Tsill
-
Türgi blogi. Lugemist puhkuse ajaks
Paljudes hotellides üle maailma on sellised väikesed raamatukogud, mõnikord vaid paar riiulit, mõnikord rohkem, kuhu kogunevad turistide poolt mahajäetud raamatud, kust võib võtta midagi lugeda, juhul kui endal pole midagi kaasas või on kaasavõetu juba läbi loetud. Samuti oma raamatuid lisada, kui ei viitsi neid enam koju tagasi vedada. Olen ise neid palju kasutanud ja sealt päikesevõtmise juurde lugemist leidnud. Peaaegu alati olen leidnud sellistest kohtadest ka eestikeelset kirjandust. Eriti paneb see imestama muidugi juhul, kui olen hotelli ise broneerinud kuskile pärapõrgusse. Eestlasi jõuab ikka igale poole. Ja siis pole siin imestada midagi, et Kemeris, mis eestaste hulgas üsna populaarne koht, on ka raamaturiiulid eestikeelset lugemisvara täis.
Täna infode eel turiste oodates sorteerisin veidi üht sellist riiulit.
Ka mujalt võib samalaadseid raamatukogusid leida.
-
Türgi blogi. Aprikooside aeg on käes
Aprikoosid on valmis. Aprikoosipuid siin tänavate ääres samapalju ei näe kui apelsine, sidruneid, viigimarju või granaatõunu. Mõned siiski on. Üks viskas otse mu jalge ette ilusa magusa oranžikaskollase vilja. Ka meie ametliku söögikoha Alkoclari restorani valikusse on juba mõnda aega tagasi lisandunud aprikoosid. Nüüd oleme mõnda aega peamiselt aprikoosi- ja arbuusitoidul, kuni isu täis saab 😀
Türgi on muide üks maailma suurimaid aprikoosikasvatajaid. Kui mitte kõige suurem.
-
Türgi blogi. Mõnus pühapäev
Pühapäev, 30. juuni. Lõpuks ometi puhkepäev. Pärast eilselt hullu tööpäeva (hommikul lennujaam ja pärast veel infod) oli lihtsalt hädavajalik natuke taastuda.
Hommikul kella kümneks oli kokku lepitud hamam. Seekord nõuti, et esitaksime kirjalikult ametliku taotluse hamamis käimiseks. Aina hullemaks läheb… Mingi aeg tagasi üllatati meid uudisega, et kui on 40 hamami müüdud, alles siis saab tasuta hamami. Selle peale algas üldine protsestilaine ja rohkem sellest juttu ei tehtud. Nüüd siis uus kord. Egas midagi, läksime “ametlikult” 😀
Hommikusel ajal pole üleliia palju inimesi. Saunad olid mõnusalt tühjad, vaid üksikud inimesed liikusid. Basseinis lasin veejoal oma valutavaid liigeseid masseerida. Randmed ja hüppeliigesed on hakanud imelikult valutama. Päris hästi ei saa aru, mis põhjus on. Kott on üsna raske, mida infodel kaasas vean. Eriti kergemaks ka ei saa teha, sest kõik vajalik peab kaasas olema ja kõige raskem on nagunii vesi. See kott on hea mahukas ja vastupidav, aga juba tühjalt üsna raske.
Pesuruumis sattus mind seekord küürima üks varem meesterahvas. Hõõrus kooriva kindaga päris tugevalt ja näitas missugused naharullid mu käe pealt maha tulid. Naersin selle peale. Grjaznaja ženšina 😀 Iga päev ju sauna ei lubata. Lõpuks masseeris mu vahuga tugeva käega üle. Kulus ära, keha oli väsinud ja pinges.
Lõpetuseks nagu ikka, suts bali massaži. Jälle sattus mulle üks tugeva käega tädi. Seekord oli tõesti sellist vaja. Lõpuks andsid pinged järele ja lahkudes tundsin end kergelt hõljumas 🙂 Oli mõnus.
Pärast hamami käisime lõunalt läbi ja siis ma otsustasin, et edasi kuluks mulle kõige rohkem ära üks lõunauinak. See oli hea mõte. Pärast hamami oli mõnusalt lõõgastunud tunne ja uni tuli kohe. Magasin umbes kaks tundi oma nädala väsimust välja. Palju parem hakkas.
