Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Hundikangrud
Suvel tuleb ju ikka ringi luusida ja avastada Eestimaa põnevaid kohti. Seekord käisime sõpradega uurimas hundikangruid. Hundikangrud on
Eesti suurim kivikirstkalmete kogum mis asub Muuksi külast Kahala järve põhjakaldal. Hundikangrute rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal. Täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele, kuid veel 1920. aastatel võis kalmetelt järve näha. Peamiselt Eesti põhja ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Põnevat lugemist hundikangrutest leiab siit Huvitaval kombel ei näinud kangrutel ühtki madu, kuigi kivihunnikud ideaalne pesitsuskoht. Rebalas näiteks on harv juhus kui seal madusid ei näe.
Hundikangrutelt hakkasime vaikselt kodupoole liikuma, külastades teeäärseid huviväärsuseid 😉 Järgmisena jäi meie teele Kiiu vasallilinnus mida rahva seas tuntakse Kiiu tornina. Keskaegne Kiiu torn valmis arvatavasti 16. sajandi algusepoole ja asub Kiiu mõisapargis. See kunagine tornelamu on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Eemalt Hollandi tüüpi tuuleveskile sarnanev kaitserajatis restaureeriti 1974.a. Tornis on tänapäeval kohvik. Siit edasi suundusime Rebala poole, teel tegime kiire peatuse ka Jõelähtme mantelkorstna varemete juures. See olevat olnud kunagi köstrimaja mantelkorsten.
Edasi viskasime kiire pilgu Rebala kivikirstkalmetele ja sealt edasi põikasime sisse Ülgase fosforiidikaevanduse juurde. Vaatasime põgusalt koobastesse ja tegime mõned pildid tehase varemetest. Pikalt seal luusida ei viitsinud, kuna seal juba käidud küll ja küll. Kobisime autodesse ja kodupoole sõit.
Enne kodu kiire kohustuslik põige Saha kabelisse. Kabelis ikka kõik endine ja muutunud polnud midagi. Iseenesest kõik need läbikäidud kohad päris põnevad ja tasuvad uudistamist.
-
Türgi blogi
Türgis on sada miljon asja juhtunud, aga nii põnev on, et kirjutamiseks aega ei jäägi 😀 Ja mitte töökoormuse pärast, vaid tegelikult ka nädala sisse jäänud esimene päriselt täitsa töövaba päev, sünnipäev, Siili külaskäik, palju kolamist ümbruskonnas, palju ilusaid pilte mõnusatest kohtadest ja samapalju pilte rubriigist “jälle sööme” 😛
Türgis on mõnus. Tasapisi püüan sellest kõigest mingi ülevaate ka teha. Jälgi ka Muhkel.ee lehte Facebookis ja näed pilte operatiivsemalt 🙂
-
Türgi blogi. Jälle sööme
Kõht läheb ju ikka tühjaks, eriti tööinimesel. Eriti siis kui lõuna jääb vahele, sest lõunapausi pole ette nähtud. Info päevadel pole meil kunagi mingeid söögipause antud. Ma arvan, et see on tööaja rikkumine, aga kuhu ma siin kaevan. Võibolla pärast hooaja lõppu. Meie graafikud teeb Jolanta. Mina ei tea, kas tema üldse sööb või mitte, minul läheb igatahes kõht tühjaks. Mõnikord on infod kümnest hommikul õhtul üheksani välja ja ka ajaliselt pole ühtki hingetõmbepausi, siis on küll natuke niru. Ja kuna meie kallisse Alkoclari (hotelli, kus mina ja Tiina ametlikult lõunat ja õhtust süüa saame) kauguse tõttu ka füüsiliselt ei jõua, siis tuleb ampsata seal, kus saab. Oma raha eest siis muidugi. Õnneks omlett pole väga kallis ja õnneks on ilusaid ja huvitavaid kohti veel avastada küll.
Väike puhkehetk Tekirovas kanade ja kukkedega ning pastoraalse hõnguga. Toit oli oivaline. Mooruspuu pildus meid ka valminud marjadega. Vaate üle ka ei kurda 😀
-
Keila – Joalt Paldiskisse
Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….
Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.
Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…
Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.
Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole
-
Türgi blogi. Arstil
Mai keskel juhtus niimoodi, et sattusin korraks haiglasse. Asjast juba tükk aega möödas, aga vaja ikka üles kirjutada. Ilmselt oli tegemist kuumarabandusega, mis oleks võinud kuidas iganes lõppeda. Ilm on maikuus juba üsna kuumaks läinud ja neil päevil oligi 30 ringis. Kõigepealt oli mul kaks infopäeva, mis olid pikad ja pingelised. Pingelised sellepärast, et aega oli iga hotelli jaoks liiga vähe, oli vaja joosta ja kihutada kogu aeg. Lisaks jõuda veel kirjutada tagasisõidu kellaajad ka neisse hotellidesse, kus infosid polnud. Nende jaoks graafikusse aega ei jäeta. Üritasin neid ise surata vahele, et ei peaks hiljem samasse kanti tagasi sõitma. Esimesel päeval neist hakkas pea kergelt valutama. Sööma polnud jõudnud, vahepeal ampsasin üht-teist hotellide fuajeedest, kus on enamasti kas mahla või limonaadi ja lukumi või muud maiustust saada. Kõhule see väga ei sobinud, aga vähemalt sai midagi. Kahjuks oli mul vett liiga vähe varutud ja poodi ka ei jõudnud, niisiis jõin neid magusaid jooke. Õhtul olin omadega läbi ja peavalu ajasingi pingelise päeva ja vale söögi kaela. Samas tundsin, kuidas keha seesmiselt kuumas, nagu põleks. Jalad olid paistes pakud all. Isegi õhtune jahe dušš ei pakkunud erilist leevendust. Järgmine päev oli sarnane. Kogu aeg kiire, kerge peavalu ja sisemine kuumamine. Söögiisu ei olnud ja jätsin kõik söögid vahele. Et ma siis kohe ei taibanud, et vaatamata kuumusele ja põlemise tundele ma sealjuures üldse ei higistanud, olgugi et väljas oli jälle 30 kraadi sooja.
Peavalu ei olnud väga hull, aga enesetunne läks aina hullemaks. Pea käis ringi ja iiveldas. Kolmas päev oli lennujaama transfeer. Tööpäeva algus oli 5.15. Oli paha ja uni, aga tuli minna. Kuidagi ajasin end üles ja tegin asja ära. Üks rahvas sai kojusõiduks lennujaama tagasi viidud, sellega poolega oli lihtsam, sest varahommikusel väljumisel ma bussis palju ei jutusta, lasen rahval tukkuda. Lennujaama ees uusi turiste tervitades tundsin, et püstiseismisega on raskusi. Keha põles seestpoolt. Hotellide poole sõites oli nii paha, et hoidsin oksekotti läheduses. Kuidas transfeer kulges, sellest palju ei mäleta ega tahagi mäletada. Mitu asja unustasin ütlemata, kellegile nähvasin midagi ja üldse läks kõik metsa. Kui lõpuks koju sain, käisin dušši all ja korraks pikali. Maksim kutsus lõunat sööma, aga jätsin vahele. Juba eelmisel päeval olin söögikorrad vahele jätnud, sest nii paha oli. Õhtul oli delfiinidega ujumine. Lootsin, et see võiks asja parandada. Oli väga lahe küll, aga enesetunne paremaks ei läinud. Huvitav, et isegi vesi ei jahutanud mind maha.
Järgmisel päeval oli jälle varahommikune transfeer. Sellest ei mäelta ma absoluutselt mitte midagi. Küllap sai kuidagi tehtud. Koju jõudes otsustasin, et oleks siiski vaja arsti külastada. Helistasin sinnasamma, kust me oma turistidele arsti kutsume. Esiti ei tahtnud nad mulle autot järgi saata, tulgu ma ise kohale. Läksin siis kontorisse uurima, et kus see haigla asub ja kuidas sinna minna, aga seal sain teada, et jalutuskäiguks on see liiga kaugel. Autot mul sel päeval kasutada polnud. Helistasin uuesti ja palusin ikka autot. Auto tuli õnneks kiiresti, nii umbes veerand tunni pärast oli kohal.
Haiglas andsin kõigepealt oma passi ja kindlustuse bürokraatlike toimingute tarvis ja siis juhatati mind teise ruumi. Koht oli ilus ja puhas, arstid meeldivad. Mind pandi kohe voodi pikali ja kaks arsti (või arst ja med vend) hakkasin mind korraga läbi vaatama. Üks küsis küsimusi ja kuulas kopse, teise mõõtis samal ajal vererõhku. Kogu protseduur ja õhustik oli väga meeldiv. Arst küsis, kuipalju mul aega on, ta tahaks mu tilguti alla panna, aga selleks kulub vähemalt tund. Kuna mul tööpäev oli tehtud ja kiiret kuhugi polnud, siis see sobis.
Mind viidi teise tuppa (või palatisse), kus pani tilguti. Lebasin seal ja tundsin üsna varsti, kuidas miski pinge annab järele. Teine arst käis mind iga natukese aja tagant vaatamas ja tilgutit kohendamas. Siis ühel hetkel tundsin, kuidas keha rahuneb ja kuumus annab järele. Hakkas isegi veidi jahe ja küsisin omale lina peale. Tundsin mõnusat lõdvestust ja peagi jäin magama. Kui uuesti üles ärkasin, oli kohe palju parem enesetunne. Pea küll veel veidi valutas, aga kuumus ja pinged olid läinud. Jalad tundusid jälle enda omad ja kehas oli kergus. Kohe ei lastud mul veel püsti tõusta, kuigi tilk oli ära käinud. Unelesin seal siis veel, seni kuni lasti. Enne kojuviimist andis arst mulle kolmeks päevaks tabletid kaasa. Tagasi lojmani toodi ka mugavalt autoga.
