Tsill
-
Mazsalaca matkarada
Sai järjekordse kogukonnatripi käigus veidi luusitud Lätis. Mazsalaca auulist sada korda niisama läbi sõitnud aga pole kunagi uurinud mis siin vaadata on. Seekordse tripi esimene peatus oli kohalik matkarada. Kusjuures päris tsill matkarada oli, kõikvõimalikke puukujusid kõik kohad täis, enamjaolt muidugi linnulaadsed. Ja pesukaru hoiatussilte näeb ka 😀 😀 Küsisin infopunktist mis värk nendega on, tuleb välja, et need igavesed tüütused pidavat seal täiesti ringi luusima. Meil teda kahjuks või õnneks kohata ei õnnestunud. Mis on selle matkaraja puhul eriti äge, et jõe kaldal on päris palju pingikesi vaadete nautimiseks ja allikate läheduses on kruusid ka vee maitsmiseks. Sai nii mõnestki allikast vett proovitud. Ütleks, et väga hea maitsega vesi oli.
Huvitav, et see matkarada on midagi meie Taevaskoja ja Piusa ristandi moodi. Liivapaljandid ja ilusad vaated paljandite otsast. Siin on ka selliseid veidi omamoodi vaatekohti, need pole vaatetornid vaid sellised estakaadi moodi asjandused. Matkaraja lõpus on terve joru lõkkekohti ja katusealuseid kus saab rahulikult toimetada, nii nagu meie RMK lõkkekohad. Siinsamas on ka päris suur parkla neile kes ei viitsi matkarada käsitsi läbida vaid tahavad kohe tsillima hakata 😉 Tegime siin väikse hommikusöögi ja kimasime edasi Turaida poole. Igatahes täitsa äge koht oli ja soovitan külastada
-
Mõned taevast pildistamise katsetused
Sai ükspäev hetkeemotsioonide ajel omale droon sebitud. No kui päris tähti närida siis on teda veidi ikka vaja ka 😉 Enne lennutamist kulus paar õhtut eeskirjade ja seaduste tudeerimisele. Seejärel tunnike pädevuseksami tegemiseks, maksad riigilõivu ja kaugpiloodi papiiren ongi olemas. Asi suht mugavaks tehtud, kõike saab netis viuh teha. Kui asjad korras siis oli vaja ju kiirelt katsetada 😉
Üks väike katsevideo ka
Aga muidugi sügisvärvides mets on ikka üle kõige. Maa pealt sellist vaadet kahjuks ei näe. Aga eks ma nüüd jätkan katsetusi ja ilmselt tulevikus saab ehk nii mõnegi põneva pildi või video.
-
Karksi ordulinnus ja kirik
Pole sada aastat Karksi ordulinnuse varemetes luusinud. Seekord möödaminnes tegime siia spetsiaalselt asja. Väidetavalt ehitasid siia nö. puitrajatise 13 sajandi alguses Mõõgavendade ordu vennikesed ja ilmselt tehti see eestlaste muinaslinnuse asemele. Tõenäoliselt pärast leedulaste 1297 aasta rüüsteretke, hakati selle asemele ehitama kivilinnust. Korrapäratu põhiplaaniga kõrgendiku kuju järgiv eeslinnus sai lõpliku kuju 14 sajandi algul. Linnust on aegade jooksul korduvalt kohendatud vastavalt sellele millised uued relvad tulid käibele 😉
Kõvasti vatti sai linnus muidugi Vene – Liivi ja Poola – Rootsi sõdades. Põhjasõjast ei hakka rääkimagi. Muidugi peale Põhjasõda see varemetesse jäigi. Muidugi olla see linnus olnud omalajal peale Viljandi linnust üks Liivimaa võimsamaid linnuseid. 18 sajandil lõhuti seoses kiriku ehitusega terve joru müüre. Mõnda aega tagasi sai linnuke muretsetud, nüüd oli kohe hea võimalus katsetada. Nu kurja on ikka vahe küll kas pilt maa pealt tehtud või taevast.
