Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Nädalavahetus Peterburis.
Kui igavus tapab siis võib ikka mõnele sõbrale külla minna 😉 Aleks oli juba mitu korda kutsunud aga ei olnud aega või aeg ei klappinud. Seekord sobis kõik täpselt, hüppasin bussi ja kimasin Piiterisse. Esimese asjana käisime kiirelt läbi Grandmaket muuseumist. Kohalikud ise nimetavad seda rahvuslikuks show muuseumiks 😀 😀 See on selline suht asjalik kohake kus saab ühe koha peal ülevaate kogu venemaast. Tasub käia küll aga paar tunnikest peab kindlasti aega varuma selleks. Siit edasi käisime vaatasime Moskovski prospektil alguses väikest näitust Leningradi blokaadist. Siin on ka mälestusmärk Leningradi kangelaslikele kaitsjatele. See ka päris ok teema ja tasus vaatamist. Siia on tehtud lausa mingi püsinäitus.
Edasi tsillisime vähe mööda linna, keegi oli teinud omale “muruvolga” 😀 😀 Aega meil oli, mõtlesime, et käime verekirikus kah. Tavaliselt on sinna kilomeeter järjekorda aga kuna praegu pole hooaeg siis saime põhimõtteliselt kohe sisse kui olime pileti ostnud. Siin on ka see teema, et heal lapsel mitu nime Spas na Krovi, Mosaiigikirik, verelunastuskirik.
Kiriku ehitamisel olla kasutatud ka Narvast ja Saaremaalt toodud materjale, seetõttu tõttu on kiriku välisseinal ka nende kahe linna vapid. Verekirik on 1997. aastal taasavatud kirik, mis on nii seest kui väljast kaunistatud mosaiikidega. Kiriku siseruumi kujundamisel on kasutatud üle 20 erineva mineraali, sealhulgas itaalia marmorit, malahhiiti, mäekristalli ja topaasi. Väidetavalt olla siin 7000 ruutmeetrit mosaiiki mis on üks venemaa suurimaid. Kah selline päris ilus kohake ja tasub vaatamist.Kui kirik inspekteeritud mõtlesime, et lippaks korra ja Jaani kiriku juurde enne kodu minekut. Panime üle paleeväljaku minema, ilm oli külm ja rahvast haruldaselt vähe. Jaani kirikus vaatasime korra põgusalt ringi, siin olid seintel päris huvitavad pildid eestlastest tsaari ajal. Siin oli ikka väga suur kogukond kaasmaalasi sel ajal. Kahjuks nendest väga paljud langesid NKVD terrori ohvriks ja on maetud Levašovo salajasse surnuaeda. Levašovo värgist on vähe lähemalt kirjutatud siin. Oligi aeg homseks plaan teha ja kodu kotile minna.
Järgmisel päeval kui pestudkustudkammitud kimasime sõjaajaloo muuseumi. Igavesti võimas muuseum ja ma varasemalt seal mõned korrad käinud ning ilmselt lähen ka edaspidi. Muuseum on nii suur, et seal pole 1-2 tunniga midagi teha, seal läheb ikka paar päeva ära 😀 😀 Kellel vähegi huvi sõjaajaloo kohta tasub kindlasti käia seal on väljapanekud alates nuiadest kuni rakettideni.
Kui muuseum põgusalt uuritud tsillisime vähe veel linnas ja oligi aeg bussijaama lonkida, et koju sõita. Piiter on selline kummaline linn kus on igal aastaajal midagi teha.
-
Võhandu maraton vol.2
Vol. 1 oli juba ammu ära ja vahepeal on ka meeltesegaduses ilmunud vol.6 😀 😀 Ja viiruse pärast jäi ära vol.7 siis katsume need vahepealsed ka ära kribada. Kui kõik ausalt ära rääkida siis nagu ikka…. kui sa juba korra sõbrale lubad siis tuleb seda teha. Eks läksin seegi kord supordiks. Sai juba eelmisel õhtul Võrus paadid valmis pandud ja siis kimatud sealt paarkümmend kiltsa eemale ööbima. Krt kus mulle see varane tõusmine ei meeldi 😀 😀 Kella kuuest üles, et kaheksaks Võrru jõuda aga eks kohapeal läheb ikka kaua aega. Stardipauk on ammu ära olnud kui vette saadakse…. Siin ilmselt on see ütlus meeles ” tark ei torma” aga noh see pole suusatamine kus viimasena on hea minna rada on ette tehtud 😀 😀 Aga lõpuks said ikka sõbrad minema ja me ringi luusima.
