanem Lembitu. Tema juhtimise alla koondusid võitlema enamus maakondi sakalast rävalani välja. Henriku kroonika järgi koosnes sakslaste vägi, mida juhtis Mõõgavendade ordu meister Folkvin, 3000 mehest ja eestlaste oma 6000 mehest. Hoolimata arvulisest ülekaalust õnnestus sakslastel liivlaste ja lätlaste abiga eestlaste vägi purustada ja põgenema sundida. Lahingus langesid paljud eestlaste vanemad, sealhulgas ka Lembitu, kelle keha rüvetati ja pea võeti sõjasaagina kaasa. Vastaste poolel oli tuntuim langenu liivlaste vanem Kaupo. Seekord kogunesime taas lahingu aastapäeval asja uurima. Kui kõik kogunenud, jagati natuke nänni, Ain Mäesalu pidas väikse sütitava loengu….
Tegi Otepää püssi koopiast kõva käraka avapauguks ja läkski lahti lahingupaiga otsimine. Organisaatorid olid pikalt teinud eeltööd ja valmis oli vaadatud paar potensiaalset põldu kus asi võis toimuda.
Ilm oli suht niru aga see meid ei seganud, pole s… ilma on s… varustus 😉 😉 Ürituse sponsor oli motivaatoriks põllule peitnud hulgaliselt “münte” mida sai leidmise korral nänni vastu vahetada. Leide nagu ikka äärmusest äärmusesse traadijuppides eheteni. Oli ka päris põnevaid leide ja paar Lembitu aegset vidinat kah 😉 Juba hakkas väike lootus tekkima 😉
Üks mõõganupp leiti kah, see oli päris edev asi. Ain juba uuris, et leitud mõõganupu alumine osa viitab Norra mõõgauurija Jan Peterseni eristatud S tüübile, kuna hõbekaunistused on kehvasti säilinud, siis ei saa päriselt välistada ka R tüüpi. Selle skeemi koostas vene arheoloog Gleb Lebedev ja III rühma mõõkasid peab ta viikingite eliitsõdalaste relvadeks!
Leiti ka mõned vot sellised rauajunnid, kui keegi veel ei tea mis need on siis… Need on jäänaelad, isegi neid õige mitmeid leidnud. Tsiteerin siin Aini: hobuste jäänaelu hakati Eestis kasutama ilmselt 10.-11. sajandi paiku ja eestlased kasutasid neid tõenäoliselt vähemalt 13. sajandi lõpuni. Ilmselt seejärel mindi üle hobuseraudadele. Minu arvates on vanemad veidi väiksemad ja alusplaat on kas ristkülikukujuline või siis üks serv sirge ja teine kumer, aga 12.-13. sajandi jäänaelte alusplaat on ovaalne. Päris kindel selles veel ei ole, sest meie arheoloogiakogudes on neid väga vähe ja olemasolevad pole eriti täpselt dateeritavad.
Päeva lõpuks oli põldudelt kokku korjatud lisaks asjalikele leidudele ka tohutu hunnik rämpsu. Huvitav palju see aasta metalli tuli, eelmisel aastal oli vist 110 kilo. Meie tegemisi käis ajaloo jaoks jäädvustamas ka meedia, mõningaid pilte ja videot saab piiluda siit. Kahjuks ei õnnestunud ka sel aastal lahingupaika tuvastada aga pole hullu, seeme pandi mulda ja järgmine aasta lahingu aastapäeval jätkame otsinguid 😉 Kui eelmine aasta tuli vikupott siis ega see aasta saanud kehvem olla, leidsime muistse asulakoha 😉
Ägedaid leide oli palju…..
-Hilisrauaaegne kuudisekujuline vahelüli.
-Hilisrauaaegne käevõru.
-Hilisrauaagne moonnuppotstega hoburaudsõlg.
-Hilisrauaaegne tuleraud
-Hilisrauaaegne pannal
-Hilisrauaagne võreripats.
