Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Jahimeeste radadel
Sai vähe metsas kolatud ja üle vaadatud üks vana jahipukk, mille kohta olen kuulnud ja lugenud igasugu põnevaid lugusid. Väidetavalt on siin jahil käinud kõikvõimalikke võlle üle ilma. Tänapäeval muidugi näeb välja vana ja väsinud aga püsib püsti. Trepp sellel vanakesel sootuks lagunenud ja üles turnima ei hakanud, kuigi väike uudishimu jäi hinge. Eks ma ole ikka igasugu erinevaid jahipukke näinud aga sellist nagu see pole varem kuskil täheldanud 😉 Isegi eraldi elektriliin on siia veetud, ilmselt oli omalajal elekter sees. Loomade söödakohast pole enam midagi järel
Vaatasime siinsamas läheduses hulle kalamehi ka 😀 😀 Jõel veel praktiliselt jääd ei ole aga vennikesed juba istuvad augu ääres ja püüavad kala. No peab ikka tahtmine olema 😉 Kobras kurivaim ka siin toimetamas ja õige mitu puud ilusti ära laasinud ja koorinud.
-
Jaapanlase “tuumavarjend”
Kunagi kahetuhandete alguses mingi ambitsioonikas jaapanlane hakkas keset metsi ehitama miskit konverentsikeskust või tuumavarjendit. Kes seda enam muidugi teab mis see tegelikult olema pidi. Vahepeal see teema täitsa ununenud aga ükspäev oli mingi matkasaade kust see värk vilksamisi läbi käis, siis meenus uuesti see teema. Oli isegi kuskil ajusopis meeles, et KAPO pani sellele üritusele miskipärast käe vahele, vennike tunnistati ebasoovitatavaks isikuks ja saadeti riigist välja 😀 😀 Egas midagi, tuli sportlikust huvist mõte asi oma silmaga ka lõpuks üle vaadata. Nujh sinna ikka andis kohale logistada mööda metsateid. Madala autoga sinna ragistama ei soovita minna, kõht käib vastu maad 😉 Lõpuks jõudsime ikka kohale, ega ehitis ise on küll muljetavaldav aga võsa vahelt väga välja ei paista nii nagu üks varjend olema peabki 😀 Muidugi ehituskvaliteet oli siin ikka kõvasti parem kui tänapäevastel uusarendustel.
Väidetavalt olla siin maa all 2 korrust. No ehk on ka, muidugi siin võiks ka “stebelit” teha 😉 pumbad kohale ja tühjaks… Muidugi siin üksi või pimedas koperdada ei soovita, kui üle ääre alla lajatad siis ilmselgelt omal jõul välja ei saa. Muidugi seda monstrumit vaadates tekkis hulga küsimusi… kuidas see rasketehnika sinna kohale saadi ja see hull kogus betooni. Kuhu see väljakaevatud muld pandi…
Siinsamas läheduses on ka vana talukoht mida meenutab ainult korsten ja paar lagunenud abihoonet. Muidugi huvitav oli tükk maad eemal metsa sees üks baraki moodi hoone. Algul mõtlesingi, et miski barakk aga tegelikkuses oli välipeldik kuhu lausa 10 hädalist korraga asjale mahtus 😀 😀 Iseenesest on see kohake siin päris tsill keset suuri metsi eriti neile kes privaatsust armastavad.
-
Rõngu linnus
Sai Rõngu kandis õige mitu päeva asjatatud, ega siis saa jätta tutvumata kohalike vaatamisväärsustega. Rõngus muidugi veel peale linnusevaremete ka pillimuuseum aga sinna ei jõudnud 😀 😀 Rõngu linnus olla ehitatud 1340 aga kes seda enam mäletab 😉 Keskajal kuulus linnus Tödwenitele, hiljem jesuiitidele, kes tegid sellest oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558 toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel, linnus käis käest kätte ja linnus purustati.
Tänapäeval on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati omalajal Suure-Rõngu lossi ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit eemal. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, Eesti päritolu kindral Carl Friedrich Tenner. Linnus iseenesest kaitses teederisti, kus Tartust tulev maantee hargnes seal Viljandisse ja Riiga minevaks maanteeks, millega omakorda ristus Rannu-Otepää maantee. Siinsamas on ka mälestuskivi Stella Pahapillile kes kinkis ca 14 ha suuruse lossimäe pargi Rõngu vallarahvale. See tuli Stellale tema eelmise abikaasa Ants Erik Kersoni (1918-1981) tagastatud päranduse kaudu, kes ise oli mõisa ja maatüki omanikuks saanud oma isa Erik Kersoni (1881-1921) läbi. Erik Kersonile anti see maa riigi poolt EV algaastail, seoses tema teenetega Vabadussõjas.
