Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Türgi tripi esimene päev
Hommikul äratus ja välja sööma. Istusime väiksesse tänavakohvikusse, tellisin omleti ja kohvi. Vene keelega sai vabalt hakkama ja hinnad täitsa mõistlikud. Kui kõht täis söödud sebisin end ziiluga kaasa turistide infopäevale. Esiteks oli mineks Türki suht kiire ja kodutöö jäi tegemata, teiseks tahtsin näha mis tööd seal teha tuleb… Äkitse lähen isegi sinna tööle, inglise keelega pole seal eriti sittagi teha ja vene keel on suus 😉 Eestist tuleb ju ainult eesti- või venekeelne turist ja kohalikud räägivad enamus vene keeles kui vaja.
Läks autoga hulluks uhamiseks ühest hotellist teise nimekirja järgi. Igas hotellis oma kellaaeg infoks. Info siis see, et turistile tutvustatakse erinevaid aktiivse puhkuse võimalusi ja müüakse talle sobiv pakett…. alates ekskursioonidest kuni tsillini välja 😀 Vaatasin pakettide hindu… mnjh mina pigem ostaks tänavalt sama asja aga sellest hiljem lähemalt. Kõikidesse hotellidesse mind sisse ei lubatud, turvad väravas kontrollivad kas ikka elad selles hotellis aga mõnes hotellis polnud see probleem. Kui sisse ei lastud ootasin autos seni kui info tehtud. Ühe hotelli juures oli igavene pirakas ümmargune kaktus…. algul vaatasin, et mulaaz krt 😀 😀 keskelt paistis nagu oleks tehtud makroflexist, käisin kohe näppisin…. ikka päris oli 😀
Mõned autoakna pildid kiirelt. Krt kahju, et märkasin liiga hilja ja ei jõudnud pilti teha, siin on politsei teel lisaks autodele ka soomukiga. Kõrgepingeliinide postid olid seal ägeda kujuga, pole kuskil mujal selliseid näinud. Ja krt täitsa õige jutt, et seal kõik õitseb 😀 õitseb neh, viljapuud on eriti ägedad, ühel puul võid näha korraga kogu tsüklit õitsemisest valmis viljadeni.
Hotelle on seal äärmusest äärmusesse, kui randa pole siis on oma veepark jne. Mõni hotell lausa ehitatud laeva kujulisena 😀 Ah jaaa…. kassidega on seal miski kahtlane teema, neid võib näha kõikjal. Ühe hotelli juures oli lausa kassimaja 😉 Samuti võib näha mõne hotelli hoovis dendroparki. Kõikvõimalikud erinevad puud kasvamas ja nimetusega sildid juurde pandud alates ladina keelest kuni vene keeleni välja.
Lõpuks said infod tehtud ja jõudsime ringiga kodu tagasi. Mis oli huvitav, et väljas stabiilselt +30 ja peale aga mitte kuskil ei näinud sulanud asfalti, meil krt sulab juba +20 juures kohati. Meie asfaldipanijad peaks saatma sinna õppima…. Tegime keset küla väikse lõuna. Huuh süüa antakse siin mehiselt ja mis huvitav, et vesi käib automaatselt asja juurde. Ma eriline lambafänn ei ole aga siin ettekandja soovitas proovida lambaribi. Täitsa söödav oli…
Peale lõunat plaanisin iseseisvalt linnas ringi luusida, kuna reisibüroo töötajad pidid minema mingile firma korraldatavale treeningule. Aga siis korraldaja ütles, et ma võin sinna kaasa minna kui tahan… Muidugi ma tahtsin 😀 Näeb ju neid asju mida muidu turistile ei näidata. Kästi kella 18 ajal valmis olla minekuks. Eks me siis sättisime koos Ziiluga ennast selleks ajaks valmis. Kui aeg käes oli buss kontori ees, kõik töötajad kobisid bussi ja minek Antalya poole. Antalyas viidi meid bussiga otse sadamasse, seal läbisime turvakontrolli ja juhatati edasi sukeldumislaevale. Sadamas oli ka paar piraailaeva 😉 Kui kõik peal anti otsad ja tiksusime vaikse käiguga merele. Laeval räägiti meile kuidas saab rentida sukeldumislaeva ja mida seal pakutakse. seletati üksipulgi lahti, et reisikorraldajad teaksid mida turistile pakkuda 😀 Põhimõtteliselt võib sukelduma minna igaüks, isegi ilma ujumisoskuseta inimene. Alla lubatakse esimesel korral nagunii ainult koos instruktoriga. Omalgi tekkis väike mõte seda proovida aga… eks ma ükspäev selle ära proovin. Lõpuks jõudsime ühe väikse saare juurde ja heitsime ankrusse. Seal oli hulgaliselt juba muid aluseid ankrus. Tsill käis, kes ujus, kes sukeldus jne. Meile tuli pakpoordi üks vähe edevam kaater ja tsill läks lahti.