Lasin linnukese luurele, et näha mis on kiriku viltuses tornis põnevat ja kuidas kukeke tornitipus elab 😉
Katsetasin ka väikese video tegemist tornikukest, päris kobe sai esimeste katsetuste kohta
Sattusime siia luusima just õigel ajal. Kohe õnnestus ka kirikus sees käia ja ringi luusida. Üsnagi kobe kirik ja isegi seest on näha, et torn on vildakas. Päris korralik pragu on 😀 Ja mis veel oli huvitav, et altari poolne lühter polnudki üleni elektrifitseeritud vaid täitsa päris küünlad käisid. Üks kirikukell oli alla toodud remondiks, huvilised saavad käega katsuda ja münti sisse visata 😉 Kiirelt sai üles torni ka turnitud, seal saab aru päris hästi, et torn vildakas.
Kirikuga on siin muidugi see lugu, et tegelikult on kirik siin olnud juba alates 13 sajand. Algselt asus see pealinnuses ja oli puidust. Hiljem ehitati linnuse müüridele aga vundament ei saanud küllalt hea kandmaks torni raskust. Torn vajus vaikselt aina vildakamaks kuni aastani 1995, siis kindlustati vundamenti betoonvaiadega ja tundub, et vajumine saadi pidama. Siis mõõdeti ka torni kallet. Väidetavalt olla see tipust nihkes 2 meetrit ja 5 senti. 33,5 meetri peale väga hull polegi 😉 Meie oma kohalik Pisa torn 😀
Siinsamas linnuse lähedal on ka üks huvitav kabel, selle ehitas 1730 aastal kiriku juurde viiva tee äärde Karksi mõisa omanik feldmarssal Georg Reinhold von Lieven. Kusjuures kabel pidavat asuma muistse orduvendade kalmistu asupaigas. Kabeli ustel näeb tulnukate portreesid 😉
-
Illuka mõis
Sai üle vaadatud veel üks ilus Virumaa mõis ja nimelt Illuka. See on natuke omamoodi mõis kus asub alates 1921 aastast mõisakool. Tänapäeval pakub mõis lisaks koolitarkusele erinevaid võimalusi ekskursioonideks, seminarideks, pidulike tähtsündmuste korraldamiseks, ööbimiseks jne. Mõisa ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.
Sisekujundus on siin mõnusalt tagasihoidlik aga samas ilus
Teise korruse toad on väga huvitava lahendusega, ükspäev kindlast kasutan võimalust siin ööbida. Siinsamas saab tutvuda mõisa ajalugu tutvustavate stendidega, on olemas ka väike muuseuminurgake
Keldrikorrusel on garderoob ja kaev. Polegi nagu väga kuskil mõisas täheldanud sellist põnevat kaevu eksponeerimist.
Õue peal paar huvitavat puukujukest, paar vana hoonet ja üks päris korralik seminarihoone. Ühesõnaga üks selline vahva mõis kus kindlasti tasub käia. Huvitav on see, et meie külaskäigu ajal ei kohanud me mõisas hingelistki aga samas oli mõis külastuseks avatud.
-
Põltsamaa roosiaed
Mõnda aega tagasi sai just Põltsamaal asjatatud aga see kuulus roosiaed jäi vaatamata. Nüüd siis see asi ka tehtud. Põltsamaa roosiaed olla oma kollektsiooni poolest üks Baltikumi suuremaid ning pidavat ühtlasi kuuluma Euroopa top10 rosaariumi hulka. Siin kasvab üle 5000 roosiistiku ning ligi 800 erinevat roosisorti. Rooside õitsemisaeg on enamasti juuni keskpaigast septembri keskpaigani, sõltuvalt ilmastikust. Huvilised saavad siit ka istikuid osta. Iseenesest muidugi sattusime meie siia siis kui enamus roose juba õitsenud aga pole hullu. Igatahes väga äge kohake ja mis mulle eriti meeldib, et nii mõnigi sort siiski lõhnab ka, nii nagu vanasti asjad olid. Mitte nii nagu tänapäeval on lilledega…. üks lõhnatu…. Ah jaa Anett sai ka üle vaadatud 😉 See siis meie kuulsa tennisisti auks aretatud roosisort.
