Tsill
-
Narva Hermanni linnust vallutamas.
Narvas ikka vahel korraldatakse ühtteist põnevat. See aasta muidugi viirusepaanika pärast enamus asju ära jäänud. Tulebki natuke vanu asju meenutada. Kahju muidugi, et teised ajastukohased linnused pole vedu võtnud ja samalaadseid üritusi ei korralda. Narva on ainuke suurem tegija selliste ürituste korraldamisel. Vahel harva Rakvere või Kuressaare teeb ka mõne samalaadse aga näiteks Haapsalu paneb pidurit selliste asjadega ikka täiega. Narva on tegelikult ka linnuse ja bastionite restaureerimisega päris edumeelne.
Peale väikest tseremooniat ja manöövreid läks lahinguks Petsi ja Karla meeste vahel.
Tulevärki oli ikka korralikult. Soovitan kõigil keda vähegi ajalugu huvitab selliseid üritusi väisata. Peale lahingut saab tavaliselt osalistega koos pilti teha ja relvi katsuda 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jälle Sillamäed avastamas.
Siin sel aastal juba mitu korda käidud ja igakord midagi uut uuritud millest varem miskit ei teadnud. Seekord viskasime pilgu peale kohalikule joale. Langevoja juga on Sillamäe servas ja siin on ka RMK lõkkekoht. Joal on 2 astangut 1,5 ja 4m kõrgusega. Joast allpool voolab oja päris suures kanjonis, sinna turnima ei viitsinud seekord minna. Oja ise on allikatekkeline ja pidavat vahel isegi ära kuivama. Huvitav on see, et kohalikud nimetavad seda Sorro koseks 😀 😀 väga omapärane nimetus.
Kui juga uuritud tuleb ikka promenaadil ka käia 😉 Ootan põnevusega millal promenaad lõplikult valmis saab. Praegu ehitatakse usinasti kaldapealset promenaadi. Sinna tuleb joru värvilisi purskkaeve jne. Tuleb kätt pulsil hoida ja aegajalt möödaminnes uurimas käia.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Rohu raketibaas
Sõbrale oli vaja paar vidinat ära viia aga mis sa ikka tühja sõidad 😉 väike tripp kulub marjaks. Kummaline sügis on sel aastal, tavaliselt nii hilja ei näe enam ühelgi põllul massiliselt moone õitsemas… Mõni põld lausa punetas neist. Ja veel midagi uut hakkas silma. Viimati nägi vene ajal suuri põhukuhjasid põlluservas. Nüüd hakkas neid silma õige mitmeid. Tattidena sai sellistes küll ja küll hullatud ja käike uuristatud 😀 😀
Põikasime korra Vao tornlinnuse juurest läbi. Sinna muidugi ette helistamata sisse ei saa aga üks huvitav asi jäi silma. See tornlinnuse kõrval olev maja on suht uus silikaadist ehitis aga….. Huvitav, mille müüridele see ehitatud on?? Maja taga august paistavad päris põnevad võlvkaared… Peab ükspäev uurima seda värki.
Edasi põikasime läbi Rohu raketibaasist. Sai siin mõni aasta tagasi luusimas käidud. Siin sellest natuke juttu ka. Huvitav, et siia vahepeal kohalike poolt risu polegi juurde veetud aga samas on kadunud kõik infotahvlid mis siin varasemalt rakettide kohta olid.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sillamäe
Mõnda aega tagasi alles sai siin luusitud kogukonnatripi raames. Aga ega siis polnud siin pikalt aega laiata ja vaatamata jääb orgunnitud tripi ajal niikuinii kindlasti palju. Ekskursioone selleks tehaksegi, et saaks maitse suhu 😉 siis tahad uuesti minna. Nii ka Sillamäega, pealtnäha pole siin midagi erilist peale nõukaaegse “numbrilinna” kuhu pääses ainult erilubadega. Kõik ilmselt on kuulnud sellest siinsest kuulsast promenaadist aga muus ei teata midagi. Siin on tegelikult paar muuseumi ja juga ka 😀 😀 Kui promenaadil tiir tehtud suundusime kohalikku muuseumi uurima. Mõtlesin, et mis ta siin niiväga ikka on…. selline pisike külamuuseum paari eksponaadiga.
