Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Piirame kõike, aga kordamööda.
Kopp ees juba igasugu jaburatest piirangutest. Paneme ühe piirkonna kinni, et sealt kõik kimaksid mujale laiama. Pole siiani sellest kummalisest teemast aru saanud. Võibolla on see valitsuse salaplaan edendada ettevõtlust 😀 😀 Vaatame kus maakonnas nirult läheb, siis paneme ümberkaudsed maakonnad lukku. Ja nagu võluväel kimab rahvas sinna nirus olukorras maakonda ettevõtlust edendama 😀 😀 Niimoodi opereerides saab aegajalt igasse maakonda midagi “süstida” ja täiesti tasuta 😉 Tegelikult kuradima hea riiklik äriplaan, hoiab toetusrahad kokku. Eks käisime siis ka naabermaakondadesse raha viimas 😉 Oligi vaja üks töö teha ja uurida paari kohta. Lõunaosariikide poole kimades on Järva-Jaani Olerex juba peaaegu koduks saanud ja eks ikka vahetad töötajatega paar sõna.
Ükskord tuli jutuks, et sealkandis väga kuskilt sooja toitu ei saagi. Järva-Jaanis küll olemas miski öökla “Õlle 31”, seal varasemalt mõned korrad käinud ja kõik need korrad on lõppenud väga ebameeldiva kogemusega. Toit oli seal alla igasugust arvestust ja kui veel toitu tuleb viskab sulle lauda sitaste küünealustega vennike siis…. Aga nüüd viimased paar korda tanklas kohvi juues sai kuuldud, et see kohake on omanikku vahetanud ja toidud pidid väga head olema. Egas midagi käisime uurisime asja. Ennäe imet asjal tõesti uus kuub seljas ja selline mõnus hubane. Midagi suuremat sööma ei hakanud, võtsime kohvid ja no ei saa ilma Creme brulee’d maitsmata edasi minna 😀 Kusjuures see oli väga hea. Nüüd on kindel, et järgmine kord kui sealpool laiamas astun uuesti sisse ja maitsen ka muid toite. Olerex jäi seekord vahele 😉
Haljalas vaatasime üle omaaegse ainukese küla valgusfoori. See täitsa omal kohal alles. Eks selle foori kohta on legende küll ja küll, mõned neist on…. selleks, et liiklust rahulikumaks muuta, et lastele fooriga ristmikul liiklemist õpetada ning viimaks ka sellepärast, et põllutöömasinad liig järsu pidurdamise tõttu sõnnikut maha ei pillaks 😀 😀 Väike tiir ümber kiriku kah. See on üks omapärane kirik mis oli kohandatud aktiivseks sõjaliseks kaitseks. Torni ülemised korrused pidavat olema kaitse-eesmärgil vaid kahekaupa müüritreppidega ühendatud, varustatud laskepilude ja kaminaga. Ise seal tornis veel luusimas pole käinud aga ehk ükspäev õnnestub. Kirik on hea koha peal, omaaegse suure maantee ääres ning poolel teel Rakvere ja Toolse linnuse vahel.
Kui kirikul tiir peal kimasime edasi Vihula mõisa. Plaanis oli sealsel matkarajal tiir teha.
Matkarada oli mõnusalt lumine ja tsill. Soovitan soojalt seal lonkida. Ja mis oli üllatuseks…. Esimene matkarada viirusepaanika ajal kus ei olnud mitte hingelistki peale lumememme 😀 😀
Viskasime autodele ka pilgu peale, täitsa alles olid. Ma igakord muidugi mõtlen, et huvitav miks need autod Unic numbreid ei kanna. Kas ei sisalda vajalikul hulgal originaalosi või ei ole omanik lihtsalt viitsinud selle kallal pusida.
