Nokitsemised
-
Lastelaagris heitemasinaid ehitamas
Suvel enne kooli algust sai käidud Kõrvemaal Pärna talus lastelaagri lastega meisterdamas muistseid sõjamasinaid. Talu asub looduskaunis kohas keset Kõrvemaa metsi, kui poleks ennem kaarti uurinud siis ilmselt kohale poleks osanud minna. Kõigepealt arutlesime misasjad need heitemasinad üldse olid, miks neid kasutati ja kuidas ehitati. Kui metsas käidud ja vajalik materjal varutud panime kokku meeskonnad.
Meeskonnad alustasid kibekiirelt ehitusega. Eks algul läks natuke vussi ka, tuli ette isegi lammutust ja uuesti alustamist. Aga lõpuks said siiski heitemasinad valmis ja läks võistlemiseks kelle heitemasin kaugemale heidab.
Samas talus sai ka eemine vahetus käidud ja lastele õpetatud kuidas viikingiaegset käevõru teha.
-
Ruunide õpituba
Uue aasta esimesel nädalal viisime Viikingite külas läbi ruunitalismani õpitoa ühele toredale seltskonnale. Sissejuhatuseks rääkisin veidi mis need ruunid on, kes neid kasutas ja kuidas. Kui “teaduslik” pool lahti räägitud jätkas Reet müstilise poolega. Huvilised said proovida ise valmistada omale sobiva talismani. Selleks sai kasutatud nii puitu, kivi kui ka nahka. Samuti sai proovida erinevaid ruuni tegemise viise…. Kas joonistada pliiatsiga, kraapida stiilusega või lõigata noaga omale meelepärane ruun.
Lõpuks kui kõigil talismanid valmis täiustasime vastavalt soovile mõnda neid nööri või nahkpaelaga, et saaks kaelas kanda 😉
-
Sõrmuste saamise lugu
Hobiga aegajalt tegeledes ja mööda eestimaa põlde luusides tuleb maakera seest nii mõndagi põnevat. Aga samas selle põnevuse kõrval leidub ka kõikvõimalikku muud mudru mis tavaliselt üle õla visatakse. Näiteks kilode viisi Liviko ja Saku “raha”, traati jne. Tavaliselt korjan traadi ikka kaasa. Algul kogusin seda kodus kasti, et mingil ajal viia Kuusakoskisse
Ükspäev jäin vaatama, et täitsa kobe traat ja loodus on vase ilusti ära ka patineerinud. Kohe kahju oli Kuusakoskisse vedada. Mõtlesin mida saaks sellest asjalikku teha….
Mõeldud tehtud…. Proovisin sellest mõned sõrmused ja käevõrud kokku pusida.
Vaatasin, et tulid päris kobedad välja…. nokkisin siis remondist üle jäänud juhtmejuppide seest ka vase välja ja nikerdasin veel mõned sõrmused
Nii mõnigi valmis nokitsetud sõrmus elab uues kodus.
-
Unenäopüüdjate nokitsemine
Unenäopüüdjad on indiaani traditsioonist pärit amuletid. Neid riputati peamiselt laste magamisaseme juurde, et halvad uned kinni püüda ja ainult häid unesid näha.
Enamasti painutati mõni puuoks rõngaks, selle vahele punuti võrk ja lõpuks kaunistati sulgedega. Võrku jäid siis halvad uned kinni ja mööda sulgi libisesid head uned magajani. Olulised on veel helmed võrgu sees, need aitavad halbu unesid vangistada.
Käisin siis mina ükspäev metsas tuuldumas. Läks aga hoopis nii, et leidsin paar oksa, millest tekkis idee teha veidi teistsuguseid unenäopüüdjaid. Neid polnud vajagi rõngasse keerata, olid niimoodi huvitavalt kasvanud. Siis leidsin veel paar männioksa, mis olid üraskite poolt ilusti mustriga kaunistatud. Sellest tekkis jälle idee see ilu ära kasutada. Tulemus siis midagi sellist:
Kaks neist on juba uues kodus ja sõeluvad unenägusid. Keskmine on veel soovijatele saadaval.
-
Ruunide tegu
Viikingitekülas sai läbi viidud mõned ruunide õpitoad kus sai osalistele veidi tutvustatud ruunide saamislugu kuni tänapäevani. Sai katsetatud neid traditsiooniliselt kraapida, joonistada või lõigata kivile, nahatükile, puidule. Kive sai rannast. Nahka jäi järgi vöö ja vöökoti teost. Puiduga vähe probleemi…. Lõpuks inspekteerisin läbi kuuris puuriidad…. Leidus nii kaske, kuuske kui ka kirssi, ploomi…. Mõeldud tehtud… saag keldrist välja ja seibe saagima. Paar tundi möllu ja terve kilekotitäis klotse-seibe olemas. Aga kurja küll… neid veel vaja tiba lihvida jne. egas midagi kott ja lintlihvija kaasa ja sõbra juurde maale…..
Valmis tükid sai suuruse ja kuju järgi sorteeritud, ruunimärgid peale ja voilaa… saidki ruunid 🙂
Siis oli vaja veel kotikesed sebida, veidike ilusamaks tuunida ja tulemusena valmis mitu komplekte ruune, millest mõned on Viikingite külas ja osad Iisaku muuseumi müügiletis omanikke ootamas. Oma poodi jäi ka 🙂
-
Vöörihma tegu
Vanast vöörihmast sai kopp ette.. Aga see tegemine kohe niisama lihtne ka pole. Kõik vajalik staff vaja ju kuskilt kokku sebida.. Eks tuli üks Tartu sõit ette võtta. Jõgeval väike kohvipaus ja nahavabriku külastus. Vajalik nahk sebitud panin edasi Tartu poole. Tartus Kaspari juures sai tükk aega vidinaid näpitud ja lõpuks meelepärased välja valitud 😉 Vaha sebisin ka mesinikult.
Kodus tagasi…. nahk ribadeks ja läks vahatamiseks. Mäkerdasin naha vahaga kokku, natuke fööniga sooja ja imbus ilusti sisse. Lõpuks Kasparilt sebitud vidinad rihma külge ja valmis saigi… Päris kobe ja meelõhnaline sai 😀 😀
Kui kellelgi tekib huvi sellise rihma vastu siis võin täitsa teha 😉
-
Külm oli….
Tõmbas toas vähe jahedaks. Mõtlesin viskan paar halgu ahju, saab sooja. Nokkisin kasehalu pealt tohtu tulehakatuseks…. Nägi teine päris huvitav välja… Seekord läks hakatuseks paber 😀
Kasetoht läks käiku muul otstarbel. Sai vähe kodumaisest kasetohust kõrvailu valmistatud 😉
