-
Lätis kalmistul asjatamas
Nonii, tavaliselt käiakse Lätis õlle või ehitusmaterjali järgi aga ma käisin kalmistul. Eesti omad juba pea pooled läbi käidud, nüüd hea võrrelda 😉 Jõudsin nappi enne ära käia kui viiruse tõttu uus piirang pandi. Ega üldjoontes väga meie omadest ei erinegi, kuigi jah vara veel võrrelda. Esimene kalmistu Lätis kuhu oli asja. Aluksne kalmistu asub üsnagi põnevas kohas, poolsaarel Templimäe kõrval. See kalmistu olla üks suurimaid ja vanemaid Lätis. Kalmistu vanust võib lugema hakata Põhjasõjast alates. Siin pidavat olema ka mitu hauasammast mis dateeritakse 13 sajandisse. Ja muidugi avaneb kalmistult vaade Aluksne järvele. Läti kalmistutel tähistatakse samuti kalmistupüha nagu meilgi. Aluksnes on see Augusti esimesel pühapäeval väidetavalt on siis küllasõitnuid samapalju kui linnas elanikke. Aega pidavat siinkandis mõõdetama „enne- ja pärast kalmistupäeva.” Peale kalmistu on siin mäe otsas hulk igasugu muid asju alates vaatetornist ja lõpetades laskumisrajaga. Kirjade järgi olla siin mäe otsas olnud omalajal linnus kah. Kalmistu iseenesest suht tagasihoidlik. Näeb mõningaid aedu, nii vanaaegseid kui moodsaid. Vanad raudristid sarnased meie omadele.
Kalmistul eraldi aia sees oli ilus pisike Aluksne karnisoni surnuaed mis on sissepühitsetud 11. novembril 1932. Alūksne Garnisoni kalmistule on maetud Läti Vabariigi armee sõjaväelased ja 1941. aastal Ziemeri lahingus langenud.
Natuke erisusi siiski on. Väga palju hakkas silma punaseid toikaid hauaplatsidel. Ei saanud pihta mis värk on aga ilmselt sama teema nagu meil…. hooldamata hauad. Kuigi samas ei näinud, et need oleks hooldamata, vähemalt räämas küll ei olnud nagu meil. Aga võibolla kalmistu haldaja hoolitseb selle eest. Eks teinekord uurin täpsemalt kellegi kohaliku käest.
Teine huvitav erisus oli, et platsidel on sellised neljakandilised või ristküliku kujulised betoonist või graniidist raamid kus sees lilled jne. Muidugi väga palju hakkas silma nendes kastikestes kunstmuru. Meil seda veel eriti ei kohta, kuigi mõnele kalmistule on juba tekkinud. Nüüd välismaal kah käidud. Kui piirangutega ladnamaks läheb siis katsun Petseri surnuaial ka ära käia ja tellitud asjadega ühelepoole saada.
-
Prangli
Ükspäev oli kolleegidel vaja saada Pranglile mingeid ametiasju ajama. Eks ma siis sebisin nad sinna ja ise läksin aega parajaks tegema. Põnev pisike saareke. Krt ja liiklus on seal jube tihe 😀 😀 Baari juures lausa foor püsti. Saar mitu korda väiksem kui Naissaar aga isegi oma pood, koolimaja jne olemas. Elanikke pidavat olema 60 tuuris
Vaikselt tiksudes oligi varsti ristmik igasugu viitadega. Lonkisin veel vähe edasi taamal paistva kiriku poole. Kirikusse sisse ei saanud. tegin tiiru peale , vaatasin surnuaial ka vähe ringi ja vaikselt sadama poole tagasi. See saareke mulle nii sümpaatne kui Naissaar ei tundunud. Aga eks see ole maitse asi. 😉
-
Uus partii varustust väikestele viikingitele
Alles see oli kui tegin terve joru kilpe väikestele viikingitele. Aga see hunnik aurustus ootamatult ruttu. Korjasin kokku oma viimased vineerijäägid, tõin poest kotitäie värvi ja läks toimetamiseks 😀 😀
Kaks päeva möllamist ja väike varu on jälle olemas. Nüüd saavad huvilised omale valida meelepärase värvi ja logoga varustust kas meie poest või Viikingitekülas relvameisterdamise õpitoast. Sealsamas saavad hakkajamad viikingid ise proovida omale varustust meisterdada 😉
-
Kuusevõrsesiirup
Sada korda kuulnud kuusevõrsesiirupist aga ise veel katsetanud ei olegi. Egas midagi pillid kotti ja asja katsetama 😉 Kõigepealt tuli sebida pinutäis kuusevõrseid. Need head pehmed ja vitamiinirikkad niisamagi maiustada. Keetes sai nendest rohelistest asjandustest mingi hall ollus 😀 😀 Välimus proovima igatahes ei kutsunud 😉 aga asi polnud veel valmis ka. Keeta tuleb seda värki muidugi mehiselt, enne kui asja saab. Aga nüüd tagantjärgi tean öelda, et see möllamine oli seda väärt.
