Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Hellenurme – Tarvastu – Lõhavere – Lahmuse. Mõisad ja linnused
Sai põgusalt luusitud mööda mõisaid ja linnuseid. Kõigepealt piilusime Hellenurme mõisa ümbrust. Seda mõisa olla mainitud juba 1328 Helvenorme nime all. Samas ei tea kas see tõsi on, teiste allikate põhjal mainiti mõisa alles 1641 ja peale Põhjasõda kuulus see Wrangellidele. 1850 – 1919 kuulus mõis von Middendorffidele. Peale II MS oli mõisas lastekodu kuni aastani 1993, peale seda on siin olnud hooldekodu ja lasteaed. Siinsamas paisjärve kaldal on ka vesiveski mis muideks tänapäevani töökorras. Aga samas villaveskist on ainult varemed järgi.
Järgmine põgus peatus Rõngu mõisapargis. Kahjuks mõisast midagi säilinud ei ole peale vaevumärgatava vundamendi. Samas on siin säilinud veidi kunagise linnuse müüri. Sellest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, kellel huvi saab seda lugeda siit. Järgmine peatus kuskil Tarvastu linnuse tagahoovis 😀 😀 Tarvastu linnus olla olnud ka foogti residents. See linnus oli omal ajal ikka ilmselt üsna suur arvestades seda küngast mille otsas see on. Linnuse lähedale Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi – Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Ja praegu tunnevad varemetes ennast väga hästi lambad 😉
Eks ikka Lempsi pesa tuleb ka üle vaadata kui juba sealkandis tuiata. Lõhavere linnust peetakse Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks ja ju ta see ikka on ka. Väidetavalt on Lõhavere linnamägi enim uuritud linnamägi Eestis. Läti Henrik mainib oma purjus peaga kirjutatud kroonikas Sakala vanema Lembitu linnust “Castrum Leole” nime all. Lembitu, langes 21 septembril 1217 Madisepäeva lahingus. Seda lahingupaika oleme pingsalt otsinud kuid kahjuks on see jätkuvalt leidmata.
Viimaseks vaatamisväärsuseks enne kodupoole kimamist jäi Lahmuse mõis, selle olevat asutanud poolakas Alexander Trojanowski. 1594 aastal läks mõis Poola juurtega Wilhelm Bockile. W. Bockist sai alguse aadlisuguvõsa, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Praegune mõisasüda ehitati Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusesse, kui Christine Gerttude Bock abiellus 1758 Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. 1851 ostis mõisa 40 000 hõberubla eest Ludvig Ratlef. Ludvig Ratlefi tütar Theophane (Fanny) abiellus 1858 Heinrich Ludvig Valentin v Bockiga ja nii jõudis mõis jälle Bockide suguvõsa kätte. Alates 1926 aastast asub mõisas kool mis muudeti 1962 aastast erikooliks.
-
Kõrvemaal seenel
Seeneaeg selleks ongi, et saaks seenel käia. Ilm ilus, mis siin veel tahta kui korv näppu ja tuld 😀 😀 Kõrvemaal kaugele väga minna ei viitsinud, luusisin niisama Paukjärve ümbruses. Seenelisi oli nagu putru ja kõik rühkisid läbi võsa kaugustesse nagu noored põdrad 😀 😀 Mõtlesin, et ju siin ees otsas pole midagi, et kõik edasi rühivad aga oli hoopis vastupidi. Kõikvõimalikke seeni olid kõik kohad täis. Lõpuks hakkasin juba valima mida korjata mida mitte 😀 Siin mõned jäädvustused metsaandidest ja elukatest mis kaamera ette jäid. Kõrvemaa on aastaringi päris põnev kohake. Siin on palju trippe tehtud, isegi lastekodulastele on siin paar üritust läbi viidud.
Marju oli nii hullult, et natukese ajaga oli kõht täis ja pool korvi kah.
Paukjärve ümbruses näeb nii liblikaid kui konni. Tavaliselt seal rästikut väga ei näe, veelvähem vaskussi. Seekord oli võimalus mõlemat näha, vaskussi lausa kahel korral.
