Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Minsk-Brest
Panin sõpradega kamba kokku, sebisime Tulika rendist auto ja kimasime Valgevenesse tuulduma. Minskis Eesti saatkonnas oli tulek kokku lepitud. Parkisime auto saatkonna hoovi ja ise linna laiama… Ööbisime otse kesklinnas kaubamaja kõrval sebitud korteris 😉
Õhtul enne kotile kobimist panime plaani paika, et hommikul Bresti minek… Hommikul kui kõik pestud-kustud-kammitud võtsime auto ja andsime tuld Bresti poole. Minski servas turnisime korra ka miski kurgaani otsas… nägi päris kaugele. Mõned vennikesed olid vist tulnud kurgaani vaatama tankidega… igatahes olid ilusti parklas pargitud 😀
Kimasime edasi… Vahepeal põikasime ka trassilt kõrvale Hatõni memoriaali vaatama. Ärge ajage Hatõni segamini Katõniga…. need kaks eri asja. See olevat olnud pisike külake metsas mille Aadu mehed maatasa tegid. Memoriaal iseenesest päris sünge. Korstnajalad väidetavate talukohtade peal püsti koos nimedega kes ära tapeti selles talus… Kellad löövad… tekitavad päris sürr oleku…. Igatahes tasus vaatamist…
Kui see ka vaadatud sügasime edasi… Ah jaaa täitsa maksuline kiirtee oli…. igavene lai ja sile, lubatud oli 120 km/h, me nagu turistid ikka üritasime siis kah 120 sõita. Krt kõik panid meist mööda nagu postidest isegi žigullid….. Vaatasime, et 150 oli see tempo millega kõik lasid trassil. Miilits mõõtis kiirust aga maha ei võtnud…. Pärast kohalikelt küsisime mis värk… öeldi, et 150 ei võta miilits kiirteel maha aga nagu üle lased saad trahvi 😀 😀 Lõpuks jõudsime Bresti…. Kõigepealt sattusime väidetavalt endise NSVL kõige suuremasse raudteemuuseumi. Kõik eksponaadid pidavat olema töökorras. Muuseumi väravas sattusime kokku ühe papiga kes oli just pinsile jäänud. Kuuldes meie eestikeelset juttu kargas kohe ligi, et tal ka keegi eestist pärit ja meie nagu zemljakid talle. Haaras kohe meil nööbist ja tegi vägeva ekskursiooni….
Marssisime üle tee Bresti kindlusesse. Kah päris kõva memoriaal….. Luusisime seal tiba ja siis veel kindluse taga mingil surnuaial.
Peale kultuuri manustamist mõtlesime sööma minna… Tee ääres suur kaubamaja, hüppasime sisse…. Ennäe kohvik aga krt püstijalakas ja noad kahvlid ketiga laua küljes kinni 😀 😀 . Küsisin kohalikelt kas mingi normaalne söögikoht ka om. Mainiti, et kõrvaltänavas on Itaalia restoran aga kohalikud seal ei käi, väga kallis pidavat olema. Muud üle ei jäänud otsustasime minna… kõhud olid ilgelt tühjad… Leidsimegi üles selle resto. Suht muljetavaldav oli… Suured kapid turvad olid uksel, sees tuli riided garderoobi anda nummeri vastu…. juhatati lauda ja anti menüüd näppu…. Valik oli hea… mõtlesime, et kõik tellivad erinevad road siis saame maitsta kõike 😀 Näljasem tellis kohe pizza 😀 teised veel mõtlesid…. lõpuks said tellitud söögid – joogid ikka korralikult nagu kombeks 😀 Et kui juba prassimiseks läks siis las olla 😀 Oh sa püha petlema pasahärg… kui siis see kõigepealt tellitud pizza toodi….. mõtlesime kes selle ära sööb, sellest oleks meile kuuele jätkunud 😀 Kohe toodi ka muu tellitud staff… no seda oli ikka palju… me tükk aega pugisime ja ägisesime.
Mõtlesime, et krt palju arve tuleb.. ära ka joosta ei saa, riided võeti ära 😀 ilmselt tuleb nõusid pesema jääda… Lõpuks küsisime arve….. Kuis see toodi ei saanud s…. aru kas see oli ühe inimese arve vai kõik kokku…. Küsisime jõhvikalt järgi mis värk on.. Pidavat olema kõik kokku… meil kukkusid lõuad põlvini lahti… Kuue inimese arve… söögid, joogid, veinid oli kokku ca 40€. Kaasa pakiti veel pool pizzat mida ei jõudnud ära süüa.. Veeresime kuidagi autosse ja panime tuld Minski poole.
-
Minskisse tuld viimas
Sõbral vaja üks julla Minski viia…. ise minna ei saa 😉 Kesse siis ikka läheb kui mitte mina 😀 😀 . Julla autosse ja tuld, 800 kiltsa pole ju miski maa… Piiril järtsu eriti polnud, tunnikesega sai üle. Lõunaks Minskis, julla üle antud ja hotell sebitud….. Hotelli restost linnale ikka ulme vaated.