Järgmisse kontrollpunkti pole kiiret tiksusime niisama ja vaatasime mis ümbruses toimub. Päris hea oli vaadata kuidas luik stardib nagu maakera suurune transpordilennuk väga pikalt võtab hoogu enne kui õhku saab 😀 Ilm oli täitsa soe ja lilli võis juba näha pea iga põõsa all. Jäädvustasin mõne pildile kah.
Lõpuks oli aeg minna kontrollpunkti asja uurima. See päris lahe üritus mõned teevad sporti mõnet teevad pulli. Miskit erilist ei olnud ja kimasime järgmisse kontrollpunkti.
Kurja lasin mööda maanteed miski 100 minna kui kuskilt kõrvalteelt tuli maanteele murutraktor ja tõmbas täpiks ees 😀 😀 igatahes mina sellele 100ga järgi ei jõudnud. Pärast nägin seda vidinat kontrollpunktis seismas ju oli ka kellegi suport 😀 Lõpuks tulid minu omad kah, tassisime paadid üle ja tuld järgmisse punkti. Siin õnneks pikalt tassida ei olnud, ainult nats maad teiselepoole veskitammi ja kõik. Veski paistab väljast üsna varemetes aga väidetavalt olla seal sees pererahval turbiin elektri tootmiseks. Vahepeal vahetasin paar sõna ka ühe toreda sõbrantsiga kes oli ka võistlemas.
Järgmised kontrollpunktid kah kiirelt läbi, ei viitsinud kuskil väga passida neid aerutajaid, metsaalune oli põnevam 😀 Süvahavva juures tegime pikema peatuse seal sai väikse kohvi ja salati kah kohvikust. Kui meie omad olid läbi läinud kimasime edasi
Enne Leevakut tegi miski kohalik rahvas sauna ja käis suplemas laskmata ennast segada aerutajatest. Lõpuks jõudsid meie omad Leevakule suht surnutena. Siin panime pillid kotti kah, enam edasi ei jaksatud aerutada. Aga mulle sobis, sai varem õhtale 😉
-
Sutlema ja Pajaka mõis
Ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga. Tuli väike tööots Hageri kalmistul ja miksmitte vähe ümbruses ringi ka luusida. Pool pesakonda kaasa ja minek 😀 Kui töö tehtud kimasime uurima siinsamas läheduses olevat Sutlema mõisa. Polnudki siin varem käinud. Siin on säilinud päris äge väravatorn. Muidugi mõisa hoovis on paar nõukaaegset kortermaja. Päris äss on neil elanikel autoga läbi väravatorni koju sõita 😉 Torn on taastatud mingil määral ja siin majandab MTÜ. Ega siin rohkem nagu eriti säilinud ei olegi, algselt oli siin 2 ühesugust väravatorni aga teise asemele ehitati 19 sajandil viinaköök. Säilinud väravatorn on üks vähestest mõisate suurejoonelistest väravaehitistest Eestis.
Historitsistlik krohvitud paekivist hävimisohus ümartorn restaureeriti osaliselt 1999. a. All on kõrge kaarega suured ukseavad, teisel korrusel 8 kõrget kaarakent ja nende kohal lame ovaalaken. Torni külgedel oli mõisaparki ümbritsev müür ehitatud tornini kaldu üles nii kõrgele, et sai kõndida torni teisele korrusele. Külanoored käisid veel 1950-ndatel torni teisel korrusel tantsimas. Mõisa esmamainimine on 1425. Algselt kuulus see Maydellidele. Seal on olnud mitmeid omanikke, kõige pikemalt kuulus see ilmselt Stackelbergide suguvõsale. Mõisa park koos tiikidega on ka korda tehtud ja siin on päris kobe tsillimise koht. Ühtteist selle mõisa kohta saab lugeda siit.
