Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Lahemaa tuur. Joad ja papivabrik
Tegime jälle asja Lahemaale kuna ununes kolmas sealne juga ja papivabriku pimedad ruumid vaja ka üle vaadata lõpuks. Lisasime programmi veel mõned sealkandi põnevad kohad. Mõtlesime, et hundikangrutel pole ammu käinud, viskaks möödaminnes pilgu peale. Tükk aega tagasi seal käies oli üsnagi võsane seal aga nüüd sinna hobuste koppel tehtud ja üsnagi lagedaks söödud. Aed pandud ilusti nii, et paari kalmet saab aeda ronimata ja loomi segamata uurida, kui tahad kõiki tudeerida tuleb hobustele seltsi minna. Ainuke häda seal see, et siltidelt pole võimalik enam midagi lugeda, ei tea kes neid seal teeb, korrastab või haldab aga uued sildid võiks sinna sebida küll. Idee poolest on siinsamas ka veel üks juga nn Turje kelder aga ei hakanud sinna minema, kuivaga seal vett ei ole ja tühja marssida ilgelt pikka maad ei viitsi. See jääb kevadesse 😉
Turje keldri asemel põikasime sisse RMK Tsitre telkimisalale. Tsillimiseks jube hea koht, siin on õige mitmeid lõkkekohti mis pole üksteise kõrval reas vaid on üsnagi pikkade vahemaade tagant. Enamus kohtades on isegi katusealune. Siin on ka väike puuderada kus saab tutvuda erinevate puude, põõsaste ja muu värgiga. Enamvähem telkimisala keskel on ka puukuur ja üllaülla väga korralik kemps. Ma ikka valdava enamuse nendest RMK telkimisaladest läbi käinud aga nii puhast kempsu kus lausa vaip põrandal pole veel varem kohanud. Kunagi oli vaibaga kemps ka Ilumäe kabeli juures aga enam seal vaipa ei ole 😉 Mere ääres endise piirivalve vaatetorni asemel on ehitatud uus vaatetorn mille juurde viib korralik laudtee. Ladvast avaneb merele päris äge vaade.
Tsitrest suund Vasaristi joastikule, teel jäi silma isegi üks piimapukk. Kolgas vaatasime põgusalt ka kivisilda, see kahe kaarvõlviga paesild on ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild on valminud vanema, lühema ja madalama kivisilla ümberehitamise teel arvatavasti 1850-60. Hiljem remonditud, millest annab tunnistust kivi aastaarvuga 1881 sillaseinas. Silla kogupikkus olevat 67,5 m.
Lõpuks jõudsime Vasaristile ka 😉 Siinne joastik koosneb kolmest suuremast ja kümmekonnast madalast astangust, nende langus ca 10 meetri peale on ca 4 meetrit. Praegusel ajal siin eriti vett pole aga kevadiste tulvavete ajalon siin vaatemäng vägev ja tasub vaatamist. Kütsime edasi Joaveski poole, teel sinna tegime põgusa peatuse ka Nõmmeveskil.
Nii lõpuks kohal ja läheb lahti pimeduses kobamine 😀 Seekord on taskulambid kaasas ja uurime mis pimeduses on. Toho till ae ühes ruumis isegi mõned seadmed alles, polegi Kuusakoskisse tassitud 😉 Liftišahtis isegi lift sees, oleks tahtnud lifti sisse ka vaadata aga kahjuks ei saanud see seisis kuskil 2 korruse vahel. Huvitav oli veel trepp eikuhugi, huvitav miks see kinni müüritud on… Kui enamus ruume läbi kolatud võtsime ette selle eriti pimeda nurga kus vesi kohinal alla tuli läbi turbiini. Oi kurja seal ikka päris pirakas turbiin sees ja kõrvalruumis vähe väiksem ka, isegi ülekandevõllid olemas. Miskis pimedas nurgataguses ruumis oli näha ka generaator. Huvitav mis ajast see generaator pärit on, ilmselt pole see seal ehitusaegne vaid mingi hilisem nõukaaegne. Kuskil seal all veekanalis on ka uus praegune ja töötav turbiin aga seda kahjuks kuskilt näha pole. Igatahes päris äge koht ja kahju, et lastakse laguneda kuigi kohalikud vist üritavad seal mingeid projekte aretada. Hetkel on seal üks osa kasutusel heinaküünina ja ruloone maast laeni täis.
