Tehtud üritused
-
Ruunide õpituba väikse vimkaga…
Täna pidi vikus olema mul teha kaks ruunide õpituba kokku ca 80 inimest. Panin õhtul asjad kokku ja vaatasin igaks juhuks veel üle kas materjali on piisavalt… Kõik oli kontrolli all ja kobisin kotile. Öösel nägin unes, et teen mingile rahvale üritust õues ja siis järsku tuleb mõte tühjalt kohalt…. 😀 😀 Hüppan võssa murran mingi jämeda pajuoksa haaran vöökotist juhuslikult kaasas olnud nöörijupi ja teen vibu. Noolteks korjan võsast ilgelt pikki kuivanud kõrkjaid ja läheb vibulaskmiseks 😀 😀 Ja siis äratuskell… Väike kohv ja mõte, et mis krt imelik uni…. see ei tõota head. Korjan kola kokku ja viskan auto peale ja siis telefon….. küsimus, kes teeb täna õpituba, kas mina… mina ikka jh…. ahah…. Kõne lõpetatud istun autosse… uus kõne 😀 😀 kle äkki saad rutem tulla meil siin miski jaanika-paanika keegi kuskilt pidi tulema mingit programmi tegema aga ei tulnud, olevat unustanud 😀 😀 Nojah ega ma enam kiiremini minna nagunii ei saanud kui arvestanud olin 😉 Kohale jõudes viskasin kiirelt vikuriided selga ja asja uurima, mis paanika on. Noh selgus, et poolel grupil oli tegevus linnuses ja teisel poolel ei olnud, tiksusid niisama. Samas hakkas ka see teine osa lõpetama oma programmiga. See tähendas, et paugust tuli leida tegevus 81 inimesele. mitte 40 nagu algne programm ette nägi 😉 Paar sõna programmijuhiga ja kiire plaan köögi – baariga, sest programmijuht ei saanud süveneda, uued grupid tulid peale… Tegin sujuvalt grupi kolmeks. Osa kanuudega sõitma tunniks ajaks, teine osa tunniks lõkkel kooki küpsetama ja kolmas osa ruune tegema. Huuuuh selleks korraks oli paanika läbi ja asi kiirelt ümber mängitud. Õnneks tuli tunnikese pärast lõuna ja siis oli aega mõelda mis programmiga peale lõunat edasi minna, sest sinna tekkis ka tänu sellele “unustajale” tunnine auk mis oli vaja nüüd täita. Tunnikese pärast oli jooksult aretatud esimene programmimuutus õnnelikult lõppenud ja kogu grupp läks lõunale.
Nüüd jäi vähe aega paika panna pealelõunane programmimuutus. Minu õpituba oli paigas aga enne seda tunnine auk oli vaja täita mingi tegevusega. Mõtlesin, et Siniallika matk on selline tunnine lugu äkitse sobib neile…. Uurisin ääriveeri grupijuhtide käest kas see variant sobiks… Et siis see pool gruppi kes veel linnusetegevustes ei olnud osalenud lähevad sinna ja teise osaga lähen matkale ning kes matkale ei viitsi tulla saab seni sõita kanuuga. Õnneks see sobis ilusti. Peale lõunat jagasin grupi ära nii nagu grupijuhtidega kokku leppisin. Üks osa linnusesse teine osa minuga matkale. Lasin veepudelid allikavee nautimiseks kaasa võtta. Matkal nagu ikka natuke juttu misasi see hiis on ja millega seda süüakse. Juttu ka Tölpist, et mis mees on jne. Vaatasime ilusti üle nii sinise, musta kui ka valge allika 😉 Maitsesime allikavett ja naised pesid ka vähe nägu. Ma palju ei lubanud pesta kuna vesi noorendava mõjuga siis…. natuke keeruline beebikarjaga tagasi minna 😉 😉
Lõpuks jõudsime õnnelikult tagasi ja läks uuesti ruunide õpitoaks. See osa gruppi mis ennem linnusesse jäi läksid omal käel Siniallika matkale. Seekordne ekspromt ümbermängimine õnnestus vist üsna hästi ja pretensioone tegemata geopeituse pärast väga ei olnud. Õnneks ei olnud see ka meie korraldatav programm. Ja selle natukese mis oli lahendasime vist ka ära, õnneks oli pealik kohal ja need väiksed lahkarvamused said kohe operatiivselt lahendatud 😉 Aga üldiselt oli väga mõistlik grupp arvestades seda väikest segadust mis tekkis. Et siis ütle veel, et unes asju ette ei näe 😀 😀
-
Ruunitegu.
