-
Viljandi linnus
Sai tiba viljandi linnuses kah luusitud. Viljandi üks selline maasikane linn, igal nurgal näed maasikaid 😀 😀 Seekord linnas väga luusida ei viitsinud, panustasin ainult linnusele. Siin olev linnus on ka ilmselt kivilinnusena ehitatud Eestlaste kantsi kohale ilmselt 1224a paiku. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. Keskaegne Viljandi linn oli sisuliselt neljas eeslinnus. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks. Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Veel 17. sajandil oli linnusekompleks põhiosas kasutuskõlblik, kuid see purustati lõplikult Põhjasõjas. Linnuse rususid, eelkõige kivimaterjali, kasutati sõdades hävinud linnahoonete taastamiseks. 1744. aastal läksid linnuse varemed ja naabruses olevad mäed Viljandi mõisa valdusse. Alles 1863. aastal andis mõis loa lossivaremetes jalutamas käia ja pidusid korraldada. Varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Pargi kujundamine ja linnuse korrastamine algas 1893. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele. Linnusest saab lähemalt lugeda siit.
Lossimägede ja kogu Viljandi üks sümboleid on vana rippsild, mis on valmistatud 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Sild asus algselt Tarvastu linnuse vallikraavil, kus see kergendas kohaliku mõisniku von Mensenkampffide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampff silla metallosad Viljandi linnale. 1931. aastal paigaldati 50-meetrine sild Viljandisse, kust ta viib Kaevumäelt üle 15 meetrit sügava oru. Siinsamas pargis asub ka Johan Laidoneri mälestuseks püstitatud ratsamonument. Monument avati 22. juunil 2004. Monument asub Viljandi lauluväljaku ja Pärimusmuusika Aida vahel.
-
Muuseumiöö
Ükspäev kui Lagedi muuseumis muuseumiööd korraldati hüppasime ka korra viuh läbi. Asi peaks küll öösel toimima aga pole hullu 😉 Kuigi ma seal sada korda käinud aga seekord panti tank ka pöördesse 😀 😀 Kõigepealt uurisime siseekspositsioone ja tegime aega parajaks niikaua kui tankistid kohale tulevad. Muuseum ise on päris huvitava saamislooga. Muuseum kuulub mittetulundusühingule, mille juhataja on muuseumi asutaja Johannes Tõrs. Muuseum asub Lagedil, Pirita jõekäärus olevas Külma pargis, kuhu on rajatud president Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi kunagise maja koopia. Mina mäletan kui selle koha peal olid varemed, vanasti sai sealkandis kõvasti kalal käidud, head kalakohad olid 😉
Kui toas kõik uuritud kobisime õue tehnikat uurima, kahju muidugi, et see staff kõik lageda taeva all on. Võiks olla miski katusealune nende eksponeerimiseks. Ah jaa see kurikuulus Lihula ausammas mille pärast kunagi kõvasti paanikat oli on siin eksponeeritud 😉 Lõpuks olid tankistid kohal ja läks tanki käivitamiseks. Siin vedeleb ka üks “kook”… kõik see mis jäi autost järgi peale tanki ülesõitu. Lõpuks oli riistapuu töös ja tegi väikse sõidu. Oi kurja kus see suitseb, ilmselt sõja ajal väga kasulik teema 😉 paned 10 tanki ritta ja annad gaasi suitsukate kohe olemas missugune 😀 😀 Iseenesest on see tore ja asjalik muuseum, tasub käimist.
-
Nissist Pärnamäele
Natuke oli tööd kogunenud jälle, panime logistika paika ja toimetama. Seekord alustasime kaugemast nurgast kodupoole tulekuga. Sai Nissis paar platsi korda tehtud ja mõni veel üle ka vaadatud.
