Muu värk
-
Mahtra muuseum
Üks vana muuseumikülastus siia kah vahepeal, et rahval ei läheks meelest…. Meil on ikka veits muid asju ka muuseumites peale vikati ja kapa 😉 Mahtra muuseumis olen ammu tahtnud käia aga kuna see jääb meie tavamarsruutidelt vähe kõrvale siis pole sinna saanud ega saanud. Seekord tegime asja ainult sinna kuna seal oli veel viimaseid hetki üleval Maidla leidude näitus. Kõigepealt piilusime ikka vana kõrtsihoonet ka. Eeru kõrts on väidetavalt ainus Eestis säilinud talupojakõrts. Hoone vanimaks osaks arvatakse olevat rehetuba ja rehealust, mis pärinevad 1811 aastast mil elamu Atla mõisa maale rajati. Hiljem kohandati see kõrtsiks. Tegemist tegelikult tüüpilise suitsutarega. Mahtra sõja päevil kujunes Eeru kõrts paigaks kus toimusid mitmed kogunemised. Siin uurisid Atla ja Mahtra talumehed peeru valgel vastuhaku ajendiks saanud uut talurahvaseadust. Kõrtsi kogunesid 1858 aasta 2 juuni varahommikul arvukad talumeeste salgad, koos suunduti Mahtrasse. Siin anti ka pärast sõda haavatutele esmaabi.
Kõrts uuritud lipsasime muuseumi. Siin päris kõvasti vana staffi ja terve pikk jutt Krusensternide suguvõsast.
Lõpuks siis meie põhieesmärk ka 😉 Maidla leiud. Mnjaaa siin ikka oli mida vaadata. Nii mõnegi sarnase asja olen ise leidnud ja arhiivi saatnud. Kahjuks ei ole mul siiani veel õnnestunud mõõka ja vikukirvest leida aga ükspäev leian need ka 😉 Päris äge näitus oli, kahju, et selliseid näituseid tehakse üliharva. Siit ongi inimestel mulje, et meil pole ajaloos midagi olnud peale kapa ja vikati. Kuigi viimasel ajal olen kohanud nii mõneski imepisikeses kohalikus muuseumis selliseid leide, et anna olla. Suured muuseumid ei saa haisulegi.
-
Politseimuuseum
Sada korda sellest muuseumist kuulnud aga kordagi pole siiani sinna saanud. Seekord ekstra käisime vaatamas mis värk sellega on. Mnjh… pilet päris kirves väikse muuseumi kohta. Väljas nats ikka päris autosid ka, nii mõnegi sellisega ise ka toimetanud. Kahju, et seal väga algusaastate masinaid polnud. Mõni UAZik ja Ural võiks ka ikka olla 😉 Miski kahuri laadne toode oli ka, aga mis teema sellega on ei saanud kuskilt lugeda. Väidetavalt pidavat seal püssi ka lasta saama aga seekord ei õnnestunud leida territooriumilt ühtki vastavat spetsialisti kuigi kassas öeldi, et kuskil maja peal kindlasti teda näete. No ei näinud, ju oli väga osav “tipatapa” vennike 😀 😀
Päris korralik embleemikogu oli, mõnda pole näinudki kasutusel aga eks algusaastatel oli neid ikka igat varianti. Muidugi kui nüüd järjest võtta algusaastatest tänapäeva siis lõvi on aina kõhnemaks ja karvutumaks jäänud 😀 😀 Muidugi ajaloo kõige sitem välivöö oli ka vitriini pandud vaatamiseks. Tegelikult peaks sinna kõrvale panema ka selle vennikese pildi kes sellise “üllitise” tellimisega hakkama sai. Kui rüseluseks läks siis tuli see vöö ühe tõmbega lahti ja oli kogu staffiga läinud. Jube jäik ka veel ja mitte ainult vöö vaid ka kõik taskud olid nagu betoonist valatud 😀 Mnjaa Inglise käerauad muidu päris head aga väiksed. Krt, suuremal mehel ümber randme kokku ei läinud. Meenub kuidas üks vennike üritas neid naelaga lahti muukida aga….. Pärast tuli töökojas relakaga käe pealt maha lõigata 😀 😀
Nats kõikvõimalikke relvi ka, nii “vanglatööstuse” kui ka “kodugaraaži” toodangut. Muidugi “kuulsate” kurjakate toimikute kokkuvõtted ka seal ilusti lugemiseks…. Ustimenko, Kalda, Pae tänava pommimehe jne.
