Tripid

Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.

  • Tripid

    Eesti oma Atlantis

    6. aug. 2019 /

    Ükspäev tuli mõte pesakonnaga minna uurima meie oma Atlantist. Vangla oli just äsja suletud ja sai rahulikult luusida. Aias miljon auku kust sai nii mõnessegi hoonesse ja vahitorni turnida. Kaugemale välisperimeetrist minema ei hakanud, vahitornidest oli juba piisavalt hea vaade ja eks seal territooriumil ole juba kunagi luusitud kah tööasjus. Aia ääres oli hullult metsmaasikaid, sai kohe õige mitu peotäit 😉

    Turnisime vähe ka karjääri kaldal mahajäetud hoonetes, päris põnev aja ohtlik. Vabalt võis ettevaatamatu olles sealt alla sadada. Lõpuks käisime tuhamäe otsa kah, krt sinna andis ikka turnida. Vaade ümbrusele ja meie oma Atlantisele mäe otsast päris hea. Ülevalt ilusti näha veealused varemed karjääri põhjas. Paadiga sellel veesilmal tiksudes näeb seda kohalikku atlantist veel paremini 😉 Ükspäev jõuan selleni ka.

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Sihitu trip

    2. aug. 2019 /

    Sõbraga tuli mõte, et võiks nädalavahetusel kuskil trippida ja paar pilti teha. Sihti paika ei pannud peale selle, et õhtul võiks Annimatsil sauna teha. Algul pidime kolmekesi minema aga ühel kambajõmmil viskas öösel enne starti junnilõikajal rihma maha ja ei saanud kuidagi peale tagasi 😀 😀 Hommikul panime minema ja mõtlesime, et teeme Järva-Jaani Olerexis väikse hommikukohvi ja seal siis juba mõtleme kuhupoole keerame. Tiksusime tuima näoga läbi Järva-Jaani kui silmanurgast märkasin poe platsil tervet parve tuletõrjeautosi. Mõtlesime toho till ae midagi põleb või 😀 😀 ots ringi ja vaatama. Parkisime auto tänavanurgale ja uurima mis värk on. Tuli välja, et toimus kohaliku tuletõrje 120 sünnipäeva tähistamine. Plats ja tänavad olid tihedalt igas vanuses tuletõrjemasinaid täis. Tundus, et kogu Eesti masinad olid seal kohal 😉 Vaatamist jätkus meile kohe tükiks ajaks.

    Kohal oli ka õige mitmeid saunamasinaid. Kurja ei teadnudki, et neid niipalju on liikumas. Osad olid isegi küdema pandud. Tuli välja, et isegi Hiiumaal on selline värgendus olemas ja täitsa nõutud kah veel 😉 Ja 2 in 1 varianti nägin esimest korda… oleneb kummalt poolt kütad 😀 😀 vastavalt sellele on kas tavaline või suitsusaun.

    Masinaid oli pea igast komandost vist ja nägi nii muuseumieksponaate kui tänapäevast tipptehnikat

    Platsi servas oli üks redelauto oma redeli tiba püsti ajanud, mul ju kohe vaja sebida ennast sinna üles 😀 valutava jala ja seljaga. Aga lohutasin end sellega, kui alla ei saa siis siin spetsialiste küll kes tahavad oma osavust näidata päästmisel 😀 Õnneks muidugi seda vaja ei olnud. Redeli otsast sai vähe aimu kui palju neid masinaid siin platsil koos oli. Oleks muidugi tahtnud veel kõrgemalt vaadata aga abiks seegi 😉

    Platsil tutvustati ka mõnda huvitavamat sõiduriista lähemalt, nagu näiteks tuletõrjejalgratas 😀 Päris stiilne nägi välja. Tünnist sai kalja kah plasttopsiga. Vanasti käis ikka klaasi, kõik jõid samast klaasist ja elus siiani. Vaatasin ühe auto varustust, kõik oli Homelite, tänapäeval pole sellest firmast enamus midagi kuulnudki. Vaatamist ja näppimist jätkus siin küllaga aga kopp sai ette ja kimasime tanklasse kohvile. Pärast pidi veel paraad kah olema aga otsustasime selle vahele jätta.

