Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Türgi blogi. Rixos Sungate
Mõni hotell on lihtsalt nii uskumatult suur, et seal liikumiseks on rongi vaja. Rixos Sungate on kindlasti üks sellistest.
Lihtinimene eksib seal lihtalt ära. Üks esimesi kordi kui sinna läksin, ei saanud ma aru, millisest peauksest tuleks hotelli koos saabuvate turistidega siseneda. Õnneks tookord oli mul bussijuht, kes kohalikke olusid tundis ja otsejoones õige ukse juurde sõitis, olgugi, et valed ukse oleks ehk ettepoole jäänud 😀 Mul tõesti vedas. Nagu ma hiljem kogesin, bussijuhiga peab ka vedama 😀
Teinekord läksin, et infokausta lennujaama tagasisõitmise kellaaeg kirjutada, ja ma ei suutnud ma seda kausta kuidagi leida… Küsisin ühest vastuvõtust (neid on seal mitu) ühe töötaja käest abi… ja ta ei teadnud ka mitte midagi 🙁 Hädaga helistasin Tiinale, kes mulle appi tõttas ja läbi pikkade koridoride, treppide ja kaldteede rägastiku õige kohani juhatas. Siin pidi neid receptioneid lausa 7 olema. Ja infokaust on kuskil suure avara koridori pimedas nurgas. Oh, ma ei tea, milleks see kõik hea on 😀 Aga muidu paistab üks ütlemata ilus ja uhke hotell.
-
Bulgaaria – Serbia vol.8
Lõpuks sai Albenast kopp ette ja hakkasime end kodupoole vedama. Mõtlesime, et Serbias pole veel käinud… Mõeldud tehtud panime sinnapoole jugama aga krt keegi ju ei tulnud selle peale, et see pole EU ja seal peab pass kaasas olema. Mul ainult ID kaart kaasas 😀 Bulgaariast Serbia poole sõites nägi tee ääres ikka igasugu põnevat elu. Putkalinn ja krt teab mis veel 😀 😀
Bulgaaria – Serbia piiril ma selle alles avastasingi, et pole passi 😀 Mõtlesin, et nüüd asi p… ja tuleb ulmering sõita ümber Serbia. Aga õnneks oli piirivalvur täitsa norm vana ja kuidagi saime suheldud. Muretses ainult, sitta see pass aga kuhu ma templi löön piiriületuse kohta 😀 😀 Lubas mulle selle otsaette lüüa, et teinekord oleks meeles pass kaasa võtta 😀 😀 Lõpuks saime kaubale, et lööb selle mulle käe peale 😀 ja saimegi probleemideta Serbiasse.
Mõtlesime, et Serbias on peale sõda veel varmeid ja kuuliauke igalpool näha aga ei olnud miskit kuskil paista. Aga ega meil polnud väga aega kuskil ringi ka vaadata aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma. Teed olid ikka ägedad mägedes, et tea mismoodi rekkad sinna ära mahtusid aga kuidagi nad seda tegid 😀 Vaated olid ikka ägedad mägedes. Serbia – Ungari piiril mõtlesin, et nüüd tuleb uus k…. passi pärast. Näitasin Serbia piirivalvurile ID kaarti ja templit käe peal, vana pidi naerust püksi tegema lõi käega ja ütles kaduge minema teisi isegi ei hakanud kontrollima 😀 😀 Sellega meie seiklus Balkani poolsaarel lõppeski selleks korraks.
-
Türgi blogi. Delfiinidega ujumas
Laupäeva õhtul peale tavapärast tööd oli mul tööplaanis veel õhtune jeebisafari treeninguna. Olin just äsja müünud selle ekskursiooni kahele vanemale prouale, teadmata kas see on neile jõukohane või mitte. Igatahes oleks ju hea teada. Kas või edaspidi. Prouadelt halba tagasisidet küll ei tulnud, aga kes jõuab ka kõige üle kaevelda.
Õhtu saabudes anti teada, et jeebisafari jääb ära, kuna osalejaid pole. Selle asemel saadetakse meid delfiinidega ujuma. No mis mul saab selle vastu olla 🙂
Delfinaariumi buss tuli kontori juurde ilusti järgi ja meie Gretaga istusime peale. Bussis oli juba paar rahvast ees. Kohale jõudes juhatati meid suur basseini äärde istuma. Kõigepealt toimus show. Pealtvaatajaid oli küll natuke vähevõitu mu meelest. Kogu värgendus käis vene keeles, ei mingit tõlget muusse keelde. Nagu muid turiste polekski. Õnneks show ise väga tõlkimist ei vajanudki, merilõvid ja delfiinid hüppasid ja tegid muid trikke.
Pärast showd enamus pealtvaatajatest lahkus, jäid ainult need, kes tahtsid delfiinidega ujuda ka. Peale minu ja Greta oligi veel ainult üks naine väikese lapsega.
