Matkad looduses
-
Jalgrattamatk Naissaarel
Ükspäev tulles vastu töörahva soovidele organiseerisin väikse jalgrattamatka Naissaarel. Paika pandud kuupäeval kogunesid kõik sadamas, pakkisime rattad ja varustuse kaatrile ja tuld saarele. Saarel orgunnisin varustuse transpordi majutuspaika ja ise tiksusime vaikselt ratastega läbi Taani kuninga aia majaka poole. Vahepeal sattusime piraatide küüsi aga kõik lahenes õnnelikult 😀 😀
Lõpuks jõudsime majaka juurde. Vana vene sõjaväeosa garaazi katusel võtsid lambad päikest 😀 Käisime kõigepealt vaatamas vana abinurga mõõtja alust. Samas turnisime ka vanas piirivalve vaatetornis.
Sealt edasi liikusime majaka juurde. Kolja lubas meid majakasse kah. Natuke luusisime veel patareides ja korra käisime ka Kunila mäel. Seal vedeles tee ääres terve kuhi mürske. Lõpuks kobisime tagasi telkimiskohta ja tsillisime õhtuni õues ja saunas.
Järgmisel hommikul kui pestud-kustud-kammitud liikusime mööda metsateid lõunakaldale kus kunagi miine põletati. Turnisime ka teele jäävatel militaarobjektidel. Vahepeal kui mööda mere äärt liikusime siis seal oli päris mitmeid pisikesi rästikuid teel keras. Eemalt vaatad krt koerasitt 😀 😀 jõuad lähedale või juba kohakuti siis kihutab see “koerasitt” viuh põõsasse 😀 😀
Lõpuks jõudsin näljaste matkalistega Rähnipessa. Tahtsin Petkalt kiirelt sebida miskit söögipoolist. Petka ütles, et peale krõpsude pole eriti midagi aga siis meenus, et proua saab toas kohe supi valmis 😀 Läks taris selle kohe potiga välja. Kurja terve Petkale tehtud potitäis suppi söödi ära 😀 😀 Kui kõhud täis katsetasime dresiinat. Panime rattad peale ja sügasime kondiauru jõul sadama poole 😀 😀
Sadama juurest panime ratastega vaikselt edasi. Kolistasime mööda miiniladusi ja muid militaarobjekte õige mitu tundi. Lõpuks jõudsime tagasi telkimiskohta surmväsinuna. Ring tuli pea 40 kiltsa rattaspido järgi. Tegime väikse sauna ja kotile. Hommikul tiksusime ratastega vaikselt sadamasse ja sealt kaatriga kodupoole.
-
Naissaarel kevadet avastamas
Ühel ilusal kevadisel päeval tegime asja Naissaarele. Seal on alati mõnus. Nagu ikka luusisime veidi rannas ja otsisime kevade märke. Midagi erilist ei leidnud. Käisime sujuvalt ka Rähnipesast läbi ajasime Petkaga törts juttu ja vaatasime orava vempe 😀
Edasi liikusime vaikselt saare põhjatippu. Seal meil enamjaolt pesitsuskoht 😀 Kui ahjud köetud, söök tehtud siis luusisime veidi rannas. Seal võib päikeseloojangu asemel ka kuud nautida 😀 Ja siis tuli see kõige parem osa… saun 😀
Järgmisel päeval kolasime nagu tavaliselt veidi Peeter Suure merekindlustuste varemetes. Ma ikka alati mõtlen kes krt viitsis sinna nii palju kvaliteetbetooni vedada ja seda kõike seal ehitada. Kolasime vähe kiriku juures ja miiniladudes. Paar lammast oli ka samu asju uurimas mis meie 😀 Ja natuke kevadet leidsime kah. Aga seda me ju otsima läksimegi 😉
-
Kuidas ma ökomökot proovisin.
Ükspäev luusisin metsas ajaviiteks. Midagi erilist näha küll ei lootnud aga siiski õnnestus puht juhuslikult ühtteist näha. Metsaservas maiustasid kitsed heinaga. Olid üsna julged teised ja natuke isegi poseerisid enne kui võssa kadusid. Lonkisin omades mõtetes edasi kui järsku kuulsin raginat ja matsutamist 😀 😀 Krt kakalõikurist käis kohe jõnks läbi, näha polnud kedagi. Mõned sammud edasi astudes nägin suht lähedal võsas kahte põtra kuuseokstega maiustamas. Vahtisime mõnda aega tõtt üksteisega ja ma taandusin vaikselt. Edasi lonkides mõtlesin… mida krt nad neid kuuseoksi järasid kui heina on ka….