Tegin Viikingite külas järjekordse ruunitalismani õpitoa. Järjekorras juba enam ei mäleta mitmes. Seekordne oli jälle veidi eriline seetõttu, et esimene õpituba mille tegime väljas. Ilm oli täitsa mõnusalt päiksepaisteline, kuigi tuul oli tiba jahedavõitu aga see väga ei seganud. Sissejuhatuseks nagu ikka rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Peale seda arutasime veidi ruunide müstilist poolt. Kui eellood räägitud proovisid huvilised ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks kasutasid meisterdajad oma vabal valikul kas puitu, kivi või nahka. Samuti said osalejad proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, lõigata noaga või kraapida “stiilusega”.
-
Matk Kämbla metsas
Seekordne matk sai läbi viidud ühele toredale seltskonnale Kämbla looduskaitsealal. Kaitseala eesmärk on on kaitsta sealseid haruldaste loomade, nagu I kategooriasse kuuluva lendorav elupaiku ja kaitstavate taimeliikide: kaunis kuldking, eesti soojumikas ja mitmete käpaliste kasvukohti. Kaitseala metsi läbivad mitmed lubjarikaste allikatega soonikud. Rada kulgeb läbi puutumatu ürgmetsa kus näeb üle 100 aasta vanuseid kuuski, mände, haabu jne. Raja teevad põnevaks erinevad takistused nii puude kui vee näol mida muudel matkaradadel väga ei kohta. Raja Saula poolses otsas on RMK lõkkeplats, kus on võimalik puhata, läbi viia mänge/arutelusid ning pikniku pidada. Matka alustasime seekord Viikingitekülast ja liikusime mööda ürgmetsa kuni Tuhala peakraavini. Kaugemale ei ole lühikese matka puhul otstarbekas minna. Edasi-tagasi matk võtab aega ca 1,5 tundi, kui ei peatu RMK lõkkekohal pikniku pidamiseks. Seekord seda plaanis ei olnud.
Tuhala peakraavi purre oli isegi alles ja terve. Tavaliselt kevadine suurvesi viib selle ära 😉 Seekordsel matkal loomi ei kohanud, kuigi värskeid kitse ja rebase jälgi oli märgata küll ja küll. Uurisime veidi kobraste elutegevuse jälgi, mõnes kohas olid nad langetatud ikka väga jämedaid haabu. Metsas näeb hulgaliselt põnevaid “fotoseinu” mille juures tavaliselt teeme ikka mõne pildi. Ega seekordne matk ei saanud kehvem olla 😉 Kiirelt paar klõpsu ja liikusime tagasi viikingitekülla. Seal tegin kiire küla tutvustuse, arutlesime vähe viikingite teemal.