Kui kalmistul toimetatud uurisin natuke mis materjali on kohe letist kalmistule võtta… No ühtteist ikka on võtta iseküsimus kas sobib. Muidugi natuke kehv selle asja juures, et neid lühikesi “lego” tükke on on kohe võtta aga pikemaid ainult ootetööna ca 2 nädalat. Kummaline, et viitsitakse tolmu koguma toota 50 cm junne aga meetriseid või pikemaid mitte. Mis teema seal on ei jaga pointi ära. Samas kogesin, et elatakse vist piisavalt hästi, tehes mitmesse firmasse hinnapäringuid ei vastata üldse või siis nädala pärast…. Milleks siis üldse kodulehtedel hoida päringute otselinke???
Lõpuks jõudsime tiiruga Pärnamäele, tegin mõned pildid erinevatest kujunduse ja disainielementidest. Päris põnevaid aga samas lihtsaid ja praktilisi hauaplatse näeb selles vanemas osas. Uus osa on muidugi väga bling-bling. Siin tegime mõned hooldustööd ka kiirelt ära.
-
Laevaga Piiterisse vol. 2
Alles nädalake tagasi sai laevaga Piiterisse sõidetud ja tsillitud. Nüüd natuke jälle asja sinnapoole. Egas midagi viuh laeva ja minek. Tallinnas seisis sadamas terve joru välismaiseid sõjalaevu, et tea mis õppus tulemas, äkki miinitraalimine…. Egas midagi laevas kõht täis ja kotile. Eelmine kord magasin selle Kroonlinna sissesõidu maha, seekord ei saanud seda lubada 😀
Hommikul olin varakult üleval, käisin sõin kõhu täis ja vutvut üles dekile. Oligi õige aeg just sõitsime lüüside vahelt läbi ja kohe oli ka ringtee. See on ka äge, läheb siin otse laevatee alt läbi. Edasi tulid juba Kroonlinna fortid. Vot seal tahaks kunagi luusida 😉 Natuke veel ja oligi juba sadam. Piiriületus on sadamas jube kiire põhimõtteliselt oled mõne minutiga üle.
Sadamas hüppasin bussi ja sellega sai ilusti paleeväljakule. Tsillisin vähe ringi, vaatasin kas kõik tõllad ja värgid on kohal. Pets ja Cats olid ka täitsa kohal ja lubasid endast raha eest pilti teha. Käisin apteegist läbi sebisin mõned rohud, siis veel poest nänni ja viuh bussile. Õhtul juba kodus tagasi.
-
Objektil
Sai käidud ühel huvitaval objektil asjatamas. Ai kurja kus seal oli metsmaasikaid õitsemas, tuleb õigel ajal uuesti kohal olla 😉 Päris huvitav auk kah maas, ei tea kas kaev või karstiauk. Täpsemalt uurida ei viitsinud rämpsu täis teine. Mulle tundus küll rohkem karstiaugu moodi, altpoolt läks laiemaks. Siinkandis neid muidugi põllud täis. Päris äge ja omamoodi maakelder on ka siin. Põhimõtteliselt paepinnasesse auk raiutud ja siis sinna auku paekivist kelder laotud, ilusti aknaga ja puha 😉 Laeks igavesti suured paeplaadid aga uksekohta ei ole… Huvitav mismoodi sinna sisse saadi…. Peenramaa oli siin muidugi põnev 😉 Luid ja keraamikat nagu putru.
Koduteel nägin siis selle aasta esimese grillvorsti ka ära 😉 Huvitav, et vanades rahvuslikes muinasjuttudes päris palju juttu kuldse krooniga maost…. Ilmselt on nastik nende lugude allikaks. Täitsa korralik “kroon” ju peas
-
Töine päev mööda kalmistuid.
Võtsime ette mõned kaugema nurga tööd, logistika paika ja minek. Kõigepealt väike peatus Põltsamaal. Vaatasime veidi kohalikul surnuaial ringi. Tundus selline suht põnev olema aga pikalt aega uurida ei olnud. Järgmine kord kui rohkem aega süveneme sellesse. Paar kiiret klõpsu ja tööle.
