Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Hara sadamasse
Alles sai Jägalas luusitud aga nüüd tegime vähe pikema tripi pesakonnaga. Vaatasin aknast välja kuidas ilm on, tundus vägagi ok olema, isegi linnukesed maiustasid toiduga. Olen tähele pannud, et nad on jube head ilma indikaatorid. Kui on selline vastik sula siis neid ei ole ja kui on väga külm siis ka neid ei ole. Täna linnud kohal ja üle hulga aja isegi pasknäär tihaste keskel, seega sobilik ilm tsillimiseks.
Pakkisime end autosse ja kimasime ühe jutiga Hara sadamasse. See üks põnev kohake kus nõuka ajal allveelaeva nägemine oli sama tavaline kui Superstar Vanasadamas. Siin on soojal ajal korduvalt käidud ja hulk kirjatükke üllitatud. Seekord vaatame asja talvel. Tänapäeval arendatakse siin muidugi mingit sadama laadset asja ja luusima siia enam niisama naljalt ei pääse. Raha tahetakse saada varemete vaatamise eest 😀 😀
Muude sirgelduste kõrval on siin näha isegi mõnda päris korralikku graffitit. Siin on mitu kaid kuhu saab ainult paadiga või üle jää, kui seda muidugi on. Praegu isegi seda jääd on aga nats kahtlane ja ei riski väga turnima hakata. Ja üks saareke ka kus on olnud nii kalatööstus kui jumal teab mis veel. Sinna peaks ka ükspäev luusima minema kui õnnestub.
Tagasiteel kiire põige Jägalasse kah. Päris huvitav kuidas mõnepäevase vahega on siin jääolud kõvasti muutunud ja inimesi ka ei ole 😉
-
Lumine Rabasaare
Polegi ammu Rabasaares käinud. Kurjad keeled räägivad, et nüüd ka viimane elanik lahkunud ja asi antud KV kasutusse linnalahingute harjutamiseks. No tuleb ju asi üle vaadata 😉 Aga miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Praeguse lumega on meil ikka loodus paganama ilus. Ükspäev võtan plaani ka pikema kolamise lumises metsas ja mitte kuskil matkarajal vaid ikka mõnes metsikumas kohas.
Proovisin mõnda kaugemat objekti ka telefoniga pildistada. Mnjh…. kui ei zuumi siis on suht ok. Aga nagu zuumid siis kriitikat ei kannata. Poolel teel võttis üks talumees kombainiga lund 😉
Lõpuks jõudsin sihtpunkti ka. Juba eemal oli ilusti küla silt paigaldatud ja tõkkepuu. Tõkkepuu on muidu avatud ja kinni pannakse siis kui militaristid seal hullavad. Täna oli see päev kus neid ilmselt seal ei ole. Kusjuures tee on väga korralikult lahti aetud. Kohe hea oli sõita. Pool aastakest mis ma nüüd seal käinud ei ole on siia ikka kõvasti muutuseid toonud. Korralik tähistatud parkla tehtud ja praktiliselt iga maja juures väga ammendav infotahvel koos jutu ja piltidega. Terve hulk kaameraid on ka üleval, kuigi mõni juba lõhutud. Ah jaa…. prügikaste on ka paigaldatud.
Vaatasime üle ka selle viimase elaniku kasutuses olnud maja. Siin on ka juba jõutud märatseda ja puruks peksta nii uksed kui muu. Imekombel oli veel varastamata ahju- ja pliidiuksed. Muidugi ahi oli siin edev. Keldris isegi veel tööriistad alles, põhimõtteliselt võid kohe hakata aiamaad harima 😀 Kuuris vedeles pakkide viisi kunagisi kultusajakirju “Pikker” ja “Pioneer” 😀
Kui varasemalt vedeles lasteaia juures teibasse aetud mängujänes siis nüüd oli siia siginenud jänes porgandiga 😀 Väike katusealune on ka paigaldatud kus saab jalga puhata. Nii, et jälle midagi uut on siin. Kusjuures ühtki inimest ei olnud liikumas.
-
Piirame kõike, aga kordamööda.