-
Lahemaa tuur. Papivabrik ja mõisad
Nagu ükspäev lubatud sai võtsime plaani Joaveski papivabriku ja lisaks paar ümberkaudset mõisa. Algselt olla siin olnud Palmse mõisale kuulunud vesiveski mille maad ostis ära parun Nikolai von Dellingshausen ja ehitas siia kolmekordse puupapivabriku. 1920. aastal ostsid tehase koos maadega Taani kindral-konsul Jens Christian Johansen ja Eesti kodanik Richard Rant. Loodi firma Joaveski Puupapi Vabrik AS. Mingil ajal oli siin väike põleng ja vabrik taastati 2 kordsena. Kusjuures vabrik töötas veel 1990 aastate alguses ja lasti siis pankrotti nagu tol ajal kombeks oli. 2001 aastal käivitati siin uuesti hüdroelektrijaam mis töötab tänaseni.
Huvitav, et kogu ümbrus on siin täis selliseid suuri betoonist veskikive meenutavaid kive… Milleks neid küll kasutati…. Tiigi ja jõe vahel oli näha päris korralik koprarada. Tegime väikse tiiru ümber maja ja piilusime mis kõrvalhoonetes säilinud. Üldiselt ruumid suhteliselt prügivabad mis on muidugi hea näitaja, tavaliselt veetakse mahajäänud hooned kohe prügi täis. Ühes hoones mis ilmselt oli kunagi saun olid isegi lindude pesakastid vedelemas, täiesti ülespaneku valmis. Miks nad sinna niimoodi jäänud on kes teab aga samas on neil omamoodi disain. Sissepääsuava on kohe üleval servas ja mitte ilusti sisse lõigatud vaid robustselt tehtud. Samas ega linnud ilu vaata, pesa peab olema suht looduslik ja märkamatu 😉 Kellegi prillid olid ka jäänud riiulile nii nagu oleks korraks välja mindud.
Vaatasime veidi ringi ka peahoones, seal muidugi suhteliselt hämar ja taskulambi unustasin võtta. Ohutuse mõttes päris pimedates ruumides ei kolistanud ja lükkasime uurimise veidi edasi. Siinsamas veekanali servas oli päris äge kilesaun, huvitav kelle oma ja kas kasutada saab 😉
Joaveskilt võtsime suuna edasi Palmse poole, teel põikasime korra sisse Ilumäe kabeli juurde. Tegime väikse tiiru ja edasi. Sisse ei saanud seekord, kurivaim ise panime sellega pidurit. Kabel oli iseenesest lahti aga mõtlesime, et teeme ennem tiiru surnuaial ja siis vaatame kabelisse aga oleks pidanud vastupidi tegema 😀 😀 Kui tiir tehtud oli kabel kinni pandud. Egas midagi tegime ringi ümber Vabadussõja mälestusmärgi ja kimasime edasi.
Palmses muidugi selgus üllatuseks, et sissepääs territooriumile maksab 9€ ei noh palju õnne. See raha nüüd on ikka väga liiast selle eest, et saaks tiiru ümber mõisa jalutada. Varasemalt sai siin tasuta jalutada.
Üritasime siis uurida mida Virumaa Muuseumid selle raha eest pakuvad. Lonkisime läbi pargi, park iseenesest korras. Põikasime sisse Eesti piirituse näitusele, see peaks andma ülevaate piirituse ja viina tootmise ajaloost Eestis 15 sajandist kuni 19 sajandi lõpuni. Ütleks selle kohta, et sealt nüüd küll erilist ülevaadet asjast ei saanud. Sealkandis on mitmeid alkoholiteemalisi muuseume, kõigis pole veel jõudnud käia aga Vihula mõisa viinamuuseum annab asjale igal kümnel juhul silmad ette ja täiesti tasuta. Kui ükspäev jõuan teised ka läbi käia siis oskan täpsemalt öelda mis ja kus.