Muuseum oli väike kahekordne maja kortermajade vahel pargis. Aianurgas vedeles Volots ja nõuka vapp 😉 Need nagu polnudki muuseumi aukohal 😀
Aga tegelikkuses oli muuseum ikka väga kõva teema, vaadata sitaks ja täitsa tasus minna. Ühes toas oli see kinnise linna ja Silmeti teema siis natuke tüüpilist 50-ndate eluolu.
Nats ka sõja mudru, mida sealkandis vedeleb ilmselt siiani iga põõsa all. Isegi üks kuulivest oli ekspositsioonis, huvitav palju neid reaalselt sõja ajal kasutusel oli…
Natuke vanemat talukraami ja üks äge jalgratas. Muidu nagu polegi see ratas eriline aga tsekka sadulat 😀 😀
Ja ühes saalis oli päris kõva kohaliku geoloogi erakogu näitus. Kõikvõimalikke kive ja värke oli siin ikka nii, et anna olla. Kõik ilusti nummerdatud ja nimed juures. Vot siia tuleks saata kõik need kivikeste müüjad siis teavad ise ka mida tegelikult müüvad.
Teisel korrusel oli päris äge raadiote ja telekate püsinäitus. Nii mõnigi riistapuu oli kunagi omalgi olemas. Teises saalis olid nukuvankrid ja nukud aga see näitus oli läbi saanud ja juba peaaegu kokku korjatud. Siin muuseumis läks meil ikka õige mitu tundi. Teise muuseumi jaoks ei jäänudki aega. Huvitav oleks muidugi näha kuidas pommivarjend säilinud on 😉 Ühesõnaga teine muuseum ja juga jäävad järgmiseks korraks 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Jõhvi – Valaste
Asjaajamised sai planeeritust kiiremini valmis ja vaba aeg tuli ära kasutada produktiivselt. Võtsime projekti Jõhvi kindluskiriku. Kirik oli isegi lahti ja saime vähe uurida kirikut seest. Siin kirikus on ka muuseum aga kahjuks töötaja haiguse tõttu sinna sisse ei saanud. See asub kiriku võlvkeldris ja on eraldi sissepääsuga. Aga natuke kirikust endast ka paar sõna. Jõhvi Mihkli kirikut on esmakordselt mainitud 1364 seoses venelaste rüüsteretkedega. Kirik oli ehitatud kindluskirikuna mida ümbritses vallikraav. Algselt oli see väidetavalt võlvimata nelinurkne kaitseehitis, mille kitsad aknad paiknesid kindlusarhitektuurile iseloomulikult kõrgel ja hoonel oli vaid üks sissepääs. Hiljem ehitati siia isegi püssirohukelder. Jõhvi Mihkli kirik on suurim ühelööviline kirik, seetõttu on siin akustika väga hea.
Samas sai siin viimast päeva vaadata Iisaku muuseumi fondidest pärit kalendrite – tähtraamatute näitust. Jõudsime sellele veel kiire pilgu visata, ühest servast hakati juba maha võtma. Üritasin küll sebida, et äkki ikka kuidagi saame muuseumi ka aga peale erinevatele inimestele helistamist ei saanudki selgust kes keda asendama peaks ja kelle käes on võtmed. Egas midagi tuleb kiriku külastus veelkord ette võtta kui sinnapoole asja on.
Koduteel põikasime läbi Valaste joa juurest. Ma seal peale seda kui uus trepp ja matkarada tehti paar korda möödaminnes käinud. Aga alla pole viitsinud minna. Seekord otsustasin ikka all ka ära käia. Oi kurja kus seal on ikka treppi tehtud kanjonisse aga jummala äge on. Iga natukese maa tagant on infotahvlid ja üks puu oli ka risti üle laudtee kukkunud. Tiksusime vähe mere ääres ja turnisime üles tagasi. Tegelikult see matkarada tundus ka päris põnev olema aga see jääb teiseks korraks 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Mäetagusel.