Viskasime pilgu peale ka teise väravatorni asemele ehitatud viinaköögile. See päris edev maakiviehitis aga kahjuks käest ära lastud. Ma ei saa aru nendest inimestest kes ahnitsevad omale vara kokku ja siis lasevad sellel laguneda. Selline kummaline mentaliteet. “võidab see kellel on surres kõige rohkem asju”. Viimane aeg oleks sellega veel midagi ette võtta. Kuidagi hinge kripeldama jäi selline ilus aga käest lastud hoone….
Kui juba siinkandis hullamiseks läks võtsime ette ka Pajaka mõisa. Pajaka mõisast pärinevad esimesed teated 1452 aastast. 16 – 17 sajandil kuulus mõis von Taubedele, 17 sajandi lõpul von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt olid mõisa valdajad nii von Zoeged, von Luederid von Knorringud kui ka von Mohrenschildtid. 1808 omandas mõisa Peter von Stackelberg. 1889 aastal omandas mõisa Woldemar von Uexküll, viimaseks 1919 aasta võõrandamise eelseks omanikuks oli Michael Markgraf. Mõisa peahoone hävis 1933. aastal tulekahjus, misjärel ta jäi varemetesse. Tänapäeval on see mõis taastatud ja näeb välja päris kobe. Tahaks sinna sisse luusima ka saada kunagi.
Pajakale sõites jäi ühes kohas metsas silma mingi majakese varemed millest varem ei teadnud midagi. Nüüd RMK metsa maha võtnud ja majake ilmus välja 😉 Tagasiteel põikasime sisse, päris äge teine ja krt teab mille peale ehitatud. All igatahes päris pikk maakivist vundament. Selle ühes otsas majake mille juurde keegi on kunagi hakanud kergplokist midagi ehitama aga sinnapaika see jäänud ongi. Äge oli muidugi see, et majas päris pirakas kelder ja kerisahi. Kerisahje väga enam ei näe. Keegi muidugi on asunud seda maja küttepuudeks lammutama, terve hunnik laudist juba ära saetud. Ja oligi päev õhtus ja aeg koju kobida.
-
Rebalas tuiamas
Ükspäev tekkis puusalt plaan minna luusida Rebalas. Pole sealkandis ammu luusinud. Ilm oli ilus aga paganama tuuline. Nagu ikka kui minu juurest startida põikame läbi Saha kabelist. Kuigi seal midagi uut ilmselt ei ole. Kunagi oli kellelgi plaan sinna kabeli kõrvale ehitada matusetalitusteks eraldi maja aga sinnapaika see ilmselt jääbki. Arheoloogilised uuringud tegime seal ära juba mitu aastat tagasi ja kohe pidi kopp maasse löödama aga ei miskit. Muidugi paar uut vidinat isegi siin oli. Nimelt üks hauaplaat oli lõpuks ilusti seinale kinnitatud ja ühes orvas oli kolmes keeles kabelit tutvustav sildike. Kabel ise pidavat olema suht Pirita kloostri sarnane. Kabeli kohta liigub rahvasuus hulgaliselt legende, võta sa kinni mis iva neis legendides on ja kuidas nad tekkinud on….