Õhtupoole otsustasime minna avastama üht küngast, mis jahisõidul mere pealt silma oli hakanud. Künka keskelt läks justkui mingi trepp üles ja üleval oli mingi ehitis. Ülejäänu oli puude vahel ja rohkem seal eemalt ei näinud ka. Arvasime, et võibolla on mingid antiiksed varemed, aga kaart midagi sellist ei näidanud. Võtsime siis suuna Camyuvale ja lootsime, et leiame üles.
Leidsime. Ei olnud antiikseid varemeid ega hauakambrit. Oli mahajäetud hotell. Künka otsa viiva trepi asemel olid veekeskuse liuraja jäänused. Koht oli igatahes uhke ja põnev. Kahju muidugi, et see töökorras ei ole. Kunagi võis seal ikka väga ilus olla. Ülevalt avanevad vaated Camyuva katustele ja merele olid ka võrratud. Territoorium oli suur, luusisime ehk vaid kolmandiku läbi. Ülejäänud jäi järgmiseks korraks.
Pärast hüppasime Marco Polost läbi ja tegime väikse kohvipausi. Seejärel õhtusöök Alkoclaris. Põhimõtteliselt käisime seal ainult arbuusi söömas. Sellest tänaseks täitsa piisas.
Oli üks väga mõnus pühapäev. 🙂
-
Türgi blogi. Kui +27 tähendab jahedust
Reede, 28.juuni. Päev oli palav nagu ikka, ilmselt mingi 37-38 kraadi. Ilmateade oli tänaseks lubanud vihmavõimalust, aga kogu päeva jooksul ei olnud mingist vihmast märkigi. Vahet pole, ilmateade nagunii paneb kogu aeg puusse.
Tegin päev läbi infosid ja kimasin mööda hotelle. Rohkem küll kimasin, tagasisõiduajad oli vaja viiteteistkümnesse hotelli kirjutada ja nende läbisõitmine üksi võttis üle kolme tunni aega. Õhtul, kui omadega ühele poole sain, andis T märku, et tal tööpäeva alguseni veidi aega (keskööks lennujaama), teeks koos ühe kohvi. Sobis, pärast tööpäeva kulus üks kohv ära nagunii. Sihiks võtsime Pastanesi. Seal on linna parim kohv mu meelest.
Istusime mõnusalt sisehoovi pool õues kui tuli hull tuuleiil. See tuli täiesti äkki ja eikusagilt. Pahvakas liiva ja tolmu lendas äkitselt vastu vahtimist. Laud, mille teenindaja just enne meid oli läikima löönud, oli kaetud mõõduka liivakihiga. Korjasime kiiresti oma kohvitassid ja telefonid laualt ära ja järgi jäi selge asendiplaan. Kolisime tuppa ümber. Kõik see käis väga kiiresti. Ei tea, mis sundis meid nii kiiresti liigutama. Aga kui tuppa jõudsime, algas vihm. Suured jämedad piisad tegid katusele natuke krabinat ja siis keerati kraan täiega lahti. Või mis kraan, kogu paak valati korraga alla. Kogu terrassipealne ujus.
Vihm ei ole siin üldjuhul midagi hullu, sest on soe ja ihu on higist märg nagunii. Väike värskendus ei tee paha. Aga sel hetkel see vihm hästi ei sobinud. Kohv oleks lahja saanud. Niisiis istusime mõnusalt kuivas toas ja T tellis ühe eriti ilusa maasikakoogi ka, mille ma aitasin ära süüa 😀
Kui ära minema hakkasime, olid vihm ja äike möödas. Pilved taevas tegid õhtupäikesega ilusaid värve. Ilm tundus isegi natuke jahedavõitu. Vaatasin huvi pärast, palju siis jahedust on. +27 kraadi näitas. 😀 😀 😀
-
Türgi blogi. Jahiga merel
Esmaspäeval, jaanipäeval, võtsime koos T-ga ette järjekordse jahisõidu. Seekord mitte enam treeninguna, vaid omast vabast tahtest ja ajast. Mul oli lennujaama transfeer alles õhul ja T-l oli sootuks vaba päev, nii et klappis hästi. Nagu ma eelmine kord kirjutasin, mulle väga meedis ja ma läheks iga kell uuesti. Merel on lihtsalt mõnus, lisaks ilusad vaated, päike ja suplus. Süüa-juua ka antakse, kohvitada võib niipalju kui on soovi. Kerge tuuleke jahutab ja õhku on rohkem kui umbses linnas.
