Tsill
-
Filmivõtted…..
Filmindusega esimene kokkupuude oli 90-ndate keskel. Istusin jaoskonnas valves kui korrapidaja kamandas, et mis sügad siin kotte, Õnne 13 on politseinikku vaja. Hüppa kohe pulti ja kihuta kohale 😀 krt aadressi enam ei mäleta aga miski eramaja oli. Kohapeal seletati siis mulle, et kle siuke värk, et meil relva vaja rekvisiidina 😀 Mina muidugi, et johhaidi kuda ma teile oma tuki annan. Režisöör siis seletab, et vaja ainult mõned sekundid filmida kuidas Kaljo Kiisk sahtlist relva võtab ja näitab kellelegi. Nuuh eks ma siis korjasin moona välja ja käisin ise panin tuki sahtlisse. Saadeti mind siis filmimise ajaks kõrvaltuppa, öeldi laud kaetud mine söö mida tahad 😀 No kui head paremat pakutakse kuda sa siis ikka söömata jätad. Sõin seal kõhu head paremat täis. Natsi aja pärast tuli miski vennike küsis mu kontaktandmeid ja ütles sai filmitud võin tuki ära korjata. Korjasin siis oma kolu kokku ja jaoskonda tagasi. Sellega oli asi unustatud. Miski paari kuu pärast rahakaart minu nimele postkastis. Krt mõtlesin, et kes küll mulle pappi saadab. Kobisin rahakaardiga sidesse uurima mis värk, seal laoti korralik hunnik pappi peole ja öeldi, et filmitegijad saatsid mulle. Ma isegi ei lootnud, et tuki näitamise eest saab pappi aga näe krt sai ja mitte vähe 😀 Vahepeal oli mingi mõõn ja ega ma ise väga viitsinud kuhugi trügida ka. Siis tuli tööl ühel minu abikal mingi filmiprojekt. Sai käidud kuu aega mikrid küljes ja kaameramehed kaasas. Pikastpikast mustast materjalist kribati kokku pool tundi filmi, kahju, et filmist jäeti välja eredamad hetked 😀 😀 Nagu nt see kui patrullis olles leidsime keset külateed magava naisterahva kes ei võtnud jalgu alla mitte sugugi. Polnud kuskile mujale panna kui Niva pagassi. Panime veel igaks juhuks kile alla. Algas Sauele sõit kaameramees autos. Mina pidin veel paarist kohast läbi käima ja siis ka Sauele minema…. Olin juba Sauel ja ootasin oma abikat “kliendiga” järsku tuli kõne rämeda vandumisega mis trükimusta ei kannata 😀 😀 Tuli välja, et see tädi kes oli nii täis, et jalgu alla ei võtnud oli sõidu ajal ennast püsti ajanud, püksid maha rebinud ja “kangi heitnud” 😀 😀 😀 peale seda magama tagasi keeranud “kang” nina all 😀 Mõtlesin miski nali… Aga kurja oligi nii… 😀 Filmi “ilusat” varianti saab vaadata siit. Siis tuli jälle vähe vaheaega filminduses. Aga nii nagu need asjad ikka juhtuvad tiksusin patrullis kui korrapidaja kamandas, et sa kõige lähemal mine Rahulasse seal patrulli vaja. Noh vedasime siis paarilisega ennast sinna ja ennäe imet Kättemaksukontor omas hiilguses kohal. Tegime väikse patrullistseeni ära ja jäime korra veel juttu ajama. Kohe lendas catering peale ja meid aeti ka sööma. Sõime kõhud täis ja kobisime liinile tagasi 😉
Ühel heal päeval helistas sõber, et kle vikus hakatakse reklaami filmima kas ma tahaks osaleda. Noh kuna midagi väga targemat ka teha ei olnud olin nõus. Filmimiseni oli aega miski nädalake ja meile öeldi, et ärge habet ajage. Eks me siis käisime siin võssa kasvanutena ringi, lõpuks kui õige aeg oli käes öeldi, et filmimine hakkab hommikul kell 5 aga me peaks grimmi jaoks kell 3 kohal olema. Me mõtlesime, et kodust öösel vikusse sõitma hakata on surm ja magama minna pole väga mõtetki. Läksime juba õhtul vikusse ja ööbiseme seal 😀 😀 Ja krt siis kui grimmiks läks arvas grimeerija, et meil ikka jumala sitad habemed minge ajage ära 😀 f…aga millega ajada… lõpuks saime mingi suht nüri žileti, üritasime kuidagi kahekesi sellega hakkama saada 😀 😀 Ega erilist vahet ei olnud kas selle nüri žiletiga kraapida või käiaga ajada 😀 😀 Lõpuks saime ikka lõua puhtaks ja vutvut grimeerijate juurde tagasi. Seal pandi meile uus habe 😀 😀 Lõpuks sai grimm valmis, kostüümid selga ja kobisime Aruvalla viadukti juurde põllule
Põllul oli kaamera ja muu staff juba üleval. Meie ülesandeks oli täisvarustuses üle põllu joosta imiteerimaks linnuse vallutamist. Noh ja eks me seal saime joosta ikka kordades 😀 😀 enne kui sobilik duubel valmis sai.
