Matkad looduses
-
Linnuke õrre peal.
Käisin metsas vähe tuuldumas, mõtlesin ehk saab mõne metsaeluka pildile. Kahjuks seekord ei midagi tarka, see metsade lageraie on ikka päris korralikult loomad ära peletanud. Huvitav oli see, et üks kull lendas päris pikalt mööda põlluserva minu seltsis. Tavaliselt on nad üsna arakesed ja lähedale ei lase. Aga see lasi kuskil ca 10 meetri kaugusele siis lendas vaikselt järgmisele pallile ja niimoodi me tiksusime koos ca paarsada meetrit. Metsa ääres oli põlema pandud kellegi puuvirn ja mitte väike, ei tea kas meelega või kellegi kuri käsi aidanud…
-
Mukri raba
Sai ükspäev ka seal Eidapere lähedal asuv Mukri rabas käidud. Väidetavalt olla see raba tekkinud järve soostumisel umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi ja seda peetakse Eesti üheks vanemaks rabaks. Rabas on täitsa kobe laudtee ja vaatetorn. See väike jäänuk mis veel järgi kunagisest järvest on päris huvitava tumeda värviga ja ujuda kannatab seal kah 😉
Tegin paar pilti kah järvekeses kasvavatest lilledest – vesiroosidest. Päris huvitavad pildid said, palja silmaga need nagu sellisena ei paistnudki 😀 😀 Igatahes üks päris huvitav raba ja tasub käimist küll.
-
Koolilapsed vikus tsillimas.
Kui Rix veel junga oli sai natuke tsillitud vikus. Kõigepealt tuli ikka proovile panna osavus kirveviskes ja vibulaskmises 😉 Siis sai mõõtu võtta linnuselahingus.
Kui linnus vallutatud, käisime Siniallikatel uurimas kas allikad ikka on sinised või on muud värvi ka 😉 Kui natuke teadmisi ammutatud Siniallikate ja eestlaste pühapaikade kohta oli aeg kuulata juttu viikingite tegemistest ja varustusest. Soovijad said proovida mis tunne oli olla täisvarustuses sõjamees 😉 😉 Kui see ka proovitud jäi veel viikingilaevaga retkel käia. Laevasõidul sai proovida aerutamist, mis polegi niisama lihtne. Et laev liiguks on vaja korralikku meeskonnatööd .
-
Osmussaar
Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉
Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased.
Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.
Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉
Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.
Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.
Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.
Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.
Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉
Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekojaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.
-
Kõrvemaa
Vanasti sai päris tihti niimoodi ekspromt sõpradega kuskil tuuritatud fotokad näpus aga nüüd on ajad muutunud. Seekord tuli mõte Kõrvemaal vähe luusida aga mis sinna otse minna kui ringiga saab 😉 Kõigepealt ikka vaja ju üle vaadata kuum suusakuurort missiis, et suvi aga vaatetorn on seal ju ikka 😀 😀 Mina üles turnida ei viitsinud, ma seal juba piisavalt turninud aitab küll. Pean paar aastat vahet siis lähen vaatan mis muutunud on 😀 😀
Valgehobusemäelt panime otsejoones Jäneda linnamäele. Ilus järveke seal nõlva all, sai kohe nii vesiroose kui vesikuppe pildile 😉 Jäneda linnamägi on oosi tüüpi linnamägi ja asub muistsete Järva-, Harju- ja Virumaa ühinemiskohas Piibe maantee ääres Kalijärve idakalda ja Jäneda jõe vahel. Ilmselt kasutati seda linnust aktiivselt 11 – 12 sajandil aga midagi enamat selle linnuse kohta eriti teada ei ole kahjuks. Siiani pole keegi viitsinud seal arheoloogilisi väljakaevamisi teha.
Lõpusk jõudsime sihtkohta kah. Luusisime vähe Paukjärve ümbruses ja vaatetornis kah vähe. Sinna raba peale vaatetorni ei viitsinud lonkida 😀 Iseenesest on see Paukjärve ümbrus üsna tuntud matkajate ja looduses puhkajate seas aga vähesed teavad selle ajalugu…..