Kopp ees juba igasugu jaburatest piirangutest. Paneme ühe piirkonna kinni, et sealt kõik kimaksid mujale laiama. Pole siiani sellest kummalisest teemast aru saanud. Võibolla on see valitsuse salaplaan edendada ettevõtlust 😀 😀 Vaatame kus maakonnas nirult läheb, siis paneme ümberkaudsed maakonnad lukku. Ja nagu võluväel kimab rahvas sinna nirus olukorras maakonda ettevõtlust edendama 😀 😀 Niimoodi opereerides saab aegajalt igasse maakonda midagi “süstida” ja täiesti tasuta 😉 Tegelikult kuradima hea riiklik äriplaan, hoiab toetusrahad kokku. Eks käisime siis ka naabermaakondadesse raha viimas 😉 Oligi vaja üks töö teha ja uurida paari kohta. Lõunaosariikide poole kimades on Järva-Jaani Olerex juba peaaegu koduks saanud ja eks ikka vahetad töötajatega paar sõna.
Ükskord tuli jutuks, et sealkandis väga kuskilt sooja toitu ei saagi. Järva-Jaanis küll olemas miski öökla “Õlle 31”, seal varasemalt mõned korrad käinud ja kõik need korrad on lõppenud väga ebameeldiva kogemusega. Toit oli seal alla igasugust arvestust ja kui veel toitu tuleb viskab sulle lauda sitaste küünealustega vennike siis…. Aga nüüd viimased paar korda tanklas kohvi juues sai kuuldud, et see kohake on omanikku vahetanud ja toidud pidid väga head olema. Egas midagi käisime uurisime asja. Ennäe imet asjal tõesti uus kuub seljas ja selline mõnus hubane. Midagi suuremat sööma ei hakanud, võtsime kohvid ja no ei saa ilma Creme brulee’d maitsmata edasi minna 😀 Kusjuures see oli väga hea. Nüüd on kindel, et järgmine kord kui sealpool laiamas astun uuesti sisse ja maitsen ka muid toite. Olerex jäi seekord vahele 😉
Haljalas vaatasime üle omaaegse ainukese küla valgusfoori. See täitsa omal kohal alles. Eks selle foori kohta on legende küll ja küll, mõned neist on…. selleks, et liiklust rahulikumaks muuta, et lastele fooriga ristmikul liiklemist õpetada ning viimaks ka sellepärast, et põllutöömasinad liig järsu pidurdamise tõttu sõnnikut maha ei pillaks 😀 😀 Väike tiir ümber kiriku kah. See on üks omapärane kirik mis oli kohandatud aktiivseks sõjaliseks kaitseks. Torni ülemised korrused pidavat olema kaitse-eesmärgil vaid kahekaupa müüritreppidega ühendatud, varustatud laskepilude ja kaminaga. Ise seal tornis veel luusimas pole käinud aga ehk ükspäev õnnestub. Kirik on hea koha peal, omaaegse suure maantee ääres ning poolel teel Rakvere ja Toolse linnuse vahel.
Kui kirikul tiir peal kimasime edasi Vihula mõisa. Plaanis oli sealsel matkarajal tiir teha.
Matkarada oli mõnusalt lumine ja tsill. Soovitan soojalt seal lonkida. Ja mis oli üllatuseks…. Esimene matkarada viirusepaanika ajal kus ei olnud mitte hingelistki peale lumememme 😀 😀
Viskasime autodele ka pilgu peale, täitsa alles olid. Ma igakord muidugi mõtlen, et huvitav miks need autod Unic numbreid ei kanna. Kas ei sisalda vajalikul hulgal originaalosi või ei ole omanik lihtsalt viitsinud selle kallal pusida.
-
Valaste läbi aastaaegade
Valaste juga on omaette huvitav nähtus, see võib olla täiesti kuiv või möllata veerohkusega. Kõik oleneb palju kraavidest vett peale tuleb 😉 Umbes 30 meetri kõrgune juga on nii Eesti kui Baltimaade kõrgeim. Juga ei ole looduslik, vaid saab vee kuivenduskraavist ehk Valaste ojast, mida kohalikud kutsuvad Suurkraaviks, kuna oja sängi on liigvee ärajuhtimiseks korduvalt laiendatud 😉 😉 Aga talvel kui on olnud natuke külma ja vett ka jagunud siis näeb seal külmataadi imelisi vigureid loodusega. Keila-joa või Jägala ei saa siin oma vaadetega lähedalegi mitte 😀
Suvel on siin samuti ilus aga nagu juba varem öeldud, sõltub siinne vaatemäng kõik sellest palju vett peale tuleb.
