Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Alu mõis
Sattusin aastaid tagasi luusima Alu mõisa. Alu mõisast pärinevad esmateated 1409. aastast. Mõis oli ilmselt juba keskajal kivihoonestusega. 17. sajandil kuulus mõis tuntud võllidele von Uexküllidele ja von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt on mõisal olnud palju omanikke, ta on olnud nii von Rosenite, von Bistramite kui ka von Tiesenhausenite suguvõsade valduses. 1858. aastal omandas Alu mõisa naabermõisa Sikeldi omanik Otto von Lilienfeld. Ta lasi lammutada vanemad arhaliliste keldritega hooned ning hakkas rajama uut peahoonet. 1862. aastal alustati ehitustöid Narva Kreenholmi arhitekti Paul Friedrich Wilhelm Alishi juhtimisel; hoone valmis 1875. aastal lõplikult aga Friedrich Modi projekti järgi. Tulemuseks oli Eesti üks omapäraseid mõisahooneid, mille massiivne kuubikujuliune vorm, viiekorruseline nurgatorn ning sakmeline rinnatis olid mõjutatud keskaegsest linnusearhitektuurist. 1919 võõrandatud mõisahoones on asunud enne II MS kool, peale teist maailmasõda oli ta Eesti Põllumajandustehnika omanduses. 1999. aastal omandas mõisahoone Kaitseliit, kes rajas sinna oma õppekeskuse. Seoses sellega restaureeriti mõisahoone 2000ndate aastate algul. Peahoone ümbruses on maaliline park koos tiigiga. Kõrvalhooneid on säilinud vähe, vaatamisväärseim on neogooti stiilis ait. Mõisasüdamesse ja selle ümbrusse on 20. sajandi teisel poolel kerkinud arvukalt uusehitisi, millega on tekkinud arvestatav maa-asula.
Mul õnnestus lisaks mõisa väljast uurimisele ka sisse pilk heita tänu Leale. Seest näeb üsnagi edev välja ja see vitriinis olev kahur pidavat isegi pauku tegema 😀 Siis kui Ohvitseride kursus korra aastas lõpetab 😉 Ühes toas pidavat olema ka originaalparkett aga kahhelahjud pidid kõik originaalid olema. Mõisas on viis tihedas kasutuses olevat klassiruumi – NATO, Briti, Skandinaavia ja Baltikumi saal II korrusel ning Taani klass I korrusel. Ühesõnaga õppimiseks ja puhkamiseks on kõik tingimused õppuritele loodud. Isegi saun on olemas viienda korruse katusekambris 😉
-
Türgi blogi. Göynüki kanjon
Esimese katse Göynüki kanjonit külastada tegime Siiliga 7. juuni õhtul. Jõudsime pisut peale kuut õhtul kohale, arvates, et see on kõige parem koht teha üks väike õhtune jalutuskäik. Vale puha 😀 See pole teile siin mitte niisama kanjon, see on vaatamisväärsus ja turismiatraktsioon, mis on aiaga piiratud ja pandud raha teenima. Ühesõnaga, kohale jõudes oli meid enam sisse ei lastud, osakond suletud. Polnud parata, tuli tulla teine kord.
Teinekord õnnestus kahe päeva pärast. Hommikul sõime Kemeris rahulikult hommikusöögi ära ja kella üheteistkümne paiku olime taas Göynüki kanjoni väravas. Sissepääs 8,50 liiri, pole just eriti kallis (u 1,30 €). Kohe piletiputkas üritati müüa ka kallimat paketti, kus sees transfeer ja varustus, et minna kanjoni kaugemasse otsa, kus pidavat veel ägedam olema. Kindlasti ongi, ja ka see polnud üleliia kallis, aga jätsime seekord vahele. Tahtsime kõigepealt lihtsalt vaatata ja omapäi lonkida. Ja õigesti tegime. Sellest sai üks mõnusamaid päevi siin Türgis.