-
Välek 2017
Sai Välekil aidatud kontrollpunktis lisategevust teha. Lisategevus peab olema kõigil võistkondadel lihtsalt teostatav. Ega midagi, läheneme asjale loominguliselt….. tükk vineeri, paar optimaalse suurusega auku sisse, jalad külge ja mõned tennisepallid. Asja mõte oli, et teatud kauguselt pidid võistlejad viskama tennisepallid läbi augu. Igati võimetekohane tegevus kõigile 😉 Kontrollpunkt oli meil metsas väikse oja kaldal. Ca 1 meetrine veetõke tuli ületada rippes 😀 😀 Algul mõtlesime, et paneme lisaülesande enne veetõket aga see oleks olnud liiga lihtne 😉 Peale veetõkke ületust on ikka asi põnevam… käed värisevad ja palli auku saamisega on probleem 😀 😀 Nii tegimegi, et asi läks püsti peale veetõket… Varsti olidki kohal esimesed võistlejad ja asusid takistust ületama. Kuna lisaülesande juures mind veel vaja ei olnud siis panin natuke rohkem rõhku pildistamisele. Ja oli mida pildistada 😀 😀 Päris häid kaadreid sai 😉
Nii mõnigi proovis vee sügavust ja soojust 😉
Kuhu sa kontrolllehe ikka paned tõkke ületusel kui käed kinni 😀 😀 Hambad aitavad 😉
Vahepeal viskasin pilgu peale ka lisaülesande tegijatele. Noooh ikka üsna keeruline oli värisevate kätega visata täpselt 😉 Traditsiooniliselt aitas ajavõtul seinakell hädast välja, jõuad sa koguaeg telefonist aega vaadata 😀
Siin vee mõned stiilinäited veetõkke ületusest 😉
Lõpuks olid kõik võistkonnad meie kontrollpunktist möödunud, korjasime kola kokku ja läksime vaatama jõe ületuse kontrollpunkti. Ega seegi igav polnud 😉 Ka seal nägi põnevaid stiilinäiteid vee sügavuse ja temperatuuri mõõtmisel 😉
Veetõkked on alati olnud lemmikülesanded võistkondade seas ja neid nõutakse aina rohkem ja rohkem 😉
-
Ahjusoe Naissaar
Käisin täna Naissaare eluolu uurimas, vaja oli ettevalmistusi teha ühe ürituse jaoks. Õnneks saar pisike ja seal liikumiseks sobib jalgratas imehästi. Pistsin siis hommikul ratta autosse ja kimasin lennusadamasse. Sealt Katharinaga üle. Krt kus on ikka piletihinnad…. edasitagasi 20€ ja ratas 5€. Selle raha eest saab Saaremaal käia 3 korda edasitagasi. Aga samas baari hinnad olid üsna mõistlikud. Mineku ajal vaatasin, et ilm s… aga saarele jõudes tuli päike välja ja täitsa mõnus ilm oli. Katharinaga polnudki varem sõitnud, päris põnev laevuke, isegi kaptenisillale lubati. Aurik “Katharina” on ehitatud Norras 1964. Laeval on kolm salongi ja laevale mahub 200 inimest. Muidugi tänapäeval on asi aurikust ikka kaugel 😀 😀 keegi enam puid alla ei viska. Tunnikese pärast olimegi juba Naissaarel. Sadamas käib lõpuks hull ehitus mis juba 10 aastat tagasi pidi hakkama. Aga noh eks see Viimsi vald on nagu on…..
