Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Türgi blogi. Adrasan – Sulu ada
Seoses peakontorimehe külaskäiguga selgus tõsiasi, hooaeg juba poole peal ja meie uued reisiesindjad pole enamusel ekskursioonidest käinudki. Eriti imelik on, et saadeti näiteks sukelduma, aga firma silmis olulisemad kohad on katmata. Kuidas me seletame turistile, kuhu nad lähvad ja mis neid ees ootab, kui ise pole käinud. Lisaks kuulub meie tööülesannete hulka ka ekskursioonide tegemine, aga pole ju võimalik teha, kui enne pole ise kordagi käinud. Minu viimasest treeningust (ehk siis ekskursioonist, kus giidina tööl ei ole) on ka juba poolteist kuud möödas. Pamukkale ja Demre said ära nähtud ja edasi palusin end küll ühele kui teisele veel saata, aga miskipärast ei leitud võimalust. Nüüd siis vahetus Chief Guide, peakontorimees käis kontrollireidil ja asjad pandi uuesti liikuma. 😀
Eile sain Adrasan Sulu ada treeningule. See on nö uus ekskursioon, esimest aastat kavas. Tegemist on merereisiga Adrasani sadamast Sulu ada saarele. Ada tähendabki saart türgi keeles, Sulu on veeline, vee-. Veesaar. Saar on asustamata. Reklaamides nimetatakse seda kohta ka kohalikeks Maldiivideks. Ei tea, pole Maldiividele jõudnud, aga meri oli seal küll imeliselt läbipaistev ja erinevat sinist ja rohelist värvi.
Adrasanist sõitsime läbi, see on väike koht ja seal peatust ei tehtud. Ühest eelmisest reisist mäletan giidi juttu, et Adrasan on teatud seltskonna hulgas väga hinnatud puhkusekoht. Peamiselt siis noored seiklushimulised seljakotirändurid, kel raha puuga seljas pole. Sealsete pansionaatide reklaamlauseks pidi olema “vähem mugavust, rohkem loodust”.
Kella kümne paiku sõitis jaht sadamast välja. Enne veel ootasime ära kuni traktoriga kohale veetud toit pardale toodi.
Seejärel võttis meie jaht suuna Sulu adale ja esimese ujumispeatuse tegime juba saare rannas. Meie jaht Yusuf Kaptan oli esimene, kes randus, peagi jõudsid ka teised laevad järele. Õnneks ruumi jagus kõigile. Esimene peatus oli nii kalda lähedal, et sai jalgsi randa minna. Osa rahvast seda ka tegi ja sättis end peesitama liivale ja kivide vahele.
Kahe tunni pärast sõitsime edasi ja viskasime ankrusse järgmisse lahesoppi. Kokku tegime viis ujumispeatust. Kohusetundlikult käisin igal pool ujumas ka 😀 Järgmised peatused olid kaljude ja koobaste juures, kust enam niimoodi randa ei saanud. Aga kapten selgitas, et ta valib kohad ja marsruudi vastavalt ilmale. Ka meil läks pärastlõunal väga tuuliseks ja saare tuulepealselt küljele me seetõttu ei sõitnudki.
Ühe peatuse tegime sinise koopa juures. Kuna tuul oli juba tõusnud, siis sinna kauaks ankrusse jääda ei saanud. Kapten kamandas, et nüüd tuleb kiiresti teha, ainult head ujujad võivad minna ja kõik korraga paadilt hopp vette ning ujuda koopasse ja kohe tagasi. Neid ujujaid ikka jagus. See vesi oli seal tõesti uskumatut sügavsinist värvi ja lõpmatuseni läbipaistev. Raske kirjeldadagi. Kõik ahhetasid ja ohhetasid, kahju, et ei saanud pildile püüda. Tasub oma silmaga vaatama minna kui võimalus avaneb.
Viimases peatusest juba mõtlesin, et ujutud juba küll, jätaks seekord vahele. Aga ei saanud ju. 😀 Kaldal oli allikas, kust purskas värsket vett. Kapten kiitis, et väga hea joogivesi ja ärgitas kaldale ujuma ja veepudeleid täitma. Laine oli juba üsna kõrge. Korra kahtlesin, kas viitsin pudel hambus niimoodi tuule ja lainetega võideldes ujuda, aga võtsin end käsile ja tegin ära. Vesi oli joodav, aga ei midagi erilist. Kergelt magus nagu siin vesi on. Kõhtu lahti ei teinud, sellega kõik korras. Soojaga sai kõik 1,5 liitrit peagi ka ära joodud.
