Tsill
-
Türgi blogi. Kontor rannas
Qualista beach on üks mõnus koht. Siin võib käia lihtsalt päikest võtmas ja ujumas või söömas või niisama chillimas. Eile pärast sukeldumist tuli lihtsalt kohvi isu. Päikest oli mere peal niigi palju saanud. Tiina oli ka juba töölt tagasi ja nii me sinna siis lonkisimegi. Maandusime ühes varjulises putkas ja kohvi kõrvale vastasime turistide kõnedele. Chill tööpäev 😀 Väljas on suvi, +30 või rohkem.
-
Türgi blogi. Sukeldumas
Laupäev, 1. juuni. Jälle vahetati treening ära. Natuke olin isegi nördinud, sest tahtsin väga minna Antalya akvaariumisse, mis algselt tööplaanis oli. Mulle meeldib värvilisi kalu vaadata. Ja pealegi – maailma suurima tunneliga akvaarium, see oleks ju väga äge. Nii et ma siis eelmisel õhtul natuke isegi protesteerisin vahetuse pärast.
Ma olen sukeldumas varem käinud, mul on isegi kursus läbitud ja litsents tehtud, mis küll vist paraku enam ei kehti, aga sukelduma ma tõesti omal valikul poleks läinud.
9.20 oli pealevõtmise kellaaeg, aga 15 min hiljem polnud buss veel saabunud. Läksin kontorist küsima ja lubati, et 5 minuti pärast on auto kohal. Enam-vähem nii oli ka. Tõepoolest seekord tuldi sõiduautoga järgi. Tegime enne sadamat veel ühe peatuse ja korjasime ühe turisti ka ühest hotellist peale. Sadamas juhatati õigele laevale ja seal oli suurem seltskond turiste juba ees. Peagi võtsime suuna merele.
Pärast väikest tervitusmorssi ja keeksi jagati välja paberid, kuhu oli vaja ära täita oma haigused ja hirmud, ehk, et kirjutada alla, et olen teadlik oma tervislikust seisundist ja sukeldumise tagajärgedest. Nojah, paber oli vene keeles, kuna enamus turiste on ju venekeelsed. Igaks juhuks lugesin ja veerisin teksti hoolikalt enne allakirjutamist. Õnneks keegi naisterahvas küsis, kas ingliskeelset paberit pole? Oli olemas, loomulikult. Hõiskasin kiiresti, et mulle ka palun ingliskeelne. Sellega läks vähe libedamalt.
Edasi tehti kiire, aga korralik instrueerimine, kuidas sukeldudes käituda ning õpetati selgeks käemärgid, mille abil vee all omavahel suhelda. Tulid mulle kõik tuttavad ette, olin neid ju varem õppinud. Teine naisterahvas, kes ka ingliskeeles suhelda eelistas, oli Pakistanist ja päris esimest korda elus sukeldumas. Tegi omale sünnipäevaks kingituse, nagu ta ise selgitas 🙂 Lahe!
Edasi viskasime ühte ilusasse lahesoppi ankrusse ja algasidki väikeste gruppide kaupa sukeldumised. Ma olin kuuendas. Tšillisin niisama kuni minu kord tuli, lobisesin, kohvitasin, pildistasin ja võtsin päikest. Ülemisel tekil olid selleks ilusti isegi matid maas. Vahepeal tekitasid laeva peal suurt elevust noored, kes otsustasid sukeldumise lõpuks kihluda 💕 🙂 Meeskond oli asjasse pühendatud, täpselt õigel hetkel toimetati lillekimp ja šampus kohale ja ulatati vette 🙂
Oi kui äge oli tegelikult uuesti sukelduma minna. Lahedad kalaparved! Olin algul natuke ebakindel, kartsin oma kõrvade pärast ja hoiatasin ka instruktorit, et mul läheb nende balanseerimisega aega. Teiseks palusin mind kohelda kui täielikku algajat, sest ma ei mäletanud enam midagi ei kinnitustest ega voolikutest. Kõik pandi ilusti korda ja kohe kui vette sain tundsin end juba hästi. Vee all anti veel tükike saia ka pihku, et saaks peost kalu toita 😀 😀 😀 Äge ja veel ägedam!
Kui kõik soovijad olid korra vees ära käinud, serveeriti lõunasöök. Kala (tundmatu, surnud, ära praetud ja väga maitsev), spagetid, kahte sorti salatit ja sai. Meeskond tahtis mind hirmsasti koola ja fantaga kostitada, aga ma eelistasin siiski vett. Siinmail pole vist veel kohale jõudnud, et kola-fanta on puhas mürk.