Edasi lonkides meenus, et keegi kuskil tegi smuutit kuuseokastest. Egas midagi, haarasin paar oksa kaasa ja vutvut kodupoole. Kodus interneedum lahti ja uurima, mis värk nende okastega on. Tuli välja, et pidavat hullult vitamiine ja särki-värki sisaldama. Koukisin siis köögikombaini välja ja kuuseoksad sisse, tiba vett otsa ja tuld. Kurrrrja kuuselõhna terve tuba täis ja mõne hetke pärast oli roheline ollus valmis. Kurnasin jäägid välja ja proovisin kuda on…. Üllaülla täitsa joodav oli kuigi natuke vänge ja kerge vaiguse maitsega. Aga ei midagi ebameeldivat. Tuunisin seda rohelist ollust käepärase õunamahlaga…. Maitse kohe teine tera 😀 😀 iga lonksuga tundsid kuidas tervis tuleb. Kokkuvõtvalt päris joodav vitamiinipomm ja ilmselt teen seda kindlasti veel.
Nüüd peab metsas kuuski hakkama põtradega jagama 😀 😀
-
Naissaar vol….
Seekord korraldasin väikesele seltskonnale Naissaarel retroekskursiooni. Kaatriga Naissaare sadamasse, seal ootas meid juba Kolja vana Pazikuga. Kobisime peale ja Kolja alustas saare vaatamisväärsuste tutvustamisega.
Vaadata seal saarel ikka ühtteist on. Luusisime mööda militaarobjekte ja sirutasime jalga rannas. Hullult oli seekord rohutirtse igalpool ja kõik olid ikka päris pirakad.
Hülkari puhkekohal nautisime vaadet Tallinna lahele ja linnale. Uurisime mälestusmärki jne. Peale seda kimasime Rähnipessa, huvilised uurisid militaarmuuseumi. Mina jätsin selle seekord vahele ja kasutasin aega Petka ja Koljaga lobisemiseks 😀 😀
Peale muuseumi külastust kasutasime vaba aega metsas ja rannas luusimiseks. Kes korjas kaasa mõned seened, kes nosis marju. Ja oligi märkamatult päevake läinud. Kolja viskas meid sadamasse tagasi, kobisime kaatrile ja täiskäik kodupoole.
-
Naissaarel teatris
Seekordsel Naissaare käigul ühendasin meeldiva kasulikuga. Sai seenel-marjul käidud ja teatris kah. Sadamas kõigepealt sai ikka tervitatud nastikust sadamavahti. Siis autosse ja metsa luusima, vanas sõjaväeosas isegi vahitorn veel püsti ja sadade kaupa tühje konservikarpe. Eks sellel konservikarpide kogumisel oli ka mingi praktiline väärtus. Need riputati tavaliselt väeosa piirava traataia külge siis oli kuulda kui keegi vastu aeda läks. Kolisesid hirmsasti 😀 😀
Käigult korjasime seeni ja marju. Neid ikka jätkub Naissaarel.
Luusisime vahepeal natuke rannas kah. Päris huvitav känd vedeles rannas, nagu väike sauruse pea 😀 😀
Vaatasime üle ka kivikuhjad metsas. Nendest graniitkividest oleks pidanud saama Peeter Suure merekindluse osad. Kahjuks jäi see ehitus seisma. Kivikuhjad metsas on muljetavaldavad kõik on ilusti nagu riita laotud ehituse ootel.
Õhtul kimasime autoga Omari küüni poole teatrisse. Vahepeal tuli rongile teed anda 😀 😀 Petka transportis teatrihuvilisi Rähnipessa 😀 😀 Teater oli päris ok ja saal, see tähendab küün oli rahvast täis. Peale teatrielamust viuh kordonisse sauna ja kotile.