-
Narvast Narva-Jõesuusse.
Asjatades Narva kandis tuli idee vaadata mida põnevat on Narva ja Narva – Jõesuu vahelisel 15 km pikkusel maanteejupil. Varem sealtkaudu sõitnud küll aga peale tankipostamendi pole eriti midagi uurinud. Võtsime nüüd teadlikult selle väikse maanteejupi ümbruse uurimise projekti. Mõtlesime mis see jupp siis ka ära ei ole aga…. No ei ole Eestis ilmselt teist sellist maanteed kus niipalju vaadata on 😀 😀 Maantee ise muidu värskelt korda tehtud ja vinksvonks. Esimese peatuse tegime kohe Sutthoffi pargi juures. Siin asub saksa sõjaväelaste surnuaed. Saksa sõjavägi rajas siia kalmistu juba 1943 aastal ja siia oli maetud ca 4000 langenut. Peale sõda lükati see kalmistu muidugi maatasa aga 1995 aastal sondeeriti pinnast ning hauad taastati. Tänapäeval on siia ümber maetud ka mujal Eestis langenud või vangilaagrites hukkunud saksa ning saksa poolel võidelnud muudest rahvustest langenud sõdurid. Plaan oli siia ümber matta ca 15 000 identifitseeritud sõdurit.
Veidi edasi Saksa sõjaväekalmistust asub Narva garnisoni kalmistu. Rajati see Vabadussõja Garnisoni kalmistu 1919 aastal aga ametlikult avati 1921 aastal, kui kalmistu keskmes valmis monument. Vabadussõjas Narva all hukkunud võitlejaid mälestava skulptuuri autor oli kujur Voldemar Mellik, postamendi koos trepistikuga kavandas kohalik kunstnik Rudolf Sajor. Tartus kunstikooli „Pallas” töökojas valatud betoonist monument kujutas endast üksteist embavaid leinajaid, postamendil paiknesid malmivalus tammepärjad ning tahvlid tekstidega. II maailmasõja käigus sai monument küll kannatada, kuid suuremas osas siiski säilis.
Hävitati see ilmselt esimestel sõjajärgsetel aastatel kuigi monumendil on kiri, et hävitati 1940 aastal. 1960 aastatel murti kalmudelt maha malmristid. 1970 aastatel hävitati Jõesuu tänava laiendamisel väravapostid ning lükati segi teepoolsed hauad. 1995 aastal asuti Vana-Narva Seltsi eestvedamisel kalmistut taastama. 1996 aastaks valmis skulptor Ants Viitmaa ja arhitekt Ants Melliku (Voldemar Melliku poeg) osalusel ka mälestusmärgi koopia. Hävinud metallriste kalmudel teadlikult ei taastatud, osa originaalriste pidavat olema Narva muuseumis. Muru seest välja turritavad ristide roostes köndid sümboliseerivad ilmekalt Narva linna ja kogu Eesti ajalugu. Ükskord peab minema Narva muuseumi uurima kas ikka on seal need ristid olemas.
Veidi edasi garnisoni kalmistust on monument mis on püstitatud Põhjasõja ajal Narva lahingus 1700 aastal langenud vene sõjaväelaste mälestuseks lahingu kahesajandal aastapäeval 19. novembril 1900. aastal. Monument sai II MS tugevalt kannatada ning restaureeriti 1950 aastatel.
Järgmiseks on tee ääres mälestusmärk Igor Grafovile kes sooritas siin kangelasteo. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203 õhutõrjepolgu seniitkuulipildurite rühma komandör, kui 1944 aasta veebruaris õnnestus tema allüksusel Narva jõgi ületada ja rajada Vaasa küla juures sillapea, mille eesti SS-diviisi üksused likvideerisid 6 märtsiks. Igor Grafov langes lahinguis 22 veebruaril ja on maetud Kingissepas ühishauda. Kõik muidu hea aga siin näeb juba seda “kultuuritoojate kultuuri”, kõik praht loobitakse mälestusmärgi taha võssa selle asemel, et prügikasti panna.
Nats edasi on juba järgmine monument. Seekord siis Tank T-34 postamendil. Monument avati 1970 aastal kohas kus pealetungiv Vene armee forsseeris Narva jõe. See on veel viimane sellelaadne monument Eestis.
No ega siin maanteel saa autoga hoogu üles võtta kui juba järgmine asjandus tee ääres. Seekord siis mälestusmärk sõjameestele kes andsid oma elu võitluses fašismiga.