Kabelist edasi kimasime Jõelähtme Olerexi, väiksed kohvid ja edasi luusima. Ülgasel mõtlesime luusida väheke fosforiidikaevanduse käikudes aga huiushki mama. Keegi on ennast välja elanud ja iga käigu juurde pannud liikumisanduritega kaamera 😀 😀 😀 Vaesed vanemateta lapsed, ma saan aru, et nahkhiiri (ja mitte ainult neid) on vaja kaitsta, aga kas selle igasugu kaitsmisega ikka tasub ogaraks minna. Teine asi mis pähe ei mahu, et miks selliseid kaitsmise asju tehakse ainult miski projekti raames, kas nagu ilma selleta pole võimalik. Minumeelest on see loomakaitse ilma igasuguste eelnevate pikaajaliste uuringute ja spetsialistidega konsulteerimata ikka väga üle vindi keeratud. See juba nagu Ida – Virumaa metsades mis nii looduskaitse all kui veel vähegi olla saab. Metsa lähedal ei tohi isegi peeru lasta mis muust veel rääkida. Väidetavalt olla seal lendoravate pesitsuspaik aga keegi pole neid oravaid seal kunagi näinud. Nujah, egas midagi läheme suvel uuesti kui nahkhiirte talvetudu läbi on saanud 😉 Ma muidugi imestan, et kohalikud bomzikud pole kaameraid veel rotti pannud 😉 Mul tekib küsimus, millal nagu ükskord inimesi kaitsma ja harima hakatakse. Keegi võiks projekti kirjutada ja toimetama hakata.
Uurisime veidi neid mahapõlenud tehnokeskuse varemeid kah. Omalajal oli ikka vist väga kõva tehas. Krt keegi m… oli sinna kilekotis miski raipe sokutanud, see haises hullult. F… on ikka ajukääbikuid meil olemas. Ega siingi polnud rohkem miskit erilist teha, luusisime veel ümbruskonnas ringi aga midagi uut ja huvitavat silma ei hakanud. Varasematest koobastes luusimistest saab lugeda siit.
-
Kui Hiinast toodud viirus laiab.
Siis kui Hiinast toodud viirus mööda ilma laiab ei saa ju elu ometi seisma jääda. Isegi meie president räägib, et käige ja tuulduge 😉 aga omaette 😀 😀 Noh eks ma siis katsusin omaette vähe tuulduda. Viskasin paar koonufiltrit ja pudeli desovahendit autosse ja tuld. Keilas väike peatus, Olerexist väike kohv ja diislipunktist paak silmini täis. Huvitav, et pea kõigis suurtes tanklakettides on küts 1,23 €, no kliendikaardiga saad veel paar senti alla. Kõik taovad vastu rinda, et meil ei ole kartellihindu…. kiss my a… Kuskilt uudistest lugesin kuidas miski sörkiva gei turundusjuht kiunatas, et kui riik laseks diisliaktsiisi alla siis saaks nemad ka kütsi hinda alandada. Huvitav, et diislipunktis on diisli hind ilma kliendikaardita 1.16€, kuidas nemad küll saavad märgatavalt odavamalt müüa??? Ilmselt on ka sellel hinnal katet peal nagu putru.
Hoo pealt tegin Padise kloostrist paar pilti. Areng on märgatav, päris kõvasti on renoveeritud. Aknad ees ja katused peal. Sisse kahjuks ei saanud nii nagu varem. Uksed ees ja lukus, ei tea ehk on sees veel tööd pooleli. Aga eks ma ükspäev katsun sisse ka saada.
Määra külas sai teepervelt omale kasemahla sebida. Ei tea kas Ando äri või mitte 😉 Huvitav mitu tihu kaske ta läbi pressi ajas, et niipalju mahla sai 😀 😀 Audeväljal sirutasin vähe selga, see päris huvitav külake. Miski kummaline veetorn on tee servas, ju miski nõukaaegne värk aga võibolla ei ole ka. Samas on ka üks täitsa kobe tuulik. Ükspäev uurin kas sinna sisse ka saab. Veel on siin päris kobe roigasaed. Selliseid hakkab juba päris tihti silma mööda ilma luusides. Siinse külakese kohta saab lähemalt lugeda siit.
Veidi edasi kimades luusis tee servas reinuvader. Nagu alati siis kui on midagi pildistada pole fotokat kaasas ja peab piirduma telefoniga. Oli üsna julge teine ja ei teinud väga minust väljagi, ajas oma rebaseasju.
Kuijõel on tee ääres pisike kohalik kalmistu. Professionaalne kretinism ei lubanud mööda sõita 😀 Põikasin sisse uurima, päris muhe pisike kalmistu. Sinililled õitsevad pea tervel kalmistul. Päris huvitav lahendus oli ühel platsil, suur känd oli sujuvalt pingiks mugandatud. Aga muidu üldiselt siin kalmistul ei märganud eriti pinke ega kunstlilli. Miskipärast oli keset kalmistut suur veskikivi… Huvitav mis selle lugu on… Väidetavalt oli siin esimene matus 1921.