-
Maidla mõis
Seekord viskasime pilgu peale sellele Läänemaa Maidla mõisale või õigemini sellele mis veel säilinud on. Kui nüüd päris täpne olla siis uue haldusjaotuse järgi asub see mõis nüüd Raplamaal 😉 Kunagi sai põgusalt ja eemalt üle vaadatud nii Virumaa Maidla mõis kui ka Raplamaa Maidla mõis. Maidla mõisaid on Eestis tegelikult koguni 5 ja nüüd on 2 veel nägemata 😉 Mõis sai alguse ilmselt Tokumäe küla ümbruse läänistusest Tönnis Maydellile. Mõis asustati väidetavalt 1631 kuigi ajaloos on selle kohta ka varasemaid märke maas. Maydellide käes oli mõis päris pikalt ennem kui see 1801 Buxhoevdenite kätte läks. Mõis on olnud ühekordne millel on kahekordne akna laiune keskosa. Kui mõis 1919 riigistati kolis siia kool mis tegutses aastani 1970. Väidetavalt olla siin olnud peale seda ka majandi kontor ja pood. 1985 põles mõis maha ja on senimaani varemetes. Huvitav, et siinsamas varemete kõrval on teadmata ajal ehitatud välikemps mis on tänapäevalgi täiesti kasutuskõlblik.
Kolasin veidi ka keldris, siin on ikka päris muljetavaldavad võlvid. Huvitav, et ühes keldriruumis vedeles poolik veskikivi, mis nipiga see siia sai ja kust pärit ei tea. Kuigi võib eeldada, et pärineb siinsamas lähedal olnud tuulikust millest tänapäeval enam haisugi pole. Väidetavalt olla siin keldrites hoitud ka 1905 aasta mässulisi.
-
Lehtse mõis
Paar korda varasemalt sattunud möödaminnes Lehtse mõisa varemeid piiluma. Juba maa pealt on see 25 meetrine säilinud mõisatorn muljetavaldav aga pilvepiirilt on veel edevam 😉 Esimesed teated Lehtse rüütlimõisast pärinevad 1467 aastast, kui ordumeister Johan von Mengede andis Lehtse mõisa Hans von Lechtes`ele, kelle järgi sai mõis ilmselt oma nime. Vaid kolm aastat hiljem sai mõisaomanikuks parun Hans von Bremen. Aegade jooksul on mõisa omanikeks olnud ka Friedrich Magnus von Ungern Sternberg ja ka Otto Reinhold von Maydell. On isegi teada, et esimesena Põhja-Eesti mõisatest seati siin sisse telefon Lehtse mõisast Kurge viinavabrikuni ja 1884 aastal sealt edasi Lehtse raudteejaama. Kellel huvi siis saab pikemalt lugeda Lehtse mõisa kohta siit.
default Tegin väikse video ka pilvepiirilt
Tagasiteel jäid silma ühel põllul lausa 2 kitsekarja 😉
-
Hara sadam ja Suurpea sõjaväebaas
Üle hulga aja sai üle vaadatud Hara sadam ja veel mõned põnevad kohad. Kõigepealt põikasime sisse muidugi Tsitre RMK puhkealale. Seal on päris palju korralike katusealustega lõkkekohti ja loomulikult ei puudunud siit ka kevadised tsillijad. Turnisime vaatetorni ja uurisime kui kaugel on suvi, see kahjuks veel ei paistnud 😉 Praegune vaatetorn on rajatud kunagise vene piirivalve torni asemele. Siin on veel päris huvitav pisike matkarada läbi kunagise metsapargi. Rajal on hulgaliselt infotahvleid Tsitre puude, taimede ja lindude kohta ning ei puudu ka vana aja lood. Omalajal olid siin suvitusmõis ja suvitajaid toodi siia Tallinnast lausa laevaga. Oli olemas täiesti arvestatav sadam, millest tänapäeval pole haisugi järel. Metsarajal on ka huvitav Stenbocki mälestuskivi.
Tsitrest edasi kimasime Hara sadamasse, enne kui ärimehed siin toimetama hakkasid sai siin kolatud küll ja küll. Praegu on seal päris palju toimetatud, kohvik ja majutus lausa olemas. Kaile minek on nüüd kahjuks maksuline ja mitte vähe. 10€ per face on kail jalutamise eest liig mis liig. Sellise papi väljaköhimise eest ma juba küsin mis ma selle eest saan? Tegelikult olgem ausad, midagi ei saa. Isegi viiekas oleks liiast betoonkäraka peal luusimiseks kus ei ole säilinud praktiliselt midagi. Aga noh meie “ärimeestel” on ju kombeks mitte käibelt vaid tüki müügilt teenida 😀 😀 Sellise summa juures jätavad ilmselgelt väga paljud seal käimata ja viivad raha mujale.
