Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Vao tornlinnus
Jõgeval asjatades tuli mõte, et koduteel võiks Vao tornlinnusest paar droonipilti teha. Mõeldud tehtud, eks seal ole aastate jooksul korduvalt käidud möödaminnes aga sisse pole saanud. Küll ei võta keegi telefoni, küll on puhkus ja veel miljon muud asja. Kohapeal olles mõtlesin, et helistan pulli pärast ja uurin kas saab sisse või ei. Ennäe imet, küsiti millal soovin, ütlesin, et kohe. Öeldi pole probleemi, 10 min pärast ollakse kohal ja lastakse uurima. Jõudsin vaevu paar droonipilti teha kui juba oldigi kohal ja lubati linnusesse luusima. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel oja kõrgele kaldale kohalikust paekivist. Linnus koos keldrikorrusega on neljakordne. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri, lavatooriumi, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendas tol ajal teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, see oli ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Hiljem mingil ajal on raiutud läbi seina ukseava keldrisse.
Kolasin läbi kogu linnuse, ilmselt oli see omal ajal arvestades müüri paksust ikka päris arvestatav elupaik vasallil. Esimesel korrusel on väike näitus kohalikust eluolust ja ka mõned infotahvlid apteeker Melhiori võttepaikadest. Enne kui need infotahvlid jõudsid siia nägin ma neid juba varem Väike – Maarja muuseumis. Siinses linnuses filmiti nii mõnigi episood sellest filmist. Igatahes väga lahe oli. Aitäh muuseumitöötajale kes viitsis kohe viuh kohale kimada, uksed avada ja korraliku ekskursiooni teha.
Kodupoole kimades viskasin pilgu peale ka Liiduri lubjaahjude varemetele. Millal need lubjaahjus ehitati, krt seda teab. Aga kui me ajaloos pilti kokku ajame siis ega nad väga üle 100 aasta vanad pole. Omal ajal oli Tamsalu, Väike – Maarja, Simuna ja Rakke ümbrus tihedasti täis lubjapõletamise maa – ahjusid. Tekib küsimus, miks just siinkandis. Aga seetõttu, et siin on keemiliselt puhta lubjakivi kättesaadavus väga hea. Õhukese mullakihi all on kohe karplubjakivi ehk rõngaspaas. Tänapäeval toodetakse lupja tööstuslikult ainult Rakkes. Siinseid paiku on hakatud nimetama Pandivere paeriigiks. Ja muidugi kellel huvi siis siinkandis on tegelikult päris palju paekiviga seotud kohti kus tasub kindlasti käia. Näiteks Tamsalu lubjapark, Porkuni paemuuseum ja Kunda lubjatehas.
-
Lihula – Kurese – Soontagana
Vaatasime üle Lihula muuseumi, päris lahe naiste pesu näitus oli 😉 ja mitte ainult. Muuseum ise asub mõisas mis nagu ikka vahel kipub olema asub linnuse servas. Lihula mõisa ja linnuse ajaloost ei hakka siin pikemalt kirjutama, see on üksipulgi lahti kirjutatud siin.
Kui Lihula muuseum uuritud viskasime pilgu peale Mihkli kirikule. Mihkli kirik olla ehitatud Soontagana muinaskihelkonda 13 sajandil ja on seega kogu Lääne – Eesti vanimaid ja omapärasemaid. Mihkli kirik on sarnane Saare – Lääne piiskopkonna kirikute põhiolemusele – ühelöövilise kahe võlviga pikihoonega liitub idas veidi kitsam kooriruum. Praegune kellatorn ehitati kirikule ilmselt 18 sajandil. Umbes samal ajal müüriti kinni ka kiriku põrandaalused hauakambrid. Väidetavalt olla Läti Henrik olnud siin esimeseks preestriks. Kirikuaias on ka 2011 aastal avatud mälestuskivi “Hirmus Antsule”. Ants on ilmselt siinkandi kõige legendaarsem metsavend.
Kui juba siinkandis siis tuleb üle vaadata ka üks kohalikke müstilisemaid külasid Kurese. Siin ikka on mida vaadata kui vähegi viitsid jalutada mööda kunagisi tänavaid. Veidi pikemalt Kuresest saab lugeda siit.
Ja ega saa käimata jätta ka Kureselt linnulennu kaugusel oleval Soontagana linnamäel. Linnus asus kunagi iseenesest soosaarel. Tänapäeval saab sinna kuiva jalaga. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. 1226 aastal toimunud viimaste ristimistega muudeti ka see paik saksa ristirüütlitele alistunuks.
