Iida urked

Mitu korda kuulnud sellisest imeliku nimega kohast aga polnud sinna luusima veel jõudnud. Möödunud suvel siiski õnnestus ka need urked üle vaadata. Arvestades nime 😉 lootsin midagi enamat aga pole hullu iga uus koht kus varem käimata on huvitav. Tegelikkuses on siin kaitsealune karstiala kus leidub rohkelt langatuslehtreid ja –nõgusid. Isegi väiksemat sorti koopaid on siin olemas ja mitte ainult. Siin on ka Kuimetsa suurkoobas mida võib nimetada Eesti pikimaks looduslikuks koopaks. Läbimõõt on küll kõiges pool meetrit, kuid sisemuses asetseb kahe meetri kõrgune ja kümne meetri laiune ruum. Karstiala on suht sarnane Kostivere karstialaga ja ilmselt peaks siia tulema uuesti kolama kevadel kui on palju vett. Huvitav millest sellel kohal selline nimi… Kas Iida nimelisest talukohast või millestki muust. Pärimusi on selle kohta muidugi mitmeid. Usuti, et seal elasid Iida-nimelised loomad, keda inimesed kartnud. Sinna olla vajunud Iida või Hiida linn, mis pärimuse järgi võib üles tõusta. Vajunud linna tulesid olla muistendi järgi mõisa öövaht kord uusaasta öösel metsa kohal hiilgamas näinud.  Iida urked on olnud ennemuistsetest aegadest saati pelgukoopad, kuhu varjuti vaenlaste rüüsteretkete eest. Sellele kohale viitab ka Läti Henrik oma kroonikas nii, et 1219 aastal sakslaste ja liivlaste sõjakäigu ajal Harjumaale lämmatasid nad suitsu abil ligikaudu 1000 inimest, kes olid pugenud karstiala koobastesse peitu. See pidavat olema ka vanim viide urgete kohta. Igaljuhul on see päris põnev koht ja seal suures koopas jäi kahjuks turnimata, polnud vastavaid roomamise riideid seljas. Aga eks see jää tulevikuprojektiks, ongi põhjust tagasi minna 😉