-
Jägala – Keila-Joa
Sai üle hulga aja kiirelt üle vaadatud mõned tuntud vaatamisväärsused. Alustasime trippi Jägalast, siin seekord üsna vähe vett ja pilte ei viitsinud teha, neid siin blogis varasemalt juba olemas küll ja küll. Käisime läbi ka Lagedi vabadusvõitluse muuseumist, vaatasime mis uut. Siin sai viimati käidud õige mitu aastat tagasi. Siis sai tankiga tiiru ka tehtud. Siin sama lugu nagu Jägalas, midagi uut peale tuuliku polnud. Ja muideks tuulikus saab ööbida ka 😉
Järgmine sihtpunkt Keila-Joa. Ega siingi midagi erilist ja uut polnud. Vett siin ka üsna vähe. Paar pilti siin siiski tegin võrdluseks. Südamete külge on juba kogunenud arvestatav hulk lukke, kolbe ja krt teab mida veel 😀 Viimati siin käies oli neid oluliselt vähem. Ühtteist on siin siiski korrastatud. Ainukesed asjad mida ma pole siin kordagi näinud, et töötaks on rippsilla ja joa valgustus.
Piilusime mõisa parki ja Meremõisa lossi varemeid ka. Siin on ka midagi toimetatud, müürid konserveeritud ja keldrile trellid ette pandud.
-
Põltsamaal
Vahepeal Põltsamaal toimetamas käinud küll ja küll aga kohalike vaatamisväärsustega pole olnud mahti tutvuda. Seekord planeerisime asja nii, et jäi tsillimiseks ka aega 😉 Kõigepealt tuli muidugi üle vaadata mida uut on linnuses toimumas. Tundub, et lõpuks ometi saab valmis lossi varemete tornitippu vaateplatvorm. Linnus püstitati Põltsamaa jõe paremale kaldale Mõhu kihelkonna keskusse ilmselt kuskil 1272 aasta paiku ordumeister Otto von Rodensteini juhatusel. Saksa ordu vajas siia kaitseehitist, kuna Põltsamaast oli saanud uue foogtkonna keskus ja oluline liiklussõlm. Siit pääses nii Paidesse, Tallinnasse, Viljandisse, Peipsi äärde kui ka Tartusse, kusjuures Tartusse sai siit ka mööda jõge.
Esialgu rajatud ringmüürkastell oli algselt madalam, pakutakse, et vaid kolmandik praegusest müürikõrgusest, ning nii sees- kui ka väljaspool müüri olevat olnud puust kaitsekäigud. Müüris olid suured laskeavad ning müüri nurki tugevdasid tornid, mille välismüür oli kivist, sisesein puust. Täiendavat kaitset pakkus rajatisele jõe veega täidetud vallikraav. 14 sajandil ehitati müüri idanurka konvendihoone, mille sisehoovi ümbritses sammastele toetuv ristikäik; teisel korrusel asusid pikad ühelöövilised saalruumid: kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid, ja läänenurgas kabel. Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Praeguseni on säilinud kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Muuseum on siin pisike, praktiliselt ühte ruumi on ära mahutatud nii vikuaeg kui II MS. Siin on veel paar eraldi muuseumi aga need jäid teiseks korraks.
Kui loss tudeeritud kolasime kohalikus huvitava nimega pargis 😀 Siinses Kördiööbiku pargis näeb põnevaid vidinaid ja päris suurt valikut erinevaid roose, mõned isegi lõhnavad. Kusjuures Põltsamaal on ka kuulus roosiaed, selle külastan ka ükspäev ära.
Tutvusime kohalike toitlustusasutustega kah. Siin neid jätkub, seekord valisime Hullava Naise pubi. Söök siin päris maitsev ja mõistliku hinnaga aga ooteaeg päris pikk, ju on väike köök. Ah jaa Kohviautomaat on ka keset tänavat nii nagu Narvas. Kahjuks ei näidanud aparaat elumärke muidu oleks ära proovinud. Igatahes kokkuvõtvalt võib öelda, kui tahtmist siis Põltsamaal tegevust jätkub.
Koduteel vaatasime üle ka kunagise Eestimaa ja Liivimaa piiri