Töö tehtud panime kohe edasi, pikk sõit ees unistada pole aega.
Järgmine suurem peatus tuli Räpinas. Vaatasime veidi ringi ja otsisime õiget platsi. See on ka selline huvitav surnuaed kus tasub luusida. Mul muidugi see suht läbi kolatud aga eks alati leiab midagi uut.
Seekord jäi siin silma omapärane pink mille jalgadeks oli kasutatud kõrgepingeliinide isolaatoreid. Veel oli siin üks minumeelest täiesti praktiline nn. murupiirdega plats. Kääbas lilli täis istutatud ilusti, väga ok nägi välja.
Kui kiire tiir tehtud tuli toimetama hakata. Toimetamist oli siin päris palju ja õige mitu kärutäit heina vedasime ära. Aga lõpuks sai asja, pakkisime asjad kokku ja minekut järgmisse kohta.
Elva kalmistul vaatasime paar asja üle ja kohe edasi. Kell juba sada aga üks koht veel käimata.
Lõpuks jõudsime Halliste kalmistule, see oli ka selleks korraks viimane töö. See on päris vana kalmistu, nagu sildilt näha siis rajati see 1773 aastal. Enne seda maeti kiriku juurde.
Vot see kalmistu on ka päris põnev igasugu piirete, mälestusmärkide ja sammaste poolest. Siia pean uuesti asja tegema ja pikemalt.
Muidugi eriti lahe oli siin tööriistade hoidja. Selliseid oli kohe õige mitmeid kalmistul, igavesti praktilised asjad. Samas jäi silma ka selliseid mittetavapäraseid riste. Kitsarööpmelise raudtee relsid on siin kalmistul ikka hästi kaubaks läinud ja veetorud koos põlvedega samuti 😉 Üllataval kombel ei näinud ühtki tervet metallpärga. Ainult mõned katked hakkasid silma. Nii vanal kalmistul võiks ju mõni olla.
-
Metsanurme matkarada.
Sada korda kuulnud sellest Metsanurme matkarajast igasugu põnevaid jutte aga ise sinna kordagi jõudnud ei ole. Eks tuli asi ette võtta ja ise pilk peale visata. Kui pikk see rada siis tegelikult on ei teagi… Erinevatel andmetel on selle pikkus 8 – 9,5km, seega paras paari tunniga läbi jalutada. Auto saab parkida külakeskuse juurde ja sealt mööda tähistatud teed tuld anda. Siinsamas on ka talumuuseum. Keegi on siin vanad rehvid ära kasutanud üsna praktiliselt ja nendest majakese ehitanud.
Päris pikk osa sellest rajast kulgeb muidugi mööda külateed kus midagi erilist ei ole. Rada lõpeb Üksnurme mõisa varemete juures, sealt tuleb padavai tagasi lonkida veidi ja siis saab väikse kõrvalpõike metsa teha. Kohalike koduloolased on siin päris usinasti asju uurinud aga see kuskil matkarajal väga ei kohta, peale hiiekoha. Väidetavalt leiti siit mõisa maadelt Baltimaade suurim mündileid. See koht on matkarajal isegi märgitud. Mõis ise väga trööstitus olukorras ja mahajäetud. Üksnurme mõis asutati ilmselt kuskil 1630 aastatel. Mõisa esmaomanik oli Heinrich Hastfer. See on olnud veel Karl von Gernet, Julius von Ramm, Dietrich von der Pahleni ja von Baggehufwudtide omanduses. Alates 1900 aastast kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis von Antropoffite aadliperekonna valduses.
Tagasi lonkisime juba vähe põnevamat osa mööda. Jõe ääres on ka paar head RMK lõkkekohta. Seal on ikka palju tsillimas käidud aga kahjuks on sealt tänaseks päevaks mõni kadunud. Seda head katusealusega lõkkekohta enam ei ole kahjuks. Vaikselt tiksumiseks väga hea rada ja rahvast ka ei ole 😉
