-
Valgejärve matk
Ajasime kamba kokku ja kimasime Valgejärvele tsillima. Kõrvemaa ja Kakerdaja on viimasel ajal kuidagi laadaks muutunud, rahvast nagu Viru tänaval keset pühapäeva 😀 😀 Valgejärve Õnneks Tallinnast piisavalt kaugel ja läbustajad pole seda veel avastanud. Seal saab veel rahulikult tsillida ilma, et oleks mingit hullu kisa ja lärmi. Metsas tahaks ikka metsahääli kuulata 😉 Sattusime sinna täitsa õigel ajal, värsket lund oli sadanud ja mets oli ilus valge, ühtki inimjälge polnud näha peale meie omade 😀 Käisime kõik seal suud lahti ja nautisime vaateid 😀 Turnisime vaatetorni ja maitsesime allikavett.
Lõpuks jõudsime tiiruga tipi juurde. Tegime tule üles ja nosisime oma kaasasolnud võikud ära. See tipi on seal üks äge kohake ma seal isegi ööbinud mõned korrad nii suvel kui talvel. See kuulub kohalikule MTÜ-le ja viisakas on selle kasutamisest neile teada anda.
-
Titanicu näitus Lennusadamas
Sel ajal kui maod veel rääkisid tulid kiirvisiidile Tallinna mu Piiteri sõbrad. Linnas eriti kolada ei viitsinud kuna vastikult märg ilm oli. Kolistasime mööda muuseume. Põikasime sisse Lennusadamasse, seal oli Titanicu näitus. Nagu ikka on seal ajutised näitused taga otsas. Seega tuleb ennem muuseum läbi jalutada kui näitusele jõuab 😉 Möödaminnes suusisime vähe Lembitul ka. Piiteris pidavat ka olema allveelaev muuseum nagu mulle Piiteri sõbrad ütlesid aga meie oma pidi ägedam olema kuna see kuival maal, näeb väljast ka. Ükspäev üritan ise ka sellele Piiteri omale silma peale visata.
Tudeerisime lõpuks ka seda näitust. Mõnesmõttes oli päris huvitav näitus aga päris palju oli mulaazi päris esemete asemel. Kuigi kirjas oli, et päris asjad… Aga lähemal uurimisel selgus, et ikka ei ole küll. Iseenesest muidugi korra tasus vaadata küll.
-
Kiiu – Aabla raba
Pole ammu seal rabas luusimas käinud, sai projekti võetud. Kuna see matkarada suht väike siis kannatab talvise lühikese päeva jooksul natsa mujal ka luusida. Kuna sealkandis neid põnevaid kohti jätkub siis alustasime kohe hundikangrutest. Hundikangrud on Muuksi linnamäe läheduses Kahala järve kaldal olevad kivikalmed. Tänapäeval hirmsasti vaieldakse nende hulga üle. Jutt käib 85 – 250 kalmest, palju siis tegelikult on ei tea ilmselt keegi. Igatahes on see päris huvitav kohake luusimiseks.
Siinsamas läheduses on ka Turje keldri juga. Siit tavaliselt kiman alati mööda ja ei viitsi sinna luusima minna. See ju teest päris kaugel ja üle eramaade minek. Sinna lähedale saab ainult käsitsi mööda klindiserva. Juga ise pole küll suurem asi aga vaated klindiservalt on päris head. Omalajal olid siin ümberringi muinaspõllud.
Põikasime sisse ka Hara sadamasse, siis sai veel ilma rahata. Nüüd saab sinna piletiga. Ma muidugi ei saa aru mida seal viieka eest vaadata on??? Aga jh eks tänapäeval üritatakse iga prügimägi ja suva varemed ka raha teenima panna, kuigi vaadata pole seal midagi enam. Luusisime kiirelt kai lõpuni ja tagasi ning kobisime rabasse ära.
Rabas tegime ikka selle korraliku ringi ära, majakivi juurde ja vaatetorni ikka ka. Ma ei viitsinud sinna kivi otsa ronida, käidud seal juba küll ja küll 😉 See on ka selline hea raba veel kus eriti hullult rahvast ei ole, kuigi hakkab ka juba käest minema.