Ilm tegi enne jaanipäeva järgmise hüppe suve poole, endise +32 asemel sai äkitselt +38. Seda oli liiga järsku liiga palju. Keha ei jõudnud kohaneda. Higi lihtsalt jooksis. Tühja sest särgist, mis sai kohe läbimärjaks. Palju hullemad olid need higipisarad ja -vuntsid mööda nägu, lihtsalt rõve vaadata. Pühid ära ja nad on momentaalselt tagasi.
Nüüd oli uuesti võimalus minna jahiga merele ja seda ei saanud jätta kasutamata. Tasub minna, rahvas, tasub 😀 Merel on ilus, mõnus ja chill. Inimesed on muidugi erinevad, aga mul on veidi raske mõista neid, kes lükkavad jahisõidu pakkumise tagasi väitega, et sai kolm aastat tagasi korra Bulgaarias käidud… Kamoon. Ütle siis parem juba välja, et ei meeldinud, inimesed on tõesti ju erinevad. Mulle igatahes meeldib väga 🙂
-
Türgi blogi. Göynüki kanjon
Esimese katse Göynüki kanjonit külastada tegime Siiliga 7. juuni õhtul. Jõudsime pisut peale kuut õhtul kohale, arvates, et see on kõige parem koht teha üks väike õhtune jalutuskäik. Vale puha 😀 See pole teile siin mitte niisama kanjon, see on vaatamisväärsus ja turismiatraktsioon, mis on aiaga piiratud ja pandud raha teenima. Ühesõnaga, kohale jõudes oli meid enam sisse ei lastud, osakond suletud. Polnud parata, tuli tulla teine kord.
Teinekord õnnestus kahe päeva pärast. Hommikul sõime Kemeris rahulikult hommikusöögi ära ja kella üheteistkümne paiku olime taas Göynüki kanjoni väravas. Sissepääs 8,50 liiri, pole just eriti kallis (u 1,30 €). Kohe piletiputkas üritati müüa ka kallimat paketti, kus sees transfeer ja varustus, et minna kanjoni kaugemasse otsa, kus pidavat veel ägedam olema. Kindlasti ongi, ja ka see polnud üleliia kallis, aga jätsime seekord vahele. Tahtsime kõigepealt lihtsalt vaatata ja omapäi lonkida. Ja õigesti tegime. Sellest sai üks mõnusamaid päevi siin Türgis.
Eelteadmisi eriti ei olnud. Max oli korra käinud ja kiitis. Rohkem ei teadnud midagi. Reklaampiltidel on veejoa all kiivrite ja vestidega varustatud rõõmsalt kiljuv rahvas.
Niisiis lonkisime mööda teerada ja vaatasime, mis saama hakkab. Alustuseks keerasime mööda väiksemat rada metsa vahele. Silma hakkas puu, mille koor oli pealt täiesti lahti ja lipendas. Esiti tundus, et kuivanud puu, aga lehed olid kõik värsked ja rohelised küljes. Kasvabki selline.
Kui metsatee otsa sai, siis tuli suuremale rajale tagasi pöörata. Vaated läksid järjest ilusamaks ja kanjon põnevamaks. Ilm oli ka päris palav ja vesi hakkas kutsuma. Õnneks sai jalga pandud veejalatsid, nendega on päris hea nii mööda kivisid kui vett solberdada. Ukerdasime niiviisi tükk maad mööda jõge ülespoole. Siis hakkasid tekkima mõned sügavamad kohad. Viskasin kleidi seljast ja mõtlesin, et kastan end korraks lihtsalt jahutuseks vette. Oi kui mõnus oli. Enam ei tahtnudki välja tulla 😀 Kärestike vahel oli vool nii tugev, et püsti seista ei saanud, vesi viis kaasa. Lasin joal end masserida ja lihtsalt mõnulesin. Vesi oli kristallselge ja parajalt soe. Madalamates soppides võis näha konni ja krabisid tšillimas. Üliäge koht.