Lõpuks kui filmitud kobisime kõik vikusse tagasi ja tegime paar grupipilti. Isegi konnad tulid välja vaatama kust selline hulk viikingeid järsku ilmus täisrelvis. aga ega nad ei lasknud end häirida meie lärmist ja ajasid vaikselt edasi oma kevadisi konnaasju 😉
Mõni aasta tagasi sai osaletud hingelises filmiprojektis “The Beat of The Heart”. Osa filmist tehti viikingitekülas, päris huvitav projekt oli ja filmi ennast näeb siin.
Sel aastal sai osaletud ka teises eesti kultussarjas 😉 “Pilvede all” 5 sekundit kuulsust näeb siit 😀 😀 Ega sellega siis veel asi lõppenud. Mõned päevad peale filmimist kirjutati ja pakuti, et ma võiks osaleda ka Kekkilä reklaamis. Loomulikult olin nõus. Sebisin veel Ziilu ka osalema, et saaks vähe filmikogemust 😉 Nii, et osavamad tunnevad mind ära Kekkilä reklaamis 😉 Ziilu on lihtsamini leitav kui mina 😉 See oli terve päev võtteid Tallinnas, päris äge oli kui ainult nii külm poleks olnud. Jälle kogemuse võrra rikkam 😉 Osaleks teinekordki mõnes filmis kui pakkumisi tuleb 😉
-
Pesakonnaga Lahemaal
Ükspäev sai pesakond autosse pakitud ja võetud suund Lahemaale, et lihtsalt vähe tuulduda. Muidu löövad koid sisse 😀 😀 Esimese peatuse tegime Muuksi Hundikangrutel. See kalmete kogum asub Muuksi külas Kahala järve põhjakaldal. Rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal, täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele. Peamiselt Eesti põhja- ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Kivikuhjatistest kalmete tegemine on Skandinaaviast pärit matmiskomme, mis Eesti alal sai alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Seekord asjatas seal ka üks päris pirakas nastik, madusi sealkandis on ikka ohtralt. Kui kalmed uuritud tiksusime vaikselt lähedalasuvale linnamäele. Seal läheduses on veel üks huvitav vaatamisväärsus nimega Turje kelder aga sinna väikse jõmmiga päris pikk maa läbi eramaade. Ja natuke ärevaks teevad ka seal need lahtised talukoerad. Ise küll neid ei karda aga iial ei tea millal otsustavad rünnata. Parem on ennetada asja ja mitte ronida sinna. Linnamäel tiksusime niisama ja nautisime vaadet merele. Ilmselt tuhandeid aastaid tagasi oli meri siinsamas klindi all, tänapäeval on see muidugi taganenud päris kaugele. Liikusime edasi ja veidi maad edasi linnamäest oli posti otsas päris põnev teeviit, põikasime korraks sisse… Seal oli mingi vana talukoht ja säilinud natuke maakeldrit. Loomulikult oli mul vaja seal sees turnida ja uurida värki 😀
Edasi kimasime Hara lahes olevasse allveelaevade demagneetimiskeskusesse. Väidetavalt olla see maailmas üks kolmest sellisest keskusest. Kahju, et selline asi jälle lagunenud ja laiali tassitud on. Iseenesest on ka need jäänukid veel muljetavaldavad seal. Sai päris tükk aega seal luusitud, kahju, et teiste kaide peale ilma paadi või ujumiseta ei saa 😉 Siinsamas on ka väike Hara saar kuhu pidavat mõõna ajal saama minna jalgsi. Ise veel seda proovinud ei ole aga ükspäev teen ära. Vanasti sai autoga otse treppi sõita ja ringi luusida siis nüüd on sadam erakätes ja tasuta enam luusida ei saa 🙁
Edasi läksime luusisime sadama läheduses olevas endises vene sõjaväeosas. Ka siin jätkus põnevust ja avastamist küllaga. Mõned hooned isegi väga hästi vastu pannud ajahambale ja ilmselt peale vähest investeerimist saaks neist päris põneva elamise. Metsa sees oli täiesti märkamatus kohas veetorn millest saaks väga põneva vaatetorni teha. Kui see väeosa ka läbi kolistatud võtsime suuna tagasi kodupoole.