Kaatril tõmmati grill välja ja läks möllamiseks lihaga 😉 Tiksusime niisama, nautisime vaadet ja ilma. Mõne aja pärast oli õhtusöök valmis ja kutsuti sööma. Õhtusöök merel oli mõnus tsilllllllllll. Mis oli huvitav, et see saar mille juures ankrus olime oli paksult linde täis aga mitte ühtki ei olnud ega tulnud aluste juurde, meil kajakad tiirlevad ja situvad 24/7 nagu merele lähed eriti veel kui midagi sööd 😀 😀 Krt ainuke jama on siin see, et jube vara läheb pimedaks, kell 9 on juba öö 😀 Lõpuks kui kõhud täis tiksusime sadamasse tagasi ja buss viis meid tagasi kontori juurde. Kokkuvõtteks oli väga asjalik päev, ei kahetse sugugi, et õnnestus firmaüritusel kaasas käia. Tundub, et siin on kohalikel firmadel kombeks turismioperaatoreid sellistele üritustele kutsuda ja niimoodi oma tegemisi promoda. Tegelikult väga hea mõte ju… Väsinud…. pessu ja kotile. Homme uus päev, ootamas põnevate üritustega.
-
Türgi blogi. Uued õitsejad
Türgis on avastatud uus õitseja. Palun abi tuvastamisel 😀 Taimetargad, help!
-
Türgi blogi. Sünnipäev ja Chimaera igavesed tuled
Laupäev, 8.juuni. Ametlikult OFF ehk siis tööplaanis vaba päev. Esimene selline üldse kogu selle aja jooksul, kus tõesti pole ühtki treeningut ega ametiasutuse külastust ka ette nähtud ja kogemata kombel sattus see päev just mu sünnipäevale. Ilus kingitus, aitäh! 🙂 Lilled ja kingitused ei jäänud ka olemata ning kuhjaga õnnesoove läbi Facebooki. Aitäh Teile kõigile!!!
Hommikusöök mägedes
Aega oli vabalt käes ja auto ka saadaval, tekkis plaan Siili ja Tiinaga minna Olümposele hommikust sööma. Mingil hetkel plaan veidi korrigeerus ja sihtpunktiks sai Chimaera, kus igavesed tuled mäeküljel lõõmavad. Siiski päris tulede juurde ei jõudnud. Leidsime külas mõnusa istumise aprikoosipuu all varjus pehmetel diivanitel, kus tellisime hommikueine ja kohvi ja lihtsalt mõnulesime kuni lõunani.
Yörük Park
Lõunast läks auto Tiinaga tööle, tuli sõita tagasi Kemerisse ja jätkata sünnipäeva jalakäijana. Yörük Park oli mulle ennegi jahisadama kõrval silma hakanud. Seekord tundus, et aeg on küps seda lähemalt väisata 😀 Tegemist on väikese vabaõhumuuseumiga, kus näidatakse Kesk-Aasia poolt tulnud türklaste (yörükite) eluolu. Sissepääs on 5 dollarit nägu, mis on kõva kirves kohalikke olusid ja parki suurust arvestades. Aega kulus umbes tunnike, ega seal rohkem lähe ka, kui just restorani sööma ei lähe.. Jalutasime Siiliga kiirustamata, koht on muidugi ilus ja vaated suurepärased.