-
10 aastat õnnetusest Naissaarel
Sel aastal saab 10 aastat sellest kui ühel Naissaare matkal juhtus õnnetus hooletu matkajuhi pärast. Surma sai üks inimene ja teine sai raskelt viga. Mind alati hämmastab see mõningate “matkajuhtide” pohhuism turvalisuse osas. Loomulikult võib igal pool ja igaühega juhtuda õnnetus aga kui sul on võimalus seda õnnetust vältida elementaarsete ohutusreeglitega siis tuleb seda ju teha. Aga noh tundub, et mõne puhul raha ei haise ja üritatakse seda kliendilt kätte saada igal võimalikul juhul. Sõna otseses mõttes ohutusreegleid rikkudes. Miks on vaja turnida grupiga kohas kust on võimalus kukkuda 7-8 meetrit…. Tagantjärgi lugedes seda artiklit mis juhtunu kohta üllitati siis päris palju faktivigu esineb…
Kui mina puht juhuslikult kohale jõudsin ca 5 minutit peale juhtunut siis paanikas matkajuht seletas midagi ilmselt häirekeskusega. Ja vigastatute juures polnud hingelistki. Hämmastas see, et matkajuhil rippus vööl 2 raadiojaama jne aga ilmselt kasutada ta neid ei osanud. Lihtsalt edevuse pärast ilmselt kanti, et ägedam välja paista. Kui 5 minutit hiljem matkajuht isegi ei tea mitu vigastatut tal on ja ei oska häirekeskusele seletada siis parem ära vii matka läbi. Küsisin matkajuhilt kas häirekeskus on teadlik korrektselt juhtunust ja kas grupis meedikut on. Matkajuht vastas, et jah häirekeskus teab ühest aga meediku kohta grupis osanud midagi vastata. Ütlesin talle veel, et sul ju 2 vigastatut mitte üks, sellepeale oli vaikus majas. Helistasin ise üle häirekeskusele ja ütlesin, et 2 vigastatut on mitte 1.
Matkajuht passis üleval patarei otsas aga kogu grupp oli all teerajal. Vahtisid niisama suud ammuli. Küsisin siis grupilt kas äkki grupis on meedikut. Üks naisterahvas vastas, et ja tema on meditsiiniõde koolis. Küsisin mis sa seal rivis passid sul ju 10 meetri kaugusel 2 vigastatut….. Alles siis ärkas unest ja tormas uurima mis viga. Käsutasin rahvalt veel üleriideid seljast, et saaks vigastatuid katta. Külmal betoonil tuleb alajahtumine ruttu. Lõpuks said vigastatud kaetud riietega niipalju kui võimalik. Seejärel sebisin ruttu Ljoha sinna, et raiuda natuke rada sisse vigastatute transpordiks. Kopteriga sinna ligi ju ei saa, tuli kasutada autot järelhaagisega. Kohe olid kohal ka mõned piirivalvurid. Tegime kiirelt maandumisplatsi kopterile valmis. Ja kohe oli kopter kohal kah. Kahjuks ühte kannatanut päästa ei õnnestunud..
Siit loo moraal… Ära korralda kunagi asju kui sa ootamatuste puhul kaotad kontrolli asja üle….
-
Valgejärve laternaretk
Sai läbi viidud järjekordne üritus. Seekord siis laternaretk ümber Valgejärve toredale väiksele seltskonnale. Ajastus ilma poolest oli viimane hetk, juba päeval läks sulaks. Õnneks sula matka alguseks ei olnud veel puid lumest puhtaks sulatanud ja laternate valgel nägi mets väga ilus välja. Teel uurisime miks ja kuidas kasutati lupja. Kahjuks oli ilm pilves ja seetõttu ei hakanud vaatetorni ronima. Matkarajal oli näha hulgaliselt metsloomade jälgi. Huvitaval kombel oli korralik matkarada sisse tallatud ainult Järveotsa järve parklast kuni Valgejärve vaatetornini. Sealt edasi üle Rukkimägede ringil olid ainult mõned üksikud jäljed. Allikani oli ainult üks käinud enne meid 😀 😀 . Allikal maitsesime värsket vett ja liikusime edasi. Jõudes tipi juurde tegime väikse lõkke, maitsesime kaasasolnud võileibu ja kuuma teed.
Kui kõhud täis rääkisime veidi laternate kasutamisest ajaloos. Lõpuks mängis Reet meile lõkke ääres šamaanitrummi ja rääkis veidi nendest saladuslikest trummidest.