Sepikoja juures on äge vana aurumasin mis iga aastaga aina rohkem maasse vajub, poleks ju raske see äge eksponaat ilusti alusele panna ja veidi konserveerida. Selliseid vanu masinaid igapäev ei näe ja vajaks ilmselgelt hoolikamat ümberkäimist eksponaadina. Sepikojas nägi igasugu põnevaid asju. Sepp on teinud vaatamiseks hulgaliselt erinevaid vanu relvi, odaotsi, nooleotsi jne. Isegi putkkirves on olemas ainult, et rauast 😀 😀 Mõtlesime sisse põigata ka palmimajja aga see oli miskipärast kinni, kuigi oleks pidanud lahti olema.
Vaatasime ringi mõisas endas ka, iseenesest päris kobe aga nii mõnigi ruum tahab saada korralikku remonti, värvitükid ripuvad jne. Keldris näeb ka raudrüüd, see pidavat olema Kaido Höövelsoni oma. Keldriakendel on vapid, ei viitisinud korralikult süveneda kas need on samasugused talupoegade vapid mis Ilumäe kabeli akendel või mitte. Esmapilgul tundub, et on aga siin saab võrrelda. Samas tekkis üks mõte… Kui need MUICK-id olid kõvad talupojad siis huvitav kas nende järgi on Ilumäe ja Palmse vahel küla nimega MUIKE… Üks äge asi oli siin ka, täiesti toimiv mantelkorsten, isegi tuli oli sees ja pada tulel 😉 Kõrval köök ka, huvitav kas siin tehakse reaalselt süüa ka… Ilmselt mitte… ukse taga oli moodne köök peidus.
Kui mõisal tiir peal ütlen kokkuvõtvalt, et selle raha eest mis seal kooritakse võiks ikka vaatamisväärsused korras olla. Kui just raha kuskile mujale panna ei ole siis andke mulle või leidke midagi põnevamat tudeerimiseks. Selle raha eest te ei saa seal praktiliselt mitte midagi. Samas läheduses olevate Sagadi ja Vihula mõisate territooriumil saate jalutada täitsa tasuta ja elamust on rohkem. Mõtlesime, et sööme siinsamas Palmse kõrtsis aga kus sa sellega, ilge paanika tekkis kohe kui kuuldi, et ma ei kavatse neile esitada oma terviseandmeid. Siis väidetavalt nad ei saa teenindada aga jumal nendega, viin oma raha sinna kus sellega probleemi ei ole ning toit hea.
Kohti ei hakka siin nimetama kuna siis tormab Terviseamet ja politsei sinna kohe represseerima. Ainult puuhobusega võisid seal ratsutada ilma koroonapassita 😀 😀 Võtsime suuna Sagadile, tegime väikse tiiru territooriumil, uurisime veidi erinevaid pesakaste ja putukate majutusvõimalusi. Sagadi mõisas käib korralik remont, peab vaatama minema uuesti kui valmis saab. Võtsime väiksed kohvid ja kimasime sööma. Kui kõht täis panime tuld kodupoole. Möödaminnes põikasime sisse Valgejõele, tahtsin korra piiluda seda malmpiiretega silda. Eemalt väga edev aga ärge ligi minge muidu näete äärmiselt sitta malmivalu 😉
-
Lahemaa tuur. Nõmmeveski ja Joaveski
Alles sai siitkandist läbi käidud ühe seenetuuri käigus. Nüüd võtsime ajaviiteks ette uuesti siinkandi vaatamisväärsused, sügis ju selleks ideaalne aeg. Kõik värvid muutuvad iga päevaga, kui eile oli roheline siis täna ei pruugi enam seda olla. Igakord leiad või näed siin midagi uut, siin pidavat isegi jäälind pesitsema, kahjuks ei ole mul teda siin veel kohata õnnestunud. Eks siinkandis ole olnud nii vesiveski kui hilisemalt ka hüdroelektrijaam. Muidugi kahju, et selline äge asi laguneb ega taastatud pole. Iseenesest oleks ju äge kui seda veekanalit natuke kõpitseda ja väike elektrijaam toimiks juba nü. atraktsiooni mõttes oleks timm värk. Siinsamas üleval nõlval on ka kiviaegne asulakoht, kui muidugi siinset reljeefi vaadata siis ideaalselt sobiks sinnasamma ka üks väike linnus 😉 Aga krt seda teab… äkki kunagi oligi.