Eelteadmisi eriti ei olnud. Max oli korra käinud ja kiitis. Rohkem ei teadnud midagi. Reklaampiltidel on veejoa all kiivrite ja vestidega varustatud rõõmsalt kiljuv rahvas.
Niisiis lonkisime mööda teerada ja vaatasime, mis saama hakkab. Alustuseks keerasime mööda väiksemat rada metsa vahele. Silma hakkas puu, mille koor oli pealt täiesti lahti ja lipendas. Esiti tundus, et kuivanud puu, aga lehed olid kõik värsked ja rohelised küljes. Kasvabki selline.
Kui metsatee otsa sai, siis tuli suuremale rajale tagasi pöörata. Vaated läksid järjest ilusamaks ja kanjon põnevamaks. Ilm oli ka päris palav ja vesi hakkas kutsuma. Õnneks sai jalga pandud veejalatsid, nendega on päris hea nii mööda kivisid kui vett solberdada. Ukerdasime niiviisi tükk maad mööda jõge ülespoole. Siis hakkasid tekkima mõned sügavamad kohad. Viskasin kleidi seljast ja mõtlesin, et kastan end korraks lihtsalt jahutuseks vette. Oi kui mõnus oli. Enam ei tahtnudki välja tulla 😀 Kärestike vahel oli vool nii tugev, et püsti seista ei saanud, vesi viis kaasa. Lasin joal end masserida ja lihtsalt mõnulesin. Vesi oli kristallselge ja parajalt soe. Madalamates soppides võis näha konni ja krabisid tšillimas. Üliäge koht.
Lõpuks läksid kanjoni seinad nii järsuks, et ääri mööda edasi minna ei saanud. Vett mööda oleks saanud edasi ujudes, aga meil olid telefonid, kaamerad ja autovõtmed, mis ujuda ei tahtnud. Tuli minna üles kanjoni servale tee peale tagasi. Lonkisime mööda teed edasi. Tee tõusis järjest kõrgemale mägedesse ja vaated läksid aina vägevamaks. Päris lõpus laskus uuesti alla jõe juurde. Siis sai veelkord kalasid ja konni vaadeldud ja külgjooksu tegevaid krabisid.
Edasi oli läbipääs ainult spetsvarustusega ja meil tuli tuldud teed tagasi pöörduda. Teinekord tuleks see tagumine suletud kanjoni osa ka üle vaadata. Sissepääsu juures avanev vaade oli küll paljutõotav.
Kokku kolasime oma viis tundi sellel kahekilomeetrisel kanjonilõigul. Peateelt hargnevad rajad jäid aga kõik läbi uurimata. Selleks tuleks veel kord tulla ja veel rohkem aega võtta. Aga tasub tulla! See koht saab minult küll väga kõva soovituse 🙂
-
Türgi tripi seitsmes päev
Nonii… Hommikul kola kokku ja seekord siis hotelli sööma 😀 Enne veel muidugi mainiti, et lennuk jääb tunni hiljaks aga transfeer pidi ikka õigel ajal olema, ma juba lootsin, et see tehakse ka tund hiljem aga ei s… Kobisin oma kolaga auto peale ja tüdrukud viskasid sinna hotelli kus tasuta süüa saab 😉 Tegime kiire hommikusöögi enne kui Ziilu ja Tiina tööle ning mina bussile. Nokkisin igasugu kohalikku juustu, muidu jube head aga soolased. Siin leida seda meie põhjamaalaste keskpaika jube keeruline. Enamjaolt on kas jube magusad või jube soolased. Tuli traditsioonide juurde tagasi minna 😀 Muna ja kohv üleprahi 😀 :D. Natsa enne kümmet lasid tüdrukud jalga, mu buss pidi tulema 10.15. Vedasin selleks ajaks ennast välja jahedasse ja juba oligi buss kohal. Irka juhatad bussi ja sõit Antalya lennujaama poole algas.
