Matkad looduses
-
Lastekoduga Kõrvemaal
Toredatel töökaaslastel oli teoksil üks põnev projekt… Viia lastekodulapsed matkale ja näidata, et igavusest ei pea ainult lolluseid tegema vaid saab ka TEISITI 😉 Kui asjad pakitud ja grupp koos viidi meid bussiga Kõrvemaa matkarajale. Parklas vinnasime seljakotid selga ja padavai Jussi järvestiku poole minema. Ilm oli super… Tutvusime teel erinevate maastikuvormide, taimedede ja muu värgiga. Lõunaks jõudsime Väinjärve telkimisalale. Seal väike lõuna ja vaikselt edasi Suursoo poole..
Teel nägime kuidas rähn oli üritanud teha kahekordset elamut. Trippisime mööda laudteed raba peal, turnisime vaatetornides
Õhtuks jõudsime Paukjärve äärde. Teel nägime erinevaid elukaid, mõnda sai ka lähemalt uuritud. Isegi vaskussi nägime.
Panime püsti telklaagri ja läks toidu valmistamiseks. Lapsed käisid usinasti lõkkematerjali korjamas. Kui kõhud täis söödud oli peatselt kuulda telkidest vaikset nohinat 😀 😀 Hommikul äratus, väiksed veeprotseduurid, hommikusöök. Laager kokku ja vaikselt parkla poole kus meid ootas buss.
-
Minsk-Brest
Panin sõpradega kamba kokku, sebisime Tulika rendist auto ja kimasime Valgevenesse tuulduma. Minskis Eesti saatkonnas oli tulek kokku lepitud. Parkisime auto saatkonna hoovi ja ise linna laiama… Ööbisime otse kesklinnas kaubamaja kõrval sebitud korteris 😉
Õhtul enne kotile kobimist panime plaani paika, et hommikul Bresti minek… Hommikul kui kõik pestud-kustud-kammitud võtsime auto ja andsime tuld Bresti poole. Minski servas turnisime korra ka miski kurgaani otsas… nägi päris kaugele. Mõned vennikesed olid vist tulnud kurgaani vaatama tankidega… igatahes olid ilusti parklas pargitud 😀
Kimasime edasi… Vahepeal põikasime ka trassilt kõrvale Hatõni memoriaali vaatama. Ärge ajage Hatõni segamini Katõniga…. need kaks eri asja. See olevat olnud pisike külake metsas mille Aadu mehed maatasa tegid. Memoriaal iseenesest päris sünge. Korstnajalad väidetavate talukohtade peal püsti koos nimedega kes ära tapeti selles talus… Kellad löövad… tekitavad päris sürr oleku…. Igatahes tasus vaatamist…
Kui see ka vaadatud sügasime edasi… Ah jaaa täitsa maksuline kiirtee oli…. igavene lai ja sile, lubatud oli 120 km/h, me nagu turistid ikka üritasime siis kah 120 sõita. Krt kõik panid meist mööda nagu postidest isegi žigullid….. Vaatasime, et 150 oli see tempo millega kõik lasid trassil. Miilits mõõtis kiirust aga maha ei võtnud…. Pärast kohalikelt küsisime mis värk… öeldi, et 150 ei võta miilits kiirteel maha aga nagu üle lased saad trahvi 😀 😀 Lõpuks jõudsime Bresti…. Kõigepealt sattusime väidetavalt endise NSVL kõige suuremasse raudteemuuseumi. Kõik eksponaadid pidavat olema töökorras. Muuseumi väravas sattusime kokku ühe papiga kes oli just pinsile jäänud. Kuuldes meie eestikeelset juttu kargas kohe ligi, et tal ka keegi eestist pärit ja meie nagu zemljakid talle. Haaras kohe meil nööbist ja tegi vägeva ekskursiooni….
Marssisime üle tee Bresti kindlusesse. Kah päris kõva memoriaal….. Luusisime seal tiba ja siis veel kindluse taga mingil surnuaial.
Peale kultuuri manustamist mõtlesime sööma minna… Tee ääres suur kaubamaja, hüppasime sisse…. Ennäe kohvik aga krt püstijalakas ja noad kahvlid ketiga laua küljes kinni 😀 😀 . Küsisin kohalikelt kas mingi normaalne söögikoht ka om. Mainiti, et kõrvaltänavas on Itaalia restoran aga kohalikud seal ei käi, väga kallis pidavat olema. Muud üle ei jäänud otsustasime minna… kõhud olid ilgelt tühjad… Leidsimegi üles selle resto. Suht muljetavaldav oli… Suured kapid turvad olid uksel, sees tuli riided garderoobi anda nummeri vastu…. juhatati lauda ja anti menüüd näppu…. Valik oli hea… mõtlesime, et kõik tellivad erinevad road siis saame maitsta kõike 😀 Näljasem tellis kohe pizza 😀 teised veel mõtlesid…. lõpuks said tellitud söögid – joogid ikka korralikult nagu kombeks 😀 Et kui juba prassimiseks läks siis las olla 😀 Oh sa püha petlema pasahärg… kui siis see kõigepealt tellitud pizza toodi….. mõtlesime kes selle ära sööb, sellest oleks meile kuuele jätkunud 😀 Kohe toodi ka muu tellitud staff… no seda oli ikka palju… me tükk aega pugisime ja ägisesime.