Muidugi on metallikratid ka siia jõudnud ning selle suure toru kanali küljest lahti lõiganud ja üritanud “rotti” panna. Vanasti sai kanalist alla või alt kanalisse ronida toru seest aga nüüd saab kahjuks ainult torujäänuste pealt. Varasemast tervest torust on isegi mõned pildid siin ja siin.
Kui Nõmmeveski läbi luusitud võtsime ette järgmise joa siinkandis. Joaveskist muidugi mitu korda läbi sõidetud ja tammi peal paar pilti tehtud, kuid seda õiget joastikku pole veel vaatama jõudnudki. Egas midagi, auto parklasse ja luusima. Huvitav, et parkla piirdeks on siin paigutatud paar vaigutuspuud. Jah mõnes mõttes on see ka ajalugu, enam ju niimoodi vaiku ei koguta. Mõnes vanas metsas mida RMK pole veel jõudnud laastada isegi veel näeb mõnda sellist puud elavana ka. Päris põnev vana maja on siin jõe kaldal, seda on isegi mingil ajal hakatud renoveerima aga kaugemale vundamendist pole väga jõutud. Huvitav milline selle maja ajalugu päriselt on. Väidetavalt olla see olnud papivabriku juhataja maja mis ehitati vana palkmaja külge. Seda on näha jah, et ühes tükis on kaks erinevas stiilis hoonet. Muideks ega siinne koht eriti Nõmmeveskist erine, ka siin on ära kasutatud vee jõudu nii kunagise vesiveski kui hilisema elektrijaama näol.
Joaveski joastikul on ca 160 meetri ulatuses kuus 0,5–1,1 meetri kõrgust astangut. Kusjuures joastik on siin päris noor ja inimtekkeline. Veel veidi üle 100 aasta tagasi oli siin 4 meetri kõrgune juga. Joast sai joastik 1898 aastal kui jõele ehitati hüdroelektrijaam, mis varustas elektriga vastloodud papivabrikut. Ehituseks vajaminev paekivi raiuti jõesängist, mistõttu endine 4 meetri kõrgune juga muutus kuue astanguliseks joastikuks. Joastiku kohal on siin isegi pisike rippsild. Papivabrikut ja hüdroelektrijaama tudeerime pikemalt ükspäev eraldi.
-
Idaosariigid
Ootamatult saabunud vaba päev tuli kuidagi ära sisustada, mis siin ikka kimasime Rakvere linnusesse. Kuigi siin sai just mõnda aega tagasi käidud. Vaatasime mis vahepeal uut. Uurisime vähe mittekohalikke koduloomi, kuulasime lõunast kahuripauku, proovisime puuhobusega galoppi sõita jne 😉
Tagasi kodupoole kolistasime mööda rannikut. Seal mööda pisikesi teid keerutades sattusime täitsa mahajäetud sõjaväeosale kus veel suht hiljuti ilmselt midagi toimus, kui vaadata hoonestust. Paar hoonet lihtsalt ei sobinud kuidagi konteksti, ilmselt peale vene vägede lahkumist on siin mingi värgiga toimetatud. Kas mingi rendisaun ja kämps olnud või krt teab mis. Aga igatahes koht oli väga tsill mere kaldal.
-
Kaevandusmuuseum
Nii nagu lubatud kriban sellest muuseumist vähe pikemalt. Kõigepealt natuke kivisöe kui Eesti kõige suurema maavara saamisloost. Millal see põlev kivike tegelikult avastati ilmselt jääb saladuseks, esimesed kirjalikud allikad on üsnagi hilised. Keegi kodanik Güldenstädt kes olla olnud kõva loodusuurija, rännumees ja arst mainis oma reisimärkmeis, et 1725 aastal avastati Jõhvi lähedal kivi, mis süütamisel tuld võtab. Teada on ka, et Kukruse mõisnikud von Tollid kütsid oma viinakööki põlevkiviga juba 1870 aastatel, ammu enne seda kui seda nö kaevandama hakati. 1916 aastal sai see põlev kivi omale ametlikuks nimeks kukersiit ja seda ilmselt Kukruse küla järgi kust seda algselt leiti.
