Tsill
-
Kurksest Harju – Ristile
Kui Padisest sai ka isu täis kolistasime vähe Kurkse ja Harju-Risti kandis. Kurkse sadam ikka endises kohas ja elu kihas täiega, pea iga putka ees praeti midagi. Kurkse väinas hukkunute mälestusmärk ilusti korras ja isegi küünal põles. Kuna siin oli hull tuul siis pikalt luusida ei tahtnud. Tegime paar pilti ja lasime jalga.
Tiksusime vaikselt edasi Harju-Risti poole. Mõtlesime, et viskame kiire pilgu kirikule ja laseme jalga kodupoole. Kirik remondis aga sisse luusima sai ikka. Kiriku ees seisis mingi ulmehaagis 😀 😀 pole sellist riistapuud varem näinudki. Huvitav kas käsitöö või tehase värk. Algselt olla olnud siin ümar torn aga väidetavalt varises 17 sajandil torni üks osa alla ja seda ei taastatud. Nii saigi siin omanäoline üheltpoolt lapik teiselt poolt kumer torn 😉
Kolasime kirikus vähe, hea rahulik, ei ühtki hingelist. Ukse juures muidugi hakkab kohe silma väga äge korjanduskast, see pärinevat 17 sajandist. Kiriku pikihoone sarnaneb Padise kloostri maa-aluse kabeliga, mille neli võlvi lähtuvad samuti kiirtena ühest sambast, pole ka midagi imestada kui selle kiriku ehitasid väidetavalt Padise kloostri tsistertslastest mungad. Siin on mõningaseid sarnasusi veel Padise kloostriga. Portaali kohal on konsool habemiku peaga mis sarnaneb Padise kloostri kiriku skulptuuridega. Väidetavalt olla modelliks olnud kohalik talupoeg. Kiriku kooriruumi seina ääres on ka üks kirikukell mida ei saa mõra tõttu kasutada. See kell olla pärit 16 sajandist aga tornis üleval on ja toimib veel vanem kell. See on pärit 15 sajandist ja on teadaolevalt vanim kell Eestis. Et siis tänapäeval helisevad seal tornis koos 15 sajandist pärit kell ja 2006 aastal Saksamaal valatud uus kell.
Turnisime torni ka, seal on muidu iseteenindusega kohvik aga praegu remondi ajal see ei toimi. Tuleb peale remonti uuesti tulla 😉
Uurisime vähe kiriku ümbrust ka, siin on ühtteist põnevat vaadata küll.
Kohe kiriku taga asub Vaikuse laste rahupaik. See on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või surnud vastsündinueas, kes leinavad oma katkenud või katkestatud raseduse tõttu kaotatud last. Nii on see ühelt poolt mäletuspaik – kus leinata neid, kellel hauda polegi; teisalt on see koht, kus saab mulda panna lapse tuha. Siin on ka Hatu ja Padise mõisnike von Rammide hauaplats.
Eraldi tähelepanu väärib muidugi Vabadussõja ausammas ja pärg. See on üks neljast Vabadussõja ausambast mis on säilinud puutumatuna omal kohal tänapäevani. Ausamba esiküljele on kirjutatud 8 Vabadussõjas langenud Risti kihelkonnast pärit mehe nimed ning Jeesuse sõnad: ”Suuremad armastust ep ole ühelgi, kui see, et tema oma elu jätab oma sõbrade eest! Joh 15:13″. Alles ka mälestuspärg, mis on ainus teadaolev omasugune Eestis. Pärja lintidelt võib lugeda, et selle on Risti kihelkonna langenute mälestuseks toonud Eesti Vabariigi Sõjaministeerium. Pärg paigutati Risti kirikaias oleva Vabadussõja mälestussamba juurde tõenäoliselt mälestussamba avamisel, 29. juunil 1924. a EW sõjaministri poolt. Nõukogude okupatsiooni saabudes kirikutorni varjule viidud pärg lebas seal tolmu alla mattununa aastakümneid. 2011 aastal toodi torni koristamise käigus pärg taas päevavalguse kätte ja tehti esmase puhastuse. Pärg konserveeriti 2014. aasta juunis Ennistuskoja Kanut poolt Kaitseministeeriumi ja koguduse toel. Oma silmaga saab seda pärga näha kiriku eeskoja seinal
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Padise klooster uues kuues.