Sadamas hüppasin sadulasse ja panin majaka poole minema. Taani kuninga aed oli juba mõnusalt roheline. Selle aiaga kaasneb hulga legende…
rahvajutt räägib meheleminekueas Taani kuninga tütrest. Neiu olevat eelistanud poistele tüdrukuid ja seepärast saadetud ta karistuseks saarele. Aiandushuvilisele printsessile antud kaasa taimi ja seemneid. Nii see praegusajaks metsistunud aed kujunenudki. Teise legendi järgi olevat sinna kukkunud kunagi sinna Taani kuninga tütre kroon, seetõttu on sel paigal ka selline nimi. Veits veel ja juba paistiski majakas. Majaka saamisloost saab lugeda siit. Törts asjalikku juttu Koljaga ja edasi… Kurrja Charli tundis mu ära ja lendas peale nagu hävitaja ise rõõmust kiunudes. Kutsikana sai temaga möllatud küll ja küll…. Kiire pilk mõnele patareile, pikema peatuse tegin patarei 10a juures. Asi isegi veidi arenenud, uued peldikud tehtud ja infotahvel kah. Keegi naljamees oli infotahvli külge pannud annetuste korjamise kasti, väidetavalt patarei korrastamise raha kogumiseks. Noh korrastamisest asi kaugel…Kolasin vähe ka patareis sees, Charli töllerdas kaasas ja ei jäänud sammugi maha. Ühes ruumis vedeles mingi rõve kuusk taarast tehtud ehetega… Millegipärast oli osadele ruumidele uksed ette pandus ja veel lukku kah… Huvitav kas Muinsuskaitse kooskõlastus olemas??? Üldkokkuvõttes polnud midagi muutunud aastatetaguste vaadetega. Natuke sitta viskas ventilaatorisse muidugi see, et tahvlil omastarust aus silt, kogume annetusi korrastamiseks ja siis kui sisse astud vedeleb rõve taara kuuse otsas ja uksed ette pandud.. Kui uksed said ette pandud siis oleks võinud rämpsu ka ära koristada. Sellise asja peale küll nüüd ei kutsu kohe kuidagi annetama 🙁 Hiljem muidugi kuulsin kohalikelt, et seal miskid seinad ära lõhutud ja uksed asemele pandud ning uksest sisse saamiseks küsitakse raha.
Kui 10a uuritud siis viskasin kiire pilgu ka 10a lõunapoolsemale valmis ehitamata patareile. See on nüüd see kus aastaid tagasi juhtus jobu grupijuhi pärast ränk surmaga lõppenud õnnetus.
Edasi läksin tuldud teed tagasi, kordonist mööda ja vaikselt Männiku poole. Kupatasin siin Charli kodupoole. Seal kordonis sai ikka omalajal kõvasti tsillitud 😉 ja kordoni saun oli ka väga hea. Miiniladude tee otsas oli märgata isegi “projektiraudtee” ehituse tulemusi, märgid väljas ja puha. Piki tee äärt oli ka raudtee juba võtnud natuke raudtee välimust.
Sadama juures seisis mootorivahetust ootav vedur, uus mootor vedeles kõrval. Tiksusin edasi vaikselt Männiku küla poole. Raudteeülesõidul oli näha ilus korralik raudtee, vana oli ikka hullult sinkavonka ja alalõpmata oli vedur rööpalt maas 😀 😀 Nüüd nagu “Rail Baltic” noolsirge, anna ainult tuld. Rähnipesas Petka tiksus õues päikse käes, ajasime törts juttu. Vaatasin, et Petka ikka viitsib ratsida 😀 😀 jälle oli valmis nokitsenud miski igiliikuri 😀 Nagu Petka juures ikka jätkub juttu kauemaks vaata, et lobisemise tuhinas laevalt maha ei jää.. Tresiin oli huvitaval kombel veel “kuival” hooaeg ammu peal võiks juba rahvast vedada 😉 seni kuni rong remondis saaks ju sellega hullata küll ja küll. Krt Männikul oli veel üks ebameeldiv üllatus nagu sellest 10a oleks veel vähe 😀 Seni tasuta olnud muuseum on muutunud tasuliseks 🙁 Kogesin ise ka seda, et “ärimehed” tahavad seal ratsa rikkaks saada ja paaritunnise ekskursiooni eest küsitakse ulmeraha. 12-15€ per face. Sellise summa juures tekib juba küsimus, kas ma ikka tahan tolmuses autokastis loksuda üle kivide-kändude mõned kilomeetrid ja veenduda, et kuskil oli miiniladu või patarei. Ja oligi käes aeg sadamasse vändata.