    Kui kohv ja saiake manustatud tiksusime vaikselt edasi Tartu poole. Teel põikasime sisse Äksi kiriku juurde. Selle nimetusega on seoses haldusreformiga palju segadust, nüüd see nagu vist Voldi küla… miks Äksi ei sobinud ei tea keegi. Samas asukohas on olnud mitu puust kirikut, mis on aga erinevates sõdades hävinud. Praegune kirikuhoone on tõenäoliselt ehitatud 1770. aastal. Kui kirik inspekteeritud tegime väikse tiiru kirikuaias. Seal on vahva 15 erineva kiigega looduslikult kaunis paik, mis on aastaringselt sobilik ja mõnus ajaveetmise paik looduse nautimiseks. Kiigepark sobib piknikupaigaks ning selle kasutamine on tasuta. 
    Kiikumine moodustab Eesti muistse loodususundi riitustest ja kommetest ühe osa, olles maagilise tähendusega ning seotud kevade saabumisega. Tänasel päeval on kiiged meelelahutuse pakkujaks nii suurtele kui väikestele. Siinsamas pargi servas oli luigepere oma lapsed tuulduma toonud 😉

    Kui kirikuvärk uuritud tiksusime vaikselt edasi. Lähtel tegime väikse poepeatuse, et veevaru täiendada. Samas sai lõpuks ka see trakats jäädvustatud 😀 😀 muidu kimame koguaeg mööda peatuda ei viitsi. Siin tuli uitmõte, et paneks hoopis vasakule Võru peale ja Tartu ei lähekski 😀

    Võrus parkisime auto kohe keskväljaku serva ja läksime uurima seda ägedat peaväljaku installatsiooni. Päris stiilne värk, seda peab lausa oma silmaga nägema. Huvitav kust selle disainimiseks inspiratsiooni saadi….

    Tudeerisime kohalikku Katarina kirikut kah. Kirik on pühendatud Võru linna ja Vana-Võromaa kreisi asutaja Vene keisrinna Katariina II nimepühakule Katariinale Aleksandriast. Kiriku juurest läheb Katariina allee Tamula järve promenaadile. Kiriku kohta saab palju põnevat lugeda siit. Kirikus üks tore tädi näitas meile ka nurgataguseid. See kirik on huvitav selle poolest, et kooriruum asub altari kohal, altari kohal on silm ja kantslis saab jutlustaja pingil istuda. Tagaruumis on säilitatud algsel kujul ka esialgne kemps.

    Kirikust edasi läksime mööda alleed järve poole, vaatasime Katarina II kuju, imetavat emist jne. Alleel oli isegi üks teretulnud nähtus, mida enam eriti kuskil ei näe…. kaev kust sai joogivett võtta.

    Tamula äärsel promenaadil kees elu. Ehitati liivakuju, lasti vibu, viikingid võitlesid, põletati savi lõkkel jne jne. Kuna meil hakkas aeg natuke jalaga tuhara piirkonda taguma siis tiksusime vaikselt keskväljaku poole tagasi.

    Käisime tegime veel kiire omleti Mõisa aidas. Krt kolka kohta olid ikka üsna krõbedad hinnad, nagu Tallinnas juba. Ei tea kas see nii ainult festivali päeval või aastaringi 😀 Kui nälg kustutatud kimasime Nõo poole, sõber pani vanematele paar küünalt ja siis viuh Annimatsile sauna.

    Niikaua kui saun soojaks läks tegin õues paar pilti kah. Peale sauna kimasime kodupoole, korra oli küll mõte, et ööbime seal aga…..

    Kokkuvõtvalt täiesti tühjalt kohalt ilma eelmängu ja plaanita õnnestus näha päris palju põnevat 😉

    loe edasi
  • Tripid

    Türgi blogi. Nädal läbi ja ekskursioonile ei saanud

    1. aug. 2019 /

    Aeg on möödunud töö ja puhkamise tähe all nagu ikka. Tiina oli Eestis kuuma eest maapaos (loe: puhkusel), aga jõudis see kuumalaine sinnagi 😀 Me Maxiga tegime siis kordamööda vaheldumisi üks päev lennujaamas ja teine päev infosid. Kõik sai hästi tehtud ja isegi rannas tšillimiseks jäi aega. Rannad on muidugi rahvast täis ja mõni irvhammas oskab seda isegi ära kasutada nagu juuresolevalt pildilt näha.

    H tuli nädalaks Eestist Türki ja sai natuke koos ringi kolatud. Ühel päeval käisime Göynüki kanjonis, teisel tahtsime õhtusel jeebisafaril käia Olümpose mägedes, aga minu treening tühistati jälle ära. See oli siis neljas kord juba, kui ma palun end sellele tuurile saata. Olen neid ekskursioone üsna palju müünud nagu põrsas kotis. Sellepärast arvasin, et võimaldatakse mul see asi ka ise läbi teha, aga ilmselt siis mitte veel seekord. H muidugi sai minna ja ilusaid kohti uudistada. Tagasiside järgi väga paha ei olnud ja tasus käia küll.