Järgmised kaks päeva sain töölt vabaks, magasin ja taastusin. Graafik tehti ringi, Tiina ja Maksim rabelesid. Peavalu ei läinud ikka veel ära. Helistasin uuesti arstile ja kurtsin oma muret. Selle peale käisin korra veel valuvaigistavat süsti saamas. Muus osas lihtsalt magasin ööd ja päevad, kuskil väljas ei käinud. Lõpuks viienda päeva õhtul tundsin, et nüüd võiks midagi süüa. See on märk sellest, et hakkan terveks saama 😀 Lõpuks ometi. Pärast õhtusööki ütlesin kontoris ka, et olen tervenemas ja järgmine päev olen valmis uuesti tööle minema 🙂
-
Viikingiteküla vol.3
Ükspäev läksin lihtsalt möödaminnes Viikingitekülla kohvi jooma. Tegin väikse tiiru õues aga ega ilma salasilma jälgimiseta saa seal midagi teha 😀 Kass luuras kuuse alt mind aga võibolla passis kala tiigis 😀 😀 Vett oli tiigis nii palju, et ujutas tee üle. Aga noh mööda kive hüpates sai ikka kuiva jalaga üle.
Olin vaevu jõudnud mööda kive hüpates teisele poole kui selja taga kostus vähe kurjustamist. Algul mõtlesin, et keegi minu kallal kurjustab aga kus sa seda.. Ei tea kust oli järsku ilmunud salk viikingeid kes ei jaganud midagi omavahel ära ja läks tapluseks. Kui nad olid vähe tapelnud ja mõne venna ka maha löönud mindi rahulikult edasi nagu poleks midagi juhtunudki 😀 😀
-
Türgi blogi. Demre-Myra-Kekova
Esmaspäev, 3.juuni. Tööplaanis on täna Demre-Myra-Kekova treening. Väljumine on hommikul 6:20 ja õhtusöögiajaks tagasi. Sõit on tunduvalt lühem kui Pamukkalesse, ligi 100 km sinna ja samapalju tagasi. Lõuna- ja õhtusöök on hinnas. Hommikusöök hinnas ei ole, aga kohvipeatus tuleb. Kel hotellist hommikusöök kaasa võetud, saab selle rahulikult ära nosida. Teistel on võimalik omale osta kohvi, teed, pirukaid, omletti või jäätist 😀
See on terve päeva kestev ekskursioon, millele hetkel pole eestikeelset giidi. Nii, et mind on juba töödeldud, et ma võtaksin selle tulevikus enda kanda. Eks ole näha. Selles mõttes on natuke imelik muidugi, et mind alles nüüd sinna saadetakse. Suvel saabuvad meile Eestist peamiselt venelased, eestlased olid aprillis-mais ja hakkavad taas käima septembrist alates. Mõnes mõttes jälle hea, mul aega end ette valmistada. Samas on teada, et üle ühe ekskursiooni ma vaevalt treeninguna saan. Miinuspoolelt veel see, et ma ei ole väga ajaloohuviline, aga see ekskursioon on peamiselt just rännak ajaloolistesse paikadesse. Mul puudub ajaloost igasugune tunnetus. Kõik tuleb tuimalt pähe tuupida.
Demre
Demre on kuulus selle poolest, et seal asub Püha Nikolause kirik. Kristluse algusaegadel tegutsenud siin preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi on jõuluvana eelkäija. Kord aastas olevat tal olnud kombeks lastele kingitusi jagada.
Kõigepealt viidi turistid ikoonide poodi, seejärel 11.sajandist pärineva Püha Nikolause kiriku juurde. Kirik on küll varemetes, kuid kaks korda aastas toimuvad seal jumalateenistused.
Myra
Myra on Lüükia-aegne linn, mis asub praeguse Demre territooriumil. Vaatamisväärsusteks on kaljudes säilinud Lüükia aegsed hauakambrid ning amfiteater.
Kekova
Ekskursioonipäeva viimases osas on mõnus lõõgastav laevasõit Kekova saarte vahel koos ujumispeatusega. Ujumiseks toimub vetteminek laeva ahtriosalt mööda redelit, nii nagu ka jahisõidu ajal. Lisaks lihtsalt imekaunitele vaadetele saab läbi kristallselge vee näha ka maavärina järgselt vee alla vajunud lüükiaaegseid varemeid. Saarele ei randuta, sest maaleminek on rangelt piiratud ja lubade alusel, et säilitada unikaalset külaelu ja olustikku. Hotelle seal muidugi on, kuid uusi maju ehitada ei ole lubatud. Asfaltteid ei ole ja ligipääs on ainult meritsi nagu sajandeid tagasi.
Tagasiteel tegime veel ühe peatuse, kus tutvustati kohalikke puuvilja- ja marjaveine. Soovijad said neid ka kaasa osta. Mekkisin meloniveini, täitsa huvitav 😀
Kokkuvõttes üks väga mõnus ekskursioon ja hästi veedetud päev, julgen soovitada küll 😀