Luusisin vähe pargis ja promenaadil. Linn tegelt sitaks puhas ja ilus. Vanalinna väga ei ole, see pommitati sõja ajal maatasa. Pargid on väga maitsekalt tehtud ja seda vene bling-blingi ei ole. Mis on muidugi äge… kõikvõimalikke pronkskujukesi on pea igal nurgal..
Kui linnas luusitud ja mant koju ostetud kobisin hotelli kotile… Hommikul tuld kodu poole. Vahva linnake… Käin siin veel korduvalt 😀 😀
-
Trakai
Mingi eksirännaku ajal sattusin sujuvalt Leedu linnakesse Trakai…. Linn ise pisikene ja midagi erilist ei ole aga loss selle eest oli muljetavaldav. Asub saarel keset selgeveelist järve. Järveäärne promenaad on täis suveniiriputkasi ja söögikohti. Lossi saab tänapäeval mööda silda.
Kuna aega oli siis sai tiksutud vesirattaga mööda järve pool päeva. Vesiratta rent oli suht olematu hinnaga. Sõpradel olid õlled kaasas…. ilm oli nii palav, et sidusime need nööriga vesiratta taha lohisema 😀 😀 Kaua ei saanud neid järgi lohistada, luiged tahtsid need p… panna 😉
Üldiselt Tasub täitsa läbi käia sellisest linnakesest….
-
Paunküla mäed
Ükspäev kutsusid sõbrad mägedesse trippima… Haarasin fotoka kaasa ja minek. Rõõsalt keerasime metsa. Seal veidi ukerdamist sinka-vonka mööda metsateed ja peaaegu kohal olimegi. Päris matkaraja lõkkekohani välja ei saanud…. Kõrgema autoga saab ka lõkkekohani
Parkisime auto pisikesse parklasse lõkkekohast paarisaja meetri kaugusel. Matkarada päris põnev, imelised vaated ja maiustamiseks marjad…
Osa laudteed oli üles võetud ja aasta lõpuks väidetavalt asendatakse uuega. Laudtee puudumine ei seganud matka.
Matkarada kulgeb vahelduvalt nii metsas, rabas kui ka oosidel. Ühe järvekese kaldale olid matkajad käepärasest materjalist väikse lebokoha teinud. Lõpuks jõudsime ringiga lõkkekoha juurde tagasi. Mõtlesime endid lõkkekoha läheduses järvekeses jahutada aga…
-
Puškin (Tsarskoe selo)
Ükspäev kogunesime paleeväljaku serva kust pidi saama bussile mis viib Puškinisse. Natsa aja pärast tuligi üks tädi ja hüüdis…. Kes Puškinisse see marssigu tema järel. Läksime bussi, see oli täiesti korralik turismibuss. Kui rahvas peal läks kohe sõiduks. Mingi tunnikese pärast olime kohal…. hullult raffast…. tänava ääres lasti meid välja ja buss kimas minema, enne öeldi veel, et bussi nr meelde jätaks. Muidu pärast ei leia bussi üles. Kogunesime kokku tädi ümber ja tripp algas…. Tänav lossini puhas turistimagnet 😉 ainult suveniirid…. Tädi tõi paki pileteid, saime väravast sisse… Järts muuseumi gruppidele kilomeeter. Muuseum lahti ainult kuueni. Tädi ilmselt vana kala … ütles, et ärgu me põdegu sisse lastakse kik grupid kasvõi kell 7 õhtul…. Alustasime põneva ekskursiooniga mööda parki…
Paari tunniga oli pargil tiir peal ja läksime muuseumi järtsu…. vahepeal töllerdasime mööda parki ajaviiteks. Raffast järtsus miljon
Lõpuks saime sisse… kell oli 6 läbi…. tädi ei valetanudki 😀 Kõigile jagati sussid ja klapid millega sai giidi kuulata…. Pling-pling igal sammul…. vanasti ikka võllidel seda pappi vist oli…
Pildistamise kohta öeldi kohe, andke tuld seni kuni saate…. ainult merevaigutoas ei tohi pildistada… Nu kus krt sa siis ilma ikka saad… “turistitoru” fotokal aitab hädast 😉 , piki koridori läbi mitme saali sai ikka paar pilti sellest tehtud
Lõpuks sai põnev ekskursioon läbi. Lonkisime vaikselt tagasi bussi otsima… õnneks oli raffast kõvasti vähem… Möödaminnes haarasime mõne meene ja kimasimegi Piiteri poole tagasi…. Seal oli vahepeal öö tulnud… Kobisin kirikusse kotile…
-
Piiteris asju ajamas
Nagu ikka juhtub, et vahel on asju vaja ajada piiri taga… Ei viitsi kasutada reisimiseks mingeid totakaid reisibüroode pakette. Omal käel näed täpselt seda mida tahad näha. Reisimine Piiterisse on päris mugav ja võimalusterohke. Pilet öisele bussile maksis ainult 10€. Tavaliselt sõidan Temptransi bussiga , väljumisajad väga sobivad ja hinna-kvaliteediklass ka paigas. Majutuse sebisin seekord Piiteris Jaani kirikusse . Varem olen seal kirikus korduvalt käinud kuid ööbinud ei ole. Hommikul Piiteris sõin kõigepealt kõhu täis ja lonkisin majutuskohta.