    Göynüki kanjonis sai seekord jälle omapäi omas tempos longitud nagu varem Siiliga. Pärast mõtlesime, et oleks võinud seekord selle äkšjonipaketi ka võtta, aga jäi nii.

    Nüüd kui teised puhkusel käinud, peaks nagu minu kord ka tulema, aga ülemused pole kuupäevi ära kinnitanud. Uurisin küll juba välja, millal lennule vabu kohti oleks, aga kes teab, kas nad enam kehtivad. Lubati, et esmaspäeval tuleb mingi tagasiside, seni istun teadmatuses.

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Raudteemuuseum

    31. juuli 2019 /

    Miljon aastat on olnud plaan külastada raudteemuuseumi aga kordagi pole sinna veel jõudnud. Igakord on kas kiire või sada muud asja 😀 Seekord vabal päeval midagi muud targemat pähe ei löönud… Mõeldud tehtud aga nagu ikka juba traditsiooniks saanud, miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Mõtlesime Lihula kaudu minna, pole paar aastat seal käinud mõtlesin ehk on midagi uut. Kahjuks tuli pettuda selles osas…. Mõisa park küll ilusti niidetud aga vaatamisväärsus linnusevaremete näol niitmata ja hein kulmudeni. Mõis iseenesest oli seal ilmselt olemas juba 13. sajandil nö. ordu- või piiskopimõisana aga hoonestuse kohta pole eriti midagi teada. Tolleaegsed mõisad olid suht väiksed ja koosnesid veskist, aidast ja vasallelamust. Siin ilmselt täitis mõisahärrade elamu rolli piiskopilinnus. Praegune säilinud klassitsistlik kahekorruseline kivist mõisa peahoone on ehitatud 1824. aastal von Wistinghausenite ajal. Mõisa kohta täpsemalt lugeda saab siit.

    Ainuke asi mis vahepeal muutunud oli on see, et lõpuks oli veskile katus peale tehtud, oli teine ennem üsna trööstitus seisus. Luusisin vähe ka veski kõrval olevas mahajäetud majas…. hullult laastatud ja rämpsu täis.

    Üks väga lahe juhtum oli kah 😉 Lõpuks ometigi sain ilusti pildile Eesti rahvusliblika pääsusaba. Pääsusaba on meil üks suurimaid päevaliblikaid, tema tiibade siruulatus võib olla 8-9 sentimeetrit. Silma torkavad tagatiibadest välja ulatuvad “sabakesed” ehk siilakud. Emased liblikad munevad sarikaliste sugukonda kuuluvatele taimedele ja nii võib ereda värvusega röövikuid kohata ka tilli- ja porgandipeenras 😉

    Kui liblikas imetletud luusisin vähe ümber mõisa, just käis katuse remont. Mõtlesin muuseumi ka külastada aga viimasel hetkel loobusin kuna uut väljapanekut ei olnud ja vana juba mitu korda vaadatud. Selle asemel läksin inspekteerisin hoopis kirikut.

    Kiriku torn ikka veel vildakas 😉 Vana kirik olla hävinud 1297 saksa ordu ja piiskopi vahelises sõjas, uus ehitati üles ja jäi püsima 1874. aastani, mil osutus oma halva seisukorra tõttu tarvitamiskõlbmatuks. Uus kirik valmis 1876. Kiriku altar, pingistik ja kantsel on kohaliku meistri Laurbergi valmistatud, kantslirinnatise baroksed skulptuurid on pärit veel vanast kirikust. Samuti kuuluvad vanemasse aega altarimaal ja üks tornikelladest. Mulle meeldib tavaliselt ikka tornidesse ka turnida aga siin ei saanud, uks lukus küll ei olnud aga tool oli ees. Vanasti tähendas luud ukse ees, et kedagi pole kodus 😉 siin toolil ilmselt sama viide 😀 Kui kirikus kah tiir tehtud võtsime suuna raudteemuuseumile.

    Kurja küll ilm läks käest ära ja hakkas sadama. Tegime kiiruga väikse tiiru territooriumil saamaks aimu mis siin üldse on. Iseenesest on see tegelikult mitte päris raudteemuuseum vaid rohkem ikka muuseumraudtee mis on Eestis ainus kitsarööpmelise raudtee muuseum. Raudteemuuseum on meil veel Haapsalus. See mida külastasime asub ikka Lavassaares kunagisel turbatööstuse alal. 1980-ndatest pärit muuseumis on välialal üle 80 veermikuühiku. Sees on veel üle 700 erineva ajaloolise foto, eseme ja dokumendi, samuti näitusmüük ajaloolistest raudteeteemalistest piltidest.