Tegin bussiaknast veel mõned pildid ajaviiteks. Kemerist väljasõidul pandi uut asfalti, trakatsid on neil küll muuseumist varastatud aga muu tehnika ok. Samas on huvitav, et ühtki kohta ei näinud selle nädala jooksul kus oleks asfaldis augud või see oleks kuumuses sulanud. Meelega kohe otsisin… no ei ole krt. Aga samas on teede ääres üsna palju mahajäetud turuputkasi, miks see küll turismipiirkonnas nii on ei tea. SAT-tv on igas putkas ka sees 😀 😀 isegi mahajäetud 😉
Antalya sissesõidul on tee ääres turuputkad kus võid osta alates kanadest-kitsedest pea kõike. Ja tundub, et ei ole olemas maja mis ise omale sooja vett päikese abil ei tooda.
Lõpuks olimegi lennujaamas. Irka ütles mikrofoni millised on meie regamise putkad ja lisas häbelikult, et lennuk jääb tunni hiljaks. Rahval polnud sellest eriti sooja ega külma ju oldi harjunud, et Pegasus hilineb alati 😀 😀 Ainult üks miski kummaline pesakond oli bussis kus selline kummaline pereema. Algul bussile tulles kiunus, et tema ei tule kunagi enam Türki siin kõik vene keeles jne jne. Aga kui kuulis, et lennuk jääb hiljaks oli rõõmus, et jääks paar tundi veel saaks raha tagasi küsida 😀 😀 Issanda loomaaed on ikka kirev 😀 Noh krt pärast selgus, et lennuk jäi 1,5 tundi hiljaks 😀 😀 Pegasus miski kohalik pidurite lennuvägi, minnes jäi tunni hiljaks tagasi tulles 1,5 aga võibolla tahtsid reisijatele kompenseerida seda eelmist Tallinna väljalendu 😀 😀
Lennujaamas sai vähe nalja kah. Eks ma eelmisel päeval olin korjanud rannast kaasa natuke värvilisi kive, neid kodus hea kasutada ruunide õpitoas 😀 😀 Meil paraku nii kirevai kive kahjuks ei leia. Eks ma pakkisin ilusti nad ära ja toppisin kotti. Esimeses kontrollis paanika lahti ja miski omakeelne sebimine. Küsiti siis kelle kott…. ütlesin minu mis siis on.. Keerati siis monitor minu poole ja küsiti mis need on näidates miskile pusale kotis 😀 😀 Ma siis seletan, et kivid noh 😀 A mis kivid? Ma siis seletan, et noh rannast korjasin täitsa päris kivid noh. Ilmselt seal polnud harjutud, et kellelgi on kott kive täis 😀 😀 Paluti näidata, nina siis lahkelt harutan koti lahti ja näitan…. vaadati üle naerdi ja jäädi rahule. Küsiti veel miks niipalju, ma siis seletan, et noh vaat salongi lubati 8 kilo võtta aga kaal ei tulnud täis 😉 võtsin kive raskuseks kaasa, kõige eest ju makstud 😀 😀 Need muidugi irvitasid, et ok aga ilmselt sind ei lasta salongi kividega. Mõtlesin, eks ma järgmises letis kus pagasit kaalutakse küsin igaks juhuks üle. Lõpuks jõudsin pagasitädini oma jätsuga. Viskan koti kaalule krt see täpselt grammi pealt 8,00 kilo 😀 Küsin tädilt kle mul siuke värk kotiga, et seal pool kotti kive kas ikka salongi saan? Tädi ütles, et kui üle 8 kilo pole siis ei ole miskit vahet mis kotis on. Võtsin oma koti ja kobisin edasi teisele korrusele, seal uus kontroll. Mõtlesin nüüd tuleb jälle kivid välja otsida 😀 Aga ei midagi läbivalgustaja ütles ainult teisele töötajale midagi, see küsis mis kotis on… Ütlesin, et kivid… öeldi ahah, minge edasi. Ja oligi kõik probleemideta läbi. Nüüd läks nüridaks lennuki ootamisek. Kolasin läbi kõik putkad ja Tax Free poe midagi põnevat ei leidnud mida kaasa osta ja ega poleks tahtnud ka… hind oli asjadel ikka ulmeline.
