Matkad looduses
-
Ülgase fosforiidikaevandus
Sel ajal kui maod veel rääkisid sai korraldatud ühe portaali rahvale väike trip. Oli hea aeg, inimesed ei elanud telefonis virtuaalelu, vaid ikka päriselu 😀 😀 Sel korral valisin programmiks Ülgase fosforiidikaevanduse. Läksime õhtupoolikul siis kui juba pime, aga koobastes pole vahet, seal nagunii pime 😀 Kogunes ca 20 inimest. Kõigepealt väike instruktaaz kuidas käituda nii, et me väga ei häiriks koobastikus talvituvaid elukaid ja, et me üksteist silmist ei kaotaks. Seal ikkagi ca 4km käike. Kui kõigil asjad selged alustasime mägironimist.
Koopasuus ootasid meid jääpurikad mis kasvavad alt üles 😀 . Tudeerisime ainult esimesi vabalt ligipääsetavaid käike. Koopad ise muljetavaldavad ja tasuvad uurimist. Mõnes kohas näha isegi veel tugipostide jäänused. Enamuses käikudes saab liikuda kuiva jalaga kuid on ka selliseid ühenduskäike kus on vaja kummikuid. Mõnel koopaseinal on näha “ürginimeste” koopajooniseid 😀 😀
Kohati näeb koopalagedes üksikuid talvituvaid nahkhiiri ja kõikvõimalikke putukaid. Putukad olid eriti ägedalt kaetud veepiiskadega ja nägid efektsed välja. Sai proovitud mõnda ka jäädvustada. Kummaline oli, et mõned üksikud nahkhiires talvitusid suht koopasuu läheduses. Tavaliselt on nad koobastiku tagaosas kus pole tõmbetuult ja temperatuur on ühtlane.
Koobastes käimine on ainult omal vastutusel. Ärge minge sinna kunagi üksi. Samuti teavitage lähedasi sellest kuhu ja millal lähete ning leppige kokku kontrollaeg millal tagasi olete, juhuks kui midagi juhtub ja vajate abi. Koobastes puudub igasugune mobiililevi.
-
Õmma ja Marimetsa raba
Ükspäev tiksusin niisama kodus, mitte s… teha polnud. Helistas Ziil ja tegi ettepaneku minna omadega rappa 😉 Nu mis mul saab selle vastu olla kui metsa kutsutakse 😀 😀 Plaaniks oli Õmma raba ja kui aega üle jääb siis ka Marimetsas tiir teha. Õmma rabast polnud mul varem halli aimugi mitte, loomulikult olin kohe käsi. Auto parkisime kuskile rabatee serva ja lonkisime jala edasi. Tuli karata mättalt mättale ja eks jalad said ikka märjaks ka, miskit laudteed sinna ei vii. Vähemalt siis kui meie käisime seda ei olnud. Isegi mingeid suunaviitasi ei ole, järve suunas tuleb minna ainult kas tunde või GPS järgi 😀 😀 Meie kasutasime seda esimest versiooni, kuna Ziil oli seal varem käinud ja teadis teed. Õige mitu kilomeetrit tuli trampida mööda raba ennem kui kohale jõudsime.
Keset raba on järveke mille kaldal on metsaonn koos vaatetorniga. Kurja see oli päris tsill koht, onnis saab täitsa vabalt ööbida ja privaatsuse austajatele äge koht. Sinna niisama rabas tiksujad ei satu kuna teed ei ole 😀 Kuigi viimasel ajal on kuulda, et sinna olevat hull rada sisse trambitud. Järves saab ujuda ka, aga tuld teha seal onni juures ei tohi. Igati õige ka, kui raba põlema läheb on ikka väga suur p… majas 😉 Vot see on koht kuhu tahan veel minna.
Kui Õmma rabast tagasi oli veel vähe valget aega ja mõtlesime, et jõuame Marimetsas ka kiiruga käia kui juba sealkandis. Egas midagi kobisime üle tee teisele poole ja panime minema. Siis veel seda uut laudteed kus saab peaaegu autoga sõita veel ei olnud 😀 😀 Aga vana oli veel täiesti käidav ja vaatetorn ka suht ok. Rabas sai maiustatud mõne jõhvikaga ka, need on peale läbi külmumist päris head 😉 Marimetsa raba on iseenesest samuti huvitav, siin näed nii madalsood, siirdesood kui ka kõrgsood. Taimi ja linde jätkub siin ka igale nurgale 😉 Lõpuks sai ka seal rabas tiir peale ja otsaga auto juures tagasi. Kurja andis ikka trampida aga selleeest väga tsill päev oli.
-
Naissaar
Ühel heal päeval panin kamba kokku ja külastasime Naissaart. Panime Piritalt kaatriga täiskäigul Naissaare sadamasse. Sadamast sebisime omale sõiduvahendiks Zahari.
Luusisime enamus Peeter suure merekindluse jäänukeid läbi. Ikka päris muljetavaldavad ehitised.