Minu üllatuseks oli seal täiesti mõnus majutus. Hea, vaikne, kõik vajalik olemas. Eraldi täisvarustuses kööginurk koridori otsas. Ja mis kõige parem 24/7 mehitatud valve. Sebisin juhatajalt uksekaardi, et saaks ilma turvameest tülitamata käia…. Põrutasin linna asju ajama. Asjad aetud tekkis tiba vaba aega. Kohe muuseumi 😉 Admiraliteiski metroojaamas päris põnev muuseum. Soovitan soojalt kõigile… Kogu Piiter ja selle ümbrus on vaadatav maketilt.
Peale muuseumi külastust natuke linnas luusitud, Ziilu ja tema sõpradega kohtutud.. Sõpradega pidasime plaani, et võiks kuskile trippida linnast välja. Mõeldud tehtud… võtsin ühel reisipakette müüval tädil nööbist kinni ja sebisin järgmiseks päevaks ekskursiooni Puškinisse. Natuke tuli kaubelda hinnas…. me ju turistid. Hind kohe kallim. Peale väikest sebimist saime paketi kohalike hinnaga. Käisime papi välja ja saime juhised kust ja millisele bussile homme istuda…
Hommikul ärgates vedasin ennast üle tee kohvikusse ja pugisin kõhu täis. Piiteris on soe toit saadaval 24H erinevate kohvikute-sööklate näol. Kui kõht täis kobisin tuppa tagasi. Järsku kuulsin kuskilt kostmas koorilaulu. Viuh telekas käima… väga mõnus vaadata otse mis toimub üleval kiriku saalis. Veidi kuulanud-vaadanud telekast kontserti kobisin üles saali, et vaadata originaalis toimuvat. Toimus kooride lauluvõistlus…
Nats kontserti nautinud kobisin linna laiama. Aga nagu ikka mitte otse vaid mööda nurgataguseid… Põnevad kõrvaltänavad ja värskelt korrastatud “Novaja Gallandija”. Pikalt aega luusida ei olnud kuna tuli õigeks ajaks bussile jõuda.. Aga sellest edaspidi…
-
Lastega luusimas Valgejärvel
Septembris sai vähe vaheldust pakutud ühele toredale lastekodule… Kui seltskond oli kogunenud alustasime 6,5 km trippi. Aega oli varutud piisavalt, et ka kõige väiksemad jaksaks vaikselt kulgeda. Selle lühikese tripi käigus oli võimalik näha loodust igast nurgast. Läbi metsa kulgedes jõudsime järvekeseni mille põhi täitsa valge.
Arutasime lastega miks see nii ja kuidas vanasti seda valget ollust kasutati. Edasi trippisime mööda laudteed mille ääres oli hulga pohli. Nii mõnigi laps ei julgenud neid maitsta aga peale väikest selgitustööd maiustasid enamus lastest marjadega…. Tegu oli edasiminekuga… vaikselt edasi kulgedes jäi teele väike saareke. Seal sai lastele näidatud kuidas Ott oma piire männil märgistanud oli. Veidi edasi minnes nautisime ilusaid vaateid
Lõpuks jõudsime kuivale maale tagasi. Lapsed turnisid natuke vaatetornis ja tiksusime üle Rukkimäe edasi, korjates sujuvalt ka mõned seened. Mõne aja pärast jõudsime metsas allikani. Allikal kustutasime veidi janu, lapsed väitsid, et pidi palju parem vesi olema kui pudelis või kraanis. Täitisime veega kõik kaasasolnud õõnes anumad ja liikusime mööda rada edasi. Teel korjasid lapsed materjali “metsatee” jaoks
Lõpuks jõudsime laagripaika, milleks oli vahva püstkoda. Püstkoda kuulub MTÜ Ellamaa Loodusselts ja selle kasutamine on viisakas eelnevalt kokku leppida.
Meil oli see eelnevalt ilusti kokku lepitud ja nüüd läks väikseks sööminguks. Tegime lõkke, et lisada hubasust ja saaks toitu soojendada. Kui söök söödud, “metsatee” proovitud, metsajutud räägitud said lapsed kuulata mis häält teeb šamaanitrumm. Ka lapsed said proovida trummi lüüa. Päris müstiline oli lõkkevalgel tipis trummiheli kuulata.
Matkal nägi veel nii mõndagi põnevat aga kõike ei saa rääkida…. muidu ei viitsi lugeja oma taguotsa sinna tuulduma vedada.