-
Hellenurme – Tarvastu – Lõhavere – Lahmuse. Mõisad ja linnused
Sai põgusalt luusitud mööda mõisaid ja linnuseid. Kõigepealt piilusime Hellenurme mõisa ümbrust. Seda mõisa olla mainitud juba 1328 Helvenorme nime all. Samas ei tea kas see tõsi on, teiste allikate põhjal mainiti mõisa alles 1641 ja peale Põhjasõda kuulus see Wrangellidele. 1850 – 1919 kuulus mõis von Middendorffidele. Peale II MS oli mõisas lastekodu kuni aastani 1993, peale seda on siin olnud hooldekodu ja lasteaed. Siinsamas paisjärve kaldal on ka vesiveski mis muideks tänapäevani töökorras. Aga samas villaveskist on ainult varemed järgi.
Järgmine põgus peatus Rõngu mõisapargis. Kahjuks mõisast midagi säilinud ei ole peale vaevumärgatava vundamendi. Samas on siin säilinud veidi kunagise linnuse müüri. Sellest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, kellel huvi saab seda lugeda siit. Järgmine peatus kuskil Tarvastu linnuse tagahoovis 😀 😀 Tarvastu linnus olla olnud ka foogti residents. See linnus oli omal ajal ikka ilmselt üsna suur arvestades seda küngast mille otsas see on. Linnuse lähedale Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi – Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Ja praegu tunnevad varemetes ennast väga hästi lambad 😉
Eks ikka Lempsi pesa tuleb ka üle vaadata kui juba sealkandis tuiata. Lõhavere linnust peetakse Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks ja ju ta see ikka on ka. Väidetavalt on Lõhavere linnamägi enim uuritud linnamägi Eestis. Läti Henrik mainib oma purjus peaga kirjutatud kroonikas Sakala vanema Lembitu linnust “Castrum Leole” nime all. Lembitu, langes 21 septembril 1217 Madisepäeva lahingus. Seda lahingupaika oleme pingsalt otsinud kuid kahjuks on see jätkuvalt leidmata.
Viimaseks vaatamisväärsuseks enne kodupoole kimamist jäi Lahmuse mõis, selle olevat asutanud poolakas Alexander Trojanowski. 1594 aastal läks mõis Poola juurtega Wilhelm Bockile. W. Bockist sai alguse aadlisuguvõsa, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Praegune mõisasüda ehitati Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusesse, kui Christine Gerttude Bock abiellus 1758 Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. 1851 ostis mõisa 40 000 hõberubla eest Ludvig Ratlef. Ludvig Ratlefi tütar Theophane (Fanny) abiellus 1858 Heinrich Ludvig Valentin v Bockiga ja nii jõudis mõis jälle Bockide suguvõsa kätte. Alates 1926 aastast asub mõisas kool mis muudeti 1962 aastast erikooliks.
-
Kõrvemaal seenel
Seeneaeg selleks ongi, et saaks seenel käia. Ilm ilus, mis siin veel tahta kui korv näppu ja tuld 😀 😀 Kõrvemaal kaugele väga minna ei viitsinud, luusisin niisama Paukjärve ümbruses. Seenelisi oli nagu putru ja kõik rühkisid läbi võsa kaugustesse nagu noored põdrad 😀 😀 Mõtlesin, et ju siin ees otsas pole midagi, et kõik edasi rühivad aga oli hoopis vastupidi. Kõikvõimalikke seeni olid kõik kohad täis. Lõpuks hakkasin juba valima mida korjata mida mitte 😀 Siin mõned jäädvustused metsaandidest ja elukatest mis kaamera ette jäid. Kõrvemaa on aastaringi päris põnev kohake. Siin on palju trippe tehtud, isegi lastekodulastele on siin paar üritust läbi viidud.
Marju oli nii hullult, et natukese ajaga oli kõht täis ja pool korvi kah.
Paukjärve ümbruses näeb nii liblikaid kui konni. Tavaliselt seal rästikut väga ei näe, veelvähem vaskussi. Seekord oli võimalus mõlemat näha, vaskussi lausa kahel korral.
-
Maidla mõis
Seekord viskasime pilgu peale sellele Läänemaa Maidla mõisale või õigemini sellele mis veel säilinud on. Kui nüüd päris täpne olla siis uue haldusjaotuse järgi asub see mõis nüüd Raplamaal 😉 Kunagi sai põgusalt ja eemalt üle vaadatud nii Virumaa Maidla mõis kui ka Raplamaa Maidla mõis. Maidla mõisaid on Eestis tegelikult koguni 5 ja nüüd on 2 veel nägemata 😉 Mõis sai alguse ilmselt Tokumäe küla ümbruse läänistusest Tönnis Maydellile. Mõis asustati väidetavalt 1631 kuigi ajaloos on selle kohta ka varasemaid märke maas. Maydellide käes oli mõis päris pikalt ennem kui see 1801 Buxhoevdenite kätte läks. Mõis on olnud ühekordne millel on kahekordne akna laiune keskosa. Kui mõis 1919 riigistati kolis siia kool mis tegutses aastani 1970. Väidetavalt olla siin olnud peale seda ka majandi kontor ja pood. 1985 põles mõis maha ja on senimaani varemetes. Huvitav, et siinsamas varemete kõrval on teadmata ajal ehitatud välikemps mis on tänapäevalgi täiesti kasutuskõlblik.