-
Vabariigi aastapäeva lahing
Pole ammu sellist Vabariigi aastapäeva lahingut vaatamas käinud. Tavaliselt on sel ajal programmis vikuküla talvelaager. Vahelduse mõttes sai nüüd natuke uuemat asja kah vaadatud. Seekord toimus asi Vabaõhumuuseumi territooriumil. Rahvast oli nagu murdu siia järtsus ja järts pea linna välja 😀 😀 Passisime piletijärtsus hulk aega kui lõpuks otsustati, et lastakse väravad lahti ja see pikk saba niisama sisse. Muidu ilmselt oleks lahingu algus veninud mitu tundi 😀
Lahing toimus mere ääres tuuliku juures. Kuna mul seal osalemas õige mitu sõpra siis sain suht normaalse koha kust vaadata 😉
Madinat jätkus siin ikka tükiks ajaks. Õnneks oli ilm ka suht mõistlik ja külm ei hakanud. Jälle üks põnev päev seljataga. Ükspäev peaks ikka ise ka osalema sellel, juba ammu moositakse 😉
-
Viikingiteküla talvelaager
Sai käidud piilutud sel aastal ka vikulaagrit, varasemalt olen ikka vahel osalenud ka mõne õpitoaga. Sel aastas on muidugi siin toimumas juba teine üritus. Alles mõnda aega tagasi oli holmgang. Kurja ilm rämedalt kehva, sadas kõikvõimalikku ollust. Küll vihma, lund, lörtsi jne. Tavaliselt on ikka veebruaris külma ka olnud ja pole pidanud põlvini mudas hullama aga noh jah…. seekord läks nii. Just äsja kirjutasin blogi ühest varasemast talvelaagrist, siis oli veidi külma ka 😉 Tunnen kaasa mõõgavõitlejatele kes pärast oma läbimärga varustust kuivatama peavad. Linnuses oli muidugi päris mudane tänu sellele sajule. Võitlejad kobisid linnuse esisele platsile, seal vähemalt polnud muda nii palju. Nats vaatasin üritust ja kobisin sisse ära, külm hakkas.
Suures saalis nagu alati väike laat ja õpitoad. Sel aastal ma ise osaleda ei viitsinud. Vaatab mis tulevik toob, ehk järgmine aasta osalen kui õnnestub.
Mõne aja pärast hakkas linnuses vibuturniir, Dmitri viitsib ikka sellega pusida ja mõtleb päris ägedaid lahendusi välja. Igaljuhul palju põnevam kui kuivalt märklauda lasta.
Peale turniiri oli väike kontsert ja mõned päris põnevad loengud. Mingi aeg peale õhtusööki pidi olema autasustamine aga seda ma ootama ei jäänud, kobisin koju ära. Tegelikult võiks selliseid üritusi rohkem olla, päris lahe vaatemäng on 😉
-
Mõõgavõitlus Viikingitekülas
Ammustel aegadel kui veel võitlejaid palju oli sai vaatamas käidud järjekordset turniiri. Viimasel ajal see muidugi väga õhukeseks kulunud. Ei tea kas võitlejad loobunud sellest või milles asi aga vanasti oli neid ikka palju. Ongi paras aeg kirjutada ja meenutada, kohe peaksid uued üritused peale tulema 😉 Tegime sõbraga pilte kahelt poolt 😀
Vahepeal väike musikaalne hingetõmbepaus ja siis läheb jälle andmiseks.
Vahepeal käidi harjutamas isegi linnuse esisel platsil 😉 Ja siin nüüd võitlusest pildid teise nurga alt 😀
Vahepeal jälle väike musikaalne pala ja kohtunikud vallatlevad 😉
Väike katsetus kuidas on kaks ühes võimalik linnust vallutada 😀 😀 kasutades nii vanu kui ka moodsaid abivahendeid 😉 Üldiselt on sellised taaskehastuse üritused lahedad aga tavaliselt info puudub nende kohta.