1931. a. alustas tegevust Koitjärve laager looduskauni Paukjärve kaldal. Eesti Vabariigi Riigimetsade Valitsus andis Eesti NMKÜ Liidule pikaajalisele tasuta rendile 6 ha maad. Valdavalt oli tegu liivase männikuga. Eesti NMKÜ peasekretär Herbert Tõnissoo koostas nii laagri üldplaneeringu kui ehitiste projektid. 1930-1931 püstitati kiiresti köök ja 1 elumaja ehk tare. Ehitustööd kestsid läbi aastate pidevalt koos laagritegevusega. 1936. aastal loeti esmased rajamistööd lõpetatuks. Valminud oli 17 taret poistele elamiseks. Olid veel haigla (tegelikult muidugi ambulants, kus lisaks esmaabile sai teha ka kergemaid operatsioone), puhkekodu, täieliku sisustusega köök ja söökla, saun, käsitööhoone, ladu, hüppetorniga ujula, elamu laagrijuhile, külalistemaja, jääkelder, kaev, spordiväljakud, lõkketule tribüün ja paadisild.
Elumajad kujundati klassikalises eesti stiilis – pikuti poolitatud männipalkidest ja laastukatustega. Et laager töötas vaid suviti, ei peetud taredel vajalikuks isegi klaasitud aknaid ega ahje. Tegu oli esimese lõpuni väljaehitatud noortelaagri kompleksiga Eestis ja Baltikumis. Kokku mahutas laager 150 laagrilist ja 30 töötajat.
Laagrit juhtis vanematekogu, kuhu kuulus hulk nimekaid ühiskonnategelasi, sh. K. Treffner, A. Kukk ja J. Vellerind. Kauaaegseks laagrijuhiks oli Herbert Niiler, keda poisid lihtsalt “vanaks” kutsusid. 1939-1940 juhtis laagrit V. Pihlak. Koitjärve oli tugev spordilaager. Tegeldi samade spordialadega, millega juba varem Keila-Joalgi, ainult nüüd juba tunduvalt paremates tingimustes.Valdavast osast laagripäevadest hõlmas sport 4 tundi (2 tundi ujumist ja 2 tundi muid spordialasid). Oluline oli ka töökasvatus. Algaastatel aitasid laagrilised ehitada hooneid ja kujundada ümbrust. Tarede kaupa oldi köögitoimkonnas. Sageli käidi köögi tarbeks metsas marjul ja seenil. Üheks Koitjärve traditsiooniks sai kahepäevane jalgsimatk Loksale.
Lisaks tavapärastele noortelaagritele korraldati Koitjärvel ka erinevaid juhtide koolitusi ning renditi laagrit välja. Laager toimis nii osalejate kui külaliste silmis ülihästi ja majandas ennast ka ära. Ometi tuli sellele kõigele lõpp 1940. aastal.
1941. aasta kevadel jätkus noorsootegevus Koitjärvel juba pioneerilaagrina (esimene Eestis). Kuna hooned sõja ajal säilisid, sai laagritegevus alates 1946. a. jätkuda veel kuuel aastal. Lõplik lõpp Koitjärve laagrile saabus 1953. aasta kevadel.
Väidetavalt olla siin treeninud ka Eesti korvpallikoondis enne 1936a olümpiale minekut. Erinevates allikates on natuke muidugi vasturääkivusi laagri kohta. Osad allikad kirjeldavad, et see laager oli Eesti esimene statsionaarne laager seega ei saanud majade aknad ilma klaasimata olla. Võta sa nüüd tagantjärgi kinni….
-
Peeter Suure merekindluse positsioonid Suurupis.
Alguses luusisime vähe nende aukude juures kuhu pidid tulema patareid aga kahjuks neid valmis ei saadud, tänapäeval head tiigid ujumiseks 😉 jube sügavad ainult 😀 😀
I maailmasõja ajal ehitati Tallinna ümbrusesse suurejooneline kindlustiste kompleks, mille nimeks sai Peeter Suure Merekindlus. Suurupi poolsaarele oli ette nähtud ehitada 3 rannapatareid ja 3 helgiheitja positsiooni. Suurupi ülemisest tuletornist lõuna poole oli planeeritud Romanovite patarei, mille kahes soomustornis pidi olema kokku neli 356 mm kahurit. Mereranda, poolsaare loodeotsa pidi ehitatama kuue 130 mm kahuriga patarei nr. 2 ja poolsaare põhjarannikule nelja 130 mm kahuriga patarei nr. 3. Helgiheitjad olid planeeritud patareide nr. 2 ja 3 lähikonda ning poolsaare kirdenurgale.