Üldiselt kokkuvõtteks võib öelda järgmist. Paar huvitavat tähelepanekut… moslemimaa ja iga teatud aja järel kutsutakse valjuhääldite kaudu palvetama. Aga mitte kuskil ei näinud ühtki vennikest kes oleks kukkunud sel ajal laupa asfaltisse taguma… Lihtsalt elu liikus sujuvas rütmis nagu poleks keegi palvusele kutsunudki. Ainuke usujärgija oli üks kohalik koer, keda kahjuks ei õnnestunud näha 😉 Aga igakord kui valjukatest hakkas see kutse palvusele tulema hakkas koer ulguma 😀 😀
Selle vähese ajaga õnnestus tänu kohalikele Novatoursi töötajatele ikka päris palju näha ja kuulda. Olin arvestanud, et need 7 päeva pean omalkäel tuuritama aga igal võimalikul juhul üritati mind ikka viia kõikvõimalikesse kohtadesse. Kahjuks jäi seal väga palju ka vaatamata minu kehva kodutöö tõttu. Aga eks see ole selle tagajärg, et minek tuli üsna ruttu. Kui kunagi õnnestub veel minna siis teen korraliku kodutöö ennem ära. Türgis tasub tsillida küll, hinnad mõistlikud ja vaadata on sitaks. Lõpuks see Pegasuse saan saabus kobisime peale ja kodupoole tuld. Krt Tallinnas oli talv brrrrrrrrr hea, et ma Türgist plätude ja lühkaritega ei tulnud 😀
-
Türgi blogi. Jaanipäev
Veel üleeile oli pea tööasju täis ja mingi jaanipäev tundus nii kauge ja teisel pool maailma, et selle tähistamise peale küll ei mõelnud. Aga jaanilaupäev oli kogemata vaba päev ja nii hakkas tunne kohale jõudma. Kui leedukad hommikult kutse laiali saatsid, et nemad kavatsevad õhtul minna randa ja võibolla ka ühe lõkke üles teha, ja kõik teised on ka oodatud, siis enam pikalt mõtlemist polnud. Tuli plaani võtta.
Tõsi, lõke sai pisike ja kestis kuni facebooki pildid tehtud said 😀 Ega tule tegemine selles kohas just lubatud ka ei olnud. Piknik seevastu oli pisut ägedam ja igati jaanipäevale kohane. Eemalt kostus hotellide diskomuusika ja kuskil lasti ilutulestikku.