-
Harju- ja Raplamaa kalmistutel asjatamas.
Seoses tööga oli asja paarile kalmistule. Ega kui juba kalmistul siis vaatasin nagu ikka natuke üldilmet, pinke ja kunstlilli. Üllataval kombel ei näinud Korvi surnuaial peaaegu üldse kunstlilli aga selle eest päris palju mõtetuid pinke. Enamuse peal ei saa enam ammu istudagi aga ikka vedelevad seal. Korvi surnuaial nägin muidugi päris huvitavat risti ka. Eks ma ole neid igasuguseid näinud aga raudteerelsist tehtut nägin esimest korda. Samas nägi teine välja üsnagi sümpaatne. Üldpilt siin kalmistul aga niru, ilusad korrapärased read küll aga suhteliselt palju näeb hooldamata platse.
Ohtu kalmistule minnes tegin paar klõpsu Ohtu mõisast ka. Päris korda tehtud teine. Mõis iseenesest pole väga vana, ehitati 17 sajandi alguses. Oma lühikese elu jooksul on mõis olnud mitmete mõisnike käes, Mõisas oli isegi pikka aega kool. Siin on peale renoveerimist tehtud isegi mõned teatrietendused. Tee ääres jäävad silma päris ägedad tall-tõllakuuri varemed. Mõisast paar kilomeetrit edasi ongi metsa sees pisikene kohalik kalmistu. Meil siin veebruar aga iga põõsa all õitsevad lumikellukesed.
Hageri kalmistul luusisin vähe rohkem ringi, siin on päris põnevaid riste. Ristid on siin äärmusest äärmusesse malm, raud, betoon, kivi jne jne. Mõni kivirist on ikka päris massiivne. Miks surnuaial sellised ei tea, tavaliselt näeb selliseid pirakaid kiviriste kuskil kirikuaias patukahetsusristina.
Siin surnuaial näeb ka üsna palju plekkpärgi. Üllatavalt hästi säilinud on enamus. Neid on alati väga lahe vaadata kui omaaegseid kunstiteoseid. Viitsiti ikka teha selliseid ägedaid asju. Tänapäeval ei viitsita eriti midagi sellist ägedat teha, Hiina odav plastist pärg käib küll….
Ma polnud varem isegi kuulnud mitte, et mõnel meie surnuaial on olemas hiidsuur hauakamber aga siin surnuaial on. Kahju muidugi, et see käest ära lastud ja prügi täis loobitud. Aga aimu asjast saab, seintel isegi veel vana värvi näha. Hauakambri ees paikneb igavesti suur rist. Rist on Ungern-Sternbergide suguvõsavapi ning dateeringuga 1853. Legend räägib, et Kernu-Kohatu mõisnike von Ungern-Sternbergide järeltulija Alexei, saades 1853. aastal mõisate pärijaks, lasi samal aastal Hageri kalmistul oleva perekonnarahula kohale ehitada kabeli. Vaidlus käib kas see rist on tänapäeval õigel kohal või ei ole.
Siinne surnuaed on isegi üllatavalt korras ja siin näeb päris suuri perekonnaplatse. Tavaliselt näed 3 – 4 kohalisi aga siin on mõned isegi 7 – 8 kohalised. Aga samas näeb siin ka õige mitmeid hooldamata hauaplatse kuhu juba asjakohane silt püsti löödud.
Kohila oli ka päris huvitav. Asi äärmusest äärmusesse. Siin jäi silma üks eriti sünge musta massiivse piirdega plats… Algul vaatasin, et graniit aga lähemal uurimisel tekkis kahtlus asjas. Hmmm täiega plastmassikärakas oli…. Aga muidu ilus sirgete ridadega kalmistu, platse hea lihtne leida. Vahel näeb kalmistutel kuidas loodus võtab oma tagasi. Siin nägi sellist asja kuidas puu on kasvanud ümber risti. Siin oli huvitav veel, et platsidel on keelatud kõrghaljastus. See on igati ok nõue.