Muidugi paar huvitavat legendi on ka põlevkivi avastamise kohta. Väidetavalt olla üks talumees ehitanud põllul vedelenud ilusast pruunist kivist mis kerge ja hästi töödeldav sauna või kerise, kumb nüüd õige on kes seda enam muidugi mäletab 😉 Lasknud siis sulasel tule alla teha aga saun olla tuld võtnud ja maha põlenud 😀 😀 Teine lugu räägib karjastest, kes lehmi valvates ladusid lõkke ümber kättesaadavatest kividest tuleaseme. Lõke põles ära ja kivid samuti. Tähelepanelikud karjased olid sellest imeasjast oma mõisnikule ette kandnud. Too aga andnud teada Peterburi akadeemikutele, kes tähtsat nähtust uurima sõitnud. 1916 aastal saadeti siit juba esimesed vagunid põlevkiviga küttepuuduses vaevlevasse Petrogradi. Aga nüüd natuke muuseumist endast ka, varasemalt siia nii mõnegi grupi toonud aga ise pole sees käinud 😉 Nüüd siis see asi ka tehtud.
Muuseumi mõistes on see natuke teistmoodi reeglitega. Ilma ette regamata tänavalt sisse astudes võid uurida ainult välinäitust ja täitsa tasuta 😉 Maa alla saab ainult grupiga giidi saatel nii, et kui niisama lähed siis pead kohapeal passima niikaua kui veel mõni huviline tuleb ja grupi kokku saab. Vahel võib õnnestuda, et kohe minekul on mõni grupp ja seal vaba koht siis saad liituda kohe. Kuna meil grupp siis saime kohe sisse. Maa all on päris jahe ja soovituslik on soojad riided kaasa võtta aga pole hullu, kui ei viitsi tassida saab kohapealt sooja Eesti Energia kirjadega jope selga, kiivri pähe ja tuld 😀
Maa alla viib väike rong kuhu suuremal mehel annab ikka sisse pressida. Vagunisse peaks 4 nägu mahtuma tihedalt kokku. Kõik trügisid kohe peale tihkelt kokku ja tagumised vagunid jäid tühjaks, sain täitsa lahedalt seal üksi laiutada. Veidi sõitu elektrirongiga ja olimegi kohal. Rong nagu rong ikka ainult vähendatud variandis 😉 Kui sõidab siis kontaktliinist ikka säde väljas nagu “Partsu porgandil” Käikudes on kontaktliin nii madalal, et pikemad mehed lähevad peaga vastu ilmselt, huvitav kas mõni vennike lollusest seda käega ka katsunud on….
Sealt sõidab rong juba järgmise grupiga ekskursioonile.
Siin saab teada nii mõndagi uut kuidas ja mida kaevandati. Giidideks on endised kaevurid, kes päris pädevad nendes asjades. Huvitav, et põlevkivikihtide vahel on paekivi kiht. Mina muidugi mõtlesin kohe kuidas selle kihi sealt vahelt kätte saaks, täpselt sobilik paksus kalmistutel piirdeid ehitada 😉 Tuleb välja, et just see alumine kiht on kõige väärtuslikum ja ülemine ei kõlba väga kuhugi. Eksponaate on siin näitamiseks küllaga, isegi üks garbiidilamp oli. Ei kujuta ette kuidas vanasti vennikesed selle lambi valgel kirkadega vehkisid. Muidugi sellel lambil oli ka üks väga kasulik omadus mida kaevurid väga jälgisid. Kui lambi leek hakkas võbelema tuli jalga lasta…. aga miks….. hapnik oli otsakorral. Muidugi on siin käikude põrandad ilusti laudkattega, et peokingaga saaks ka kolada 😉
Tehnikat siin kõvasti ja mõned asjad pannakse käima ka
Vot see riistapuu tuli kaevuritele kirka asemele.
Ja see riistapuu labida asemele
Eks siin ole näha ka remondirongi, see nagu vanasti sovhoosides tehnoabi auto 😀 Mulle muidugi meeldis ratas, huvitav mida sellega küll veeti… poes õlle järgi sellega vaevalt käidi 😉
Ja oligi tiir peal, nüüd väike kaevurilõuna mis muide täitsa ok ja siis vaba aeg väliekspositsiooniga tutvumiseks. Koridoris nägi ka terveid riiulitäisi juba vähe moodsamaid akulampe. Nendega ehk nägi juba tööd ka teha. Kohviku juures ka väike näitus kivimitest ja seal saab aimu kuipalju energiat saab näiteks kilost põlevkivist.