Veidi edasi eelmisest monumendist on Vabadussõja monument, see püstitati 1935 aastal Riigiküla lahingu ja I jalaväepolgu mälestuseks kes lõid siin venelased tagasi jõe idakaldale. Monument lasti õhku okupantide poolt 1941 aastal ning taastati 2014 aastal.
Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, siinsel kalmistul asuvasse ühishauda on maetud 1944 aasta veebruaris-märtsis peetud lahingutes ning sama aasta juulis jõe forsseerimisel ja järgnenud lahingutes hukkunud sõdurid. Mälestussammas püstitati 1956. aastal. Siinsamas asub ka Vabadussõjas langenute mälestussammas. Selle valmistas insener Vaher professor A. Adamsoni kavandi järgi. Sammas avati 1926 aastal. Mälestussamba vaskplaat kirjaga „1918 – 1920 VABADUSSÕJAS LANGENUILE” kadus sambalt juba enne sõda. 1991 aastal kinnitati vaskplaadi kohale samasuur graniittahvel.
Narva – Jõesuus uurisime põgusalt esimest kuurhoonet mis ehitati 1882 aastal. Ehituse algatajaks oli tollane Narva linnapea A. Th. Hahn, kes oli ise ka projekti autor. Hoone oli rikkaliku dekooriga, rohkete rõdude ja sammaskäikudega puitehitus. Kuursaali hoonet on iseloomustatud kui maalilist ning üldmuljelt õhulist ja läbipaistvat. Hoonel asus torn, millest avanes lai vaade ümbruskonnale. 1910 puhkenud tulekahjus hävis puidust hoone täielikult. Uue hoone projekteerimine ning ehitamine toimus väga kiiresti 1911 – 1912 aastatel. Projekti autoriks oli tuntud vene-poola arhitekt Marian Lalewicz. Suur osa kuurhoonest lõhati 1944, säilinud tiib korrastati oluliste muudatustega nii välis- kui sisearhitektuuris 1950 aastate lõpus. Põles 1990-ndate alguses ja siiani taastatud ei ole kahjuks. Uurisime veidi ka kunagise pansionaadi “Iren” asukohta. See oli omalajal väga muljetavaldav ehitis. I MS ajal oli seal hospidal ning peale sõda oli see Politseiameti puhkekodu. II MS ajal hoone hävines ning seda ei taastatud.
Lõppkokkuvõttes tegelikult ei jõudnudki kõike uurida mis selle maantee servas asus. Vaatamata jäi veel Riigiküla, Narva vangilaagri, Peetri, Siivertsi ja Saksa-Soome kalmistu jne. Seega tuleb veel korra luusima minna. Huvitav kogu selle asja juures oli see, et nö. suht venemeelses keskkonnas ei olnudki Vabadussõja mälestusmärgid rikutud või soditud…. Ja neid seal ikka jätkus.
-
Lahemaal luusimas
Eks siinsamas koduümbruseski ole veel avastamata kohti küll ja küll. Muuksi linnamäel ja hundikangrutel sadu kordi käidud aga sealsamas lähedal Turje keldris on veel käimata. Üks pesakast hakkas silma mida ilmselt oli rähn üritanud oma korteriks sebida 😉
Sinna muidugi suht s… minna ka. Üle eramaade minek ja seal on üks lahtiselt hulkuv koer, kes tahab vahel tüli norida. Päris head vaated on sealt klindiservalt ümbrusele. Vikuajal oli ilmselt meri siinsamas klindi all.
Turje kelder on Lahemaa neljas juga, vee langus on siin ca 4 meetrit. Juga on natuke eriline seetõttu see langeb alla liivakiviastangult. Enamus jugasi laskuvad paekiviastangult. Joa all on väike koobas mis eemalt meenutab keldrit sellest ilmselt ka nimi. Kuigi teadjamad räägivad, et nime on juga saanud klindil asuva Turje talu järgi.
Koopa kohta liigub rahvasuus palju legende, see olnud Vanapagana viinakelder. Vee asemel nirisenud kaldast viin, millega imekaunid sortsineiud äritsesid 😀 😀
Tuuritasime veel veidi ringi ja uurisime kohalikku rannaelu. Õige mitmeid paatidest tehtuid varjualuseid kohtas sealmail.