Isegi fotorobot olemas, saad ise pildi kokku panna. Aga ikka see vana asi kus saab kokku panna ainult mehe lõusta 😀 Naist seal ikka naljalt kokku ei pane, loodan, et tänapäevasega saab ehk seda ka teha 😀 😀 Ah jaa kuuliaukudega autouks on ka 😉 Kui filmides võime näha kuidas vennikesed autoukse taha varjuvad siis tegelikult on see ilus muinasjutt. Ei hakanud siia meelega panema pilti teisest poolest 😀 😀 Minge uurige ise kas ikka leiab varju kuulirahe eest 😀 Üldiselt hea muuseum võhikule, kui just mitte arvestada päris kirvest piletihinda. Minu jaoks olid seal kõik vägagi tuttavad asjad, tegelikult ootasin sealt midagi enamat aga…..
-
Tartu kalmistutel luusimas
Oli vähe asjatamist Tartu Maarja kalmistul ja kui asjad aetud sai veidi ringi ka vaadatud. Tegelikult siin koos terve joru kalmistuid Ühise nimega Raadi kalmistud. Nagu vanemad kalmistud ikka sai ka siinne kalmistu alguse 1773. aastal kui keisrinna Katariina II ukaasiga keelati surnute matmine linna piires kirikutesse ja kirikuaedadesse. Esimesena mõõdeti Raadil maatükid välja Jaani ja Uspenski kiriku kogudustele. Hiljem on kalmistut korduvalt laiendatud ning see hõlmab nüüd Peetri, Maarja, Vana – Jaani ja Ülikooli kalmistu ning Sõjaväekalmistu. Kunagi olla siin olnud ka väikesed juudi ja islamiusuliste kalmistud aga tänaseks on need hävinud. Siin leidub hulgaliselt kõikvõimalikke põnevaid kabeleid, hauakive jne. Üks selline äge oli Karl Arraku perekonna oma. Väidetavalt saabus vennike linna puruvaesena ja temast sai andekas ärimees. Igatahes kabel palju edevam kui mõnel von’il 😀
Päris huvitava väravaga metallaed oli siin, polegi sellist kuskil mujal täheldanud. Päris korralik omaaegne meistritöö. Muidugi kuulsuseid on siia maetud ikka mehiselt.
Siin oli ka üks päris huvitav mälestusmärk, mille pealt tahvlid ära kakutud ja miskipärast pole neid ka taastatud. Huvitav miks…. See peaks olema miski raudteeõnnetuse ohvrite matmispaik. Vene tsaariarmee sõdurite ühishaud ka siin olemas. Ja muidugi ei puudu siit kalmistult ka hooldamata hauaplatsid, neid jäi silma ikka õige mitmeid. Aga iseenesest on see üks päris põnev kalmistu kalmistuturismiks.
-
Vikukilpide uus projekt.
Ükskord ammu sai ajaviiteks üks nahkkattega vikukilp tehtud. Selle tegemise kohta võib lugeda siit ja siit. Seda on nüüdseks isegi vähe pruugitud aga kui keegi ihaleb seda omale jõulukingiks peame läbirääkimisi 😉 Ükspäev sain vähe sobilikku vineeri ja mida sa ikka pimedatel õhtutel teed kui mitte kilpi 😀 😀 Ausalt…. neetidega pusida ei viitsi, et autentsem jääks, sobivad mutrid – poldid ka. Tõin poest neid peoga kohe. Ainuke asi mis poltide – mutritega tegin oli väike kuumutus, et tumedad saaksid. Kuurist paar lauajuppi ka ja läks pusimiseks.
