Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Türgi blogi. Õitseb ja ilutseb
Midagi uut jälle. Õnneks oli silt juures – Lagerstroemia indica. Maakeeli siis hiina lagerströömia.
-
Järva-Jaani vanatehnika varjupaik
Sai kunagi käidud “Jerevani” vanatehnika varjupaigas pesakonnaga. Seal näeb nii mõndagi põnevat ja hea on asja juures see, et seal võib asju näppida. Lastele valmistab see eriti rõõmu ja ega ennastki külmaks ei jäta 😉 Kahju, et see tehnika kõik lageda taeva all on. Võiks ikka miski katusealune olla, säiliksid vähe rohkem need eksponaadid.
Ja mis selle muuseumi juures oli siis eriti lahe, et pilet on täpselt nii väärtuslik kuipalju sa seda ise väärtustad 😉 Nüüd on pileti hind 2€ aga see 2 eurtsi on igat oma senti väärt. Igaljuhul soovitan seal käia luusimas. Ah jaa seal on ka päris äge üritus seemne mulda saanud….. vanatehnika killavoor. Kahjuks ei ole omal õnnestunud kordagi seda piilumas käia aja ükspäev parandan selle vea ka ära.
-
Türgi blogi. Jälle merele
Merele ei jäta ma küll kunagi minemata, kui võimalus tekib. Ja võimalus oli jälle esmaspäeval. Sai mõnusalt chillitud, ujutud ja veidi päikestki. Mõnus 🙂
-
Türgi blogi. Õied ja marjad
Ühest lillest on marjad saanud. Kuna seda lille on siin üsna palju, siis nüüd on ka marju kõik kohad täis. Pealtvaadates kangesti põldmarja sarnased. Ma ei tea päris täpselt selle taime nime, aga tundub, et võiks olla lantaan. Sel juhul on marjad mürgised ja pigem neid mitte proovida.
-
MOMU
Sai kah lõpuks ära käidud selles paljukuuldud MOMU-s. Mõned head aastad tagasi sinna veel sisse ei saanud ja Ellamaa elektrijaama ilus hoone seisis tühjalt. Elektrijaam ehitati 1922 ja oli mõeldud andmaks energiat turbatööstuse masinate käivitamiseks. Katlaid köeti kohaliku turbaga. 1923 hakati sealt elektrit jagama ka Haapsalu poole ja 1924 aastal Tallinna poole. Sõjajärgsel perioodil oli sellel elektrijaamal oluline osa Eesti varustamisel elektriga. Väidetavalt ei pommitatud elektrijaama sõja ajal puruks. Elektrijaam töötas aastatel 1923 – 1966.
2007 aastal alustatid hoone restaureerimist ja aastal 2018 avati seal mootorispordi muuseum. Väidetavalt olla siin pinda 7000 ruutmeetrit aga noh ju siis on. Igatahes pirakas on küll ja eksponaate on ka piisavalt.
Näha saab üsna rikkalikku valikut Eesti ja NSV Liidu mootorispordiga seotud kuulsusrikkast ajaloost. Aukohal näeb Eestis toodetud võidusõidutehnika, nagu Estonia vormelid, Vihuri mootorrattad ja erinevad ralliautod. Samuti näeb võidusõidutehnikat, millega meie sportlased on saavutanud märkimisväärseid tulemusi nii endises NL kui ka mujal maailmas, kokku 135 autot ja mootorratast. Veel näeb meie tuntud mootorisportlaste varustust, võistlustega seotud meeneid, fotosid jne.
Äratundmisrõõmu jätkus nii mitmegi eksponaadi juures. Omalajal sai isegi mõnes vormelis sees istutud ja väike tiir proovitud… mitte rajal muidugi vaid töökoja esisel platsil. Vaatamist jätkus sinna õige mitmeks tunniks ja huvilistel soovitan igaljuhul MOMU-s käia. Ainult pilet on seal päris kirves 10 € 🙁
-
Türgi blogi. Meisi saar
Laupäeval, 13.07 õnnestus lõpuks ära käia Meisi saare ekskursioonil. Laupäev on hetkel meil kõige tihedam tööpäev, saabub kaks lennukit ja vaja neile ka infod ära teha. Siis kui oleme kahekesi, siis ei saa kuidagi Meisile sõita. Nüüd kui Max puhkuselt tagasi ja Tiina veel minemata, siis andis kuidagi klapitada. Ekskursioon on leedukeelne, aga nii mõnedki eestlased on samal tuuril ära käinud. Jutust küll aru ei saa, kuid vaatamisväärsused ju ikka samad.
Pisike Meisi saar kuulub Kreekale, kuid asub Türgi rannikule lähemal kui Rhodosele, mille omavalitsuse alla ta kuulub. Saarel on veel nimesid – Kastellorizo ja ka Megisti. Saarel on üks asula umbes 250 elanikuga, kirik, muuseum, linnus ja keset saart lennujaam (võrdle Kihnu või Ruhnuga 😀 ). Suurim vaatamisväärsus on Sinine koobas, kuhu saab ligi ainult paadiga. Türgist Kaši linnast viib Meisile igapäevaselt praam. Sõiduaeg on alla poole tunni.