Peale Laitse raadiojaamaga tutvumist üritasime ühe hooga ka Padise kloostrit lähemalt uurida. Sattusime siia kohe esimesel avamise päeval luusima. Varasemalt siin ikka küll ja küll käinud ja nüüd peale renoveerimist saab võrrelda mis värk on. Kõigepealt viskasime pilgu peale valitsejamajale. Mõnda aega tagasi nägi see veel välja nagu peldik aga nüüd väljast vinksvonks. Ja ega seestki paha polnud. Asja kallal oli ikka vaeva nähtud. Turismiinfokeskus ja väike meenepoeke ka olemas. Plaanis on siin hakata ka õpitubasi läbi viima. Mantelkorsten ilusti säilitatud ja garderoob sees 😉 Mis seal valitsejamajas ajalooliselt põnevat on olnud ei tea. Aga omalajal kui von Rammide pesakond muutus liiga suureks ja mõisa ei mahtunud siis osa suguvõsast käis väidetavalt valitsejamajas magamas 😀 😀 Poe seinas on säilitatud ka vana seif, huvitav oleks teada kui vana see tegelikult on.
Kui valitsejamaja uuritud kobisime kloostrisse kah. See nüüd piletiga ja enam ei saa 24/7 sinna luusima. Õnneks on siin natuke kainet mõistust säilinud ja piletihind pole ulmeline, mitte nii nagu tehti Haapsalu linnuses… Kõvasti on korrastatud ja igal nurgal on infotahvlid. Keldrites terve hunnik igasugu põnevaid kive püsinäitusena väljas mis renoveerimise käigus leiti. Isegi kempsud on ehitatud ja invalift. Kõik endised pimedad nurgatagused on korras ja valgustatud, lust kohe käia 😉 Muidugi ühel infotahvlil väike “kala” ka…. Tekstis on kirjutatud, et väljakaevamistel leiti pronkskatel ja samas edasi on kirjutatud tekstis vaskkatel… Et siis nagu kumb leiti… Aga noh ikka juhtub. Ühes keldris oli ka väike arvuti moodi asi puutetundliku ekraaniga, seal sai uurida kloostri ajaloo kohta ja teisel pool oli miski äraarvamise mäng. Seekord ei viitsinud seda näppida aga ükspäev näpin ja vaatan kuidas funkab. Vahe on ikka märgatav sellega mis oli ennem ja on praegu.
Isegi torni saab nüüd normaalselt minna, ei pea kartma muhku pähe saada 😉 Ma muidugi turnisin nii tornis kui värava kohal müüri serval.
Rahvast tuli järsku hullupööra palju, eriti tsiklimehi. Tsikleid oli terve plats täis. Tegime tiiru peale väljastpoolt kah ja kobisime edasi luusima. Üldiselt on päris kobedaks tehtud ja tasus käia küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ja see liigubki….
Nägin ühe poe juures paari tsiklit, sealhulgas ühte päris kobedat vana Jawa’t. Mõtlesin, et mõni külamees on poodi tulnud sellega 😉 😉 Hüppab varsti turukotiga selga ja kukub käima taguma 😀 😀 Polnud aega passima jääda.
Hüppasin autosse ja hakkasin ära sõitma kui kuulsin kuidas Jaff käima löödi…. Ja puldis oli pikapatsiline tütarlaps 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Piiterisse paraadile
Kunagi ammu sai käidud paraadi vaatamas Piiteris lausa ekskursiooniga 😉 Seekord mõtlesin, et lähen tsillin oma Piiteri sõbraga niisama. Kohale tuleb minna ikka päev varem, et paremaid kohti saada 😀 Seal hakkab see paraadi eelmäng juba mitu päeva varem peale igasugu sõjaaegse atribuutikaga. Käisin kolistasin vähe Jänesesaarel ja Rosta sammaste juures, seal olid telklaagrid püsti aetud ja kõik huvilised said sõjaaegseid vidinaid näppida. Miskid pruutpaar istus telgis ja näppis automaate, pruudikimbust polnud asjagi 😀 😀 Pikalt siin töllerdada ei viitsinud, vastikult niiske ilm oli. Lonkisin üle Neeva, seal olid mõned sõjalaevad juba homseks paraadiks valmis. Lõpuks jõudsin Nevskile ja käisin Kaasani katedraalis. See on selline müstiliselt suur ja rahulik kirik, ei miskit lärmi kuigi seal on alati rahvast hullult. Siit kimasin metrooga Narva väravate juurde, sõps juba ootas. Kirovi ausamba juurde oli üles rivistatud terve posu sõjaaegset tehnikat, käisime näppisime vähe neid
