Üle hulga aja sai kolatud mööda militaarobjekte ja üle vaadatud kohad mis sobivad praegusel segasel ajal varjumiskohaks või varjendiks. Ilmselgelt kui siin peaks sõjaks minema saab neid vanu mahajäetud varjendeid edukalt varjumiseks kasutada. Need ju spetsiaalselt ehitatud selleks ja peaks ikka nii mõnegi paugu vastu pidama ilma, et midagi variseks. Minu meelest see praegune Päästeameti paaniline varjumiskohtade otsimine on pigem naljanumber. “Minge silla alla peitu”, tore on, aga need ilmselgelt satuvad kõige esimesena tule alla. Terve Tallinna ümbrus on täis Peeter Suure merekindluse ja nõukaaja militaarkäike, varjendeid jne. Muidugi enamus neist on metallist lagedaks tehtud aga sellegi poolest on mitme meetri paksune betoonkärakas etem varjend kui sillaalune. Kui nende kallal natuke toimetada on varjendeid küll ja küll. Ma arvan, et nii mõnigi Tallinnas, Astangul, Laagris, Humalas või Naagel asuv varjend elab isegi Tallinna tuumapaugu probleemideta üle. Aga noh mis spetsialist mina olen, meil ju “spetsialiste” terved ministeeriumid täis 😀 😀 Ärgem muidugi unustagem ka Kose ja Varnja varjendeid aga need on ju kõik ära läbustatud ja kraamist lagedaks tassitud. Lätis on nii mitugi vana nõukaaegset varjendit täiesti korras. Aga see selleks. Alustuseks vaatasime üle Madise joa mis saab alguse soost ja jookseb kirikuaia alt välja. Praegu oli see veerohke ja ägedalt jääs, suvel kuivaga pole siin vahel vett üldse. Lõpuks on Madise kiriku torn ka uut kuube selga saamas, eks tuleb mingi aeg uuesti üle vaadata kuidas välja tuli 😉 See kirik on natuke omamoodi kui teised, seda kirikut kasutatakse meremärgina.

Edasi liikusime Pakri pankrannikule sealt Lahe panga suunalt. Seal pankranniku all on säilinud kõvasti vanu vene sõjaväe hooneid. Nii mõnigi neist on looduses praktiliselt märkamatu ja sobib imehästi isegi pikemaaegseks varjumiskohaks. Siin asus arvatavasti torpeedoladu ning ilmselt ka rakett- ja suurtükirelvastuse ladu. Siin on osadel hoonetel isegi uksed ees ja katused peavad. Praktiliselt võta kätte ja koli sisse 😉 Siit mitte kaugel on mere kaldal ka RMK lõkkekohad.

Edasi põikasime läbi ilmselt 1941 rajatud Leetse 76 mm õhutõrjepatarei kasarmu varemete juurest. Erinevate allikate põhjal on siin aegade jooksul olnud Paldiski õppekeskuse reaktoriala ehitusväeosa linnak ja ka sõjaväekaubastu sigala. Edasi vaatasime üle küllaltki hästi säilinud nelja positsiooniga 76mm õhutõrjepatarei. See on samuti varjumiskohaks ideaalne kohake, seest küllaltki ruumikas ja kuiv. Muidugi mingid kohalikud naljamehed on tulepesa alla teinud lõkkekoha 😀 😀 Idee poolest hea ja praktiline koht, saab süüa teha ja ilmselt isegi veidi ruume kütta, suits väljub ülevalt tulepesa laskeavade kaudu. Nii, et sees pole mingit vingu 😉

Edasi vaatasime üle praeguse kalajahutehase taga olevad Leetse I raketibaasi pettepositsioonid, need on päris raketibaasist eemal ca 0,5 km. Stardipositsioonide pinnasevallid on hästi säilinud ja polegi veel väga võssa kasvanud. Vaatasime üle ka raketibaasi päris asukoha. Siin asus 1964–1990 aastatel 94 seniitraketibrigaadi 14 seniitraketidivisjon kompleksiga S-125. 1990–1992 oli siin aga selle brigaadi 9 seniitraketidivisjon kompleksiga S-300PS. 1992–1993 kui S-300PS divisjonid olid Eestist ära viidud kuid osa Vene vägesid veel Eestist lahkumata paigutati siia Saaremaalt ära toodud 210 brigaadi S-125M divisjon. Väidetavalt olla siin olnud ka positsioonide uued kaitsevallid kuid need on tänapäevaks minema veetud. Sellelsamal divisjonil on siit ca 2 kiltsa kaugusel ka varupositsioon aga sinna luusima ei viitsinud minna. Seal pidavat olema veel säilinud võimsad kaitsevallid, aga eks ükspäev vaatan need ka üle. Siin baasis on säilinud panga serval olev dzott ja paar täiesti arvestatavat varjendit. Dzotist avaneb väga hea vaade uuele Alexela sadamale. Kusjuures üks hoone siin kompleksis tundubki olevat puhas varjend. See on seest täiesti kuiv ja imekombel pole isegi prügi väga täis. See kohake sobib ka väga hästi varjendiks. Selle väeosa kasarmud ja elumajad asusid veidi eemal, praeguse kompressorjaama vastas üle tee. Põgusalt piilusime neidki. Kusjuures elumaja karp tundus täiesti kõva ja oli seest kuiv, pane uksed-aknad ette ja elamine missugune 😉 Muidugi kohalikud sõjamängude mängijad olid ühte tuppa ehitanud kruusakottidest korraliku tulepesa.

Tuulepargi servas vaatasime üle veel ühe 1941 rajatud ja hästi säilinud nelja positsiooniga 76 mm õhutõrjepatarei. 1945 olla siia paigaldatud 4 järelveetavat 85 mm kahurit. Seegi on vajadusel täiesti arvestatav varjumiskoht. Lõpetuseks kiire pilk ka 1950 aastatel ehitatud Paldiski raudteepatareide tulejuhtimistornile. Sama projekti järgi on ehitatud tulejuhtimistornid veel Suurupis, Hiiumaal Tahkunas ja Ristnas. Peale raudteepatarei likvideerimist 1960 aastatel jäi torn kasutuseta. Hiljem olevat see uuesti kasutusele võetud Pakri polügooni tulejuhtimispunktina. Torni kõrval olevas komandopunktis oli lisaks veel Paldiski linnajuhtide varjend. See komandopunk on vajadusel ilmselgelt kasutatav praegugi päris arvestatava varjendina. Nii, et ühe päeva jooksul õnnestus leida suva kohtadelt päris arvestatav hulk päris varjendeid ja varjumiskohti mis pole Päästeameti naljanumbrid. Kui meie ametnikud viitsiksid veidi jalad kõhu alt välja lükata leiaks neid ilmselt veelgi.