-
Türgi tripi kuues päev
Niii kuues päev. Krt vihma sajab aga see ei sega, jube soe vihm on. Ziilu oli vaikselt tööle läinud, täna iseluusimise päev. Kõigepealt vedasin ennast nurga taha kohvikusse sööma. See oli esimene koht kuue päeva jooksul kus vaidlesin ettekandjaga. Vaatas ilmselt, et miski unine turist… tõmbame mütsi pähe. Tudeerisin menüüd, tellisin seentega omleti ja kohvi. Krt nagu p… ütles ette jäta hinnad meelde, 25 kohalikku oli kokku. Kõigepealt läks tellimusega harjumatult kaua ja kui omlett toodi oli see juustuga mitte seentega 🙁 Küsisin kus seened on, kobises midagi vabanduseks ja kadus nagu kusi põhku. Meenus, et see oli 4 kohalikku odavam… seega arve 21 kohalikku. Lõpuks kui kõht täis küsisin arve… ütles mulle, et 40 kohalikku. Küsisin kust selline hind järsku menüü järgi oleks õige asjaga olnud 25 aga vale asjaga on 21. Kukkus seal midagi seletama ja kätega vehkima. Ma muidugi sain juba natuke pahaseks, ütlesin talle paar venekeelset vandesõna ja mainisin… annan selle jama ja kobina eest talle 20 kohalikku või kui tahab veel kobiseda ei anna üldse midagi 😀 😀 Jube ruttu rahunes maha venekeelsete vandesõnade peale võttis 20 kohalikku ja kadus 😀 Järgmine kord tean kuhu sööma mitte minna ja teistele ka ei soovita. Koha nimi siis kah “LAVAS KEBAP MUSTAFA” Kemer CD.N2
Tuju oli selle intsidendiga vähe rikutud aga pole hullu. Tiksusin vaikselt kodu poole ja jäin vaatama kohaliku arboristi tööd ühe hotelli ees. Muidugi on äge vaadata kuidas palmi nüsitakse. Palmid muidugi iseenesest looduslikult ei pidavat Türgis kasvama vaid on sisse toodud, seetõttu neid metsas ei näe 😀 Mõtlesin, et vana kukub nüüd korvis matsheetega vehkima aga ei miskit… tõmbas Husquarna käima ja andis hagu nii, et sitta lendas kahte lehte. Selline pohhuismi suurkuju oli 😀 😀 Lehed kukkusid katusele tõmbasid miskid juhtmed puruks nii, et särin käis. Osa kukkus ka rõdudele kus turistide pesu kuivas restidel. See pohhuismi suurkuju ei lasknud ennast sellest häirida haaras otsast ja tõmbas koos pesurestidega rõdult alla 😀 😀 Krt tuju läks kohe heaks tagasi 😀 😀
Käisin toast läbi ja läksin turule. Täna oli suurem turupäev, pidavat olema riideturu kord aga oli kõike muud mudru ka. Muidugi ikka need Türgi punnsilmad iga nurga peal ja igas asendis… Ja hügieenitoodetes on miski kummaline fallosekultus. Igal laual näed m…. kujulisi seepe 😀 😀 Turg ise jube pikk rida lette kahelpool tänavat ja nii kogu tänava ulatuses. Ühe jalutuskäiguga käid turutänava läbi, mingeid muid vahekäike ei ole. Iseenesest andis seal ikka marssida ma arvan, et ca 300-400 meetrit pikk. Rahvast oli mõõdukalt, hinnad nii ja naa aga üldjuhul soodsad. Sokke ja pesu nt müüdi hulgi, 18 paari sokke 5€, 6 paari trussasi 5€ jne jne. Mida rohkem ostsid seda soodsamalt said Küsisin ühelt vanalt pulli pärast, et kle anna mulle 20 paari viieka eest. Hakkas naerma ja ütles vaat need pole Hiina omad 😀 😀 Vanal oli päris suur lett ja kaubavalik oli ka riided, mänguasjad, kosmeetika, ehted, maiused jne. Eks ma siis sealt ühtteist ostsin omale garderoobi uuenduseks jne 😀 Arve oli 20€, vana ütles, et kle sa tegid nii kõva arve võta vali siit midagi kaubapeale 😀 😀 Noh eks ma siis valisin ühtteist oma meele järgi…. 😉 😉 Oleks meil ka turul nii. Üllaülla silma järgi valitud asjad osutusid sobivateks 😀 😀