Kõigepealt tehti väike instreerimine, kuidas delfiinist tohib ujumise ajal kinni haarata. See muidugi ka vene keeles, hädapärast leiti paar inigliskeelset sõna ka. Greta on leedu reisiesindaja, vene keelt üldse ei jaga ja mul pea ei tahtnud võtta vene keelest inglise keelde tõlkimist. Kuidagi saime hakkama.
Ujumine ise oli fantastiline. Seda ei annagi kirjeldada.
-
Matk Kämbla metsas
Seekordne matk sai läbi viidud ühele toredale seltskonnale Kämbla looduskaitsealal. Kaitseala eesmärk on on kaitsta sealseid haruldaste loomade, nagu I kategooriasse kuuluva lendorav elupaiku ja kaitstavate taimeliikide: kaunis kuldking, eesti soojumikas ja mitmete käpaliste kasvukohti. Kaitseala metsi läbivad mitmed lubjarikaste allikatega soonikud. Rada kulgeb läbi puutumatu ürgmetsa kus näeb üle 100 aasta vanuseid kuuski, mände, haabu jne. Raja teevad põnevaks erinevad takistused nii puude kui vee näol mida muudel matkaradadel väga ei kohta. Raja Saula poolses otsas on RMK lõkkeplats, kus on võimalik puhata, läbi viia mänge/arutelusid ning pikniku pidada. Matka alustasime seekord Viikingitekülast ja liikusime mööda ürgmetsa kuni Tuhala peakraavini. Kaugemale ei ole lühikese matka puhul otstarbekas minna. Edasi-tagasi matk võtab aega ca 1,5 tundi, kui ei peatu RMK lõkkekohal pikniku pidamiseks. Seekord seda plaanis ei olnud.
Tuhala peakraavi purre oli isegi alles ja terve. Tavaliselt kevadine suurvesi viib selle ära 😉 Seekordsel matkal loomi ei kohanud, kuigi värskeid kitse ja rebase jälgi oli märgata küll ja küll. Uurisime veidi kobraste elutegevuse jälgi, mõnes kohas olid nad langetatud ikka väga jämedaid haabu. Metsas näeb hulgaliselt põnevaid “fotoseinu” mille juures tavaliselt teeme ikka mõne pildi. Ega seekordne matk ei saanud kehvem olla 😉 Kiirelt paar klõpsu ja liikusime tagasi viikingitekülla. Seal tegin kiire küla tutvustuse, arutlesime vähe viikingite teemal.
-
Bulgaaria vol.7 Albena – Varna
Ühel nürida hommikusöögi ajal pidasime plaani minna Varnasse luusima. Albenas aia taga oli bussipeatus, vedasime ennast sinna ja kobisime bussile. Pilet maksis 5 kohalikku raha. Miski tunnikese pärast olimegi Varna kesklinnas. Varna on Bulgaaria suuruselt kolmas linn, mida nimetatakse Bulgaaria sadamate pealinnaks ning Musta mere kuningannaks. Varna on oluline turismi- ja kultuurikeskus. Linna ajalugu ulatub kaugesse minevikku, linna matmispaigast on välja kaevatud aare, millest leiti maailma vanimad (u 4000.a. eKr) kuldesemed. Neid saab näha Varna ajaloomuuseumis. Rooma impeeriumi kolme sajandi pikkust hiilgeaega tõendavad hästisäilinud Rooma termid.
Kaasaegne Varna on populaarne ja atraktiivne Musta mere kuurortlinn. Rohkete muuseumite, baaride, kohvikute, restoranide, ööklubide ja kauplustega Varna pakub nii noorematele kui ka vanematele reisijatele suurepärast võimalust mitte üksnes tuhande aasta vanuse linna ajalooga tutvuda, vaid ka meelt lahutada. Külastamist väärivad nii ajaloo-, etnograafia- ja meremuuseumid kui ka mereaed hiiglasliku akvaariumi ja delfinaariumiga. Me tsillisime niisama natuke. Kõigepealt ikka panime kirja millal tagasi saab ja siis nurga taha aiasaaduste turule. Valik oli ulmeline ja suht mõistliku hinnaga. Ainukesed asjad mis kallid… arbuus ja ploomid ja seda tippajal… Krt arbuuse olid kõik põllud täis ja ploomid kasvasid nagu võsa igal pool. Ma ikka õige mitu arbuusi tõin põllult 😉 ja ploome korjasin rannas jalutades. 😀 😀 Edasi kolistasime kohalikule turule, vahepeal nägin ühel vaateaknal meie rahvusvärvides bikiine, no mitte ei saanud pildistamata jätta 😀 😀 Kohalik paljukiidetud turg ei olnud midagi erilist, umbes nagu meie Kadaka turg oma hiilgeaegadel 😀 Turu kemps oli ka veel auguga põrandas.