Lõuna oli laeva peal ja hinna sees. Õhtusöögiks jõudsin koju tagasi. Sööma küll ei jaksanud enam minna, meri, päike ja tuul olid oma töö teinud. Eelmine öö olin ju lennujaamas, magada sai veidi vähevõitu ja nüüd oli totaalne uni juba peal. Nahk õhetas kergelt ja üldse oli natuke soolakala tunne. Aga selline mõnus, natuke ära vettinud 😀 😀 😀
-
Türgi blogi. Turistide erisoovid panevad imestama
Erisoove ikka tuleb. Niipalju kui inimesi, niipalju ka soove. Mõned on üsna üllatavad. Siia alla isegi ei kuulu need soovid, et kojusõidul buss võiks tulla inimesi peale võtma kõige kaugemasse punkti kõige viimasena. Või et hotellitoas peaks kindlasti olema kaks televiisorit…
Üks erilisemaid soove, mida ma kuulnud olen, on, et ideaalse puhkuse jaoks peaks palmid hotelli aknast välja vaadates olema õigel kõrgusel. 😀
Õnneks see turist ei esitanud seda soovi mulle nõudmisena, vaid väljendas oma igatsust detailideni täiusliku puhkuse järele. Loodan, et ta leiab selle kunagi. 🙂
-
Merepäevad
Üks vana merepäevade meenutus. See oli veel sel ajal kui maod rääkisid ja poliitikutel ei olnud iga asja peale mis kuskiltki otsast sisaldab vene nime või lõhna kõhud lahti 😀 😀 Siis lasti Kruzenshternil vabalt merepäevadel osaleda. Tegelikult sitaks ilus purjekas ju. Tänapäeval arvatakse, et see on “propagandalaev” 😀 😀 Ilmselt on mõningad nö “arvamusliidrid” seemneid söönud. Nato laevad sadamas on ju kah propaganda kuid sellest ei räägi keegi, aga liikuv ajalugu on propaganda. Laev ehitati 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehases Wesermündes ettevõttele F. Laeisz kui PADUA. See oli üks P-linereid, mis uhas Lõuna-Ameerika ja Euroopa vahet, vedades Tšiilist salpeetrit ja ka Austraaliast vilja. Teise maailmasõja lõpuks alles jäänud Saksamaa sõja- ja kaubalaevastiku jagamisel liitlaste vahel (Potsdami konverentsi otsusega) sai PADUA omanikuks Nõukogude Liit ning laev nimetati Adam Johann von Krusensterni auks KRUSENSTERNIKS. Aastail 1982–1991, oli laev Kalatööstusliku Merekooli õppelaev ja kodusadamaks Tallinn. Seejärel anti laev üle Balti Riiklikule Kalalaevastiku Akadeemiale ja Vene lipu all sai kodusadamaks Kaliningrad. Kahjuks ise laeval ei käinud, lihtsalt ei viitsinud kilomeetri pikkuses järtsus seista.
Käisin luusisin ühel rootslaste laeval kõik urkad läbi. Kurja… sõjalaeval ei olnudki Volvo Penta peal vaid hoopis Scania 😀 😀 Kui terminalides kolamisest sai isu täis vedasin ennast lennusadamasse.
Lennusadamas käis siis veel hull ehitus. Lembit oli küll juba katuse all aga seinu muuseumil veel ei olnud. Ekskavaator möllas alles. Kilesse pakitud tank oli ka juba posti otsa tõstetud 😉 Polnudki varem kilepakendis tanki näinud 😀 😀 nagu Rimi juba kus iga vorstiviil kiles. Luusisin veel ajaviiteks kõikvõimalikel laevadel ja uurisin muid atraktsioone. Laste mänguväljak toimis juba päris usinasti ja kasutajaid jätkus. Krt nad võiks selle vana vangla ka muuseumile anda saaks päris ägeda kompleksi aga siin ilmselt saab ametnike rahaahnus võitu ja müüakse ärimeestele 🙁 Aga kohe-kohe on jälle merepäevad, minge aga vaatama.
-
Türgi blogi. Ikka veel on viinamarjad hapud
Juba ootan neid viinamarju 😛
-
Türgi blogi. Jälle merele
Esmaspäev, 8. juuli. Töö on õhtul, päeval jõuab meresõidul ära käia. Nii saigi tehtud.