Romanovite patarei jäi ehitmata, maasse lõhati vaid 2 neljakandilist auku, kuhu pidid tulema suurtükitornide alused, laskemoona keldrid jms. Ehitamata jäi ka patarei nr. 2, selle asemele ehitati 1916.a kevadeks kogukate betoonvarjenditega patarei, mille relvastuseks oli neli 234 mm suurtükki. Tollest patareist edela poole ehitati metsa vahele neljakandiline betoonpunker, mis mahutas helheitja ja diiselgeneraatori. Helgiheitjat sai punkrist mööda raudteed lükata Kivista neemele. Patareist nr. 3 saadi valmis nii betoonvariendid, kui ka suurtükialused koos rinnatisega. Patareist 800 m lääne poole, Nõmme neeme „juure“ peale ehitati betoonist helgiheitjapunker, kust helgiheitjat sai mööda raudteed neemeotsale lükata. Teine helgiheitja punker ehitati mereranda ida poole.
Eesti Vabariigi ajal rekonstrueeriti patarei nr. 2 rannapatarei nr 6.-ks. 1924.a alustati patarei nr. 3 positsioonile rannapatarei nr. 9 rajamisega. 1.jaanuaril 1927 ühendati rannapatarei nr. 6 ja 9 ning teenindavad ehitised ja asutused Suurupi komantatuuriks
Kolistasime vähe ka käikudes, siis oli veel metall varastamata. Tänase seisuga on see ilmselt juba kuskil traktoriks valatud 😀 😀 Kurrrja kahju, et sinna tulejuhtimise torni üles ei saa, sealt oleks vägev vaade. Praegu muidugi mets kõrgemaks kasvanud kui torn ise aga omalajal oli siit ilmselt silmside Naissaare tulejuhtimise torniga ja mitte ainult. Väidetavalt kuskilt siit lasti kaabli kaudu õhku Naissaarel mitu merekindluse ehitist. Peeter Suure merekindluse asju tasub alati külastada, näeb seda mastaapsust kuidas asjad on paika pandud. Kui ise ei viitsi otsida kus need rajatised mööda Eestit asuvad siis saab kasutada interaktiivset kaarti.
-
Nõva RMK puhkeala.
Ilusad ilmad ja mida sa kodus ikka passid, tuli mõte tiba mööda metsi luusida ja tsillida. Egas midagi telk ja muu staff autosse ja Nõva poole minek. Tõmbasime RMK lõkkekohal telgi püsti ja kobisime randa luusima. Võtsin piiksutaja kaasa aga suht igav rand oli, peale pudelikorkide ja mõne mündi ei leidnud miskit huvitavat 😉 Samas oli siin hullult kibuvitsa õitsemas, see isegi lõhnas täitsa meeldivalt 😉 Kobisime tagasi telgi juurde ja tegime väikse söögi. See lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, teistest eemal ja rohkem sinna keegi ei trüginud ka kuigi ruumi oli sitaks. Liha lõhnad olid vist nii head, et isegi konn tuli lõkke äärde asja uurima 😀 😀
Kui kõhud täis käisime veel enne kotile kobimist uurimas kas liiv laulab… Kurja ja täitsa lauliski…. Miks mõnes rannas liiv laulab ei tea, aga päris huvitav heli on. Vesi oli päris soe ja kalda ääres hulpis hullult millimallikaid ning surnud ogalikke. Lõpuks läksime kotile ära, kuidagi hullult väsitav päev oli 😉 See RMK lõkkekoht oli päris hea ja privaatne, kõik asjad käe-jala juures. Isegi kemps siinsamas. Igaljuhul kui sinnakanti satun ööbima üritan samas kohas pesitseda 😉
