-
Ilumäe kabel.
Käisime sõpradega vähe luusimas koduümbruses. Seekord panime otsejoones Ilumäele ja hakkasime sealt vaikselt kodupoole tagasi tulema. Esimese peatuse tegime Ilumäe Hiiepärna juures. Kohalikud on aastasadu käinud siin palvetamas, ande toomas, ravimas ja pühi pidamas. Hiiepuu õõnes tüvi on pakkunud vihmavarju karjalastele. Hiiepuu küljes näeb hulgaliselt paelu mille on jätnud pulmalised ja teised puu austajad. Rahvapärimus mäletab, et vanasti on siin okstesse seotud värvilisi riidetükke ja puu juurde pandud uudsevilja, tapetud loomadest esimene keedetud tükk, piimasaadusi, mett, münte ja palju muudki. Hiiepuu vanuseks on hinnatud 300–450 aastat. Oletatakse, et siin praegu kasvavad puud on varasema puu geneetilised järglased. Nõnda võib hiiepuu siin seista juba igiammustest aegadest peale. Edasi suundusime juba Ilumäe kabeli juurde. Kabel on ehitatud Palmse mõisahärra Carl Magnus von der Pahleni poolt 1814-1843 siin varem asunud puukabeli asemele. Kabeli aknaid kaunistavad 15 Pahlenite ja Palmse mõisa talumeeste vappi vitraažide kujul. Originaalid on Virumaa muuseumis hoiul, siin näeb tänapäeval täpseid koopiaid nendest. Nimedega varustatud vapimaalinguid lähemalt silmitsedes märkab üllatusegasega, et vaid kaks neist on tõelised aadlivapid. Ülejäänud kuuluvad lihtsamale rahvale. Enamgi veel, kuus vappi kannavad heraldiliselt kujundatud vapikilbil talupoeglikke tähiseid (kündev härjapaar – Jacob Muick, puusepariistad – Marten Sae, Arendt Porggast, Mall Porggast, Jacob Falck, tuuleveski – Dietrich Muick). Kuidas ainulaadne talupojavapikogu Ilumäe kabeliakendel sündis pole teada.
Kabelit ümbritseval kalmistul näeb kohalike seppade käsitööna valmistatud sepisriste ja kohalike kiviraidurite tahutud kiviriste. Aiaga eraldatud kalmistuossa on maetud Pahlenite suguvõsa liikmed.
Edasi suundusime Nõmmeveskile. Keegi oli jõe jääle ilusa lumeingli jäädvustanud 😉 Tegime paar pilti joastikust ja tiksusime edasi.
Koduteel põikasime läbi veel Jägala joalt. Tegime paar pilti külmataadi kunstiteostest ja oligi õhtu käes. Need kolm kohakest on põnevad külastada igal aastaajal.
-
Narva linnuse muuseum.
Ükspäev oli plaan Narvas ringi luusida aga kohapeal sattus jube niru ilm olema. Egas midagi, tuli tubaseid tegevusi leida. Narva linnuse muuseum täitsa sobilik selleks 😉
Luusisime läbi kõik ekspositsioonid tornini välja. Kahju muidugi, et siin on muuseum suht piiratud alal. Väga palju ruume seisab kasutuseta. Ilusa ilma korral on muidugi tornist päris hea vaade ümbrusele. Üle jõe asuv Jaanilinna linnus toimetab restaureerimisega päris usinasti, päris äge oleks kui tulevikus saaks külastada ühe piletiga mõlemat linnust. On nad ju meil suht üheealised 😉 Jaanilinn ainult ca 40 aastat vanem. Õnneks on tänase seisuga lõppemas suuremahuline renoveerimine ka Narva linnuses ehk tuleb ka uut näituseruumi juurde.