Tegin paar taevapilti ka kogu sellest teemast.
Üks väike video ka 😉
Edasi kimasime uurima Pärispea poolsaart. Huvitaval kombel on seal veel 30 aastat hiljem peale vene vägede uttu tõmbamist terve joru poollagunenud vene sõjaväelinnakuid mis justkui kuuluvad kellelegi aga tehtud pole seal midagi. Huvitav, et ühes linnakus oli kõrvuti lausa 2 veetorni, ühte oleks üleski saanud aga ei viitsinud turnida. Muidugi ei saa mainimata jätta, et “mahajäetud sõjaväebaasid” on ka siin sodinud. Nu kurja kas siis tõesti on see sibulate kultuur nii veres, et igale poole tuleb kritseldada midagi.
Ühest paljudest mahajäetud sõjaväelinnakutest tegin väikse taevavideo ka 😉
-
Läänemaa ja Harjumaa
Sai vähe asjatatud Läänemaal ja eks ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga 😉 Vaatasime mida põnevat on nurgatagustes. Kõigepealt ikka kiire pilk Kullamaa Nikolausi kiriku varemetele, sellest pikalt ei räägi kuna varasemalt juba juttu olnud. Isegi mõned droonipildid tehtud. Tegime möödaminnes Humalapesas väikse söögi, üsnagi normaalne söögikoht siinkandis kuhu tasub sisse astuda. Kõhu saab ilusti täis. Edasi vaatasime üle Kasari jõe vana maanteesilla. See 1904 aastal ehitatud raudbetoonsild mille sambad on tahutud graniitplokkidest pidavat olema umbes 308 meetrit pikk ja pea 7 meetrit lai. Tol ajal oli see sild Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild. Kusjuures huvitav on see, et sild on kaetud munakiviteega ja oli aktiivses kasutuses kuni 1990 aastani mil sai valmis uus maanteesild. Tegin drooniga väikse tiiru ka 😉
Siinsamas lähedal on veel üks huvitav vana sild mida äsja renoveeriti. Vanamõisa kivisild ehitati 1825 aastal, sild ise on 7 avaline kogupikkusega 65 meetrit. Vanamõisa sild kuulutati kultuurimälestiseks ja on ehitusmälestisena kohaliku kaitse all.
Väike droonivideo ka
Kodupoole kimades otsustasime vaadata mida põnevat on Risti kandis peale selle raagritsika taolise kõrgepingemasti mida miskipärast soorebaseks nimetatakse 😀 Tuleb välja, et Ristil on veel nii mõndagi vaadata. Raudteejaama juures on korralik küüditatute mälestusmärk ja veetorn. Veetorni saab isegi sisse kui ette helistada. Veetorni külastus jääb järgmiseks korraks. Siin jaamas oli veel üks huvitav nähtus mida ma pole varem sellises variandis. Muidu tavaline pisike jaamapeldik nagu peldik ikka ilusti N ja M ning auk põrandas. Aga köetavat välipeldikut pole ma veel varem näinud 😀 😀
Ega Harjumaa nurgatagused kehvemad pole. Ellamaa kandis näeb tee ääres täiesti korralikku vanaaegset kilomeetriposti ja tee äärde on ära eksinud üks tuulik milles osa mehhanismigi veel sees. Seda tuulikut on küll vist mingil ajal üritatud millekski ringi ehitada, aga milleks on selgusetu.
-
Egiptus. Sharm el Sheikh, kokkuvõte
Võtame kiirelt kokku kogu tripi. Liikluses ja ehituses pole paari aastaga midagi muutunud. Töölisi veetakse ikka kastis ja korrusmajade ehitusel on suvaliselt laudadest kokku klopsitud tellingud 😀 Maanteede koristus on veidi arenenud. Kui varasemalt käis vennike pulgaga ja korjas prahti kotti siis nüüd on selleks lausa masin 😉 Selle koha nägin ka ära kust veeautod oma tsisternid täis saavad. Nurgatagune kohake kus on jäme toru püsti nagu meil kunagi auruveduritesse vee laskmiseks. Auto sõidab alla ja laseb tsisterni täis.