Õues saab tehnika otsas turnida ka, kahju, et sammuvast ekskavaatorist mis ilmselt oli Euroopa suurim on järgi ainult kopp. Väidetavalt ehitati selliseid ekskavaatoreid ainult mõned tellimuse alusel. Ekskavaator oli nii suur, et selles oli oma töökoda ja töötas paarkümmend inimest kes siis käigu pealt ekskavaatorit remontisid. Kujuta nüüd ,ette sõidad autoga ja sul on remondibrigaad peal kes on võimeline sõidu ajal rehvi vahetama nii, et sa ei pane tähelegi 😀 😀 Õues on ka üks huvitav nännipood. võtad meelepärase asja ja raha paned kassasse või teed ülekande. Selliseid asju näeb tavaliselt kuskil võrumaal, võtad koti kartulit ja raha paned kivi alla 😀 Iseenesest täitsa äge muuseum ja tasub käia küll.
-
Kogukonnaga trippimas
Nonii, ikka lasti koos kogukonnaga trippima 😉 Päris ägedaid trippe orgunnitakse, kuigi eks mul ole need kohad enamjaolt juba varasemalt ja korduvalt läbi kolatud. Eelmisel aastal oli ka Ida-Viru tripp ja isegi kui siiapoole 10 trippi jutti teha ei jõua kõiki ägedaid kohti läbi käia. Kui eelmisel aastal alustasime Purtse kindluselamust siis seekord alustasime Kaevandusmuuseumist. Varasemalt siia nii mõnegi grupi toonud aga ise veel kordagi käinud ei olnud. Siin natuke teistsugused reeglid kui tavamuuseumis ja pilet on ka päris soolase hinnaga. Iseenesest päris äge muuseum ja siin läks meil õige mitu tundi koos lõunasöögiga. Aga sellest muuseumist kirjutan ükspäev eraldi pikemalt. Siit edasi kimasime Narva, seal pidi meil olema linnuse külastus giidiga.
Vot sellise rongiga saab siin sõita 😉
Sellega oli muidugi üks huvitav seik ja sõnal on ikka suur jõud. Kui ma enne reisi programmi vaatasin siis mõtlesin, et Narva Hermanni linnus on küll igavesti äge koht ja seal on avatud uusi ruume külastajatele aga mulle meeldiks Kreenholmis rohkem luusida. See on kuidagi selline huvitava energiaga koht kuhu tõmbab tagasi, kuigi ma seal korduvalt käinud. Muidugi eriti äge on seal siis kui lüüsid lahti ja kosed vett täis, see asi on õnnestunud oma silmaga ära näha, eks ma sellest ka ükspäev kirjutan pikemalt.
Kuna tammi juhtimine käib Venemaa poolelt siis ei tea keegi kunagi millal nad suvatsevad lüüsid avada. Kohapeal selgus, et orgunnimisel oli kuskil mingi “kala” sees ja me ei saanud linnusesse, selle asemel saadetigi meid Kreenholmi 😀 😀 Vot mõtle veel, et nii võiks olla… Ah jaa linnuse õuel oli isegi korralik näitus EV taasloomisest ja kohalikud meistrimehed müüvad arheoloogiliste leidude sarnaseid ehteid mida mina tavaliselt töötubades huvilistega meisterdan 😉
Ja olimegi viuh Kreenholmis, giidid aeti vabal päeval välja 😉 Kuna siinne marsruut ja jutt teada siis irdusin vaikselt grupist ja kolasin omal käel. Kreenholmi kohta saab lugeda pikemalt siit. Vahepeal on siin muidugi nats korrastatud ja päris palju üritusi korraldatud. Hakkas silma, et uue peavärava juures on ilusti lipud üleval aga kolmest lipust ainult Eesti lipp on valgustatud. Ühes hoones oli aknal näha isegi nõukaaegset konditsioneeri mis aknaauku käis. Mulgi selline kodus olemas ja täitsa töötab 😉
See rõdu mis ehitati Joala kontserdiks seisab ka paigal. See istutati päris hästi konteksti, kes ei tea see arvab, et see on sama vana kui hoonegi 😉 Kui juba piiri ääres siis tuleb ikka naabreid ka vaadata, huvitaval kombel ikka veel püsib seal ühe maja katusel püsti üsnagi väsinud tornike.