Lõpuks läksid kanjoni seinad nii järsuks, et ääri mööda edasi minna ei saanud. Vett mööda oleks saanud edasi ujudes, aga meil olid telefonid, kaamerad ja autovõtmed, mis ujuda ei tahtnud. Tuli minna üles kanjoni servale tee peale tagasi. Lonkisime mööda teed edasi. Tee tõusis järjest kõrgemale mägedesse ja vaated läksid aina vägevamaks. Päris lõpus laskus uuesti alla jõe juurde. Siis sai veelkord kalasid ja konni vaadeldud ja külgjooksu tegevaid krabisid.
Edasi oli läbipääs ainult spetsvarustusega ja meil tuli tuldud teed tagasi pöörduda. Teinekord tuleks see tagumine suletud kanjoni osa ka üle vaadata. Sissepääsu juures avanev vaade oli küll paljutõotav.
Kokku kolasime oma viis tundi sellel kahekilomeetrisel kanjonilõigul. Peateelt hargnevad rajad jäid aga kõik läbi uurimata. Selleks tuleks veel kord tulla ja veel rohkem aega võtta. Aga tasub tulla! See koht saab minult küll väga kõva soovituse 🙂
-
Türgi tripi seitsmes päev
Nonii… Hommikul kola kokku ja seekord siis hotelli sööma 😀 Enne veel muidugi mainiti, et lennuk jääb tunni hiljaks aga transfeer pidi ikka õigel ajal olema, ma juba lootsin, et see tehakse ka tund hiljem aga ei s… Kobisin oma kolaga auto peale ja tüdrukud viskasid sinna hotelli kus tasuta süüa saab 😉 Tegime kiire hommikusöögi enne kui Ziilu ja Tiina tööle ning mina bussile. Nokkisin igasugu kohalikku juustu, muidu jube head aga soolased. Siin leida seda meie põhjamaalaste keskpaika jube keeruline. Enamjaolt on kas jube magusad või jube soolased. Tuli traditsioonide juurde tagasi minna 😀 Muna ja kohv üleprahi 😀 :D. Natsa enne kümmet lasid tüdrukud jalga, mu buss pidi tulema 10.15. Vedasin selleks ajaks ennast välja jahedasse ja juba oligi buss kohal. Irka juhatad bussi ja sõit Antalya lennujaama poole algas.
Tegin bussiaknast veel mõned pildid ajaviiteks. Kemerist väljasõidul pandi uut asfalti, trakatsid on neil küll muuseumist varastatud aga muu tehnika ok. Samas on huvitav, et ühtki kohta ei näinud selle nädala jooksul kus oleks asfaldis augud või see oleks kuumuses sulanud. Meelega kohe otsisin… no ei ole krt. Aga samas on teede ääres üsna palju mahajäetud turuputkasi, miks see küll turismipiirkonnas nii on ei tea. SAT-tv on igas putkas ka sees 😀 😀 isegi mahajäetud 😉
Antalya sissesõidul on tee ääres turuputkad kus võid osta alates kanadest-kitsedest pea kõike. Ja tundub, et ei ole olemas maja mis ise omale sooja vett päikese abil ei tooda.
