Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Olustvere
Sai Olustvere kah üle vaadatud. Mõis rajati Olustverre juba orduaja lõpul ja esialgu olevat see paiknenud oma praegusest asupaigast kilomeeter-paar eemal, kohas, kuhu hiljem kujunes Vanamõisa küla ehk tänapäeva nimega Papioru. Praegusele kohale on mõisa asutanud alles Valentin Schilling, kes Jacob de la Gardie`le kuulunud Kolga ning Kiiu mõisa opmanina sai nii Olustvere kui ka selle ümbruskonna külad 1632 aastal oma isanda käest läänistuseks. Lõpuks oli mõis kuni riigistamiseni Fersenite valduses. 1919 aasta maaseadusega võõrandati mõisnikelt maa. Maaseadusega tunnistati riigi omandiks kõik suurmajapidamised ühes kõige nende juurde kuuluva põllumajandusliku inventariga. Samal aastal anti mõis rendile Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsile ja Viljandi Maakonnavalitsusele kui Eesti Aleksandrikooli ülalpidajale. Hetkel asub mõisa häärberis Olustvere Turismikeskus. Luusisime veidi ringi nii pargis kui töökodades. Kohalikul kitsel on siin lausa oma vaatetorn kust hea ümbrust jälgida 😉
Park on siin äge Inglise stiilis oma tiikide, sildade, tammide ja alleedega. Isegi äge kaev on olemas
Pargis ja peenardel näeb päris palju erinevaid lilli ja muud põnevat. Huvitav miks osad puulehed olid roosaks värvunud…
Üritasime tutvuda ka erinevate kodade toimetustega aga kahjuks saime sisse ainult keraamika- ja klaasikotta. Siin on ka pisike muuseum. Teised olid suletud, see on ilmselge viide, et tuleb Olustveret uuesti külastada. Igatahes on see ka väga tsill koht kus tasub käia.
-
Karksi ordulinnus
Sai möödaminnes põgusalt üle vaadatud Karksi ordulinnus. Viimati sai siin käidud eelmisel aastal, siis õnnestus mingi ime väel sisse saada isegi kirikusse. Paras aeg mälu värskendada. Nagu enamus vanu linnuseid asub seegi päris maalilise kohal. Arvatakse, et enne ordulinnust oli siin eestlaste kants… Miks ka mitte, koht ju soodne. Linnus ehitati arvatavasti 13 sajandi esimesel poolel ja kuulus Liivi ordule. Hilisemalt on veidi omanikke vahetanud, isegi hertsog Magnusele kuulunud. Ilmselt hävitati linnus Põhjasõja käigus. Ega siin eriti midagi säilinud polegi. Paar müürijuppi ja kogu lugu. 1770-ndatel ehitati varemetesse barokkstiilis Peetri kirik, see on omamoodi huvitav vaatamisväärsus oma viltuse torniga. Siinsamas läheduses olev feldmarssal Lieveni matusekabel, mis ehitati 1730 aastal on ka muutma kujul omal kohal.
Kolistasime veidi Karksis kah, omal ajal sai siin ikka kõvasti üritustel käidud 😉
-
Helmest Värskasse
Viimati sai Helme kandis kolatud ikka õige mitu aastat tagasi ja siis panime rõhku rohkem linnusele ja koobastele. Seekord siis tudeerisime muid vaatamisväärsuseid ka. Näiteks on siin Helme kiriku varemed, kiriku enda täpset ehitusaega ei teata. Ajaloolased pakuvad, et kas 13 või 14 sajand. Oma asukoha tõttu on Helme praktiliselt alati sõja jalus olnud, nii on ka kirikut rüüstatud, laastatud ja süütatud mitmeid kordi. 17 sajandi alguse sõdades sai kirik tugevasti kannatada. Kirik taastati 1674 aastal aga juba 1702 aasta suvel süütasid kiriku Põhjasõjas Hummuli lahingu järel Vene väed.
Kirik taastati järjekordselt 1720 aastatel, siis lisati ka puidust torn. Viimane suurem remont tehti kirikus 1921 aastal. 1944 sai kirik järgmise litaka Aadu meeste kahurist, mürsk lõhkes orelis ja lööklainega liigutas paigast torni alustalad. Mõnda aega hiljem kukkus torn kokku lõhkudes katust ja osa seina. Helme koopad jätsime ka seekord vahele, kimasime otse Koorküla koobastesse. Kahju, et need pole säilinud oma algses hiilguses aga pole hullu ühtteist ikka on veel alles ja saab sees kolada ka 😉 Kuigatsi koolimaja juures tegime väikse jalasirutuse. Tundus huvitav koht olema. Tegime tiiru pargis ja uudistasime mingit vana lagunenud maja. Huvitaval kombel polnudki kõik metall ära varastatud ja klaasid puruks pekstud.