Mõnda aega tagasi sai siin kogukonnareisiga aga siis polnud aega ringi vaadata. Nüüd natuke asja sinnakanti. Teel sinna hakkasid silma ühed vahvad varemed mille sisse tehtud mänguväljak. Tuli välja, et see oli ilmselt vana koolikoht Atsalamas. Lahe idee ära kasutada vanad koolimüürid. Kui tööasjad aetud käisime uurisime seda keskuse osa ka mis eelmine kord nägemata jäi. Mõisa asutajaks arvatakse olevat Peter von Tiesenhausen. 1617 aastast sai mõisa omanikuks Tuwe Bremen, seejärel Wrangelid ja ka Unger – Sternbergid. Põhjasõjas põles mõis maani maha ja läks 1733 aastal pea paariks sajandiks von Rosenite kätte. 1736 aastal asus siin valitsema Otto Fabian von Rosen, kes omas Eestis veel lisaks nelja mõisa ning oli ametilt Liivimaa maanõunik ja auastmelt Venemaa Keisririigi kindralmajor. Samal aastal sõnastas Otto Fabian von Rosen deklaratsiooni, millega põlistas pärisorjusliku Balti eriolukorra. Kuid samas väidetavalt vennastekoguduse liikmena toetas ta talupoegadele hariduse andmist. Oma lõpliku kuju sai hoone 1820 ja 1890 aastate ümberehituste ajal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Rosenite aadliperekonnale. Peale seda tehti mõisa kool. 1990 aastate algul restaureeritud mõisahoones asus 2017 aasta lõpuni Mäetaguse vallavalitsus. Hoone ehteks on vestibüüli historitsistlik laemaaling ning mõisaajast säilinud 2 pronksist lõviskulptuuri. Mõisa sisse seekord kahjuke ei pääsenud, sega tuleb korra veel sinna asja teha 😉 Siin tegelikult ka paljureklaamitud jäägrimuuseum aga no ei õnnestunud sinna ka kohe kuidagi sisse saada. Milleks muuseumi pidada kui sinna sisse ei saa…. Nii, et ei oska kohe midagi kosta kuidas seda karu Jaaku näeb. Aga eks ma teen uue katse ükspäev.
Ja mis värk siin nende karukujudega on ei saanud ka sel korral teada, võibolla saab vastuse muuseumist…
Kuna mõisa ja jäägrimuuseumi uudistada ei saanud siis jäi üle veel ainult Meelise uus pesa üle vaadata.
Kes veel ei tea, siis siin asub võibolla kirveviske maailma suurim sisehall 😉 Siin saavad kõik huvilised käia proovida kirvest visata, ja vibu või ambu lasta. Kui see tundub igav siis võid proovida panni või kulpi märklauda visata 😀 😀 Siin on juba esimesed meistrivõistlusedki toimunud. Kes sealkandis tuuldub sellel soovitan kindlasti läbi käia ja natuke adrekat koguda 😀 😀 ja pärast puhata SPA 18+ poolel. Väga hea rahulik kohake.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pilistvere kirik
Pilistvere kanti on viimasel ajal asja palju aga kirikusse pole sisse kolama veel jõudnud. Kas kirik kinni või pole aega selleks. Viskasime pilgu peale ka siinsamas lähedal olevale viisnurgaga mälestusmärgile. Enamus selliseid meil suht räämas kuskil põõsa all, kuigi viimasel ajal on märgata väikest liikumist ja neid on hakatud võsast välja puhastama. Lähemalt uurides selgus küll miks see mälestusmärk ok välja näeb 😀 😀 Nimelt seal peal selline kaval poliitkorrektne tekst. Kellel huvi mis tekstiga tegu, lükake jalad tagumiku alt välja ja minge arendage siseturismi 😉 Siinkandis on veel vaadata küll ja küll.
Seekord saime asjad sealkandis aetud ruttu ja isegi kirik oli lahti. Pilistvere kirik rajati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Suure – Jaani ja Järvamaa kirikute eeskujul, millede järgi ehitati võlvitud kooriruum, pikihoone ja torn. 17 – 18 sajandil korduvalt purustatud kirik rekonstrueeriti ulatuslikult 1762. 1856 aastal ehitatud tornkiiver hävis 1905 aastal ja taastati 1990. Siinne kirik pidavat olema kõrgeima torniga maakirik. Praegu oli põrand mõnest kohast lahti võetud ja sai piiluda põranda alla ka. Huvitav kas siit põranda alt ka mingit manti leiti, nii nagu Harju – Risti kiriku põranda alt.
Üks huvitav fakt ka. 20 augustil 1988 asutati Pilistvere kirikus Nõukogude Liidu esimene avalik mittekommunistlik partei: Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – ERSP.
Torni sai ka turnida ja sealt avaneb ümbrusele päris kobe vaade. Muidugi on torn tuvisitta täis. Ilmselt on see veel üks väheseid kirikuid järgi jäänud kus tuvid saavad kirikukella täis lasta. Enamustes kirikutes on see jama likvideeritud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