Enne Piirsalu kirikut ei uskunud oma silmi 😀 😀 Sookured kah juba siin ja toimetavad, toonekurge nägin juba ca 2 nädalat tagasi põllul jalutamas. Siinsamas tiirutas ka mingi kull, mis ta nimelt oli ei oska öelda. Piirsalu kirikust ka paar pilti. Kiriku ehitamist alustati 1859. a mõisnik Arthur von zur Mühleni algatusel, eeskujuks üks väike neogooti stiilis külakirik Saksamaal. Enne praegust kivikirikut oli siinkandis puukirik ja see asus praeguse kalmistu kohal.
Väike rahvajutt ka selle kiriku kohta 😉 Rahvapärimuse järgi ehitati esimene puust kabel 16. saj. reformatsiooni tulekul. Asukohana taheti näha kas Rõuma küla või Piirsalu hiiemäge. Paar musti härgi pandud siis vankri ette, nood sammunud omatahtsi. Piirsallu jõudnud, heitsid mõlemad teepervele puhkama. Sinna rajatudki kirik.
Lõpetuseks väike ilma vingerpuss kah 😉 Ei saa kohe ilma lumeta, talvel seda ei jagunud aga nüüd lajatab ilmataat seda vahel suva kohtadesse. No eks kevadtööde aeg käes ja ilmataat külvab lund 😉 Ei tea kas sügisel ka hea saak on 😀 😀
-
Vao – Kiltsi
Koguaeg on hulgutud mööda Eestimaa servi, seekord vaatasime mis seal keskel kah on. Võtsime suuna Vao poole, teel põikasime sisse Järva – Jaani servas oleva Schillingite kabeli juurde. Kabel ise mittemidagi ütlev aga pilgu peale viskamist väärib küll. Kabeli juurde läheb ilus allee. Kabeli ümber paikneb kalmistu mille rajasid omalaajal Kuksema mõisa tollased omanikud Stackelbergid umbes 19. sajandi algul. Esimene teadaolev matus toimus siin 1803. aastal. Hiljem on kalmistu tuntud uute omanike Schillingite kalmistuna. Kalmistule on olemaolevate hauatähiste järgi maetud 23 lahkunut, teiste allikate järgi on sinna maetud 18 lahkunut. Kui kabel uuritud võtsime suuna sihtpunkti poole.
Vaos tegime väikse tiiru ümber tornlinnuse. Sisse kahjuks ei saanud, see on avatud miskitel väga kummalistel aegadel. Linnus on ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Linnus restaureeriti 1986. aastal Vao sovhoosi eestvedamisel. Linnuses pidavat olema linnuse ja mõisa ning ümberkaudsete külade ajalugu tutvustab ekspositsioon I korrusel. II korrusel on keskaegne eluruum, kus asuvad lavatoorium (kätepesukoht) ja dansker (käimla). Praegune sisustus pidavat jäljendama ruumi endisaegset ilmet. Aknaid kaunistavad vitraažid. Salapära lisab müürisisene trepp, mis viib keldrisse. Kuna sisse ei saanud siis luusisime ringi ümbruses. Seal oli päris edev maja. Kahju, et maha jäetud, seal on olnud kunagi ilmselt vesiveski. Kui varemed kah uuritud võtsime suuna Kiltsi mõisa poole.