-
Jägala läbi aastaaegade
Keila – Joa on selline unine ja vaikne talvel, magab rahulikult talveund. Ega Jägala väga ei erine sellest. Ka siin loodus magab vaikselt talveund ja külmataadil on aega nokitseda rahulikult looduse meistriteoseid 😉 😉
Esimeste kevadiste soojade ilmadega on Jägala jõe suudmes super päikeseloojangud…
Suvel saab siin nautida vaateid joale, joa laius võib tunnikese jooksul varieeruda väiksest nirest metsikult möllava veteväljani. Julgemad ja osavamad saavad joa tagant teisele kaldale minna ilma märjaks saamata 😉
Siinsamas veidi joast allavoolu on väike elektrijaam mis tänapäeval töötab üsna usinasti. Elektrijaama juures jõe kaldal on säilinud veidike raudteesilda, raudtee ehitati siia omalajal elektrijaama ja puupapivabriku teenindamiseks. Raudteed ennast säilinud ei ole aga jupike silda on muljetavaldav. Samas kõrval oli kunagi sõjaväeosa ja miskil ajal ka lastelaager vist. Siit veel veidi allavoolu on Linnamäe elektrijaam.
Kui on palju vett siis näeb Linnamäel muinaslinnuse servas elektrijaama tammil ka väga vägevat veemöllu 😉
-
Keila – Joa läbi aastaaegade.
Paar pilti magavast loodusest Keila-Joal veel sellest ajast kui talve ka oli. Selline vaikne ja rahulik 😉 Veidi unine…
Siin loodus tärkab, juba on märgata sinililli…. Kevadine suurvesi näitab oma jõudu ja vägevust….. Kose mühin on kõrvulukustav aga suveks see leebub mõnusaks vaikseks vulinaks.
-
Rakverre kuuske vaatama
Sel ajal kui maod veel rääkisid käisime Rakveres moodsat kuuske vaatamas. Vahepeal oli seal see kuum teema teha kuusk kasutatud materjalist. Eelmisel aastal võttis selle teatepulga üle Viimsi. Noh aga ega saa ju otse kimada Rakverre ikka ringi ka vaja vaadata. Mööda külateid sõites näeb nii mõndagi põnevat. Kuskil keegi pasundas, et piimapukke enam ei näe 😀 No näeb ikka kui silmad lahti hoida. Viskasime pilgu peale ka Kolga sillale. Kahe kaarvõlviga paesild on nats ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild ise on ilmselt ümberehitis varasemast lühemast sillast.
Edasi viskasime pilgu peale Haljala valgusfoorile 😀 Tänapäeval seal muidugi enam foori pole aga selle mälestuseks on seal tahvel 😀 😀 Haljala valgusfoor oli üks esimesi, mis Lääne-Virus 1980 aastate lõpul paigaldati. Ainulaadne oli ta selle poolest, et oli ilmselt ka esimene valgusfoor külakohas. Siis olid Viru kolhoosi hiilgeajad, avati suurfarm ja autod vedasid sõnnikut läbi Haljala, luugid lahti. Teinekord pidid autod äkki pidurdama, nii et sõnnik maha lendas. Valgusfooriga oli aga liiklemine kultuursem. Vot milleks oli seal valgusfoor vajalik 😀 😀 et sitavedu sujuks. Siin on üks teine legend kah. Teatavasti jääb õlletehas foori juurest allamäge ning talvisel ajal olnud rasketel õlleveokitel probleeme paigaltvõtuga, kui ristmikul pidi ootamatult pidurdama. Foori olemasolul andis aga asja „reguleerida“ – osav juht alustas tehase juurest hoovõttu täpselt õigel ajal ja jõudis ristmikule siis, kui fooris põles roheline tuli 😀 Aega parajaks tehes luusisime vähe ka kohalikus kirikuaias.
Lõpuks sai kuusk ka üle vaadatud 😉 Päris kobe ja innovaatiline.