Järgmisel hommikul plaanisime, et läheme vaatame seda paraadivärki paleeväljakul aga mõtlesime käigult ringi nähes seda rahvamassi mis juba kell 8 hommikul ootamas oli. Mõtlesime, et vaatame seda pealelõunast vanatehnika paraadi Nevskil aga senikaua lähme kuskile muuseumi. Võidupüha on hea päev, kõik muuseumid on sel päeval tasuta sissepääsuga 😉 Algul mõtlesime, et lähme Kunstkamerasse aga ei viitsinud trügida selles hullus rahvamassis. Sõps tegi ettepaneku, et lähme siinsamas ümber nurga olevasse Vene Etnograafiamuuseumi, pidi igavesti äge olema. Ma algul suhtusin asja skeptiliselt. Aga kui me olime seal õige mitu tundi veetnud eksponaate uurides jõudis kohale, et sitaks äge muuseum. Ka Eesti rahvariideid nägi seal väljapanekul. Igatahes Mina soovitan soojalt selle muuseumi jaoks aega leida super elamus. Huvitav oli vaadata kuipalju tsaariaegset hõberaha oli rahvuslikeks eheteks tehtud. Huvitav miks nii… kas oli raha niipalju käes, et polnud kuskile mujale panna või puudus sellel rahal väärtus.
Lõpuks oli aeg sealmaal, et paraad hakkab. Lonkisime läbi pargi Nevski äärde. Krt iga nurga peal miski lava püsti ja üritused käisid.
Lõpuks lendas politseikopter üle ja paraad algas. Igasugu ägedat tehnikat oli näha mööda vuramas. Üks tola oli isegi oma linnamaasturi küljele kirjutanud T – 34 😀 😀
Kui paraad vaadatud töllasime veel linnas ja tegime aega parajaks. Saluuti ju ka ikka vaja vaadata 😀 Seal on see saluudivärk alati päris suurejooneline ja tasub vaatamist. Kesklinna muidugi trügida ei maksa selleks, lihtsalt ei mahu kuskile. Peale saluuti kobisime kodu kotile.
Järgmisel hommikul kui pestud-kustud-kammitud lonkisin linna peale. Paar tundi oli vaja parajaks teha kuskil enne bussile minekut. Kobisin ajaviiteks Nevski kloostrisse, See on ka päris huvitav kohake aja veetmiseks. Rahulik ja vaikne nagu Kaasani katedraalgi. Väljas on posu kellasi mida igaüks võib proovida lüüa ja iga nurga peal müüakse kloostri toodangut ka. Lõpuks oli aeg minema hakata. Siit saab kui oskad vaikselt läbi aiaaukude ja pisikeste tänavate otse bussijaama juurde välja.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tärkab – torkab…
Huvitav on see loodus, ühe päeva jooksul võivad läbi käia kõik aastajajad 😀 Aga see vist väga lilli ja loomi ei morjenda. Need kasvavad ikka omasoodu.
Sel aastal on kuidagi jube palju sisalikke, ei tea kas oli soodne talv või mis värk on… Konnadel on ka vist vees ruumipuudus 😉 või veetakse vähe vintis elukaaslast seljas koju…. 😀 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rabasaarele…
Sai talvel see kohake puht juhuslikult avastatud ja mõtlesin, et tuleb asi ka suvel üle vaadata. Veel pole küll suvi aga põnev ikkagi 😉 kaua sa selle viirusepaanikaga kodus istud. Pool pesakonda autosse ja tuld… aga miks otse kui saab ringiga 😉 Sportlikust huvist tegime möödaminnes sissepõike Voosele. Seal kiire pilk Vabadussõja mälestusmärgile Voose – Saia liinil. Siinkandis toimusid Vabadussõja olulised murdelahingud. Algne mälestusmärk rajati 1930 aastal ja nagu enamus Vabadussõja sambaid hävitati seegi kommunistide poolt. Mälestusmärk taastati 1991 aastal, sellest saab täpsemalt lugeda siit. Kui asi uuritud kimasime edasi sihtmärgi poole 😉
Enne Rabasaaret paar looduspilti kah 😉
Täiesti inimtühi oli võrreldes muude “huviväärsustega”, ainult üks jalgrattamatkaja oli uitamas. Huvitav progress on siin toimunud mõne kuu jooksul. Kui talvel siin luusisime siis olid enamus majade uksed kinni siis nüüd on kõik uksed lahti kistud. Ei hakka siin selle külakese ajalugu uuesti kordama, seda saab lugeda siit. Eks me siis luusisime ka natuke majades, ikka päris trööstitu on see asi seal. Sees ainult prügi ja rämps, lõhutud on kõvasti ja eks aeg on ka oma töö teinud. Kiviseinad seisavad püsti ja ühtki pragu kuskil ei näe, korralik ehituskvaliteet aga sees on niiskus puiduga oma töö teinud. Käia tuleb suht ettevaatlikult, et kuskilt mitte läbi sadada. Huvitav tähelepanek oli…. Pole kuskil mujal näinud, et pistikud oleks nii kõrgele ja uste kõrvale paigutatud, tavaliselt on sellistes kohtades ikka lülitid. Kui roosa maja uuritud läksime uurima lasteada.