Kiltsi mõisas tegime ka väikse tiiru ümber mõisa. Siin me ka sisse ei saanud seekord. Aga eks aeg oli ka hiline juba. Mõis iseenesest on väga põneva ajalooga. Mõis püstitati keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Gilsenite suguvõsa andis paigale Kiltsi saksapärase rööpnime GILSENHOF. Mõis on olnud Asserinide, Uexküllide, Zoegade, Manteuffelite, Rosenite ja Benckendorffide perekonna käes. Aja- ja kultuuriloos on Kiltsi lossil, mis aastail 1816-1846 kuulus meresõijtale ja õpetlasele Adam Johann von KRUSENSTERNILE (1770-1846), eriline koht. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Krusensternidele kuulus mõis käesoleva sajandi alguseni. Perekonna matmispaik asub Väike-Maarja kirikuaias. 1920. aastast alates asub lossis kool. Põnevat lugemist selle mõisa kohta on siin
-
Virumaad avastamas
Polnudki ammu Virumaal luusimas käinud, võtsime projekti ja tegime kiire plaani. Kuna kindlat plaani paika ei saanud siis võtsime asja vabalt. Kolame seal mis teele jääb ja huvitav tundub. Panime hommikul varakult tuld ja esimese peatuse tegime Hundikangrutel. Oi kurja kus seal oli rästikuid, nii mõnigi jäi meie teele. Püüdsime nende toimetusi mitte segada ja hiilisime vaikselt edasi kalmete vahel. See kivikalmete kompleks on Kahala järve kaldal ja peetakse üheks Eesti suuremaks kalmekompleksiks. Kindlat kalmete hulka seal ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et neid võib olla kuni 250. Iseenesest on see kompleks vaatamist väärt ja siinsamas lähedal on ju veel üks juga ja linnus kah 😉 Siit edasi kimasimegi linnamäele.
Muuksi linnamägi on ka päris tsill koht, praegu muidugi meri kõvasti taandunud ja mets kasvanud. Ilmselt omalajal oli meri siin mäe jalamil ja vaade merele väga hea, seega ilmselt oli linnuse põhiülesanne rannavalve ja majakaks olemine. Siin on ka Põhjatähe monument mis on rajatud Eesti-Soome relvavendluse meenutuseks lahingutes. Kevad on siin linnamäel juba kohal ja sarapuu õitseb täiega.
Muuksilt edasi plaanisime algul minna Hara sadamasse aga seal juba palju käidud otsustasime loobuda. Kimasime hoopis Pärispeale, seal vana kalakasvatus ja piirivalvekordon ka. Turnisime natuke kordoni varemetes ja uurisime eemalt seda kalakasvatust. Seal suur aed ümber aga kõik pillapalla ja nagu Eestile kombeks maha parseldatud. Omalajal oli see Kirovi kolhoosi pärusmaa ja siin kasvatati merevees kõikvõimalikku kala. Mis sellest hetkeseisuga saanud on ei tea, mingi aeg üritati müüa aga kas uus omanik on tegija või mitte näitab aeg
Pärispealt edasi otsustasime minna mööda ranniku äärt ja uurida mis värk on. Teel Vergi poole oli ühes kohas tee ääres hiilgama suur koprapesa. Möödaminnes tegime paar pilti ja tuld edasi. Vergis turnisime natuke piirivalve tornis, kahjuks on need Eestimaa pinnalt tänapäeval kõik kadunud. Iseenesest on see külake olemas olnud juba 1539. aastal, sadamakohana on teateid aastast 1582. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul asus seal Eesti põhjaranniku suurim kaluriküla, mis oli tuntud parima angerjapüügi kohana. 20 sajandi 20. aastatel hoiti Vergi sadamas väikesi laevu talikorteris ning samas oli ka laevaehitustööstus. 1924. aastal rajati Vergi sadama juurde suurele rannarahnule püramiidjas automaatvalgustiga sõrestikukujuline raudplekiga kaetud tulepaak. Analoogsed paagid asetati ka mitmele Eesti saarele, nagu näiteks Pranglile ja Muhule. Läbiroostetanud tulepaak asendati 1936. aastal 10 meetrit kõrge raudbetoonist tuletorniga. II maailmasõja ajal tuletorn ei töötanud, kuid 1945. aastal hakkas jälle plinkima, praeguse tule nähtavus on 9 miili. Siinsamas kõrval näeb veel nõukaaegseid piirivalve punkreid ja varjendeid. Muidugi materjali järgi vaadates võib olla seal ka uuemaid varjendeid aga kes krt seda teab.