Lõpuks vaatasime põgusalt üle Värskas Seto talumuuseumi. See on üks põnev kohake, tasub kindlasti käimist
-
Riia trip
Sai möödunud suvel kiirete tööde vahepalaks plaani võetud väike Riia tiir. Aga kohe kirjutada polnud mahti. Nüüd katsume meenutada põnevat trippi, Viimati sai Riias käidud ikka väga ammu ja siis polnud eriti aega luusida. Üritasime seekord asja veidi parandada aga välja tuli ikka nii nagu alati 😀 😀 Ei saa ju otse mindud, nagu näed tee ääres mingit huvitavat suunaviita nii kohe sinnapoole sügad. Nagu tee ääres Kipenu mõisa suunaviita nägime kohe sinna ka kütsime. Oli selline veidi õnnetu ja natuke mahajäetud aga samas stiilne mõis.
Selgus, et see mõisa härrastemaja on suhteliselt hiline ehitis. Ehitatud alles 19 sajandi lõpus ja peale paarikümne aasta tagust põlengut uuesti jõudumööda taastatud. Tegime tiiru ümber maja ja kimasime edasi Riia poole. Aga oh häda, teele jäi järgmine tudeerimist vajav objekt – Katvaru järve matkarada. Loomulikult oli seal vaja tiir ära teha. Üldiselt väga tsill koht ja tasub kindlasti käia ja kusjuures jõhvikaid oli nagu putru 😉 Edasi jäi meil sujuvalt tee peale Igate mõis, kuna seal on vist mingi hotell siis sisse trügima ei hakanud. Tiir ümber maja, veidi luusimist pargis ning tuld edasi.
Nu ei saa mööda sõita ilusast asjast. Järgmine sissepõige tuli Birinu mõisa. Kusjuures siin oli ka hotell aga sees sai ringi kolada. Kuskilt turnisime katusele välja, sealt oli ümbrusele päris hea vaade. Ühe torni otsa olid kured oma elamise sisse seadnud. Siin on säilinud on mitmed mõisakompleksi kuulunud kõrvalhooned nagu tallid, veetorn, vesiveski jne. Tahtsime sisse saada ka veetorni ja veskisse aga seekord ei olnud kohal miskit asjapulka kellel võtmed on. Mõisa juurde kuulub ka Pistohlkorside rahula ja sinna annab ikka vantsida läbi pargi. Kahjuks on kabel lagunenud, aga nagu aru sain siis on selle taastamine plaanis. Põnevaid lugusid mõisa ajaloost saab lugeda siit. Igatahes on see väga äge koht ja tasub kindlasti külastust. Kuna meil jäid pooled asjad vaatamata siis tuleb siia uus tiir teha ükspäev.
Ja mis te arvate kas me Riia linna ka nägime 😀 😀 Jaaaa nägime aga tutvuda ei jõudnud. Põgus pilk rahvusraamatukogule, rippsillale, paarile majale ja otsapidi maasse löödud kahuritorudele ja kogu lugu. Kobisime sööma esimesse ettejuhtuvasse kohta. Kõht oli pikast päevast nii tühi, et kui suust sisse oleks vaadanud oleks trussad näha olnud 😉 Ah jaa selle esimese ehitud jõulukuuse koha vaatasime ka üle. See on nüüd see vaidluse teema kas esimene jõulukuusk oli Riias või Tallinnas. Kokkuvõtteks oli tripp väga äge ja Riia tuleb uuesti projekti panna.
-
Läti partisanid ja Võnnu linnus
Sihitult seltskonnaga Lätis hulkudes sattusime puht juhuslikult mingis Valmiera nurgataguses partisanide punkrile. Siin on näha nii vana punkrikoht kui ka uus punker, kahjuks sinna sisse ei saanud. Taba oli ees ja sisse saamiseks tuli helistada kontaktisikule, sellega kahjuks polnud aega tegeleda. Siinsamas on ka väike puhke- ja lõkkekoht. Midagi taolist nagu meie RMK. Samuti oli siin terve joru asjakohaseid infotahvleid partisanide eluolu kohta. Need partisanid on meie mõistes metsavennad. Igatahes päris äge ja külastust väärt kohake. Kahju muidugi, et sisse ei saanud, oleks tahtnud sisustust näha. Meie samalaadne ja tuntuim metsavendade punker on ilmselt Põrgupõhja, selle kohta saate lugeda siit.