Majade all on päris võimsad täismõõdus keldrid, vundamendid on laotud maakivist. Lausa lust on vaadata nende kvaliteeti. Huvitav on ka see, et vundamendid on maa sees ca 2,5 meetrit kui keldri mõõtu ka vaadata aga kuskil keldrites pole näha vett… Kahju, et tänapäeval nii kvaliteetselt ehitada ei osata. Aiapostid on ka siin väga praktiline taaskasutus. Kitsarööpmelise raudtee relsid sobivad selleks imehästi 😉
Päris põnev üllatus oli see, et maha kukkunud tapeedi all oli Päevaleht aastast 1937. Lugesin kohe huviga tolleaegseid kuulutusi ja muud. Mida kõike ei kuulutatud tol ajal ajalehes. Isegi kihluse tühistamist 😀 😀
Talvel oli see jänes veel vardasse aetud aga nüüd vedeles maas. Vaatasime üle ka selle kohaliku “energiakivi” aga ei midagi erilist. Ühes majas oli säilinud päris äge käsipuu. Osa oli küll tuuri pandud aga enamus alles.
Pole ühtki maja kus poleks rämpsu enamus muidugi on endiste elanike mahajäetud mööbel jne aga on ka päris värsket. Vot ei saa aru nendest inimestest kes prügi niimoodi kuhugi sokutavad. Huvitav on ka see, et päris paljud ahjud on ümber kukkunud.
Jõgi on ikka oma endises ilus kohapeal olemas 😉 Puukuurid on ka suht hästi säilinud aga samuti rämpsu täis.
Mõnes majas olid isegi taldrikud laual 😉 Vedeleb päris palju ka praeguse vabariigi algusaegade tootmise jääke hullult, turvavööde tükke ja paigaldusjuhendeid, turbakotte, madratsite tootmisjääke jne jne. Ilgelt riivas silma, et vedeles päris palju värskeid Olerexi kohvitopse…. Jaksasid sellega loodusesse tulla jaksa ka ära viia.
Mõnel majal oli ka teine korrus aga huvitav kuidas sinna saadi…. ühtki treppi ei lähe kuskilt. Vaevalt, et korterisse kogu pesakond redelist ronis 😀
Päris palju vedeles igalpool pilte ja pildialbumeid. Koduloouurijatel oleks seal tööd nagu putru.
Päris ilusaid joonistusi nägi mõnes majas, mõned ilusamad jäädvustasin tulevastele põlvedele 😉 Samas oli ühes korteris kohe hulgi titevankreid, huvitav kas neil pole elektrit olnud 😉 Edev ukseava oli ka 😉
Üllataval kombel oli rämpsu kõige vähem sööklas. Siin olid säilinud isegi juhendid nõudepesuks 😉
Tool oli täitsa alles metsa all ja pokud ka 😉 Egas midagi saigi tiir peale ja kodupoole viuh. Peaks ikka päris suvel ka minema vaatama kuidas ja kui kiiresti seal muutused toimuvad.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti – Läti trip vol.3 Koopad – Linnused.
Hommikul alustasime kohe Gutmani koopa külastusega. Huvitab, et siin on metsvinte päris palju ja need on päris julged. Siinsamas on ka mõned kassid peesitamas ja nad ei tee lindudest väljagi 😀 Edasi muidugi kohustuslik Sigulda kepipark ja kohalik linnus. Siin on muidugi päris lahe luusida ja huvitav, et siit on silmside Turaida linnusega ja ilmselt oli ka Krimulda linnusega sama teema. Seega tekib huvitav kindluste kolmnurk jõe kallastel. Linnnuse varemetes näeb natuke tolleaegset atribuutikat ja natuke saab neid näppida ka. Siin on vana Põhjasõja käigus hävinud linnuse kõrvale ehitatud uus ja moodsam. Sinna küll sisse ei saanud aga seal kõrval on pisike muuseum kus sai küll kolatud vähe. Väidetavalt olla see uus loss ehitatud vana linnuse varemetest võetud kividest.