Tegime veel väiks kõrvalpõike Kiiu-Aabla rabasse, et vaatetornist vaadet nautida. Rix kurivaim arvas, et ta tahaks rabavett juua proovida 😀 😀 Nu ega siis saa keelata lapsele joomist 😉 Pehmodele infoks…. ei visanud junnilõikajal rihma maha, elab siiani ja ilmselt veel kaua 😀 😀
-
Valga Milfest
Sai üle paari aasta külastatud Valga Milfesti ja kohe muutused käes. Kui varasemalt oli asi hajutatud linnas ja II MS lahingut tehti autobaasi juures põllul, seal hea kasutada erinevat tehnikat ja vaatajatel on ka väga hea ülevaade toimuvast. Seekord oli kõik kokku pressitud linnaparki. Seal väga tehnikat kasutada ei saa… Aga noh, eks pealtvaatajaid oli ka vähe, samal ajal ju miljon üritust ümbruskonnas, talupäevad jne. Samas jälle esinejaid oli kõvasti rohkem kui muidu. Ega ma ise väga ringi vaadata ei saanud kuna lubasin ennast vikulaagrisse appi.
Vikulaagris sai rahvale vähe tutvustatud vikude eluolu, huvilised said varustust selga proovida ja pilti teha. Ühele väikemehele sai kah varustust proovitud, päris vägev sõdalane sai 😀 😀 Mõne huvilisega jätkus juttu kauemaks ja tundub, et silmaringi sai avardatud nii mõnelgi 😉 Vahepeal kui huvilisi vähem sai paar klõpsu tehtud ka naabritest. Vahepeal külastas meid ERR kah ja pani televiisori kasti sisse 😉
Aga naabreid oli meil igasugu sulelisi ja karvaseid. Kohe üle tee olid “prantslased” koha sisse võtnud, tegid aega parajaks enne venelastega sõdima minekut 😀 😀
Aadu mehed marssisid kah mööda “Emajõe” lahingusse. Krt isegi Tiiger oli kohale veetud 😀 Õhtune II MS lahing venis oma algusega nagu kumm….
Lõpuks hakkas peale Emajõe forsseerimine kõva pommitamise ja suitsuga 😉 Isegi T-34 tehti tuli katlasse ja sõitis 100 meetrit. Aadu mehed varitsesid teisel pool parvepoisse aga oh häda nad ilmselt polnud arvestanud tiigi sügavusega 😀 Nagu parve kõrvale vette kargasid, et Jossifi mehed vangi võtta käis vesi üle pea 😀
Lõpuks sai lahing läbi ja osalised kogunesid T-34 ja Tiigri juurde ühispilte tegema. Krt tiiger nägi eemalt ikka väga ehe välja ja pettis ära küll. Lähedalt vaadates said alles aru, et vineerist teine ja kahuritoru on kanalisatsioonitorust 😀 😀 Olevat kah kodumaine toodang nagu vabadussõjaaegne soomusautogi. Ainult, et soomusauto liigub omal jalal Tiiger mitte 😀 😀 Korjasime oma kola kokku käisime korra välismaal ka ja võtsime suuna kodupoole. Teel kiire kõrvalpõige Annimatsile pelmeene sööma ja edasi. Kokkuvõtvalt päris asjalik üritus.