    Kui väljas tiir tehtud kolasime vähe sisenäitusel. Tegelikult siin eksponaate nagu putru ja tasus käimist küll. Muuseumis saab juunist septembri lõpuni laupäeviti teha sõidu auru-, või diiselrongiga 2 km pikkusel lõigul. Territooriumilt väljas on säilinud veel töötajate kortermajad, saun jne.

    Tiksusime siit edasi kodupoole kõhud tühjad. Mõtlesime, et põikame sisse Märjamaal ruudu pubisse ja teeme väikse söögi. Vaatasime, et menüüs armeenia sašlõkk….. Mõeldud tehtud, tellisime ära, jõhvikas veel kiitis, et see saab ruttu valmis ja on väga hea. Istusime lauda ootama, krt aega läks hullult, mul hakkas juba kopp ette tulema. Asi oli kiirest valmimisest kaugel… seda enam, et pubis oli ainult 2 klienti enne meid. Lõpuks toodi toidud täis üllatusi 😀 😀 Pole elus mitte kuskil sellist armeenia sašlõkki näinud ja ilmselt armeenlane oleks sellise toidu solvamise peale kogu pubi maha lammutanud 😀 😀 Küsisin jõhvikalt misasi see on, kus mu sašlõkk on??? Neil pidavatki selline sašlõkk olema. Noh sellest oli asi ikka väga kaugel, taldrikul oli lihtsalt pannil kahelt poolt praetud lihakäntsakas mis polnud tuld ega suitsu isegi kaugelt mitte näinud. Juba teist korda järjest selline kummaline asi selles pubis. Paar kuud tagasi käisime ka seal möödaminnes söömas, kinnipanekuni oli tunnike aega. Saime toidud kätte ja siis läks jõhvika kiun lahti, et sööge ruttu ta tahab bussile jõuda. Ütlesin, et tund kinnipanekuni aega, see ikka halas, et ta tahab varem kinni panna ja bussile jõuda… Ilmselgelt edaspidi valin sealkandis teise toitlustaja 😉

    loe edasi
  • Tripid

    Türgi blogi. Liiklus

    30. juuli 2019 /

    Maanteed on head. Kaks rida kummaski suunas. Linna peatänavad on ka kaherealised, millest küll üks on tavalistelt kinni pargitud. Aga liiklus voolab sujuvalt.

    Üksainus asi on veidi teisiti – ringil sõitmisel tuleb tähelepanelik olla. Mõnikord on ringile sõitval autol eesõigus ja ringi peal olijail tuleb ta läbi lasta. Selleks on ringi pealt stoppmärgid. Siinmail küll DUR-märgid 😀

    Kellel on kiire, sõidab teises reas ja kes jalgu jääb, tõmbab esimesse ritta eest ära. Kui vaja, sõidetakse mööda, sealt kus mahub või vahelt läbi, kui mahub. Teinekord tekib kaherealisele teele kolm või neli rida. Kõik voolavad mõnusalt ja vaheletrügimine ei ole agressiivne. Kui mahub, siis sõidetakse. Kui ei mahu, siis oodatakse. Kui on vaja kitsal teel ümber pöörata, siis oodatakse kannatlikult, lastakse ukerdada. Suunatuld ka liigselt ei kulutata. Samuti on pidevjoon või isegi kahekordne pidevjoon tee keskel ainult ilu pärast. Need kaks asja õppisin ruttu ära, nüüd sõidan samamoodi, ega ma halvem ole kui kohalik 😀

    Üldiselt ollakse liikluses sõbralikud ja hoolivad. Kui me maantee ääres peatuse tegime, et moone pildistada, siis kohe pidas üks auto kinni ja uuris, kas kõik on ikka OK.

    Parkida võib põhimõtteliselt seal, kus vaja on. Arvestama peab, et teised pääseks läbi, muid piiranguid väga ei ole.

    See, et parklas on jooned ühtepidi, ei sega kedagi parkimast täpselt ristipidi 😀 Sest nii on mugavam 😀

    Kiiruspiirangud on. Kuipalju neist kinni on vaja pidada, on siiani veel selgusetu. Selge on see, et sõidetakse nagu olud lubavad, mitte nagu märk ütleb. Teine asi on ka selge, see, et trahvi võib ka saada. Asjaolud jäid selgusetuks, sest kolleeg maksis trahvi ära lähemalt uurimata. Ju me kõik oleme 50-ne alas 110-ga sõitnud, sest töö tahab tegemist ja turist ootab kannatamatult.

    Mõned märgid köidavad isegi tähelepanu, nagu näiteks need 82-d Antalya maanteel. Miks siin nii täpselt on vaja piirata, on jällegi selgusetu…

    loe edasi