Lõpuks jõudsin turu lõppu, seal nägi aias maas ka neid kohalikke veesoojendeid mis tavaliselt igal katusel on. Ja ikka need kassid ja kassid igas asendis 😀
Kella neljaks venitasin ennast koju, Ziilu pidi töölt tulema miski aeg, äkki õnnestub täna veel nihverdada mingi trip 😉 Türgis on jama see, et kõik asjad pannakse jube vara kinni ja kui vähe jobutad siis enam kuhugi ei saa. Õnnestus sebida Phaselise linna varmete külastus. Kimasime ruttu sinna, väravast pilet ja viuh sisse. Kuna suht õhtu oli juba siis üritasime võimalikult ruttu seal midagi näha. Varemed on seal päris suurejoonelised, linnake oli omalajal ilmselt päris kõva asum Lüükias. Väidetavalt asustati linnake juba 700 aastat enne meie aega. Linna on korduvalt vallutatud ja rünnatud isegi piraatide poolt. Läbi selle linna läks omalajal 24 meetri laiune peatänav. Tänapäeval on see täiesti aimatav veel, kahel pool tänavat on näha poodide ja turulettide varemed. Nende kõrval on näha ka nö. avalike kohtade varemed nagu nt teater, rooma saun jne. Kõike väga seal uurida ei jõudnud kuna üritasime meritsi ümber poolsaare tiiru teha 😉 Kahjuks ei saanud paar kohta olid päris sügavad ja kuna ma vee peal ei püsi siis ei hakanud punnitama ka. Ziilu ujus üle ja tagasi, vesi oli kuramuse soe. Kobisime kaldale tagasi ja mõtlesime, et turnime sinna üles kaljunuki peale ka aga kus krt sa sellega. Sireenid hakkasid huilgama ja kisati matjugalnikuga, et pood kinni tulge välja 😀 😀 Autoni tagasi jõudes nägime, et kõik olid juba jalga lasknud, meie olime viimased. Iseenesest oli päris äge koht ja soovitan kindlasti ajaloohuvilisel luusima minna. Sinn saab nii autoga kui ka meritsi mingi kruiisiga. Kimasime tagasi koju ja viuh linna laiama veel korra.
Homme kojulend juba. Jalakäijate tänavalt tahtsin veel paar magnetit sebida 😀 😀 Ühes poes leidsin sobilikud magnetid, neid müüakse siin ka tavaliselt kimbuga vähemalt 5 tk korraga kui mitte rohkem. Küsin siis vennikese käest, et kle ma tahan 2 tk, rohkemaga pole mul s… teha palju maksab. Vennike ütleb, et 2$. Ma siis räägin, et kle mul daala pole annan sulle 1,5 eurtsi krt ei sobinud 😀 kiunus ikka oma kahte daala. Kuigi 1,5 eurtsi ongi suht 2 daala aga ma ei tea mis jonn seal tekkis. Ilmselt olid venelaste hordid liikumas. Lõin käega ja läksin üle tee teise poodi seal samasugused magnetid. Küsin jälle, et palju 2 tk maksavad. Vana ütleb, et 2$ ma räägin, et kle mul daala pole annan sulle 1,5 eurtsi 😀 Vana räägib, et kle võta 3 magnetit ja anna 2 eurtsi mul pole sulle tagasi anda. Tegin diili ära 😉 Edasi käisime veel miskis milkbaaris söömas, tiksusime kuskil kolmandal korrusel ja tükk aega tuli jõhvikat oodata. Lõpuks tuli ja saime ära tellida toidud, krt jube kaua tehti ja lõpuks kui toodi siis oli juba maha ka jahtunud. Ei viitsinud sõdima hakata sellepärast ja ega olgem ausad polnud suurem asi toit ka. Oleks pidanud jääma oma traditsioonilise omleti juurde 😉 Aga lõpuks kõht täis ja surmväsinuna jälle kotile. Homme hommikul 10.15 transfeer hotellist lennujaama. Ja jälle oli elus näide, et paari tunniga ei näe mitte s… seal Tuleb aega varuda ikka vähemalt pool päeva 😀 Ah jaa rannas kive käisime ka veel pimedas korjamas 😀
-
Ahhaas pesakonnaga.