Praegu ühes saalis mingi huvitav sidumismängude näitus ja teises saalis pandi püsti lava miski ürituse jaoks. Mõned päevad tagasi oli isegi hommikutelevisioon Kreenholmis saadet tegemas.
Kolasin nats mööda kottpimedaid keldreid ja ega ülemistel korrustelgi käimata jäänud.
Vanadest ladudest on rämps ära koristatud ja väidetavalt tahetakse siia teha näitusesaalid ja panna liikuma väike rong nii nagu omalajal oli. Kahe tööstushoone vahel oli ka päris korralik pitsaahi 😉 Päris suur teine, mina igatahes üle ääre sisse piiluma ei ulatunud. Tegelikkuses on see muidugi ventilatsiooniava. Kurjad keeled räägivad, et Kreenholmis on plaanis uus ekskursiooniprogramm mille käigus saab sisse ka tornidesse. Sealt pidavat avanema päris äge vaade ümbrusele.
Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, majutuskohaks oli Meresuu spa. Pole siin aastaid käinud, päris kobedaks teine vahepeal tehtud ja täitsa soovitan käia tsillimas. Peale spaad ja vägevat õhtusööki vaatasime üle ka kohaliku kuulsa ranna.
Meresuu spa ees on selline vahva mängiv purskkaev
Hommikul ühe jutiga kohe Rakvere linnusesse. Siin pole ka oma paar aastat käinud, veelvähem muidugi giidi saatel. Kui vähegi ajaloohuvi on siis soovitan käia giidi saatel saate kuulda nii mõndagi põnevat ja proovida ka püssirohtu teha 😉 Kui õigel ajal sinna satud siis näed ja kuuled ka väikest kahuripauku.
Piinakambris saab ka giidi saatel palju teadmisi erinevatest vanadest piinamismeetoditest ja piinariistadest, kas linnuses oli oma timukas või ei jne jne. Linnuses on veel palju muudki põnevat tegevust millest tasub ise osa saada mitte siit lugeda 😉 Kui tiir peal kinnitasime keha kohalikus kõrtsus, toit oli väga hea. Ja läbi ta selleks aastaks ta jälle oligi. Nii, et oodake, nagu lubatud sai kriban ükspäev Kaevandusmuuseumist ja suurveega Kreenholmist pikemalt.
Väike pauk kahurist ka 😉
-
Kivi – Vigala
Paar tööasja aetud tuleb ikka kohalike vaatamisväärsustega ka tutvuda. Egas midagi, kõigepealt kohalikule kirikule pilk peale. Kirik oli ilmselt olemas juba 1339, mil on mainitud preestervend Johannest Vigalast. Eks meil nende dateerimistega on nii nagu on. See päev kui midagi kirja pandi pole ju tegelikkuses õige daatum. Kui miskis allikas mainitakse 1339 siis see pole ju tegelik algusaeg. Ilmselt sellel ajal oli asi ammu valmis ja toimis. Ehitama hakati siiski pigem aastakümneid varem. Eelmise sajandi kolmekümnendatel ehitatud kirikutorn on omamoodi mälestussammas Vigala meestele kes langesid 1905 aasta talurahvarahutustes, I MS ja Vabadussõjas kujutades sõdurit ja talumeest
Käärkambri põrandas on säilinud kivist hauaplaat, mis on dateeritud aastatesse 1390–1400. Selle järgi oli pühakoda olemas hiljemalt 14. sajandi lõpus. Käärkambris on ka nn piiskopirist, millel kujutatakse ülestõstetud kätega piiskoppi. Ristil näeme kuidas on ühendatud nii paganlik kui ka kristlik sümboolika ning see viitab ajajärgule, mil eestlased ei olnud veel kaotanud oma õigusi ning nende vanu uskumusi püüti sulandada kristlikku traditsiooni. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ka uuesti üles ehitatud.
No ja ega ei saa siis jätta ju turnimata kirikutorni, sinna viis ikka päris kitsas trepp. Huvitav kuidas omalajal sinna turniti, kirikumehed pidid ikka üsna “õhukesed” olema.