Käisime läbi ka piirivalve kordonist. Edasi käisime Kolja juurest läbi ja sebisime majakasse väikse ekskursiooni. Vaated päris head tipust
Veel seiklesime miiniladudes, militaarmuuseumis. Rähnipesas Petka juures tegime väikse lõuna. Peale lõunat käisime vaatasime suurt kivi, miinide põletuskohta ja Omari küüni. Mõned asjad jäid vaatamata ka. Saar hakkas väga meeldima ja seal on veel miljon korda käidud nii töö asjus kui puhkamas 😀
-
Lastekoduga Kõrvemaal
Toredatel töökaaslastel oli teoksil üks põnev projekt… Viia lastekodulapsed matkale ja näidata, et igavusest ei pea ainult lolluseid tegema vaid saab ka TEISITI 😉 Kui asjad pakitud ja grupp koos viidi meid bussiga Kõrvemaa matkarajale. Parklas vinnasime seljakotid selga ja padavai Jussi järvestiku poole minema. Ilm oli super… Tutvusime teel erinevate maastikuvormide, taimedede ja muu värgiga. Lõunaks jõudsime Väinjärve telkimisalale. Seal väike lõuna ja vaikselt edasi Suursoo poole..
Teel nägime kuidas rähn oli üritanud teha kahekordset elamut. Trippisime mööda laudteed raba peal, turnisime vaatetornides
Õhtuks jõudsime Paukjärve äärde. Teel nägime erinevaid elukaid, mõnda sai ka lähemalt uuritud. Isegi vaskussi nägime.
Panime püsti telklaagri ja läks toidu valmistamiseks. Lapsed käisid usinasti lõkkematerjali korjamas. Kui kõhud täis söödud oli peatselt kuulda telkidest vaikset nohinat 😀 😀 Hommikul äratus, väiksed veeprotseduurid, hommikusöök. Laager kokku ja vaikselt parkla poole kus meid ootas buss.
-
Minsk-Brest
Panin sõpradega kamba kokku, sebisime Tulika rendist auto ja kimasime Valgevenesse tuulduma. Minskis Eesti saatkonnas oli tulek kokku lepitud. Parkisime auto saatkonna hoovi ja ise linna laiama… Ööbisime otse kesklinnas kaubamaja kõrval sebitud korteris 😉
Õhtul enne kotile kobimist panime plaani paika, et hommikul Bresti minek… Hommikul kui kõik pestud-kustud-kammitud võtsime auto ja andsime tuld Bresti poole. Minski servas turnisime korra ka miski kurgaani otsas… nägi päris kaugele. Mõned vennikesed olid vist tulnud kurgaani vaatama tankidega… igatahes olid ilusti parklas pargitud 😀
Kimasime edasi… Vahepeal põikasime ka trassilt kõrvale Hatõni memoriaali vaatama. Ärge ajage Hatõni segamini Katõniga…. need kaks eri asja. See olevat olnud pisike külake metsas mille Aadu mehed maatasa tegid. Memoriaal iseenesest päris sünge. Korstnajalad väidetavate talukohtade peal püsti koos nimedega kes ära tapeti selles talus… Kellad löövad… tekitavad päris sürr oleku…. Igatahes tasus vaatamist…
Kui see ka vaadatud sügasime edasi… Ah jaaa täitsa maksuline kiirtee oli…. igavene lai ja sile, lubatud oli 120 km/h, me nagu turistid ikka üritasime siis kah 120 sõita. Krt kõik panid meist mööda nagu postidest isegi žigullid….. Vaatasime, et 150 oli see tempo millega kõik lasid trassil. Miilits mõõtis kiirust aga maha ei võtnud…. Pärast kohalikelt küsisime mis värk… öeldi, et 150 ei võta miilits kiirteel maha aga nagu üle lased saad trahvi 😀 😀 Lõpuks jõudsime Bresti…. Kõigepealt sattusime väidetavalt endise NSVL kõige suuremasse raudteemuuseumi. Kõik eksponaadid pidavat olema töökorras. Muuseumi väravas sattusime kokku ühe papiga kes oli just pinsile jäänud. Kuuldes meie eestikeelset juttu kargas kohe ligi, et tal ka keegi eestist pärit ja meie nagu zemljakid talle. Haaras kohe meil nööbist ja tegi vägeva ekskursiooni….
Marssisime üle tee Bresti kindlusesse. Kah päris kõva memoriaal….. Luusisime seal tiba ja siis veel kindluse taga mingil surnuaial.