-
Keraamika põletus väliahjus
Ükspäev sai tehtud väike rakukeraamika põletus Kunstikrati Suvekooli väliahjus. Panime ahju staffi täis ja tuld. Ziilu oli katlakütjaks 😀 😀 ei tea millega küttis…. Suitsu järgi tundus, et vanad kummikud 😀 aga tegelikult oli vist kivisüsi. Lõpuks sai ikka tulelondi korstnast välja 😉
Sai köetud ikka õige mitu tundi, enne kui koogid valmis said. Lõpuks võtsime vidinad välja ja pesime puhtaks. Öösel tulemust vaadata ei julgenud 😉 Läksime hoopis sauna ja kobisime kotile.
Järgmisel päeval katsetasime algul natuke muud tehnikat, pritsisime ajaviiteks uued nõud üle ja siis läksime vaatasime päevavalges eelmise päeva saavutusi. Päris kobedaid asju tuli ahjust 😉 Tiksusime veel natuke ja sättisime ära kodupoole.
Koduteel nägime hullult suurt sookureparve põllul. Paar klõpsu ja edasi. Tegime väikse kõrvalpõike veel Ilumäe kabelisse ja uudistasime kabelit seest ja väljast. Väga äge kohake on see kabel. Kalmistu taga on korralik välikemps, isegi vaip on maas 😉
-
Türgi blogi. Õitseb ja ilutseb
Midagi uut jälle. Õnneks oli silt juures – Lagerstroemia indica. Maakeeli siis hiina lagerströömia.
-
Järva-Jaani vanatehnika varjupaik
Sai kunagi käidud “Jerevani” vanatehnika varjupaigas pesakonnaga. Seal näeb nii mõndagi põnevat ja hea on asja juures see, et seal võib asju näppida. Lastele valmistab see eriti rõõmu ja ega ennastki külmaks ei jäta 😉 Kahju, et see tehnika kõik lageda taeva all on. Võiks ikka miski katusealune olla, säiliksid vähe rohkem need eksponaadid.
Ja mis selle muuseumi juures oli siis eriti lahe, et pilet on täpselt nii väärtuslik kuipalju sa seda ise väärtustad 😉 Nüüd on pileti hind 2€ aga see 2 eurtsi on igat oma senti väärt. Igaljuhul soovitan seal käia luusimas. Ah jaa seal on ka päris äge üritus seemne mulda saanud….. vanatehnika killavoor. Kahjuks ei ole omal õnnestunud kordagi seda piilumas käia aja ükspäev parandan selle vea ka ära.
-
MOMU
Sai kah lõpuks ära käidud selles paljukuuldud MOMU-s. Mõned head aastad tagasi sinna veel sisse ei saanud ja Ellamaa elektrijaama ilus hoone seisis tühjalt. Elektrijaam ehitati 1922 ja oli mõeldud andmaks energiat turbatööstuse masinate käivitamiseks. Katlaid köeti kohaliku turbaga. 1923 hakati sealt elektrit jagama ka Haapsalu poole ja 1924 aastal Tallinna poole. Sõjajärgsel perioodil oli sellel elektrijaamal oluline osa Eesti varustamisel elektriga. Väidetavalt ei pommitatud elektrijaama sõja ajal puruks. Elektrijaam töötas aastatel 1923 – 1966.
2007 aastal alustatid hoone restaureerimist ja aastal 2018 avati seal mootorispordi muuseum. Väidetavalt olla siin pinda 7000 ruutmeetrit aga noh ju siis on. Igatahes pirakas on küll ja eksponaate on ka piisavalt.
Näha saab üsna rikkalikku valikut Eesti ja NSV Liidu mootorispordiga seotud kuulsusrikkast ajaloost. Aukohal näeb Eestis toodetud võidusõidutehnika, nagu Estonia vormelid, Vihuri mootorrattad ja erinevad ralliautod. Samuti näeb võidusõidutehnikat, millega meie sportlased on saavutanud märkimisväärseid tulemusi nii endises NL kui ka mujal maailmas, kokku 135 autot ja mootorratast. Veel näeb meie tuntud mootorisportlaste varustust, võistlustega seotud meeneid, fotosid jne.
Äratundmisrõõmu jätkus nii mitmegi eksponaadi juures. Omalajal sai isegi mõnes vormelis sees istutud ja väike tiir proovitud… mitte rajal muidugi vaid töökoja esisel platsil. Vaatamist jätkus sinna õige mitmeks tunniks ja huvilistel soovitan igaljuhul MOMU-s käia. Ainult pilet on seal päris kirves 10 € 🙁