-
Kolm päeva Piiteris. Kolmas päev
Hommikul ärkasin suht varakult, kõik magasid veel. Vaatasin aknast kuidas on 13-ndalt korruselt vaade ümbrusele… Mnjh… ei midagi erilist kohalik Lasnamägi 😀 Varsti ärkas pererahvas ka, tegime kiire hommikusöögi ja otsustasime teostada eile tehtud plaani. Õhtul juba bussile ega rohkem väga poleks jõudnud ka kui natuke linnas tsillida ja paari muuseumi kiigata. Plaan oli Mihhailovski lossi külastada. Rääkisime sellest ka meid võõrustanud toredale perenaisele, et vot siuke plaan meil. Aga kurja küll 😀 😀 meil ei lubatud ise minna vaid taheti autoga viia ja natuke linna ka näidata. Eks ma siis tegin paar pilti perenaise kassipesakonnast…. niikaua kui kola kokku pandi. Äge… emal suured kollased silmad aga poegadel sinised 😉
Lõpuks hüppasime autosse ja kimasime linna. Kiire tiir mööda kaldapealseid, ümber Novaja Gollandija ja lõpuks peatusime verekiriku lähedal. Nüüd tekkis väike segadus 😀 😀 meie teejuht ütles, et oleme kohal… mina räägin, et eiei Mihhailovski lossi peame minema sinna mis on suveaia juures. Oksana räägib, et näe see ongi Mihhailovski loss ja näitab suurele majale mille kõrvale parkisime. Nüüd veelrohkem segadust 😀 😀 loen ukse kõrvalt silti…. krt on jh see ka Mihhailovski aga mitte loss vaid palee. Seletan, et meil vaja sinna suveaia juurde, nüüd Oksanal segadus…. seal ju pole Mihhailovski lossi…. Marsime siis läbi pargi kohale, loeb seinalt silti Mihhailovski loss… Imestab ise kah. Tuli välja, et kohalikud teavad seda Mihhailovski lossi rohkem Inseneri lossi nime all 😀 😀 Hakkas ennast ka huvitama miks see nii on. Selgus, et loss ehitati Paul I ajal ja nimetuse Mihhailovski sai selle järgi, et kodune kirik pühitseti püha Mihhaili päeval… sellest ka nimi Mihhailovski. Loss ise ehitati kolme aastaga kui peamine imperaatori residents ja samas ka antiik, euroopa ja vene kunsti muuseum. Paul I tahtis, et loss oleks ehitatud kui kindlus kus võiks ennast tunda turvaliselt vaenlase eest. Loss oli ümbritsetud kanalitega (tänapäeval osad kinni aetud) Lossi pääses ainult üle kolme ülestõstetava silla ja neid valvati väga hoolikalt. Sellest muidugi polnud s… kasu, peale lossi kolimist tapeti Paul sealsamas paleepöörde käigus. Huvitav on see fakt, et samas kohas oli varasemalt Pauli ema suvepalee ja sealsamas sündis Paul. Seal kus sündis seal löödi ka mättasse….
Peale paleepööret ei tahtnu lossis keegi tsaariperekonnast elada ja sealt viidi minema ka kunstiväärtused. Lossi ruumid anti erinevate asutuste kätte ja isegi mõned korterid ehitati sinna. Paarikümne aasta pärast antakse kogu loss üle inseneride koolile ja alates 1823 aastast kandis loss ametlikku nime Inzenernõi. Vot siin see “kala” oligi 😀 😀 Tänapäeval on loss alates 1991 aastast vene muuseumi üks filiaal.
Lõpuks vaatasime lossi sisse kah. Mihhailovski loss näeb välja jah nagu kindlus. Siin pole veel jõutud kõike renoveerida ja taastada kuid esimesel ja teisel korrusel saab juba ringi vaadata. Mitte küll kõigis ruumides aga saab. Laemaalingud ja muu on taastatud endises hiilguses. Muuseumis on väga palju tolleaegsete kunstnike maale. Igas saalis on oma teema, imperaatorid, töölised, talupojad jne jne. On natuke ka kiriku ja tsaariperekonna staffi. Eriti äge oli see ühel pildil olev tsaari kroon…. see oli tegelikult jube loomutruu pöörlev hologramm.
Lossi alumisel korrusel oli püsinäitus tolleaegsete skulptorite jne töödest. Mõnda kuju vaadates tuli kuidagi tuttav tunne 😉 Muuseumis nägin ka päris huvitavat nähtust… Miski noortegrupp oli giidiga ringkäigul ja igas saalis kus läks vähe pikemalt palus giid lastel põrandale istuda ja ennast vabalt tunda. Uurisin mis värk sellega on… selgus, et see mingi muuseumite uus trend nii teha. Pidavat paremini meelde jääma mis räägitakse 😉 Lõpuks sai muuseumile tiir peale ja kobisime välja. Samas tekkis meil Oksanaga diskussioon, et mis vahe on kas loss või palee… Krt isegi ei tea… aga tsiteerides Valdo Prausti….. Loss tuleb saksaeelsest sõnast Schloss, mis tähendab kindlust või linnust. Linnus ja loss on algselt olnud sünonüümid. Lossid tekkisid keskaegsete linnuste kohale ja olid algupäraselt rüütlimõisad. Aga palee kohta ikka selgust väga ei ole… Vikipedia andmetel peaks nagu olema esinduse värk… et siis nagu lossis elati aga palees võeti külalisi vastu või midagi sellist.