Lõpuks jõudsime Vihula mõisa oma tiiruga. Siin turnisime vähe kohalikus tuuleveskis ja vaatasime ringi mõisa pargis ja laudas. See mõis siin on päris vana, esmakordselt mainiti 1501 aga ilmselt oli ta selleks ajaks ammu olemas muidu poleks ju olnud mida mainida 😉
Kui juba siin kuldses mõisakolmnurgas luusimas on ju vaja Vainupea kabelile ka pilk peale visata. See on kummalise ajalooga kohake ja siin liigub erinevaid legende. Väidetavalt pole kabeli asutamisaeg teada. Räägitakse ka sellest, algselt peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Lähemalt saab selle kabeli kohta lugeda siit. Vaatasime ringi siinsamas asuval surnuaial, see on Eesti kõige mereäärsem kalmistu Siin on säilinud hauatähiseid erinevatest aegadest. Leidub külaseppade tehtud riste, metallpärgi 19 sajandist jne.
Peipsi poole kihutades põikasime läbi ka Tudulinna kirikute juurest. Siin on äge, et 2 kirikut on kõrvuti lihtsalt miski rahva kiiksu pärast 😀 😀 Uus kirik valmis 1939. aastal ja ehitati vana kiriku kõrvale, sest osa Tudulinna koguduse liikmeid ei tahtnud kuulata Voldemar Kuljuse jutlusi, mida nad pidasid liiga ilmalikeks 😉 Piilusime ka Tudulinna hüdroelektrijaama, see valmis 1947. aastal, projekti autor on insener Endel Laansalu. Elektrijaama tehniline projekti autoriks on insenerid L. Tepaks ja A. Kõiv, elektrilise osa ja alajaama projekteeris V. Kark, mõlemad projektid valmisid 1949. aastal. Jaama ehitustöödega alustati 1947. aastal. Jõujaama hoone tugimüür ja paisu alusplaat valmisid 1949. aastal. Sama aasta lõpus jõudsid kohale generaator, elektrijama turbiinid saabusid 1950. aastal. Koos jaamaga valmis ka elumaja jaama hooldajatele. Elektrijaam töötas 10 aastat ja seiskus 1960. aastal. 1998. aastal jaam erastati ja renoveeriti. Elektrijaam taaskäivitati 1999 aastal. Kui asi uuritud kimasime edasi Peipsi poole.
Iisakul tegime väikse kõrvalpõike vaatetorni juurde, näppisime sinililli ja turnisime vaatetornis. Sealt on ümbrusele päris hea vaade, nüüd muidugi veel parem sest uus vaatetorn on vähe kõrgem vanast 😉
Lõpuks jõudsime ka Peipsi äärde, uurisime Alajõe ja Vasknarva kirikuid. Alajõe Jumalaema Sündimise kirik on õigeusu kirik. Telliskirik valmis arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekti järgi 1889. aastal. Kirikuhoonet ja selle juurde kuuluvat kinnistut kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Alajõe Jumalaema Sündimise Kogudus. Vasknarva prohvet Eelijale pühendatud kirik ehitati 19. sajandi lõpus. II MS pommitati see sodiks ja taastati alles 1970 – 1980. aastatel. 2002. aasta septembris muudeti see Moskva patriarhi Aleksius II korraldusel skeetaks ning viidi Kuremäe kloostri alluvusse. Seejärel algasid kogu hoonetekompleksi hõlmanud restaureerimis- ja remonditööd. Skeetas elab kümmekond Kuremäe kloostri õde. Natuke nägime ka Peipsi rüsijää jäänuseid. Aeg hakkas jalaga sinnasamusesse taguma ja pikalt siin aega luusida ei olnud. Muidugi pärast selgus, et sealkandis on ka linnuse varemed. Seal tahaks kindlasti ära käia ükspäev.
Kuidas sa ikka saad ilma Kuremäeta kui sealkandis luusid. Põikasime sinna ka viivuks sisse.
Kuremäelt edasi Kimasime Narva, seal traditsiooniline linnuse külastus, väike tiir promenaadil ja muidugi ka Rootsi lõvi juures. Ja oligi aeg kodupoole kimada.