Mõtlesime, et krt palju arve tuleb.. ära ka joosta ei saa, riided võeti ära 😀 ilmselt tuleb nõusid pesema jääda… Lõpuks küsisime arve….. Kuis see toodi ei saanud s…. aru kas see oli ühe inimese arve vai kõik kokku…. Küsisime jõhvikalt järgi mis värk on.. Pidavat olema kõik kokku… meil kukkusid lõuad põlvini lahti… Kuue inimese arve… söögid, joogid, veinid oli kokku ca 40€. Kaasa pakiti veel pool pizzat mida ei jõudnud ära süüa.. Veeresime kuidagi autosse ja panime tuld Minski poole.
-
Paunküla mäed
Ükspäev kutsusid sõbrad mägedesse trippima… Haarasin fotoka kaasa ja minek. Rõõsalt keerasime metsa. Seal veidi ukerdamist sinka-vonka mööda metsateed ja peaaegu kohal olimegi. Päris matkaraja lõkkekohani välja ei saanud…. Kõrgema autoga saab ka lõkkekohani
Parkisime auto pisikesse parklasse lõkkekohast paarisaja meetri kaugusel. Matkarada päris põnev, imelised vaated ja maiustamiseks marjad…
Osa laudteed oli üles võetud ja aasta lõpuks väidetavalt asendatakse uuega. Laudtee puudumine ei seganud matka.
Matkarada kulgeb vahelduvalt nii metsas, rabas kui ka oosidel. Ühe järvekese kaldale olid matkajad käepärasest materjalist väikse lebokoha teinud. Lõpuks jõudsime ringiga lõkkekoha juurde tagasi. Mõtlesime endid lõkkekoha läheduses järvekeses jahutada aga…
-
Lastega luusimas Valgejärvel
Septembris sai vähe vaheldust pakutud ühele toredale lastekodule… Kui seltskond oli kogunenud alustasime 6,5 km trippi. Aega oli varutud piisavalt, et ka kõige väiksemad jaksaks vaikselt kulgeda. Selle lühikese tripi käigus oli võimalik näha loodust igast nurgast. Läbi metsa kulgedes jõudsime järvekeseni mille põhi täitsa valge.
Arutasime lastega miks see nii ja kuidas vanasti seda valget ollust kasutati. Edasi trippisime mööda laudteed mille ääres oli hulga pohli. Nii mõnigi laps ei julgenud neid maitsta aga peale väikest selgitustööd maiustasid enamus lastest marjadega…. Tegu oli edasiminekuga… vaikselt edasi kulgedes jäi teele väike saareke. Seal sai lastele näidatud kuidas Ott oma piire männil märgistanud oli. Veidi edasi minnes nautisime ilusaid vaateid
Lõpuks jõudsime kuivale maale tagasi. Lapsed turnisid natuke vaatetornis ja tiksusime üle Rukkimäe edasi, korjates sujuvalt ka mõned seened. Mõne aja pärast jõudsime metsas allikani. Allikal kustutasime veidi janu, lapsed väitsid, et pidi palju parem vesi olema kui pudelis või kraanis. Täitisime veega kõik kaasasolnud õõnes anumad ja liikusime mööda rada edasi. Teel korjasid lapsed materjali “metsatee” jaoks
Lõpuks jõudsime laagripaika, milleks oli vahva püstkoda. Püstkoda kuulub MTÜ Ellamaa Loodusselts ja selle kasutamine on viisakas eelnevalt kokku leppida.
Meil oli see eelnevalt ilusti kokku lepitud ja nüüd läks väikseks sööminguks. Tegime lõkke, et lisada hubasust ja saaks toitu soojendada. Kui söök söödud, “metsatee” proovitud, metsajutud räägitud said lapsed kuulata mis häält teeb šamaanitrumm. Ka lapsed said proovida trummi lüüa. Päris müstiline oli lõkkevalgel tipis trummiheli kuulata.
Matkal nägi veel nii mõndagi põnevat aga kõike ei saa rääkida…. muidu ei viitsi lugeja oma taguotsa sinna tuulduma vedada.