-Ristripats
-Laieneva kilbi ja lahtiste vaheliti otstega sõrmus – 13. saj.
-Pliist kuup, mis on senini müsteerium? Eks ma siin täiendan seda teemat jooksvalt 😉Aitäh kõigile asjaosalistele kes saatsid mulle leidudest pilte ja lubasid kasutada. Järgmisel aastal kohtume põllul…. rsk 😀 😀
-
Kiluvarastele külla vol.4
Kodumail tagasi tahtsime minna uuesti Ähijärve äärde ööbima aga see oli hõivatud, Siis meenus, et siinsamas lähedal metsas on veel 1 koht kus kindlasti kedagi pole kuna see pole kaartidel märgitud 😀 😀 Nii oligi, tõmbasime keset ürgmetsa olevasse katusealusesse telgi püsti ja kobisime kotile. Hommikul hakkasime vaikselt kodupoole sättima ja vaatasime mis tee peale jääb juba hakkas tripist väike kopp tulema 😀 Kiire põige möödaminnes Barclay de Tolly mausoleumi juurde. Seekord sisse ei saanud aga varasemalt olen seal mõned korrad käinud. See pidavat ka olema selline omaette ajalooga koht II MS ajal olevat siin ümbruses käinud kõvad lahingud kuid ei Jossifi ega Aadu mehed lasknud selle pihta. Ei tea kas tõele ka vastab… Veel kolasime vähe Helme lossivaremetes, koobastes jne.
Koduteel põikasime korra veel läbi Rõngu kirikust. See on ka päris huvitava ajalooga mille kohta täpsemalt lugeda saate siit. Teel koju tegime pilti ainult tee äärde jäävatest objektidest, uurima neid enam minna ei jaksanud 😀 😀
-
Vöökoti tegemine
Mis vöö see ikka ilma kotita on…. Vöö sai valmis tehtud ja üle jäi piisavalt nahka mille nahavabrikust sebisin 😀 Kasparilt sai eelmine kord igaks juhuks vidinaid kohe varuga võetud. Tiba interneedumis tuustimist inspiratsiooniks. Lõpuks ikkagi midagi tarka ei leidnud…. Hädast aitas välja paber ja käärid… 😉 Kui paberiga vähe harjutatud läks naha lõikamiseks. Aga edasi oli klemm koos 😀 pold ööd ega mütsi aimu kuidas augud naha sisse saadakse ja kokku õmmeldakse…… Kus häda kõige suurem seal ikka miski hea mõte tuleb. Tükid näppu ja padavai Laagri Maksimarketisse kingsepa juurde. Lõin onule patsu ja ütlesin õmble kokku 😉 Vana ütles, et tutkit brat ise teed 😀 😀 Andis siis augukahvlid ja haamri näppu näitas korra ette ja ütles anna tuld ma lähen lõunale 😀 Eks ma hakkasin siis vaikselt toksima… Vahepeal kogunes väike järts kundesi leti ette kes tahtsid asju parandada lasta…. Ma kehitasin õlgu , et ma mette ei oska ja kingsepp lõunal 😀 Kesse kurivaim siis seda uskuda tahtis, ikka tükk tegu oli seletamisega, et nu ei ole mina kingsepp 😀 😀 Lõpuks sai nahk auklikuks ja kingsepp tuli ka tagasi…. Kui mu augustustöö oli üle vaadatud näidati algus ette kuda kokku õmmeldakse. Niit ja nõelad anti kodu kaasa…. Eks ma siis kodus pusisin edasi väikse vandumise saatel
Ega see õmblemine teab mis ulme ei olnudki. Kingsepa antud niit kulus ära ja nõelad suutsin ka ikka ära lõhkuda 😀 Aga ple hullu vanarahvas teadis rääkida, et tegijal pidavat juhtuma 😀
Huvilistele on mõned vöökotid täitsa saadaval 😉