Elekter on ikka sama bardakk nagu oli, aga seekord nägin elektriku ka ära 😀 😀 Ma ei tea mismoodi ta selle varustusekuhjaga veel tsikliga sõitis aga ju nad harjunud 😀 Maakaablid on siin ilmselt ilma igasugu skeemideta maas ja koppadega tõmmatakse raksti puruks. Ilmselt on odavam vajadusel uus kaabel tõmmata kui vana maa seest otsida ilma skeemita 😉 Isegi paar elektriautode laadimispunkti on siginenud aga kordagi ei näinud elektriautot sõitmas. Hullult palju on vahepeal hooneid ja hotelle maha jäetud. Ja samas on üsna palju skvottereid siginenud. Linnapildist on kadunud palju igasugu nänniputkasid. Meie hotelli vastas tänava ääres oli varem neid terve rivi, nüüd polnud ühtki. Ja veel hakkas silma, et kasse oli kordades vähem kui varasemalt
Keegi kuskil kommenteeris, et Sharmis pole avalikke kempse, vaidleks vastu, neid on päris palju kui otsida oskad. On nii tasulisi kui tasuta. Kusjuures mulle tundus, et need tasuta kempsud olid puhtamad kui tasulised.
Veidi häiris see hull sodimine igale poole, eriti palju on siginenud venekeelset sodimist ja seda isegi kanjonis. Ja mis oli veel kummaline, et kui paar aastat tagasi kohtas linnapildis suht vähe venekeelseid poe ja jumal teab mis silte ning vene keeles rääkivaid teenindajaid oli vähe. Aga nüüd ütleks, et vene keelsed sildid igal nurgal ja praktiliselt igas poes mingi venelane tööl. Selline tunne nagu oleks Egiptus muutunud mitteametlikuks venemaa liiduvabariigiks.
Nägin siin ka ära ühe sellise söögikoha kus liha ripub konksu otsas tänava ääres ja siinsamas teeb kokk sellest laivis toitu. Ja kusjuures seal oli hull järts alati.
Nurgatagused on ikka nagu prügimäed, isegi Saint Catherine kloostri tee äär oli paksult prügi täis, seda võiks ju ometi koristada. Mentaliteet on selline, et nagu kuskil mingi hoone maha jääb tekib sellest kohe prügila.
Kaubandus on nii nagu on, eelmine kord Oli Dahab kaubakeskus vägagi ok kohake ostlemiseks, siis nüüd suht räämas ja kole. Dahab keskuses on ka avalik kemps aga tasuline, isegi sellekohane silt väljas, hind 1$ aga samas käisin seal kempsus mitu korda ja kordagi ei näinud seal kedagi kes seda raha koguks. Praegu on kuumaks kohaks kujunenud üsnagi heade fix hindadega Mango market. Aga kui nüüd toidukraami vaja siis siinsamas lähedal on fix hindadega kohalike pood, seal on hind veelgi parem. Vanalinna servas aborigeenide külas oli isegi jalatsiparandus olemas 😉
Internet on väga kõvasti arenenud, kui varem nägid ainult paari moblamasti, siis nüüd on need igal nurgal ja nett on kiire ja probleemivaba. Ainult mõnes üksikus kohas maanteel mägede vahel kadus korraks ära. Kokkuvõtvalt sai üle vaadatud need kohad mis eelmine kord vaatamata jäid jne. Sain teada ka selle miks osadel autodel on näiteks Hollandi numbri peale kruvitud kohalik number. Algul mõtlesin, et miski laiskus 😉 ei viitsita vana ära kruttida. Aga tuleb välja, et nende autode puhul on toll maksmata, sellisega võib 5 aastat ringi kärutada, siis peab maksu ära maksma. Joinup reisibüroo kohta esmamulje järgi küll midagi negatiivset öelda ei saa, tuleb paar korda veel proovida nende teenuseid 😉 Nüüd vaja projekti võtta Kairo ja Assuani trip 😉 Siinkandis muidugi jäi sügelema see päris värviline kanjon mitte need vuhvlid kuhu turiste veetakse värvilise kanjoni pähe.