Lõpuks olimegi lennujaamas. Irka ütles mikrofoni millised on meie regamise putkad ja lisas häbelikult, et lennuk jääb tunni hiljaks. Rahval polnud sellest eriti sooja ega külma ju oldi harjunud, et Pegasus hilineb alati 😀 😀 Ainult üks miski kummaline pesakond oli bussis kus selline kummaline pereema. Algul bussile tulles kiunus, et tema ei tule kunagi enam Türki siin kõik vene keeles jne jne. Aga kui kuulis, et lennuk jääb hiljaks oli rõõmus, et jääks paar tundi veel saaks raha tagasi küsida 😀 😀 Issanda loomaaed on ikka kirev 😀 Noh krt pärast selgus, et lennuk jäi 1,5 tundi hiljaks 😀 😀 Pegasus miski kohalik pidurite lennuvägi, minnes jäi tunni hiljaks tagasi tulles 1,5 aga võibolla tahtsid reisijatele kompenseerida seda eelmist Tallinna väljalendu 😀 😀
Lennujaamas sai vähe nalja kah. Eks ma eelmisel päeval olin korjanud rannast kaasa natuke värvilisi kive, neid kodus hea kasutada ruunide õpitoas 😀 😀 Meil paraku nii kirevai kive kahjuks ei leia. Eks ma pakkisin ilusti nad ära ja toppisin kotti. Esimeses kontrollis paanika lahti ja miski omakeelne sebimine. Küsiti siis kelle kott…. ütlesin minu mis siis on.. Keerati siis monitor minu poole ja küsiti mis need on näidates miskile pusale kotis 😀 😀 Ma siis seletan, et kivid noh 😀 A mis kivid? Ma siis seletan, et noh rannast korjasin täitsa päris kivid noh. Ilmselt seal polnud harjutud, et kellelgi on kott kive täis 😀 😀 Paluti näidata, nina siis lahkelt harutan koti lahti ja näitan…. vaadati üle naerdi ja jäädi rahule. Küsiti veel miks niipalju, ma siis seletan, et noh vaat salongi lubati 8 kilo võtta aga kaal ei tulnud täis 😉 võtsin kive raskuseks kaasa, kõige eest ju makstud 😀 😀 Need muidugi irvitasid, et ok aga ilmselt sind ei lasta salongi kividega. Mõtlesin, eks ma järgmises letis kus pagasit kaalutakse küsin igaks juhuks üle. Lõpuks jõudsin pagasitädini oma jätsuga. Viskan koti kaalule krt see täpselt grammi pealt 8,00 kilo 😀 Küsin tädilt kle mul siuke värk kotiga, et seal pool kotti kive kas ikka salongi saan? Tädi ütles, et kui üle 8 kilo pole siis ei ole miskit vahet mis kotis on. Võtsin oma koti ja kobisin edasi teisele korrusele, seal uus kontroll. Mõtlesin nüüd tuleb jälle kivid välja otsida 😀 Aga ei midagi läbivalgustaja ütles ainult teisele töötajale midagi, see küsis mis kotis on… Ütlesin, et kivid… öeldi ahah, minge edasi. Ja oligi kõik probleemideta läbi. Nüüd läks nüridaks lennuki ootamisek. Kolasin läbi kõik putkad ja Tax Free poe midagi põnevat ei leidnud mida kaasa osta ja ega poleks tahtnud ka… hind oli asjadel ikka ulmeline.
Üldiselt kokkuvõtteks võib öelda järgmist. Paar huvitavat tähelepanekut… moslemimaa ja iga teatud aja järel kutsutakse valjuhääldite kaudu palvetama. Aga mitte kuskil ei näinud ühtki vennikest kes oleks kukkunud sel ajal laupa asfaltisse taguma… Lihtsalt elu liikus sujuvas rütmis nagu poleks keegi palvusele kutsunudki. Ainuke usujärgija oli üks kohalik koer, keda kahjuks ei õnnestunud näha 😉 Aga igakord kui valjukatest hakkas see kutse palvusele tulema hakkas koer ulguma 😀 😀
Selle vähese ajaga õnnestus tänu kohalikele Novatoursi töötajatele ikka päris palju näha ja kuulda. Olin arvestanud, et need 7 päeva pean omalkäel tuuritama aga igal võimalikul juhul üritati mind ikka viia kõikvõimalikesse kohtadesse. Kahjuks jäi seal väga palju ka vaatamata minu kehva kodutöö tõttu. Aga eks see ole selle tagajärg, et minek tuli üsna ruttu. Kui kunagi õnnestub veel minna siis teen korraliku kodutöö ennem ära. Türgis tasub tsillida küll, hinnad mõistlikud ja vaadata on sitaks. Lõpuks see Pegasuse saan saabus kobisime peale ja kodupoole tuld. Krt Tallinnas oli talv brrrrrrrrr hea, et ma Türgist plätude ja lühkaritega ei tulnud 😀