Sissepääsu juurest viis tee veidi künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Neile oli sinna rajatud ka telgid, kus nad said olla, elada ja toimetada nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi ka kuked ja kanad ja loomulikult kitsed 😀
Ei puudunud ka istumiskoht ja restoran mõeldes väsinud turistidele 😀
Tähistamine kontoris
Kelle kuueks kutsuti salapärasel viisil kontorisse. Kuna ma polnud siin veel kogenud, kuidas sünnipäevade tähistamine käib, siis ma olin väheke närvis ega teadnud mida oodata. Hommikul olin omalt poolt kontorisse viinud kausitäie komme ja küpsiseid ja pakkusin kõigile, kes kohal. Nüüd siis ootas mind lillekimp ja tort, mis kogu kollektiivi poolt mõnuga ära söödi 🙂
Chimaera tuled
Pärast ametlikku osa kontoris taas autole hääled sisse ja Siiliga suund uuesti Chimaera poole. Jätsime auto parklasse ja võtsime suuna sinnapoole kus rahvas vooris. Sildid olid väljas, et sissepääs on tasuline, aga keegi kuskil piletit küll ei müünud. Võibolla oli tööpäev lõppenud 😀 Kohale jõudes oli ilm veel valge, aga mäkke ronimise ajal hakkas kiiresti hämarduma ja kui üles tuledeni jõudsime oli väljas juba pime. Ronimine oli üsna pikk ja väsitav. Kivine trepp, vahepeal rada, oli parasjagu järsk ja konarlik. Palav oli ka, vaatamata ööle. Õnneks olid korralikud tossud jalas, plätuga oleks keeruline olnud.
Ülevalpool mäeküljel lõõmasidki kivide vahelt väiksemad ja suuremad lõkked. Põleb gaas, mis mäest välja immitseb. Oli tunda gaasi lõhna ja lõkke kuumust. Mõne tule ümber oli seltskond omale mõnusa grillimise ja tšillimise korraldanud. See paistis päris hea mõte. Peab tagasi tulema ja kindlasti jälle rohkem aega varuma, seal oleks mõnus kasvõi kogu öö veeta 😀
-
Türgi blogi. Eralaeva treening-õhtusöök
Neljapäev, 6. juuni. Järjekordne treening õhtul peale tööpäeva. Seekord tutvustati erakaatri ja sukeldumislaeva rentimise võimalusi ja kutsuti laevale õhtusöögile. Kes kuidas kutsest aru sai, mina arvasin, et saab jälle sukelduma, mõni teine arvas, et on pigem õhtusöök. Kohapeal selgus, et on siiski laeva rentimise ja sukeldumise võimaluste tutvustamine loengu vormis, et teaksime seda oma turistidele müüa. Pärast pakuti laeval ka süüa. Ise seekord vee alla ei saanud. Aga, kes tahtis, sai ujuma minna ja jetiga sõitma.
Laev väljub Antalya sadamast ja seda saab rentida väikemale seltskonnale privaatselt. Nagu ikka, on sukeldumine ja söök hinnas, sellel laeval ka snorgeldamise varustus. Instruktorid viimad sukelduma ka kõik algajad, see lõbu ei ole mõeldud ainult kogemustega sukeldujatele.
Meie aga veetsime Siiliga mõnusa tšilli õhtu merel. Ilm oli soe, kerge tuuleke tõi värsket õhku, ilusad vaated ja õhtusöök peale selle. Mõnus 🙂
-
Türgi trip. Türki minek
Hullult kiireks läks selle minekuga. Päeval tsillisin pesakonnaga päälinnas. Peaaegu kogu pesakond oli koos, üks tütreke oli puudu ainult. Vaatasime sujuvalt vaateratta üle 😀 😀 Nüüd võin ka rinna kummi ajada ja öelda, et Tallinnas käidud. Ega pikka pidu sellega polnud siva kodu kott kaenlasse ja lennukile 😀 Kott oli juba varakult igaks juhuks pakitud aga noh mis seal pakkida…. mõned sokid, särgid… kohapeal saab ju kõike juurde osta kui vaja.