Punane kilp hakkab juba ilmet võtma, praktiliselt veel äär teha. Mõtlen ainult kas ma seekord viitsin toornahaga seda õmmelda. Eelmine kord läks selle peale ikka hullult vandesõnu ja kõik näpud olid auklikud nagu narkari veenid 😀 😀 Kohe kohe saab must kilp ka enamvähem jonksu.
-
Üks äge ajalooga vineer
Vineeriga on alati üks hull sebimine, vanasti vedeles igas nurgas ja jagati rõõmuga, ole ainult mees ja vii minema. Aga viimasel ajal see enam nii ei ole, pigem saadetakse prügisse kui ära antakse. Nii mitmestki firmast käinud küsimas kus jääb hullult üle pakendivineeri aga ei anta midagi. Isegi raha eest mitte. Mingi väga karm käsk “ladvast”… kõik tuleb konteinerisse loopida ja prügilasse saata. Ei tea miks see nii on kui asja oleks võimalik tegelikult taaskasutada. Hull raiskamine käib.
Samas laste töötubade jaoks uut vineeri osta pole probleem aga see on päris kallis ja seda kulub palju. See omakorda ajab õpitoa hinna kõrgeks. Ükskõik kuidas sa ka ei säti nagunii läheb tahvlist tubli kolmandik raisku. Lõppkokkuvõttes, et töötuba laste jaoks ei läheks ülemäära kalliks tuleb katsuda sebida teise ringi vineeri 😉 See on ka igati mõistlik taaskasutus prügimäele saatmise asemel. Suvel ikka väga tihti kogesin sellist prioriteetide nihkes olemist. Lapsevanemad jalutavad ringi käed õlut täis ja siis kui laps küsib viiekat õpitoa jaoks, kus saab ise midagi oma kätega meisterdada siis peetakse seda väga kalliks 😀 😀 Kui juba praegu ei raatsi oma pensionifondi investeerida mida sa siis tulevikus saada tahad.
Puht juhuslikult sattusin ühe vana maja kapitaalremondile ja küsisin töömeestelt kas ma võin selle vana vineeri mis nad seinast maha kougivad ja prügikonteinerisse viskavad omale võtta. Küsiti kohe mille jaoks… Seletasin teema ära ja ülla-ülla töömehed olid väga mõistvad. Ütlesid, et nad siis vineeri konteinerisse ei viska vaid panevad seina äärde virna, võtku ma niipalju kui vaja on. Tarisin selle virna koju joonistasin tuimalt ringid peale ja kukkusin kilpideks saagima. Vaatasin küll, et vineeril templid peal nagu ikka ja ei pööranud sellele tähelepanu. Üldjuhul igal vineeritahvlil tootja tempel peal. Midagi jäi sellest templist siiski sügelema 😀 kuskilt koitis, et Luterma oli ju EW aegne vineeritehas. Egas midagi google aitab 😀 😀 Kurja, tuleb välja, et ilmselt see vineer ongi toodetud enne II maailmasõda A.M. Lutheri aktsiaseltsis. Mis 1940 aastal natsionaliseeriti ja sõjas kõvasti hävis. Peale sõda tehas taastati ja sellest sai uuesti vabrik. Aastatel 1945–1968 kandis vabrik nime Tallinna Vineeri ja Mööblivabrik, 1968–1993 Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat (TVMK) ja 1993–1996 — AS Marlekor. Vot nii, et nüüd kasutame õpitoas kilpide meisterdamiseks ajaloolist EW aegset vineeri.
Vot sellised vahvad juba lakitud kilbid saab sellest vineerist. Eks enne jõule Viikingite külas õpitoas näeb mida lapsed nendest toorikutest teha oskavad 😉 Nüüd mõtlen mis jääkidega teha, kas meisterdada nendest ka midagi või kütta ilma soojemaks.
-
Koeru kirikuaed ja von Tollide kabel.