Bussini oli veidi aega mõtlesime teha veel ühe söögi. Liteinõil leidsime miski vietnami kohviku, vietnami toitudest oli asi küll kaugel. Võtsin kartuli koos lisanditega, ette oli nähtud 2 erinevat lisandit valikust. Valisin juustu-singi ja seened lisandiks ja ei pidanud pettuma. Kõhu sai täis korralikult. Kobisime ära bussijaama, krt jälle hull turvakontroll… ise läbi turvaväravate, kotid röntgenist. Asi hullem kui varem oli. Aga 1 asi on ka paremaks muutunud, bussijaama peldik oli ennem tasuline niisama kodanikele, bussipiletiga said tasuta, siis nüüd polnud vahet kõik oli tasuta 😀 Varem sai bussijaama hoonest edasi busside juurde (kinnine territoorium) niisama siis nüüd saad edasi ainult piletiga, politsei kontrollib ja pikalt enne bussi väljumist ka ei saa. Tagasisõit läks seekord ikka õige Balticshuttle bussiga 😀 Siin bussis ka 220V pistikud ja wifi olemas. Ja juba varsti paistiski Jaanilinna mäelt Narva kindluse torn. Piiri jõudsime vahetuse ajaks ja tekkis miski poole tunnine pidur. Meie taha tuli Lux Express selle juht ilgelt sügeles, et saaks äkitse meist mööda tal vähem rahvast jne. Meie juht lubas ta mööda aga ma ei saanud aru selle kasutegurist, said küll passikontrolli läbi ja istusid bussis aga minema ei sõitnud. Me käisime ka passikast läbi ja kobisime bussi, bussijuht sõitis Tax Free poe juurde ja tegi väikse peatuse alles siis sõitis Lux Express edasi. Jõudsime tüki aja pärast eesti poolele krt buss ikka seisab piiripunktis ja läind pole, ootasime tükk aega enne kui ta minema lasti. Käisime kiirelt eestipoolse passika läbi ja minekut, selgus, et Luxi pealt võeti keegi piiripunktis maha sellepärast pidur oligi eesti poolel. Nats peale Narvat panime ikka temast mööda mis siis, et ette trügis 😀 😀
-
Pakri saared
Pakuti võimlust külastada Pakri saari. Egas midagi kogunesime õigel päeval Kurkse sadamasse, kust kogu ekskursiooniseltskond viidi RIB-idega üle. Randusime Väike-Pakril ja esimene vaatamisväärsus oli kohalik kirik. Sellest on muidugi säilinud massiivne madala telkkiivriga kivitorn, uus katus paigaldati 2006. Pikihoone ei ole säilinud. Ainus pääs kirikusse oli väidetavalt läbi torniukse ja ahta (1,3 x 1,4 m) torni eeskoja. Mingil ajal paigaldati kabeli torni müürile mälestusplaat tekstiga “Nende pakrilaste mälestuseks, kes aastatel 1940-1944 sunniti lahkuma oma saarelt”. Siin on ka väike kalmsitu, mis tänapäeval on muidugi mahajäetud ja näeb trööstitu välja.
Edasi viis tripp meid kohalikule pankrannikule mis on keskeltläbi ca 11 meetri kõrgune.
Edasi mööda saart luusides näeb veel mõnes kohas vanu piirimärke. Muidugi on hullult siin nõukaaegset militaarstaffi. Saari kasutati vene ajal isegi lennukite õppepommitamise sihtmärkidena. Ümbrusele saab pilku heita lihtsast tuletornist või meremärkidelt, avaneb uhke vaade kirkale Pakri poolsaare pangaseinale ja Paldiskile. Tuletorni lähedal saavutabki peaaegu veepiirilt kerkiv pank oma tippkõrguse ca 17 m. Saare paiknevad veel 1917 aastal ehitatud suurtükipatarei kaevikud ja tulepesad. Muidugi karulauku kasvab kah ohtralt 😉
Käisime läbi ka vanast vene sõjaväelinnakust. Praegu sellest järgi muidugi ainult varemed aga mingi ettekujutuse asjast saab. Viskasime pilgu peale ka tammile mille kaudu saab Suur-Pakrile, see tammon muidugi väga kehvas seisus. Ja saigi meie kiire tripp otsa, kobisime tagasi sadamasse ja kaatritega Kurksesse. Kurkses kiire pilk Kurkse väina ületusel hukkunud sõduritele ja kodupoole minek. Kurkse trippe korraldab pakrisaared. Igaljuhul soovitan kasutada võimalust seal luusimiseks, enne kui “ärimehed” selle täis ehitavad.