Väljasõit oli hommikul pool kuus. Ekskursioon algas väikeste sekeldustega. Sõiduks oli antud minibuss, kus kohti täpselt nii palju kui reisijaid, kuid üks istmetest ei olnud kasutatav. Seni kuni rahvast hotellidest peale korjasime, polnud hullu midagi, aga viimases peatuses selgus tõsiasi, et päris nii ikka ei saa. Korraks oli õhus variant, et mind jäätakse maha, aga õnneks lubati uus buss hommikusöögipeatusse järgi saata. Senikaua ma siis istusil lihtsalt põrandal 😀
Hommikusöök oli kella 7 paiku. Kui kohvid joodud, oli uus buss juba ees. Bussijuhist oli natuke kahju, ta oli õndsat und maganud, kui tuli korraldus kiiresti välja sõida. Edasi oli veel kaks tundi sõita. Sain istuma ja muidugi magasin kogu tee. Öö oli jälle lühikeseks jäänud, õhtuselt lennujaama transfeerilt saabusin peale kahte öösel.
Kaš, kust praam Meisile viib, on pisike hubane linnake. Sadama juures paar tänavat väikeseid kohvikuid ja poekesi täis. Kuna Kreekasse minek tähendas ka riigipiiri ületamist, siis korjas giid passid kokku ja seni kuni neid kontrolliti, oli rahval vaba aeg linna peal kolamiseks. Praamile astumiseks hõigati nimed ükshaaval välja, anti pass tagasi ja lubati pardale.
Meis saabus ootamatult ruttu. Kohe hakkas silma teistsugune arhitektuur ja värvilised majad. Passikontroll siinpool toimus tavapäraselt, st ametnik vaatas otsa, võttis passi, registreeris oma arvutis ja kui korras, andis tagasi. Järjekord liikus üsna kiiresti.
Sadamas oli Tax Free shop ka väikeses putkas. Enne tagasisõitu tund enne praami väljumist tehti putka lahti ja ostlejaid jagus. Alkohol olevat siin odavam kui Türgis, nii et ka siin käis hoogne piirikaubandus.
Merel oli veidike lainet ja giid muretses, kas saab sinisesse koopasse sõita või mitte. Õnneks või kahjuks pidi siin ilm üsna kiirelt muutuma. Kuni asjaolude selgumiseni tegime giidi juhtimisel mööda linna treppe ja tänavaid väikse ringkäigu. Grupis oli palju mitte-leedukaid, kuid kõik kogu me pisike kamp otsustas koos lonkida. Eks giid ju teadis ka parimat teekonda, et kõik olulisem läbi käia. Ilusaid ja huvitavaid kohti jagus.
Pärast linnatiiru jõudsime uuesti sadamasse, kust väiksema paadiga võtsime ette sõidu sinise koopa juurde. Päris pikalt tuli sõita ümber saare, teisele küljele. Koopasuu paistis nii imepisike, et ei kujutanud hästi ette, kuidas sealt sisse mahub. Selle paadiga ei mahtunudki. Tuli ümber istuda veel väiksemasse paati. Kui paadid külg-külje kõrvale aeti, siis oli näha küll, et tuul ja laine on üsna tugevad. Väiksem paat hüples ikka päris korralikult ja ümberistumine oli paras väljakutse. Võibolla jäi mõnel ka selle tõttu minemata. Vaikse ilmaga saab koopas ujuda ka, meil jäi see kahjuks ära. Ainult laine kastis märjaks, nii et kuivalt ikka ei pääsenud. Aga koobas oli tõesti sinine mis sinine 🙂
Pärast sinise koopa külastamist jäi veel aega korra söömas käia ja siis põhimõtteliselt oligi aeg taas praamile minna. Praamis tegin taas väikese uinaku.
Kašis jälle passikontrolli niimoodi, et passid korjati kontrollimiseks ära ja pärast toodi tagasi. Seni kuni passe tagasi ootasime, oli jälle vaba aeg linna peal. Ei oodanud mingil kinnisel territooriumil sadamas. Huvitav süsteem. Ligi tund läks. Ja siis algaski juba tagasisõit Kemerisse. Kuskil kaheksa paiku olin lojmanis tagasi.
Igatahes julgen seda ekskursiooni soovitada küll, isegi leedukeelsena 😀 Ilus armas saareke, ilus meresõit ja väga sinine koobas. Mõnus päev oli.
-
Lennusõu Tallinnas
Väike meenutus miljon aastat tagasi Tallinnas toimunud lennusõust. Tavaliselt toimub see igaaastaselt lennundusmuuseumis aga seekord miskipärast päälinnas. Turnisime linnahalli katusele, rahvast oli nagu putru aga õnneks mitte hullu trügimist. Sealt oli hea vaade ümbrusele.
Hea oli vaadata kui osavalt piloodid oma lennuvahendeid valdasid. Ükskord tahaks muidugi ära näha ka selle venelaste lennusõu mis MIG-idega tehakse. Mõned tuttavad kes seda näinud on kirjeldavad ülivõrdes.
Kui asi läbi luusisime vähe patarei vangla taga ja hoovis kah kuni lennusadamani välja. Natuke trööstitu nägi välja mahajäetuna. Omalajal sai tööalaselt seal ikka käidud sageli. Iseenesest algselt oli see kompleks ehitatud 19 sajandil merekindlusena aga ega ta pikalt seda olla ei saanud juba 1919 loodi sinna vangla mis vahelduva eduga toimis aastani 2005. Hetkel on sinna muidugi loodud mingi muuseumi laadne toode aga suht trööstitu on ikka. Kahju, et riik ei taha toetada sinna korraliku muuseumi loomist, vaid näeb selles äriobjekti 🙁