Peale turu uuringuid tutvusime väheke ka kultuuriga. Uudistasime kohalikku katedraali nii seest kui väljast. Varna katedraal asub linna keskel ja püstitati vene sõdurite mälestuseks, kes langesid Bulgaariat türklaste ikkest vabastades. Pühakoja sisemuses kohtab siin-seal mõtlema paneva ajalooga esemeid, näiteks viimase vene tsaari annetatud 50 ikooni ja palju muudki. Tasub külastada pigem hommikusel ajal, siis on vähem rahvast.
Kuskil kõrvaltänavas olid ka mingid varemed aga mis või kus ei õnnestunud kuskilt lugeda. Ehituskultuur on seal kuidagi huvitav, kõrvuti näeb nii uut kui vana ja nagu aru sain siis viginat kohaliku muinsuskaitse poolt palju ei ole.
Ja oligi ag niikaugel, et pidi vedama ennast bussile. Motopolitseid nägi mitmes kohas tiksumas. Isegi mingit avariid vormistasid tänaval. Lõpuks bussis ja kimasime tagasi Albena poole. Sõitsime mööda mingist muuseumist kus paistsid nii laevad, raketid kui helikopterid. Kahjuks seal muuseumis ei käinud aga ma veel jõuan sinna ükspäev 😀
-
Välek 2017
Sai Välekil aidatud kontrollpunktis lisategevust teha. Lisategevus peab olema kõigil võistkondadel lihtsalt teostatav. Ega midagi, läheneme asjale loominguliselt….. tükk vineeri, paar optimaalse suurusega auku sisse, jalad külge ja mõned tennisepallid. Asja mõte oli, et teatud kauguselt pidid võistlejad viskama tennisepallid läbi augu. Igati võimetekohane tegevus kõigile 😉 Kontrollpunkt oli meil metsas väikse oja kaldal. Ca 1 meetrine veetõke tuli ületada rippes 😀 😀 Algul mõtlesime, et paneme lisaülesande enne veetõket aga see oleks olnud liiga lihtne 😉 Peale veetõkke ületust on ikka asi põnevam… käed värisevad ja palli auku saamisega on probleem 😀 😀 Nii tegimegi, et asi läks püsti peale veetõket… Varsti olidki kohal esimesed võistlejad ja asusid takistust ületama. Kuna lisaülesande juures mind veel vaja ei olnud siis panin natuke rohkem rõhku pildistamisele. Ja oli mida pildistada 😀 😀 Päris häid kaadreid sai 😉
Nii mõnigi proovis vee sügavust ja soojust 😉
Kuhu sa kontrolllehe ikka paned tõkke ületusel kui käed kinni 😀 😀 Hambad aitavad 😉
Vahepeal viskasin pilgu peale ka lisaülesande tegijatele. Noooh ikka üsna keeruline oli värisevate kätega visata täpselt 😉 Traditsiooniliselt aitas ajavõtul seinakell hädast välja, jõuad sa koguaeg telefonist aega vaadata 😀
Siin vee mõned stiilinäited veetõkke ületusest 😉
Lõpuks olid kõik võistkonnad meie kontrollpunktist möödunud, korjasime kola kokku ja läksime vaatama jõe ületuse kontrollpunkti. Ega seegi igav polnud 😉 Ka seal nägi põnevaid stiilinäiteid vee sügavuse ja temperatuuri mõõtmisel 😉
Veetõkked on alati olnud lemmikülesanded võistkondade seas ja neid nõutakse aina rohkem ja rohkem 😉
-
Türgi blogi. Mis maksab… ?
Ikka küsitakse, mis maksab Türgis üks või teine asi. Mis maksab toit, mis bensiin jne. Türgi on suur ja lai, hinnad on paljuski kaubeldavad ja kujunevad mitme faktori mõjul. Mõned asjad tunduvad odavad, mõned mitte nii väga. Esimesel nädalal maksin poes šampooni ja duššigeeli eest kokku 8 dollarit (USD). Täna enam niipalju ei maksaks 😀
Olgu öeldud, et elan Kemeris. Kuna olen siin reisifirma esindajana tööl, siis töötõendiga saan nii mõnedki asjad soodsamalt või puhta muidu. Mingi boonus peab ju ka olema, ega siin ainult palga pärast tööl käia tasu 😀
Mis maksab bensiin? Avuta ise, hinnad on liirides:
Mis maksab söök? Ka oleneb kohast, kus süüa. Kemeri keskuses rannaäärses restoranis saab sellise võileiva (kogu see kupatus oli menüüs märgitud kui juustuvõileib) koos kohviga alla 5€. Täpselt ei mäleta, aga ilmselt võtsin teise kohvi veel ja see mahtus ka selle viieka sisse. Mõtlesin, et võtan väikse ampsu kohvi kõrvale 😀 Nälga siin igatahes ei jää.
Meil firma poolt hommikusööki pole ette nähtud, nii juhtubki, et käin mõnikord väljas hommikust söömas. Lojman ehk majutus asub Kemeri kesklinnas, seega on siin turismipiirkonna kesklinna hinnad. Vaata menüüd ja arvuta ise.