Tegime lapsevanemaga aega parajaks ja luusisime vähe Koerus, mõtlesime ehk saab sisse põnevaid laemaalinguid vaatama… Peaks ju teeliste kiriku raames lahti olema aga ei midagi, kahjuks kinni mis kinni. Koeru kirik pidavat olema üks Kesk- Eesti vanemaid kirikuid, ehitusajaks peetakse 13 sajandi teist poolt. Mõnda aega tagasi avastati siin 13 sajandil loodud ja hiljem ülemaalitud seinamaalingud ja õige mitu aastat möllasid siis suvepraktika raames kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna üliõpilased. Spetsialistide sõnul olla vanasti kirikud oluliselt värvilisemad kui seniajani arvati. Siinsed maalingud on rikkalikud ja väga hästi säilinud kõikides võlvides ja teist nii ägedat maalingutega kirikut teist pole. Egas midagi tuleb siiakanti uuesti asja teha. Kuna sisse ei saanud siis tegime väikse tiiru kirikuaias. Kurja küll ilgelt nõme, et siia on lastud terve joru tänava äärekivist piirdeid teha….. Ma arvan, et kirikuaias nüüd kull neid olema ei peaks.
Keegi oli pannud pesakasti hauakivi alusele, päris äge installatsioon muidugi. Huvitav kas mõni linnuke seal pesitseda ka julgeb. Ja muidugi hakkas silma ka üks põnev raudrist, sellist pole veel varem kohanud kuskil.
Kui kirikuaed uuritud käisime vaatasime von Tolli kabelit kah. Siinkandis luusinud nõrkemiseni aga Aruküla mõisast ja põnevast kaevumajast pole kaugemale saanud. Seekord siis sai see teoks. See matusekabel restaureeriti korralikult 1996 aastal ja tegelikult tahaks juba uuesti kõpitsemist nii mõnestki kohast. Huvitav , et siia on maetud peale von Tollide ka üks seltsidaam 😉 Peaks ükspäev sinna sisse ka katsuma saada. Kohalikust muuseumist pidavat olema võimalik seda sebida. Tegelikult on Järvamaal terve joru põnevaid muuseume millest ilmselt enamusel aimugi pole.
-
Pilistvere kirik
Pilistvere kanti on viimasel ajal asja palju aga kirikusse pole sisse kolama veel jõudnud. Kas kirik kinni või pole aega selleks. Viskasime pilgu peale ka siinsamas lähedal olevale viisnurgaga mälestusmärgile. Enamus selliseid meil suht räämas kuskil põõsa all, kuigi viimasel ajal on märgata väikest liikumist ja neid on hakatud võsast välja puhastama. Lähemalt uurides selgus küll miks see mälestusmärk ok välja näeb 😀 😀 Nimelt seal peal selline kaval poliitkorrektne tekst. Kellel huvi mis tekstiga tegu, lükake jalad tagumiku alt välja ja minge arendage siseturismi 😉 Siinkandis on veel vaadata küll ja küll.
Seekord saime asjad sealkandis aetud ruttu ja isegi kirik oli lahti. Pilistvere kirik rajati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Suure – Jaani ja Järvamaa kirikute eeskujul, millede järgi ehitati võlvitud kooriruum, pikihoone ja torn. 17 – 18 sajandil korduvalt purustatud kirik rekonstrueeriti ulatuslikult 1762. 1856 aastal ehitatud tornkiiver hävis 1905 aastal ja taastati 1990. Siinne kirik pidavat olema kõrgeima torniga maakirik. Praegu oli põrand mõnest kohast lahti võetud ja sai piiluda põranda alla ka. Huvitav kas siit põranda alt ka mingit manti leiti, nii nagu Harju – Risti kiriku põranda alt.
Üks huvitav fakt ka. 20 augustil 1988 asutati Pilistvere kirikus Nõukogude Liidu esimene avalik mittekommunistlik partei: Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – ERSP.
Torni sai ka turnida ja sealt avaneb ümbrusele päris kobe vaade. Muidugi on torn tuvisitta täis. Ilmselt on see veel üks väheseid kirikuid järgi jäänud kus tuvid saavad kirikukella täis lasta. Enamustes kirikutes on see jama likvideeritud.