-
Valaste läbi aastaaegade
Valaste juga on omaette huvitav nähtus, see võib olla täiesti kuiv või möllata veerohkusega. Kõik oleneb palju kraavidest vett peale tuleb 😉 Umbes 30 meetri kõrgune juga on nii Eesti kui Baltimaade kõrgeim. Juga ei ole looduslik, vaid saab vee kuivenduskraavist ehk Valaste ojast, mida kohalikud kutsuvad Suurkraaviks, kuna oja sängi on liigvee ärajuhtimiseks korduvalt laiendatud 😉 😉 Aga talvel kui on olnud natuke külma ja vett ka jagunud siis näeb seal külmataadi imelisi vigureid loodusega. Keila-joa või Jägala ei saa siin oma vaadetega lähedalegi mitte 😀
Suvel on siin samuti ilus aga nagu juba varem öeldud, sõltub siinne vaatemäng kõik sellest palju vett peale tuleb.
-
Jägala läbi aastaaegade
Keila – Joa on selline unine ja vaikne talvel, magab rahulikult talveund. Ega Jägala väga ei erine sellest. Ka siin loodus magab vaikselt talveund ja külmataadil on aega nokitseda rahulikult looduse meistriteoseid 😉 😉
Esimeste kevadiste soojade ilmadega on Jägala jõe suudmes super päikeseloojangud…
Suvel saab siin nautida vaateid joale, joa laius võib tunnikese jooksul varieeruda väiksest nirest metsikult möllava veteväljani. Julgemad ja osavamad saavad joa tagant teisele kaldale minna ilma märjaks saamata 😉
Siinsamas veidi joast allavoolu on väike elektrijaam mis tänapäeval töötab üsna usinasti. Elektrijaama juures jõe kaldal on säilinud veidike raudteesilda, raudtee ehitati siia omalajal elektrijaama ja puupapivabriku teenindamiseks. Raudteed ennast säilinud ei ole aga jupike silda on muljetavaldav. Samas kõrval oli kunagi sõjaväeosa ja miskil ajal ka lastelaager vist. Siit veel veidi allavoolu on Linnamäe elektrijaam.
Kui on palju vett siis näeb Linnamäel muinaslinnuse servas elektrijaama tammil ka väga vägevat veemöllu 😉
-
Keila – Joa läbi aastaaegade.
Paar pilti magavast loodusest Keila-Joal veel sellest ajast kui talve ka oli. Selline vaikne ja rahulik 😉 Veidi unine…
Siin loodus tärkab, juba on märgata sinililli…. Kevadine suurvesi näitab oma jõudu ja vägevust….. Kose mühin on kõrvulukustav aga suveks see leebub mõnusaks vaikseks vulinaks.
-
Rakverre kuuske vaatama
Sel ajal kui maod veel rääkisid käisime Rakveres moodsat kuuske vaatamas. Vahepeal oli seal see kuum teema teha kuusk kasutatud materjalist. Eelmisel aastal võttis selle teatepulga üle Viimsi. Noh aga ega saa ju otse kimada Rakverre ikka ringi ka vaja vaadata. Mööda külateid sõites näeb nii mõndagi põnevat. Kuskil keegi pasundas, et piimapukke enam ei näe 😀 No näeb ikka kui silmad lahti hoida. Viskasime pilgu peale ka Kolga sillale. Kahe kaarvõlviga paesild on nats ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild ise on ilmselt ümberehitis varasemast lühemast sillast.
Edasi viskasime pilgu peale Haljala valgusfoorile 😀 Tänapäeval seal muidugi enam foori pole aga selle mälestuseks on seal tahvel 😀 😀 Haljala valgusfoor oli üks esimesi, mis Lääne-Virus 1980 aastate lõpul paigaldati. Ainulaadne oli ta selle poolest, et oli ilmselt ka esimene valgusfoor külakohas. Siis olid Viru kolhoosi hiilgeajad, avati suurfarm ja autod vedasid sõnnikut läbi Haljala, luugid lahti. Teinekord pidid autod äkki pidurdama, nii et sõnnik maha lendas. Valgusfooriga oli aga liiklemine kultuursem. Vot milleks oli seal valgusfoor vajalik 😀 😀 et sitavedu sujuks. Siin on üks teine legend kah. Teatavasti jääb õlletehas foori juurest allamäge ning talvisel ajal olnud rasketel õlleveokitel probleeme paigaltvõtuga, kui ristmikul pidi ootamatult pidurdama. Foori olemasolul andis aga asja „reguleerida“ – osav juht alustas tehase juurest hoovõttu täpselt õigel ajal ja jõudis ristmikule siis, kui fooris põles roheline tuli 😀 Aega parajaks tehes luusisime vähe ka kohalikus kirikuaias.