-
Narva lahing
Peale Narva lahingu eelmängu tuli Narva linnuses pärislahing kah 😉 Alguses tutvustati põhjaõues veidi tolleaegsete sõdurite eluolu, keedeti lõkkel sööki-jooki. Kes soovis sai isegi maitsta. Mina soovitan alati sellistes kohtades maitsta sööki, sellel on hoopis teine ja parem maitse kui kodus elektripliidil tehtud toidul. Ajakirjandus oli ka asja uurimas, isegi poiss sattus kuidagi asja kommenteerima 😀 😀
Lõpuks oli käes sõjapidamise aeg. Karla ja Petsi väed asusid positsioonidele ja läks madinaks. Kogu seda möllu siin kirjeldada on üsna keeruline, seda peab ise oma silmaga nägema. Möllu oli kõvasti ja “laipu” kah, kohe olid muidugi kohal nii põetajad kui marodöörid 😀 😀
-
Narva lahingu eelmäng
Seekord kuidagi nende lahingutega eriti tihe teema. Alles oli Kukrusel, nüüd on siin Narva servas miskis teeäärses pargis. Kusjuures seda sattusime vaatama puht juhuslikult nö möödasõidul olles 😀 Ega midagi loomulikult tuleb ju kohe vaatama minna mis toimub. Siin oli sõdimiseks ruumi laialt. Üks kahur oli seekord kuidagi eriti vallatu 😉 iga paugu järel tuli pikk suitsurõngas millel suur saba taga 😀 😀
Kui piisavalt pargis hullatud pandi kola kokku ja kimati Narva poole tagasi. Pärast pidavat linnuses väike lahing olema 😉
-
Purtse kindluselamu
Möödaminnes põikasime sisse Purtse kindluselamu juurde. Siia olen korduvalt üritanud sisse saada aga pole väga õnnestunud, küll on remondis küll lihtsalt kinni jne jne. Muinasajal oli Purtse jõe suudmeala ilmselt üks kõige tihedamalt asustatud piirkondi Ida-Eestis. Vajadus aktiivse kaitse järgi suurenes pärast maa ristiusustamist taanlaste poolt 13. sajandi alguses. Kindlustatud olid isegi esimesed kivikirikud Jõhvis ja Lüganusel. Purtse vasall-linnuse ehitamist alustati suhteliselt hilja – 1533. aastal. Taubede valduses püsis Purtse 1615. aastani. Mõis siirdus edasi Rootsi kõrgaadlisse kuuluvale Heinrich Flemingile. Linnuse pidusaal kaunistati värviliste kahhelahjude ja baroksete nahktapeetidega. Ajaloo jooksul on Purtse vasall-linnus mitu korda maha põletatud ja uuesti üles ehitatud. Eriti tugevalt sai hoone kannatada Liivi ja Põhjasõja ajal. Põhjasõjas (1700-1710) hävines hoone torniosa ja kaitsekorrus. Peale Põhjasõja lõppu (1721) ühendati Purtse mõisa maad Püssi mõisaga ning Purtse kindluselamu läks Stackelberide valdusse. Stackelbergide ajal ehitati mõisamaja mitu korda ümber. Oma eksisteerimisaja jooksul on tulnud hoonel täita mitmeid funktsioone: ta on olnud eluasemeks feodaaliperekonnale, pakkunud kaitset sõjakäikude ajal ning hiljem olnud kasutuses jääkeldri, piimakambri, viljalao aga ka vangla ning tööliselamuna. 1950datel aastatel jäid kindlusest alles ainult varemed. Purtse kindluselamu restaureeriti aastatel 1987-1990 ning kindluselamu pälvis 1991. Eesti parima ehitise tiitli.
Seekord saime siia sisse ja loomulikult luusisime läbi kõik nurgatagused. Nii härra kui proua toad jne. Huvitav oli see, et nii härral kui proual toas oma dansker 😉 See kindluselamu on täiest mõnus ja hubane kohake, mulle sobiks 😉
-
Viikingisõdalase varustuse meisterdamise õpituba
Neid põnevaid töötubasid teinud õige mitmeid aga kahjuks pole pilte, enamjaolt teen neid ju lastele. Lasteürituse pilte avalikult jagada suht probleemne tänapäeval, no ei jaksa igalt lapsevanemalt eraldi luba küsida pildi avaldamiseks. Seekordne õpituba Viikingite külas oli täiskasvanutele ja siin asi lihtne.. Küsid kõigilt korraga ja kui ok siis läheb pilt kasutusse. Seekord lubati lahkelt pilte teha ja kasutada ka. Seltskond oli asjalik ja meisterdamine tuli kõigil ilusti välja. Kui mõõgad ja kilbid valmis lipsasime viuh õue, seal sai iga õpilane värviga tuunida oma kilbi meelepärasesse tooni.
Kui värv tahenenud, selgitasin reeglid, jagasin seltskonna kahte malevasse ja läks siinsamas tiigi kaldal madinaks. Linnusesse ei saanud kahjuks minna, seal oli teisel grupil programm. Mehed said auru korralikult välja lasta. Ei tea mida seal klaariti aga ju saadi hakkama, igatahes lahinguväljale ühtki kadunukest maha ei jäänud 😀 😀 Kui lahingud peetud ja jalg sirutatud jätkasime ruunidega… Kellel huvi samade toimetuste vastu siis täpsema info leiab siit.
-
Küünlameisterdamise õpituba.
Muidu nokitsen küünlaid ise teha aga seekord tegime neid toreda seltskonnaga õpitoas. Kõigepealt tegime väikse ekskursiooni Viikingite külas, rääkisin natuke küla tegemistest ja siis proovisime naturaalsest mesilasvahast ökoküünlaid meisterdada. Iga õpilane proovis meisterdada kahte eri kujuga küünalt. Nagu piltidelt näha saadi edukalt hakkama 😉 Aitäh meeldivale seltskonnale. Kelle huvi selle õpitoa või küünalde vastu siis täpsema info leiab tegevuste või poe rubriigist 😉
Piltide autor Kaisa Högren