Kolasin veidi ka keldris, siin on ikka päris muljetavaldavad võlvid. Huvitav, et ühes keldriruumis vedeles poolik veskikivi, mis nipiga see siia sai ja kust pärit ei tea. Kuigi võib eeldada, et pärineb siinsamas lähedal olnud tuulikust millest tänapäeval enam haisugi pole. Väidetavalt olla siin keldrites hoitud ka 1905 aasta mässulisi.
-
Lehtse mõis
Paar korda varasemalt sattunud möödaminnes Lehtse mõisa varemeid piiluma. Juba maa pealt on see 25 meetrine säilinud mõisatorn muljetavaldav aga pilvepiirilt on veel edevam 😉 Esimesed teated Lehtse rüütlimõisast pärinevad 1467 aastast, kui ordumeister Johan von Mengede andis Lehtse mõisa Hans von Lechtes`ele, kelle järgi sai mõis ilmselt oma nime. Vaid kolm aastat hiljem sai mõisaomanikuks parun Hans von Bremen. Aegade jooksul on mõisa omanikeks olnud ka Friedrich Magnus von Ungern Sternberg ja ka Otto Reinhold von Maydell. On isegi teada, et esimesena Põhja-Eesti mõisatest seati siin sisse telefon Lehtse mõisast Kurge viinavabrikuni ja 1884 aastal sealt edasi Lehtse raudteejaama. Kellel huvi siis saab pikemalt lugeda Lehtse mõisa kohta siit.
default Tegin väikse video ka pilvepiirilt
Tagasiteel jäid silma ühel põllul lausa 2 kitsekarja 😉
-
Hara sadam ja Suurpea sõjaväebaas
Üle hulga aja sai üle vaadatud Hara sadam ja veel mõned põnevad kohad. Kõigepealt põikasime sisse muidugi Tsitre RMK puhkealale. Seal on päris palju korralike katusealustega lõkkekohti ja loomulikult ei puudunud siit ka kevadised tsillijad. Turnisime vaatetorni ja uurisime kui kaugel on suvi, see kahjuks veel ei paistnud 😉 Praegune vaatetorn on rajatud kunagise vene piirivalve torni asemele. Siin on veel päris huvitav pisike matkarada läbi kunagise metsapargi. Rajal on hulgaliselt infotahvleid Tsitre puude, taimede ja lindude kohta ning ei puudu ka vana aja lood. Omalajal olid siin suvitusmõis ja suvitajaid toodi siia Tallinnast lausa laevaga. Oli olemas täiesti arvestatav sadam, millest tänapäeval pole haisugi järel. Metsarajal on ka huvitav Stenbocki mälestuskivi.
Tsitrest edasi kimasime Hara sadamasse, enne kui ärimehed siin toimetama hakkasid sai siin kolatud küll ja küll. Praegu on seal päris palju toimetatud, kohvik ja majutus lausa olemas. Kaile minek on nüüd kahjuks maksuline ja mitte vähe. 10€ per face on kail jalutamise eest liig mis liig. Sellise papi väljaköhimise eest ma juba küsin mis ma selle eest saan? Tegelikult olgem ausad, midagi ei saa. Isegi viiekas oleks liiast betoonkäraka peal luusimiseks kus ei ole säilinud praktiliselt midagi. Aga noh meie “ärimeestel” on ju kombeks mitte käibelt vaid tüki müügilt teenida 😀 😀 Sellise summa juures jätavad ilmselgelt väga paljud seal käimata ja viivad raha mujale.
Tegin paar taevapilti ka kogu sellest teemast.
Üks väike video ka 😉
Edasi kimasime uurima Pärispea poolsaart. Huvitaval kombel on seal veel 30 aastat hiljem peale vene vägede uttu tõmbamist terve joru poollagunenud vene sõjaväelinnakuid mis justkui kuuluvad kellelegi aga tehtud pole seal midagi. Huvitav, et ühes linnakus oli kõrvuti lausa 2 veetorni, ühte oleks üleski saanud aga ei viitsinud turnida. Muidugi ei saa mainimata jätta, et “mahajäetud sõjaväebaasid” on ka siin sodinud. Nu kurja kas siis tõesti on see sibulate kultuur nii veres, et igale poole tuleb kritseldada midagi.
Ühest paljudest mahajäetud sõjaväelinnakutest tegin väikse taevavideo ka 😉