Peale kultuuri manustamist mõtlesime sööma minna… Tee ääres suur kaubamaja, hüppasime sisse…. Ennäe kohvik aga krt püstijalakas ja noad kahvlid ketiga laua küljes kinni 😀 😀 . Küsisin kohalikelt kas mingi normaalne söögikoht ka om. Mainiti, et kõrvaltänavas on Itaalia restoran aga kohalikud seal ei käi, väga kallis pidavat olema. Muud üle ei jäänud otsustasime minna… kõhud olid ilgelt tühjad… Leidsimegi üles selle resto. Suht muljetavaldav oli… Suured kapid turvad olid uksel, sees tuli riided garderoobi anda nummeri vastu…. juhatati lauda ja anti menüüd näppu…. Valik oli hea… mõtlesime, et kõik tellivad erinevad road siis saame maitsta kõike 😀 Näljasem tellis kohe pizza 😀 teised veel mõtlesid…. lõpuks said tellitud söögid – joogid ikka korralikult nagu kombeks 😀 Et kui juba prassimiseks läks siis las olla 😀 Oh sa püha petlema pasahärg… kui siis see kõigepealt tellitud pizza toodi….. mõtlesime kes selle ära sööb, sellest oleks meile kuuele jätkunud 😀 Kohe toodi ka muu tellitud staff… no seda oli ikka palju… me tükk aega pugisime ja ägisesime.
Mõtlesime, et krt palju arve tuleb.. ära ka joosta ei saa, riided võeti ära 😀 ilmselt tuleb nõusid pesema jääda… Lõpuks küsisime arve….. Kuis see toodi ei saanud s…. aru kas see oli ühe inimese arve vai kõik kokku…. Küsisime jõhvikalt järgi mis värk on.. Pidavat olema kõik kokku… meil kukkusid lõuad põlvini lahti… Kuue inimese arve… söögid, joogid, veinid oli kokku ca 40€. Kaasa pakiti veel pool pizzat mida ei jõudnud ära süüa.. Veeresime kuidagi autosse ja panime tuld Minski poole.
-
Paunküla mäed
Ükspäev kutsusid sõbrad mägedesse trippima… Haarasin fotoka kaasa ja minek. Rõõsalt keerasime metsa. Seal veidi ukerdamist sinka-vonka mööda metsateed ja peaaegu kohal olimegi. Päris matkaraja lõkkekohani välja ei saanud…. Kõrgema autoga saab ka lõkkekohani
Parkisime auto pisikesse parklasse lõkkekohast paarisaja meetri kaugusel. Matkarada päris põnev, imelised vaated ja maiustamiseks marjad…
Osa laudteed oli üles võetud ja aasta lõpuks väidetavalt asendatakse uuega. Laudtee puudumine ei seganud matka.
Matkarada kulgeb vahelduvalt nii metsas, rabas kui ka oosidel. Ühe järvekese kaldale olid matkajad käepärasest materjalist väikse lebokoha teinud. Lõpuks jõudsime ringiga lõkkekoha juurde tagasi. Mõtlesime endid lõkkekoha läheduses järvekeses jahutada aga…
-
Lastega luusimas Valgejärvel
Septembris sai vähe vaheldust pakutud ühele toredale lastekodule… Kui seltskond oli kogunenud alustasime 6,5 km trippi. Aega oli varutud piisavalt, et ka kõige väiksemad jaksaks vaikselt kulgeda. Selle lühikese tripi käigus oli võimalik näha loodust igast nurgast. Läbi metsa kulgedes jõudsime järvekeseni mille põhi täitsa valge.
Arutasime lastega miks see nii ja kuidas vanasti seda valget ollust kasutati. Edasi trippisime mööda laudteed mille ääres oli hulga pohli. Nii mõnigi laps ei julgenud neid maitsta aga peale väikest selgitustööd maiustasid enamus lastest marjadega…. Tegu oli edasiminekuga… vaikselt edasi kulgedes jäi teele väike saareke. Seal sai lastele näidatud kuidas Ott oma piire männil märgistanud oli. Veidi edasi minnes nautisime ilusaid vaateid
Lõpuks jõudsime kuivale maale tagasi. Lapsed turnisid natuke vaatetornis ja tiksusime üle Rukkimäe edasi, korjates sujuvalt ka mõned seened. Mõne aja pärast jõudsime metsas allikani. Allikal kustutasime veidi janu, lapsed väitsid, et pidi palju parem vesi olema kui pudelis või kraanis. Täitisime veega kõik kaasasolnud õõnes anumad ja liikusime mööda rada edasi. Teel korjasid lapsed materjali “metsatee” jaoks
Lõpuks jõudsime laagripaika, milleks oli vahva püstkoda. Püstkoda kuulub MTÜ Ellamaa Loodusselts ja selle kasutamine on viisakas eelnevalt kokku leppida.
Meil oli see eelnevalt ilusti kokku lepitud ja nüüd läks väikseks sööminguks. Tegime lõkke, et lisada hubasust ja saaks toitu soojendada. Kui söök söödud, “metsatee” proovitud, metsajutud räägitud said lapsed kuulata mis häält teeb šamaanitrumm. Ka lapsed said proovida trummi lüüa. Päris müstiline oli lõkkevalgel tipis trummiheli kuulata.
Matkal nägi veel nii mõndagi põnevat aga kõike ei saa rääkida…. muidu ei viitsi lugeja oma taguotsa sinna tuulduma vedada.