Lõpuks jõudsime tiiruga Võnnu, luusisime veidi linnuses. Sellest ei hakka pikemalt kirjutama, varasemalt juba neid jutukesi kodukal küllaga. Seekord saime sisse ka uude linnusesse või lossi, krt teab kuidas õigem nimetada oleks. Igatahes väga tsill teema on selles uues osas. Siin on päris arvestatav näitus siitsamast linnusest väljakaevamistel leitud esemetest ja tornist avaneb ümbrusele muljetavaldav vaade. Peale pikka renoveerimist on praktiliselt vaatamiseks avatud enamus ruume. Siin tõesti on mida vaadata. Meil läks uues osas õige mitu tundi ja kindlasti soovitan teistelegi siin käia.
Seltskond soovis külastada lisaks veel kohalikku kirikut ka. Mina ei viitsinud, siin on varasemalt juba luusitud peaaegu kõik urkad läbi. Vaatasin paari hauaplaati ajaviiteks ja kogu lugu.
-
Kõrkküla kivirist
Lõpuks ometi sai üle vaadatud Virumaal Narva maantee ääres asuv kivirist. Muidu sügad sellest hooga mööda ja kui vaadata ei oska siis isegi ei pane seda tee ääres tähele. Muidugi peatumine selle juures on ka üsna ohtlik. Aga nüüd on see objekt ka üle vaadatud ja ära katsutud 😉 Selle risti kohta on rahvasuus erinevaid legende. Ühe versiooni järgi paigaldati rist 1590 aasta Vene – Rootsi sõja mälestuseks. Teiste allikate põhjal on see hoopis pandud vene bojaari Vassili Rosladini mälestuseks, kes sõdis rootslaste poolel ning hukkus 1590. Ilmselt vennike ise siia maetud pole, vaevalt, et paepinnasesse hakati hauda raiuma. Igatahes üks päris huvitav ristike mida tasub möödaminnes vaadata, seni kuni muidugi on mida vaadata. Kellel huvi siis väga põhjaliku uurimistöö risti ajaloost koos asjalike viidetega on koostanud Valdur Ohmann, seda saab lugeda siit.
-
Preisimaa trip. Kohalikud kalmistud
Nagu juba traditsiooniks kujunenud vaatame välismaal trippides üle ka mõned kohalikud kalmistud. Preisimaa tripi ajal jäi bussiaknast silma, et sealkandis on kalmistuid ikka hullult palju. Praktiliselt igas suuremas asulas on kalmistu. Poola on katoliku usku ja igal endast lugupidaval külamehel on oma palvela, umbes nii nagu Setumaal tsässonid. Siin on muidugi huvitav stiil kalmukujundusel, liiva või killustikuga kaetud platse praktiliselt ei näe. Platsid ei ole madalad nagu meil vaid massiivsed graniidist hauakambri laadsed. Iseenesest muidugi hea kui suur graniitplaat katab platsi, pole jauramist riisumise ega liivavahetusega. Hullult riivas silma plastmassindus. Kõikjal kuhu vaatad on plastpärjad või plastlilled, elusat lille praktiliselt ei kohtagi. Huvitav mida pandi siis platsidele kui plastlilli polnud…
Goldapis oli lausa kalmistu tänav mille ääres mitu kalmistut reas. Kõigepealt oli sõjaväekalmistu mis nägi välja üsna mahajäetud ja laokil. Samas oli kuskil võsa vahel mõni plats mis paksult küünlaid täis. Muidugi on ka siin joodikute meelispaigaks kalmistu.
Siinsamas kõrval oli juudi kalmistu mis nägi samuti üsnagi hooldamata välja.
Kohe juudi kalmistu kõrval oli ka uuem kalmistu, mida kõike siin ei näe. Meenutas oma plingiga juba meie idaviru kalmistuid kus näeb samuti ainult plastmassi ja kõikvõimalikke ehitusjääke kalmukujunduses.
Mragowos vaatasime samuti kohaliku kalmistu üle. Tundus kuidagi hooldamata kalmistuna, aga võibolla oli ka veel vara ja kevadkoristus alles tegemata.
Siinsamas üle tee oli ka vana kultuurilooline evangeelne kalmistu. See oli ikka päris maha jäetud, ainult mõni üksik hooldatud plats hakkas silma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et meie külakalmistud on rohkem korras kui sealsed külakalmistud. Ükspäev vaatan üle ka mõne suurlinna kalmistu siis on hea võrdlus.
