Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Viikingite talvelaagri tegemised
Sai käidud ka sel aastal uurimas viikingite tegemisi talvelaagris. Nagu juba traditsiooniks saanud toimub laager juba aastaid Viikingite külas. Seekord oli vibuturniir päris põnev ja osalised pidid kõikvõimalikes situatsioonides märki tabama. Isegi liikuvaid märklaudu oli 😀 😀
Vahepeal oli toimetamas märgata ka pealikku 😉
Lõpuks kui sõdalased ärganud ja rüüd selga ajanud läks madinaks. Anti teineteisele ikka korralikult mõõkadega valu. Võitlus läks ikka nii tuliseks, et vahepeal kargas areenile isegi üks karvane kohtunik appi punkte lugema 😀 😀
Parima tiitlile võitles isegi üks amatsoon ja seda väga tublilt 😀
Finaalis läks asi veel tulisemaks ja isegi üks mõõk vandus võitluses alla ja otsustas pooleks murduda. Õnneks kaasvõitlejad laenasid kiirelt terve mõõga ja verine võitlus jätkus.
Võitlejate vahel oli märgata ka võitlusvalmis järeltulevat põlve. Kui mehed – naised olid lõpetanud vihase võitluse parima viikingi tiitlile oli areen väikeste võitlejate päralt 😀 😀 Tehti suurematele tuul alla… Varsti on oodata uusi vägevaid sõdalasi 😉
Linnuse esisel platsil oli samal ajalpalju tegevust lastel. Erinevad mängud ja tegevused. Mõõtu võeti ka vibulaskmises, ega ei saa suurtele sõdalastele alla jääda 😀
No ja Miku va kelmikas naistemees 😀 😀 Nagu naisi näeb nii keel kohe pikalt väljas.
Suures saalis oli väike turg kust huvilised said omale sebida meelepäraseid ehteid või jäsemete soojas hoidmiseks tarvilikke katteid 😉 Õpitoas sai proovida vahast nikerdada meelepärane ehe või muu tarbeese, mille juhendaja hiljem metalli valab 😀
-
Naissaarel kevadet avastamas
Ühel ilusal kevadisel päeval tegime asja Naissaarele. Seal on alati mõnus. Nagu ikka luusisime veidi rannas ja otsisime kevade märke. Midagi erilist ei leidnud. Käisime sujuvalt ka Rähnipesast läbi ajasime Petkaga törts juttu ja vaatasime orava vempe 😀
Edasi liikusime vaikselt saare põhjatippu. Seal meil enamjaolt pesitsuskoht 😀 Kui ahjud köetud, söök tehtud siis luusisime veidi rannas. Seal võib päikeseloojangu asemel ka kuud nautida 😀 Ja siis tuli see kõige parem osa… saun 😀
Järgmisel päeval kolasime nagu tavaliselt veidi Peeter Suure merekindlustuste varemetes. Ma ikka alati mõtlen kes krt viitsis sinna nii palju kvaliteetbetooni vedada ja seda kõike seal ehitada. Kolasime vähe kiriku juures ja miiniladudes. Paar lammast oli ka samu asju uurimas mis meie 😀 Ja natuke kevadet leidsime kah. Aga seda me ju otsima läksimegi 😉
-
Trip Venemaale 65a II MS vol.8
Lõpuks pärast põnevaid ekskursioone olime Peterhofis. Kuna veel polnud hooaeg siis sai siin lahedalt ringi vaadata. Kolasime natuke üleval ja tegime mõned pildid.
Pärast kobisime trepist alla ja käisime pargis, vaatasime mis on uut tehtud. Ühe kaskaadi remont oli pooleli, sellest sai hiljem päris kobe kaskaad. Olen vaatamas käinud, sellest kirjutan kunagi hiljem.
Lõpuks luusisime vähe all pargis ja promenaadil mereni välja. Veel polnud loodus väga roheline aga sellegipoolest oli park ilus.
Kui olime siin jalutamise lõpetanud, pakkisime end bussi ja algas kodusõit. Oli väga tegus nelja päevane trip. Hullult palju asju mahtus selle sisse.
-
Trip Venemaale 65a II MS vol.7
Hommikul varakult äratus, et jätkata väga tihedat ja asjalikku programmi. Hommikusöök söödud kobisime bussi ja algas sõit Kroonlinna poole. Esimene peatus oli maja juures kus kunagi elas Lydia Koidula. Sealt edasi läksime promenaadile Vaatasime Peetri kuju ja kolasime kaldapealsel. Sadamas oli hulga sõjalaevu näha aga neile ligi ei saanud enam. Eelmisel päeval oli külastus olnud. Uurisime veel Kroonlinna nulli, see oli täitsa paigas.