Sadamas tegin veel paar pilti, muidugi silma jäi, et ilmselt keevitajal on olnud ülemusega probleeme 😀 😀 Oma pahameelt on väljendanud teatud organi kujutisega metallplaadil 😀 Ah jaa, ehitajatelt kuulsin, et vanal kail olnud otste kinnitamise postid olevat olnud kahuritorud. Nad ei saanud ka ennem aru kui pealt lahti lõikasid alles siis nägid, et vintraud 😀 😀 Vot milline praktiline kasutus oli nõuka ajal kahuritele… Ei ole siin midagi “kõik tankid atradeks” 😀 Väljumiseni oli veel vähe aega, vaatasin kuidas süvendaja hullas kai ääres. Ja mida ma näen Katharinale minnes… ei tea jh kes trapi ääres istub 😀 😀 Charli krt. Kapten ütles, et ta oli juba tiiru laevas ära teinud 😀 😀 Helistan siis Koljale, et kle Charli siin, see vannub, et krt nii vana ja jalad läbi kodu juurest kaugele enam ammu ei lähe kuda krt ta sinna sai 😀 😀 Lõpuks oligi minek kodupoole. Kokku tiksusin saarel rattaga märkamatult 18,2 kiltsa
-
Ruunide õpituba vol…
Täna sai Viikingite külas läbi viidud ruunitalismani õpituba. Järjekorras juba enam ei mäleta mitmes. Seekordne oli eriline seetõttu, et kui muidu teen tunnikese, siis seekord tegin 2 tundi ja huvilised jagunesid mitmesse rühma. Osad väljas linnuses vibu laskmas ja kui isu täis siis ruune tegema 😉 Sissejuhatuseks nagu ikka rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Seekord tuli muidugi seda juttu mitu korda rääkida 😉 Peale seda arutasime veidi ruunide müstilist poolt. Kui eellood räägitud proovisid huvilised ise valmistada omale sobiv talisman. Selleks kasutasid meisterdajad oma vabal valikul kas puitu, kivi või nahka. Samuti said osalejad proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, lõigata noaga või kraapida “stiilusega”.
-
Välek 2019
Sai lubatud abiks olla Välekil ja pakkuda tegevust kontrollpunktis. No mis tegevust sa ikka niiväga pakud mõneks minutiks 😀 😀 Varem juba igasugu asju tehtud ülesannetena…. Väike pusle aitab alati hädast välja 😉 4 soomepapi tükki mõõtudega 30x35cm läks kaubaks, 2 aluseks ja 2 tikksaega tükkideks. Omastarust sai väga lihtne pusle, ainult 8 tükki kokku panna. Kokkupanekuks pidi võistkondadel olema 5 min.
Kurja hommikul oli talv tulnud, mõtlesin tükk aega kas ma ikka tahan selle ilmaga metsa külmetama minna. Aga noh lubatud sai, õnneks leidsime metsas suht tuulevaikse kohakese kus sai lõket ka teha. Tõmbasime igaks seitsmeks juhuks koormakatte üles ja panime ülesande võistkondadele valmis. Metsast puude toomisega pidi koguaeg maha vaatama, põdrad olid ikka väga korralikult seal puistanud “pähklit shokolaadis” 😀 😀
Sättisime kella kah puu otsa, et oleks tunne nagu kodus 😉 Ja ega palju aega ei läinudki kui tulid juba esimesed võistkonnad punkti. Enamjaolt tuldi kaardi järgi ikka õige suuna pealt aga mõni võistkond suutis üllatada. Tuldi sellise koha pealt kust poleks neid kunagi oodanud aga põhiline, et kohale jõuti 😀 😀 Ja siis peale ülesande täitmist sügati omastarust kaardi järgi minema aga…. Mõne aja pärast jõuti üle soo meie punkti tagasi 😀 😀 Pusle kokkupanek on omastarust lihtne ülesanne aga võistlejatele oli see tõeline pähkel. Kolmekümnest võistkonnast ainult 4 suutsid 5 minutiga 8 pusletükki õigesti kokku panna 😀 😀
Lõpuks kui kõik võistkonnad olid meilt läbi läinud korjasime kola kokku ja kimasime finiši poole. Teel jõudsime veel paarile eksinud võistkonnale õige suuna juhatada ja uudistada mõnda teist kontrollpunkti. Veetõkke ületuse juures tegin ka paar klõpsu ja kobisin ära sooja.
