Mõnda aega tagasi kolasime siin kirikus aga kahjuks ei õnnestunud kohe kuidagi muuseumi ega krüpti näha vaatamata helistamisest kõikvõimalikele asjaosalistele. Kuigi siis pidi veel muuseum töötama suvise graafiku alusel. Nüüd siis uuel katsel, aga kuna talvehooajal on muuseum lahti ainult ettetellimisel üritasime aega kokku leppida. Ennäe imet peale paari kõnet õnnestuski aeg kokku leppida 😉 Tegime oma muud asjaajamised ära ja vedasime end kokkulepitud ajaks kohale. Meid juba oodati rõõmsalt. Kirik ise kinni aga muuseum ilusti meie päralt, asub see kiriku altarialustes võlvkeldrites, mida kirikuga ühendavad kitsad müürikäigud.

Muuseumiga tutvumist alustasime tagant ettepoole 😀 Tagumine ruum on taastatud keskaegse krüpt-kabelina. Krüpt oli keskajal asukohaks reliikviale, millest otsisid tervendavat jőudu kirikusse saabunud palverändurid. Krüpti altarist vasakul asuv salapärane nelinurkne nišš võiski kunagi olla keskaegse kiriku reliikvia asupaigaks. Praegu on seal kiriku kõige hinnalisem ese – XVII sajandist pärinev hõbedast armulauakarikas. Krüpti on veel mosaiigid “Pantokraator” ja “Neitsi Maarja”. Põrandas klaasi all näeb ka mõõka ja muud põnevat. Kahju muidugi, et krüpti põrand on tänapäeval kaetud kiviplaatidega algse muldpõranda asemel.

Nüüd siis muuseumi esimesse ja ütleks, et kõige põnevamasse ruumi. Üldjuhul olen selliste pisikeste muuseumide puhul üsna skeptiline kuna midagi erilist neis tavaliselt peale kohalikku eluolu tutvustava voki, kapa ja vikati eriti pole. Aga siin pisikeses saalis asuvas paaris vitriinis oli asju mida isegi suurtes muuseumides sellise kogusena ei näe. Tavaliselt koguvad sellised eksponaadid kahjuks tolmu arhiiviriiulitel mitte näitusesaalides. Siin asub kiriku makett Liivi sõja eelse kujul – kaitserõduga ümbritsetud kindluskirikuna. Liivi sõja traagilistest sündmustest ja kiriku tekkelugu seletavast kahe venna legendist jutustab kogu keldri otsaseina kattev klaasimaal. Igas vitriinis on praktiliselt arheoloogilised leiud mis on pärit Jőhvi ja Lüganuse kihelkondade muistsete ülikute ning sőjapealike haudadest. Erilist tähelepanu väärivad Eesti vanimad raudesemed, mis leiti Jäbara kalmetest ja ka Alulinna ohvrileiud. Ühesõnaga see on üks selline muuseum kus soovitan kõigil käia, näete ikka natuke pärisasju ka.

Kui muuseum uuritud lubati meid kirikusse kah. Sellest kirikust olen juba varem kirjutanud. Aga midagi uut sain jälle teada 😉 Kohe altari kõrval on uks mille kaudu saab müüri sees oleva käigu kaudu alla muuseumi 😉 Kirik on ainulaadne Baltikumis oma kahe oreliga, tegelikult on tänapäeval seal isegi 3 orelit 😀 😀 Vitraaž on siin ka päris muljetavaldav ja tehtud Peterburi kunstnik Anatoli Pelipenko poolt. Olen Piiteris isegi tema töökojas käinud.

Sai isegi kiriku tornis käidud kellavärki uurimas. Tulevikus on ehk torni vahekorrustel ka muuseum. Kiriku vanim kell pärineb 1727 aastast ja kellal olevast tekstist selgub, et see on pühendatud krahv Wellingi ja Johanna Margaretha von Tiesenhuseni mälestusele.