Ükspäev kui Rix veel mudilane oli sai kolatud vähe Ahhaa keskuses ja näpitud igasugu atraktsioone. See selline päris asjalik keskus ja lahe on see, et seal koguaeg midagi aretatakse ja uuendatakse. Hea pildi sai muidugi 3D kino väliselt ekraanilt, kus näha mis sees toimub 😀 😀
-
Türgi blogi. Jamad telefoniga
Kõige selle toreduse, ilu ja chilli kõrval pean ma siin ikkagi tööd ka tegema. Põhilised töövahendid on telefon ja auto. Kui auto probleemide peale on reageeritud suht kiiresti, siis telefoni probleeme ei taheta siin sugugi tõsiselt võtta. Selle kivi tahaks nüüd küll tööandja kapsaaeda visata.
Telefon ja tahvelarvuti anti kätte umbes kolmandal tööpäeval. Enne seda ei saanud mind infodelegi saata, sest töövahendeid polnud. Tahvlis on online programm, millega müüme ekskursioonide pileteid. Telefon on loomulikult helistamiseks. Ja helistamist siin jagub, sest ekskursioonide algusaegu kogu aeg muudetakse. Siis me peame oma turistidele teada andma, millal buss neid peale võtab. Lisaks kõiksugu muud küsimused, mis lahendust vajavad, sest meie numbrid on turistidele kätte jagatud, et nad saaks võõral maal kuskile pöörduda kui miskit vaja on. Eks selleks me olemegi ju tööl siin.
Aga see telefon on kiviaegne ja nuppudega. Sellega otsestelt polekski häda, kui ta töötaks normaalselt. Oleks ma teadnud, ma oleks oma pisikese armsa Nokia 8310 kodust sahtlipõhjast üles otsinud ja kaasa võtnud.
Esimene, mis mulle siin anti, oli pisike odav Samsung. Sellega oli see viga, et heli kvaliteet oli selline, et ühtki sõna ei saanud aru. Asi polnud ainult minu konkreetses eksemplaris, vaid teistel oli ka sama mure. Olime hädas ja kaeblesime. Õnneks hakkas see ka kontori tööd segama, sest nad ei saanud meile telefoni teel mingit infot edastada. Mõne aja pärast saime uued Hikingud.
Oleks siis probleem anult telefoni aparaadis olnud. Kus sa sellega. Teine pool puudutas mobiilsidet või konkreetset paketti ja seda oli oluliselt raskem kohalikele selgitada. Miskipärast ei olnud mul telefon alguses kohe võrgus ja ligi nädala ei saanud sellega üldse helistada. See kontrolliti üle, tehti midagi ja siis öeldi, et nüüd on korras. Mine ja helista. Edasi läks veel absurdsemaks. Mõni päev sai sisse helistada ja välja helistamine oli blokeeritud. Mõni päev sai helistada ainult lühinumbritele ehk siis omadele. Mõni päev sain ise välja helistada, aga mulle tagasi helistamisel ütles, et seda numbrit pole olemas. Kontoris halades tegin paar kontrollkõne ja siis loomulikult kõik toimis. Tõesta siis midagi niimoodi. Oli vaja suuremat jama, et keegi liigutama hakkaks.