Promenaadilt läksime edasi üle rippsilla kiriku juurde. Merekirik oli remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on kirik külastust väärt aga sellest mõnes hilisemas blogis. Kolasime niisama väljakul ringi. Vaatasime erinevaid mälestusmärke ja igavest tuld kah. Igavese tule juures miski kohalik tattnokk põletas tule juurde toodud nelke. Ilmselt polnud sõjast kuulnud miskit. Kui Kroonlinn uuritud kimasime edasi Peterhoffi purskaeve vaatama.
-
Trip Venemaale 65a II MS vol.6
Peale Mannerheimi liini külastust jõudsime lõpuks Viiburisse. Kõigepealt külastasime seal kindlust. Hetkel küll remondi ja renoveerimistööde tõttu me igale poole luusima ei saanud aga muljetavaldav oli siiski.
Kindlus strateegiliselt päris hea koha peal, pisikesel saarel kus midagi muud ei olegi. Kindluse tornist oli päris hea vaade ümbrusele.
Peale kindluse külastust oli meil paar tundi vaba aega omal käel linnas luusida. Linnas isegi oma kuulsuste allee olemas 😀 😀 Kolasime mingis pisikeses kirikus ja turul. Kokkuvõtvalt pisike linnake kus midagi erilist ei ole aga niisama korra läbi käia tasub küll.
Lõpuks kogunesime kõik bussi ja kimasime Piiterisse tagasi.
-
Trip Venemaale 65a II MS vol.5
Levašovost edasi läks meie sõit hiirvaikselt, lihtsalt nii sünge oli see repressiivorganite töö. Eks kõigil olid oma mõtted sellest asjast. Veidi aja pärast jõudsime Mannerheimi liinile.
Liini asuti ehitama juba 20-ndatel, kuid rahu ajal jäi asi loomulikult soiku. Kiiruga klopsiti midagi kokku 1939 suurõppuste käigus. Paljud punkrid, mis olid planeeritud betoonist ehitati puust, palju jäi üldse ehitamata. Paljud miiniväljad jäid rajamata, kuna lihtsalt ei olnud piisavalt miine sellise pika rindejoone jaoks. Tankitõrjekahureid oli vähe ja neid kasutada üpris keeruline, kuna Soome maastik on künklik.
Varustuse toomine oli omaette probleem, kuna nappis veoautodest, liin asusus, aga baasidest kaugel. Soomlaste kõige kõvem trump selle liini juures olid just nimelt need suurõppused. Mehed said aega, et teha ettevalmistusi, tutvuda omavahel ja oma ülemustega, mängida läbi rünnakud, avastada nõrgad kohad jne.. Ilmselt pidas see liin venelasi kinni ainult tänu sellele, et soomlastel oli võitlusvaimu kaitsta kodumaad ja venelastel polnud väga kogemust sõdida.Muidugi huvitav oli see, et nagu buss kinni peab kuskil suva kohas metsa vahel nagu see Mannerheimi liin on ilmuvad kohe nagu maa alt igasugu turistinänniga kaubitsejad 😀 😀
-
Viikingilaeva vette laskmine
Muistsel ajal, siis kui veel linnusel katust ei olnud ja maod oskasid rääkida ilmus Viikingite külas linnuse kõrvale nagu nõiaväel viikingilaev. Nagu viikingitele kohane tuleb laev ruttu vette lasta ja retkele minna. Vööri uhke lohepea peab vaenlaste hulgas hirmu külvama 😀 😀
Kuidas sa kuival maal oleva laeva ikka vette saad kui mitte mööda renni libistades. Mõeldud tehtud.. jupp renni maha ja libedaks. Hülgerasva selleks siin küll ei kasutatud aga tänapäevane aseaine ja vesi läks kaubaks küll 😀 Kui ettevalmistused tehtud ja tööülesanded kätte jagatud hakkasid tublid viikingid laeva jõe poole lohistama. Asi töötas kui kellavärk. Tagantpoolt võeti renn uuesti üles ja eespool jälle maha ja nii jõeni välja. Ilmselt sama meetodit kasutades lohistasid viikingid omalajal rännakul olles laevu ühest veekogust teise.
Samal ajal kui laeva vaikselt jõe poole lohistati aitas üks usin koer jõge puhastada, et viikingid saaksid kohe rännakule minna 😀 😀
Lõpuks hakkas jõe kaldal laevanina paistma ja vees ta oligi. Meeskond laeva, pealik puhus sarve ja läkski sõiduks.