Siguldast kimasime edasi Ligatnesse uurisime eemalt vana paberivabrikut, käisime läbi surnuaialt, seal oli selline päris äge kabel ja kellatorn 😉 See paberivabrik siin on omalajal ehitatud tühja koha peale keset metsi ja selle ümber kasvas vaikselt tööstusasula. Jõele on tänapäeval ehitatud päris kobe kalatrepp, saadakse küll ilma muid asju hävitamata kui tahetakse. Meil ainult padurohelistel mingi haige paanika kõik ära lõhkuda. Kohalikud töötajad tegid omalajal mäekülgedesse keldrid mis tänapäevalgi kasutuses. Aga äri on juba siia ka jõudnud, suviti on siin paaris keldris avatud kohvik 😉 Väga pikalt siin nende asjade juures ei peatu, varasemalt olen juba pikemalt kirjutanud nendest vaatamisväärsustest
Edasi põikasime sisse Araišu järvekülla. See on ka päris huvitav kohake, soovitan kindlasti käia oma silmaga vaatamas. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Siia kompleksi kuulub veel läheduses asuv tuulik.
Kui järveküla uuritud kimasime Võnnu poole. Seal nagu ikka traditsiooniline mustade luikede pildistamine ja linnuse külastus. Uurisime keskväljakul vabadussammast ja suundusime kiriku poole. Kirikus turnisime kellatorni. Sealt on päris hea vaade ümbrusele.
Tavaliselt siin käimegi kirikus ja linnuses, muust linnast ei tea sittagi. Seekord mõtlesime väikse jalutuskäigu linna peal ka teha. Tuleb välja, et seal on ikka kõvasti veel asju mida vaadata. Kolasime pikalt mööda linnuse tagust parki, seal on päris vägevad trepid, tiigid, ausambad jne. Ühesõnaga minge vaadake ise 😉
Pargis jõudsime ringiga linnuse ette tagasi, egas midagi nüüd tuli linnust ka külastada. Sai mõned pildid tehtud eksponaatidest, uue linnuse tornis luusitud jne. Sealt tornist on ka päris kobe vaade ümbrusele aga mitte nii hea kui kirikust. Eks seal ole kõrguste vahe ka natuke 😉 Linnuse eksponaatide seal on hulgaliselt linnusest endast välja kaevatud esemeid. Meil ma nagu ei teagi mõnda sellist nii rikkalike leidudega linnust.
Kui tavaliselt kimame siit otse Valmiera peale ja kodu siis seekord otsustasime väikse kõrvalpõike ja vaadata veel ühte linnust. Teel sinna oli marsruudil igasugu põnevaid sildu, tamme jne. Rauna linnus ehitati 1262 Riia piiskopi käsul kui piiskopi residents. See kohake oli jälle midagi uut millest varem polnud midagi kuulnud. Alati tasub marsruudilt kõrvale kalduda, näeb midagi põnevat millest varem aimugi pole olnud. Muidugi mis oli siin äge, et torn on lukus 😀 😀 aga võtme saab sebida turismiinfo punktist.
Seal Rauna pargis oli lõkkekoht ja päris äge välikemmerg. Suur nagu mõne mehe maja ja isegi meeste peale oli mõeldud 😉
Edasi uurisime veel vanade latgalite linnamäele ehitatud Gulbene luteri kirikut, kirik on eriline selle poolest, et II MS kaotas torni ja seda ei taastatud. Stameriena Aleksander Nevski õigeusu kirikut.Majesteetliku kuju tõttu loetakse seda kirikut regiooni üheks mõjukamaks ja omapärasemaks õigeusu kirikuks. Kirik on taastatud endises hiilguses ja uhkustab torniristidesse paigaldatud mäekristallidega. Muidugi ilma tähelepanuta ei jäänud ka kitsarööpmeline raudtee. Sellega peaks ka ikka ükskord väikse sõidu tegema. Lähemalt saab nende asjade kohta lugeda siit.
Õhtul siis kui juba peaaegu kodus nautisime natuke päikeseloojangu värvidemängu.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