-
Jõhvi kindluskirik
Mõnda aega tagasi kolasime siin kirikus aga kahjuks ei õnnestunud kohe kuidagi muuseumi ega krüpti näha vaatamata helistamisest kõikvõimalikele asjaosalistele. Kuigi siis pidi veel muuseum töötama suvise graafiku alusel. Nüüd siis uuel katsel, aga kuna talvehooajal on muuseum lahti ainult ettetellimisel üritasime aega kokku leppida. Ennäe imet peale paari kõnet õnnestuski aeg kokku leppida 😉 Tegime oma muud asjaajamised ära ja vedasime end kokkulepitud ajaks kohale. Meid juba oodati rõõmsalt. Kirik ise kinni aga muuseum ilusti meie päralt, asub see kiriku altarialustes võlvkeldrites, mida kirikuga ühendavad kitsad müürikäigud.
Muuseumiga tutvumist alustasime tagant ettepoole 😀 Tagumine ruum on taastatud keskaegse krüpt-kabelina. Krüpt oli keskajal asukohaks reliikviale, millest otsisid tervendavat jőudu kirikusse saabunud palverändurid. Krüpti altarist vasakul asuv salapärane nelinurkne nišš võiski kunagi olla keskaegse kiriku reliikvia asupaigaks. Praegu on seal kiriku kõige hinnalisem ese – XVII sajandist pärinev hõbedast armulauakarikas. Krüpti on veel mosaiigid “Pantokraator” ja “Neitsi Maarja”. Põrandas klaasi all näeb ka mõõka ja muud põnevat. Kahju muidugi, et krüpti põrand on tänapäeval kaetud kiviplaatidega algse muldpõranda asemel.
Nüüd siis muuseumi esimesse ja ütleks, et kõige põnevamasse ruumi. Üldjuhul olen selliste pisikeste muuseumide puhul üsna skeptiline kuna midagi erilist neis tavaliselt peale kohalikku eluolu tutvustava voki, kapa ja vikati eriti pole. Aga siin pisikeses saalis asuvas paaris vitriinis oli asju mida isegi suurtes muuseumides sellise kogusena ei näe. Tavaliselt koguvad sellised eksponaadid kahjuks tolmu arhiiviriiulitel mitte näitusesaalides. Siin asub kiriku makett Liivi sõja eelse kujul – kaitserõduga ümbritsetud kindluskirikuna. Liivi sõja traagilistest sündmustest ja kiriku tekkelugu seletavast kahe venna legendist jutustab kogu keldri otsaseina kattev klaasimaal. Igas vitriinis on praktiliselt arheoloogilised leiud mis on pärit Jőhvi ja Lüganuse kihelkondade muistsete ülikute ning sőjapealike haudadest. Erilist tähelepanu väärivad Eesti vanimad raudesemed, mis leiti Jäbara kalmetest ja ka Alulinna ohvrileiud. Ühesõnaga see on üks selline muuseum kus soovitan kõigil käia, näete ikka natuke pärisasju ka.
Kui muuseum uuritud lubati meid kirikusse kah. Sellest kirikust olen juba varem kirjutanud. Aga midagi uut sain jälle teada 😉 Kohe altari kõrval on uks mille kaudu saab müüri sees oleva käigu kaudu alla muuseumi 😉 Kirik on ainulaadne Baltikumis oma kahe oreliga, tegelikult on tänapäeval seal isegi 3 orelit 😀 😀 Vitraaž on siin ka päris muljetavaldav ja tehtud Peterburi kunstnik Anatoli Pelipenko poolt. Olen Piiteris isegi tema töökojas käinud.
Sai isegi kiriku tornis käidud kellavärki uurimas. Tulevikus on ehk torni vahekorrustel ka muuseum. Kiriku vanim kell pärineb 1727 aastast ja kellal olevast tekstist selgub, et see on pühendatud krahv Wellingi ja Johanna Margaretha von Tiesenhuseni mälestusele.
-
Narva Hermanni linnust vallutamas.
Narvas ikka vahel korraldatakse ühtteist põnevat. See aasta muidugi viirusepaanika pärast enamus asju ära jäänud. Tulebki natuke vanu asju meenutada. Kahju muidugi, et teised ajastukohased linnused pole vedu võtnud ja samalaadseid üritusi ei korralda. Narva on ainuke suurem tegija selliste ürituste korraldamisel. Vahel harva Rakvere või Kuressaare teeb ka mõne samalaadse aga näiteks Haapsalu paneb pidurit selliste asjadega ikka täiega. Narva on tegelikult ka linnuse ja bastionite restaureerimisega päris edumeelne.
Peale väikest tseremooniat ja manöövreid läks lahinguks Petsi ja Karla meeste vahel.
Tulevärki oli ikka korralikult. Soovitan kõigil keda vähegi ajalugu huvitab selliseid üritusi väisata. Peale lahingut saab tavaliselt osalistega koos pilti teha ja relvi katsuda 😉