Lõpuks sai kuusk ka üle vaadatud 😉 Päris kobe ja innovaatiline.
-
Jahimeeste radadel
Sai vähe metsas kolatud ja üle vaadatud üks vana jahipukk, mille kohta olen kuulnud ja lugenud igasugu põnevaid lugusid. Väidetavalt on siin jahil käinud kõikvõimalikke võlle üle ilma. Tänapäeval muidugi näeb välja vana ja väsinud aga püsib püsti. Trepp sellel vanakesel sootuks lagunenud ja üles turnima ei hakanud, kuigi väike uudishimu jäi hinge. Eks ma ole ikka igasugu erinevaid jahipukke näinud aga sellist nagu see pole varem kuskil täheldanud 😉 Isegi eraldi elektriliin on siia veetud, ilmselt oli omalajal elekter sees. Loomade söödakohast pole enam midagi järel
Vaatasime siinsamas läheduses hulle kalamehi ka 😀 😀 Jõel veel praktiliselt jääd ei ole aga vennikesed juba istuvad augu ääres ja püüavad kala. No peab ikka tahtmine olema 😉 Kobras kurivaim ka siin toimetamas ja õige mitu puud ilusti ära laasinud ja koorinud.
-
Jaapanlase “tuumavarjend”
Kunagi kahetuhandete alguses mingi ambitsioonikas jaapanlane hakkas keset metsi ehitama miskit konverentsikeskust või tuumavarjendit. Kes seda enam muidugi teab mis see tegelikult olema pidi. Vahepeal see teema täitsa ununenud aga ükspäev oli mingi matkasaade kust see värk vilksamisi läbi käis, siis meenus uuesti see teema. Oli isegi kuskil ajusopis meeles, et KAPO pani sellele üritusele miskipärast käe vahele, vennike tunnistati ebasoovitatavaks isikuks ja saadeti riigist välja 😀 😀 Egas midagi, tuli sportlikust huvist mõte asi oma silmaga ka lõpuks üle vaadata. Nujh sinna ikka andis kohale logistada mööda metsateid. Madala autoga sinna ragistama ei soovita minna, kõht käib vastu maad 😉 Lõpuks jõudsime ikka kohale, ega ehitis ise on küll muljetavaldav aga võsa vahelt väga välja ei paista nii nagu üks varjend olema peabki 😀 Muidugi ehituskvaliteet oli siin ikka kõvasti parem kui tänapäevastel uusarendustel.
Väidetavalt olla siin maa all 2 korrust. No ehk on ka, muidugi siin võiks ka “stebelit” teha 😉 pumbad kohale ja tühjaks… Muidugi siin üksi või pimedas koperdada ei soovita, kui üle ääre alla lajatad siis ilmselgelt omal jõul välja ei saa. Muidugi seda monstrumit vaadates tekkis hulga küsimusi… kuidas see rasketehnika sinna kohale saadi ja see hull kogus betooni. Kuhu see väljakaevatud muld pandi…
Siinsamas läheduses on ka vana talukoht mida meenutab ainult korsten ja paar lagunenud abihoonet. Muidugi huvitav oli tükk maad eemal metsa sees üks baraki moodi hoone. Algul mõtlesingi, et miski barakk aga tegelikkuses oli välipeldik kuhu lausa 10 hädalist korraga asjale mahtus 😀 😀 Iseenesest on see kohake siin päris tsill keset suuri metsi eriti neile kes privaatsust armastavad.