SMS-idega ei teadnud ka kunagi, kas nad jõuavad kohale või mitte. Ükskord öösel poole viiest sain turistilt sõnumi küsimusega, et kas nende homne ekskursioon ikka väljub hommikul planeeritud ajal. Ehmatasin ära veel unest segane, mõtlesin, kas ma unustasin kellelegi väljumisaja teatada. Lappasin kiiresti müüdud piletite nimekirja läbi. Krt, nende ekskursioon oli neli päeva tagasi. Mis värk nüüd siis. Külm jutt käis rinnust läbi. Korraks käis mõte peast läbi, et see on mingi mitu tiiru ümber maailma teinud ja kaua teel olnud SMS. Kui nad poleks oma ekskursioonile neli päeva tagasi ilmunud, siis oleks ehk minu kaudu neid otsima hakatud. Seda ei olnud juhtunud. Juhul kui on vale SMS, siis on ka veidi halb ajastus kell pool viis hommikul tagasi helistama hakata. Kui on õige, siis oleks ainulõige kohe helistada. Mis teha? Saatsin sõnumi, et ei saa küsimusest hästi aru, nende ekskursioon oli esmaspäeval. Vastust tuli järgmise päeva õhtuks, et kõik on korras, loomulikult käisid nad esmaspäeval ekskursioonil ära ja nüüd on õnnelikult Eestis tagasi. Uhh… Tamam 🙂
Lõpuks saabus suurem jama, mis käis meist üle kui puhastustuli. Turist andis teada, et ootab ekskursioonibussi, aga seda pole. Juba 20 minutit möödas, tal kannatus otsas. Lubasin uurida ja tagasi helistada. Uurisin, bussiga mingi jama, tuleb tunni aja pärast. Helistan turistile, aga ei saa helistada, kõne suundub kuskile kosmosesse… kus keegi läbi metalse krigina vastab kaugelt “Aluu…” Tiinal sama jama, tal ka vaja kadunud turist üles leida ja helistada ei saa. Proovime kümneid kordi. Proovime erinevatelt numbritelt. Loodame, et Maksim saab helistada, palume tal proovida. Ei õnnestu. Paari tunni pärast oleme infodega jõudnud tagasi Kemerisse, hüppame kontorist kiirest läbi ja lööme lärmi. Nõuame telefoni, mis töötab. Kontoris on rahval ainult kohalike kõnede pakett, sealt ka turistile helistada ei saa. Ömer helistab turisti hotelli, aga on mõttetu arvata, et turist on ilusa ilmaga hotellis oma toas. Keegi soovitab meil osta telefonikaart ja helistada automaadist. Teeme talle selgeks, et see on meie töö ja mitte eralõbu ja automaadi otsimiseks meil ka aega pole. Tormame edasi oma infodesse. Turistid ilmselt vahutavad vihast oma õndsas teadmatuses.
Kirjutan suure viha ja ärritusega Leetu peakontorisse, et tehtagu midagi. Aiman, et sellest tuleb jama, aga siin kontoris oleme kõik juba korduvalt kurtnud oma telefonide pärast, muutusi pole ja turistide pahameelega peame ju ikka meie tegelema.
Jama tuli. 😀 😀 😀 Kõigepealt tuli Jolanta ja sõimas mu näo täis. See on tema viis ülemus olla. Õnneks suutsin säilitada enamvähem rahuliku oleku ja süütu ilme ning vastu ei sõimelnud.
Edasi hakkasid asjad liikuma. Kamandati meid Tiinaga mõlemaid kohe Muameri kabinetti ja algas põhjalik uurimine, mis töötab, mis ei tööta ja kuidas ei tööta. Helistasime prooviks üksteisele, kodustele, Tallinna ja Leedu kontoritesse. Aegajalt saime ühendust õige inimesega ja aegajalt robotiga kosmosest. Suutsime tõestada, et probleem on, aga põhjust ei tuvastanud. Kuna valikus oli vaid mõni Leedu number, millega saime korralikult ühendust (ja kohalikud leedukad ka millegi üle ei kurda), siis üks järeldustest oli, et probleem on Eesti numbrites. Kuna osa Eesti numbreid siiski vastas, siis järeldus oli, et … probleem on Eesti telefonides… Ühesõnaga, lahendada seda me ikka ei saa. Õnneks said ülemused aru, et me ei kujuta probleemi omale ette, vaid see tõesti esineb.
Ei ole teada, mis pärast veel ülemuste kabinettides toimus, küll aga hakkasid meie kõned üsna pea õigesse kohta jõudma. Aegajalt ikka saame SMS-e, kus sisuks on ilusad kastikesed. Ka türgikeelsete SMS-ide (reklaam?) hulk vähenes, kuigi ainult mõneks ajaks. Ja turistidele, kes sooviksid meiega läbi Viberi või Whatsappi suhelda, peame jätkuvalt teatama, et sellesse telefoni juba Viberit alla ei laadi.