Lennujaamas väike pidur, start hilines tunnikese. Pileti sebisin akna alla, et näeks mis õues toimub. Lõpuks lennukis ja start. Vaatasin, et pole see lennuk parem midagi kui saja aastane Datsun 😀 tüürid plekitükkide ja neetidega lapitud aga polnud hullu vedas kohale küll.
Aknast paar pildikest ülevaltpoolt pilvepiiri. Üritasin vähe tukkuda ka aga krt saad sa jee. Istmed nagu linnaliini bussis 😀
Lõpuks maandusime Antalya lennujaamas, krt kell polnud miskit aga väljas öööööööö. Kuna mul pagasit oodata polnud vaja siis peale passikontrolli marssisin tuima näoga tundmatusse. Niipalju ainult teadsin, et kuskil peab olema terve rivi onusi-tädisi siltidega, kes siis juhatavad kes kuhu minema peab nimekirja järgi. Veidi silte lugenud nägin tuttavat nägu Novatours sildiga 😉 jessssss õige koht. Nüüd tuli vähe oodata teisi järgi, bussi pakkida ja hotellidesse laiali jagada. Türgi kohta oli muidugi oma arvamus, kodumail nendega tiba kokku puutunud ja ega nad kurivaimud kella küll siin ei tunne. Ootan huviga mida 7 päeva toob…. Lõpuks sai ise ka tuppa ja kotile. Pikk ja emotsionaalne päev oli lõpuks läbi saanud.
-
Hundikangrud
Suvel tuleb ju ikka ringi luusida ja avastada Eestimaa põnevaid kohti. Seekord käisime sõpradega uurimas hundikangruid. Hundikangrud on
Eesti suurim kivikirstkalmete kogum mis asub Muuksi külast Kahala järve põhjakaldal. Hundikangrute rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal. Täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele, kuid veel 1920. aastatel võis kalmetelt järve näha. Peamiselt Eesti põhja ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Põnevat lugemist hundikangrutest leiab siit Huvitaval kombel ei näinud kangrutel ühtki madu, kuigi kivihunnikud ideaalne pesitsuskoht. Rebalas näiteks on harv juhus kui seal madusid ei näe.
Hundikangrutelt hakkasime vaikselt kodupoole liikuma, külastades teeäärseid huviväärsuseid 😉 Järgmisena jäi meie teele Kiiu vasallilinnus mida rahva seas tuntakse Kiiu tornina. Keskaegne Kiiu torn valmis arvatavasti 16. sajandi algusepoole ja asub Kiiu mõisapargis. See kunagine tornelamu on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Eemalt Hollandi tüüpi tuuleveskile sarnanev kaitserajatis restaureeriti 1974.a. Tornis on tänapäeval kohvik. Siit edasi suundusime Rebala poole, teel tegime kiire peatuse ka Jõelähtme mantelkorstna varemete juures. See olevat olnud kunagi köstrimaja mantelkorsten.
Edasi viskasime kiire pilgu Rebala kivikirstkalmetele ja sealt edasi põikasime sisse Ülgase fosforiidikaevanduse juurde. Vaatasime põgusalt koobastesse ja tegime mõned pildid tehase varemetest. Pikalt seal luusida ei viitsinud, kuna seal juba käidud küll ja küll. Kobisime autodesse ja kodupoole sõit.
Enne kodu kiire kohustuslik põige Saha kabelisse. Kabelis ikka kõik endine ja muutunud polnud midagi. Iseenesest kõik need läbikäidud kohad päris põnevad ja tasuvad uudistamist.
-
Türgi blogi
Türgis on sada miljon asja juhtunud, aga nii põnev on, et kirjutamiseks aega ei jäägi 😀 Ja mitte töökoormuse pärast, vaid tegelikult ka nädala sisse jäänud esimene päriselt täitsa töövaba päev, sünnipäev, Siili külaskäik, palju kolamist ümbruskonnas, palju ilusaid pilte mõnusatest kohtadest ja samapalju pilte rubriigist “jälle sööme” 😛
Türgis on mõnus. Tasapisi püüan sellest kõigest mingi ülevaate ka teha. Jälgi ka Muhkel.ee lehte Facebookis ja näed pilte operatiivsemalt 🙂