-
Kuidas meie lind lõunasse lendas. Vol 2
Hommikul ootas meid peremees kuuma kohvi, pudru ja võileibadega. Kui kõht oli täis söödud siis otsustasime, et tuulutame oma linnukest. Oli teine vaeseke ju terve eelmise päeva toas meie staffi valvanud. Kui olime veidi linnukest tuulutanud, otsustasime, et lähme luusime ka läheduses asuva järvekese juures. Loomulikult võtsime linnukese kaasa. Senikaua kui linnukese puurist välja lasime, käis üks seltskonnakaaslane end järves jahutamas. Olles vähekene linnukest lennutanud, otsustas linnuke lõunasse lennata ja kadus viuh silmapiirilt. Kutsusime küll linnukest koju tagasi, tegime selleks kükke ja muid trikke, aga linnuke ei kuulanud meid.
Kuna linnuke meid enam kuulda ega näha ei tahtnud, läksime vaatama, kus ta ennast peidab. Linnukest otsides leidsime hulgaliselt kukeseeni, kuid linnukest polnud kuskil. Arvasime, et ju linnuke lendas ülelennanud haneparve sabas lõunasse…..
-
Kuidas meie lind lõunasse lendas. Vol 1
Kui kõik ausalt ära rääkida siis tuli ükspäev mõte… vaadata kas loodus on värviliseks läinud.
Ühel heal päeval kui kamp sai kokku aetud, startisime sihitult minema. Plaan oli pilti teha, aga kuna ilm oli nii udune siis pilti teha ei saand sittagi. Kõik vaated tuli jäädvustada enda kõvakettale. Kui olime juba hulk aega sõitnud märkasime tee ääres mingit suuremat mätast. Läksime luusisime mööda mätast. Mätta peal oli nii mõndagi põnevat vaadata, keegi oli nikerdanud kändudest kujukesed.
Lonkisime edasi mööda mätast. Keset mätast oli mingi suur torn. Torni ei viitsinud ronida ja marssisime edasi. Lõpuks jõudsime rada mööda mingi pingi ja imeliku puuni, kus okste asemel olid mingid lauajupid nimedega. Vahepeal oli päike välja tulnud. Tegime mõned pildid ja tuulutasime vähe linnukest. Et pilvepiirilt vaadata, mis mätta ümber toimub. Kuna ikka oli vähe udune, siis midagi erilist näha ei old.
Pakkisime oma linnukese kokku ja marssisime mööda mätta serva edasi. Ennäe imet, mätta teises servas oli surnuaed, millest polnud varem midagi kuulnudki. Vaatasime veidi surnuaial ringi ja läksime edasi. Peale pikka lonkimist jõudsime miski onnikese juurde. Tegime paar pilti ja lonkisime edasi.
Siis meenus, et samal mättal oli kunagi veel mingi püstkoda. Peale pikki eksirännakuid mööda metsaradu jõudsime mätta servale. Ja ennäe imet, oligi püstkoda. Püstkojast sai maa sisse onni. Onnis olid mõnusad lavatsid, kus teelised oleks saanud puhata, olla nii vihma- kui tuulevarjus. Või siis silma looja lasta. Kui püstkoda ja onn olid inspekteeritud sõitsime sihitult edasi.
Kui sai veidi edasi sõidetud, siis nägime tee ääres silti, kus oli kirjas, et võsas on mingi järv. Otsustasime pilgu peale heita, kas siis on järv või ei ole. Peale väikest sõitu metsa vahel jõudsimegi pisikese järveni. Kuna midagi erilisist ei olnud, siis tegime paar pilti ja panime edasi. Järve ääres puhkajaid segama ei hakanud. Sõitsime sihitult edasi…..
Mõne aja pärast nägime tee ääres silti, kus oli kirjutatud, et seal on kass nurme peal. Mõtlesime, et lähme vaatama seda kassi seal nurme pääl. Kassi küll ei leidnud, aga puust külamehi oli terve nurm täis. Nurme keskel oli keegi augu kaevand ja vee ka sisse lasknud. Teisel pool auku olid külamehed ehitanud palkidest ridaelamu. Ridaelamu nägi küll vähe väsinud välja, kuid oli siiski muljetavaldav. Tegime tiiru peale ja nägime, et nurme teises servas oli suur kivi, mille peale oli keegi manti pannud. Lõppkokkuvõttes nurmelt kasse ei leidnudki ja sõitsime edasi.
Keset Vooremaad otsustasime pissipeatuse teha, keerasime teelt kõrvale võssa, märkasime keset mätast – torn püsti. Vaatasime siis ühe hooga torni ümbrust ja torni ka. Lennutasime natuke linnukest.
Kui lind sai tuulutatud kimasime edasi tuhm pilk kauguses ja tukk lehvimas tuules.
Kuna väljas hakkas juba pimedaks minema otsustasime sebida öömaja. Öömaja saime Lõuna-Eesti kuppelmaastiku vahel kämpingus , kus lahke peremees söötis-jootis meil kõhud täis ja lubas saunagi. Tiksusime saunas niikaua kui ära väsisime. Siis kobisime kotile. Toas oli meil kuuene voodi. Kõik mahtusid lahedalt ära ja ruumi jäi ülegi… Jätkub…