Pärast lõunat sõitsime teise lahesoppi ja siis sai veel kord sukelduma minna. Või lihtsalt ujuma, kes soovis. Mina igatahes soovisin. Instruktor Leo tuli küsima, kas ma tahan koos temaga sukelduda. Lubas mu 30 meetri sügavusel tantsima viia 😀 Ma ei tea, kas me käisime nii sügaval, aga sügavamal olime kindlasti kui esimesel korral. Ja tantsisime ka 🙂
Oli üks ülimalt mõnus päev. Ma jäin väga rahule ja julgen teistelegi soovitada.
-
Türgi blogi. Õhtul väljas söömas
Mõnusaid kohti, kuhu õhtul, või pigem öösel, töölt tulles sööma minna on ümbruskonnas mitmeid. Õhtusöök jäi vahele, sest olin lennujaamas. Lõunasöögi jätsin ise vahele, sest hilishommikul kustutasin nälja omletiga ja lõuna saabus seejärel liiga vara 😀 Nii ma siis transfeeride lõppedes tundsingi, et vaatamata keskööle võiks korraks midagi ka hamba alla otsida. Seekord langes liisk Milkbari kasuks. Kuigi menüü on üleni ükskeelne, on siiski võõramaalastele piltide keeles ära näidatud, mida nad tellida võivad 🙂
Saabunud on Türgi suvi. Päeval on liiga palav, aga õhtu on chill. Keskööl on õues 24 kraadi sooja ja kookosõli mu vannitoa riiulil on alaliselt vedel.
-
Hillclimb
Järjekordne mäkketõus tuli peaaegu koju kätte. Eelmisel aastal tehti ka siin mäkketõus. Väo karjääris tehti seekord mäkketõus mitte ainult tsiklitele vaid ka mõnda autot näidati rahvale. Egas midagi fotokas üle õla ja vutvut kohale. Kahjuks oli rajal ainult mõni üksik auto aga abiks ikka.
Tsikleid oli tõusu üritamas ikka märgatavalt rohkem kui autosi. Päris huvitav oli vaadata kuidas tsiklimehed üritasid mäest üles saada. Mõnel see isegi õnnestus aga enamus tegid rajal igasugu põnevaid akrobaatilisi trikke 😀 😀 Hobujõudude taltsutamine pole ikka naljaasi 😀
-
Õmma ja Marimetsa raba
Ükspäev tiksusin niisama kodus, mitte s… teha polnud. Helistas Ziil ja tegi ettepaneku minna omadega rappa 😉 Nu mis mul saab selle vastu olla kui metsa kutsutakse 😀 😀 Plaaniks oli Õmma raba ja kui aega üle jääb siis ka Marimetsas tiir teha. Õmma rabast polnud mul varem halli aimugi mitte, loomulikult olin kohe käsi. Auto parkisime kuskile rabatee serva ja lonkisime jala edasi. Tuli karata mättalt mättale ja eks jalad said ikka märjaks ka, miskit laudteed sinna ei vii. Vähemalt siis kui meie käisime seda ei olnud. Isegi mingeid suunaviitasi ei ole, järve suunas tuleb minna ainult kas tunde või GPS järgi 😀 😀 Meie kasutasime seda esimest versiooni, kuna Ziil oli seal varem käinud ja teadis teed. Õige mitu kilomeetrit tuli trampida mööda raba ennem kui kohale jõudsime.
Keset raba on järveke mille kaldal on metsaonn koos vaatetorniga. Kurja see oli päris tsill koht, onnis saab täitsa vabalt ööbida ja privaatsuse austajatele äge koht. Sinna niisama rabas tiksujad ei satu kuna teed ei ole 😀 Kuigi viimasel ajal on kuulda, et sinna olevat hull rada sisse trambitud. Järves saab ujuda ka, aga tuld teha seal onni juures ei tohi. Igati õige ka, kui raba põlema läheb on ikka väga suur p… majas 😉 Vot see on koht kuhu tahan veel minna.
Kui Õmma rabast tagasi oli veel vähe valget aega ja mõtlesime, et jõuame Marimetsas ka kiiruga käia kui juba sealkandis. Egas midagi kobisime üle tee teisele poole ja panime minema. Siis veel seda uut laudteed kus saab peaaegu autoga sõita veel ei olnud 😀 😀 Aga vana oli veel täiesti käidav ja vaatetorn ka suht ok. Rabas sai maiustatud mõne jõhvikaga ka, need on peale läbi külmumist päris head 😉 Marimetsa raba on iseenesest samuti huvitav, siin näed nii madalsood, siirdesood kui ka kõrgsood. Taimi ja linde jätkub siin ka igale nurgale 😉 Lõpuks sai ka seal rabas tiir peale ja otsaga auto juures tagasi. Kurja andis ikka trampida aga selleeest väga tsill päev oli.