Vahepeal said puud otsa ja läksin kuurist lisa tooma. Kurinahk küll astun uksest sisse ja täpselt silmade kõrguselt paneb riida pealt lind viuh minema, palju ei puudunud, et oleks “Colti” järgi haaranud 😀 Siis alles nägin, et vennikesel seal korter ja pere ka sees. Need muidugi istusid hiirvaikselt ja ei lasknud end segada. Sebisin mõned puud ja viskasin varvast, et mamma saaks tagasi omi asju ajama tulla.
Nii, lõpuks peale mitut tundi podisemist oli hallist ollusest saanud imeväel ilus läbipaistev punane siirup, poleks uskunud, et selliseks muutub. Kuusevõrsesiirupi saamiseks on ka teine moodus aga see on väga ajamahukas,võtab aega nädalaid. Lihtsam ja kiireim moodus on keeta. Kasutatakse seda nii raviks kurguvalu kui ka köha puhul või kõikvõimalike toitude maitsestamisel. Nüüd kui see värk valmis sai katsetasin õige mitme toiduga. See on tõsiselt hea värk ainult, et üle ei tohi pingutada. Eriti hea oli minumeelest segada vahukoore sisse ja maasikatega maiustada 😉 Kes tahab samuti nautida maitseelamusi siis veidi on veel järgi 😉 Aga hoiatan, seda kauaks ei jätku…. liiga hea on 😉
-
Ahhaas foobiaid uurimas
Viimati käisin Ahhaas siis kui Rixu veel laua alt läbi jooksis 😉 Nüüd siin midagi uut mulle kah 😉 Pidavat olema mingi foobiate värk. Egas midagi tuli kaema minna 😀 😀 Põhiekspositsioon ikka enamjaolt sama nagu ta olnud on, paar uut vidinat muidugi oli. Muidugi anatoomikumi näitus on siin selline mis võtab aega ja on uurimist väärt. Kuna ma seda juba mitu korda tudeerinud siis siin pikalt ei peatunud, läksin foobiaid uurima.
Foobiate nurgake iseenesest päris põnev ja foobikutel tegevust küllaga 😀 😀 Kilkeid, ohhetamisi, ahhetamisi ja jumal teab mida veel kostus ikka päris tihti. Minu jaoks kahjuks ei olnud midagi erilist, kunagi olid sellised nähtused tööl suht igapäevaelu. Aga ei saa öelda, et asi igav oli 😉 Mulle pakkusid põnevust foobikute reaktsioonid. Tasus täitsa käia.
-
Iisakul mänguasju uurimas
Kuulsin juba ammu, et Iisaku muuseumis on uus näitus aga vaatama pole veel jõudnud. Nüüd sai töö tegemisest kopp ette ja võtsime plaani uurida asja 😉 Viimati kui seal pikemalt luusisin oli vist rahvariiete ja tikandite näitus. Hüppasime sisse ja lõug vajus põlvedeni lahti 😀 😀 Ikka päris kõva kogu mänguasju oli. Osa neist jäädvustasin tulevaste põlvede jaoks ka aga soovitan soojalt ikka oma silmaga asja vaatama minna, päris äge näitus.
Vaatasin veidi ka oma lemmiknäitust vikuvidinatest. Ühte leitud sõlge sai isegi terve joru järgi tehtud kunagi.
See muuseum on omapärane veel ühe asja poolest… Nimelt näeb siin päris palju vadjalaste ehteid ja muud mudru ning mitte ainult 😉 Kunagise kohaliku rahvakillu poluvernikute teema on siin samuti esindatud päris hästi. Need kaks asja on sellised mida mujal meie muuseumides praktiliselt ei kohta. Päris põnev selleteemaline eksponaat on siin muuseumis poluvernikute pulmarahvariiete komplekt.
Kes veel ei tea kes või mis on poluvernik siis püüan kiirelt kokku võtta. Tänapäeval nimetatakse ekslikult poluvernikuteks peipsivenelasi ja vanausulisi, tegelikult see asi nii ei ole…. Tegelikult on poluvernik ajalooliselt venelaste ja vadjalaste segunemisel tekkinud rahvakild. Väidetavalt olla sealkandi esimesteks asukateks vikuaja lõpus vadjalased. Paar sajandit hiljem hakkas sinna aina enam saabuma venelasi, kes segunesid kohalikega. Nii tekkiski uus ja kohalik kultuur.
Poluvernik tuleb venekeelsest sõnast “poluverujušhi” ehk maakeeli siis poolusklik. Ja miks poolusklik…. aga sellepärast, et nad võtsid omaks luteri usu pidades samas kinni paljudest vene tavadest. Nagu näiteks… kandsid venelikku riietust, kandsid riste kaelas, lõid venelaste kombel risti ette, rääkisid eesti – vene segakeelt jne jne.
Tänapäeval on see kultuur praktiliselt hävinud kuna nad on eelmise sajandi jooksul eestistunud.
Kalavärgi näitus on siin ka päris äge ja tasus vaatamist. Salvo kelk on isegi kalameeste seas populaarne olnud 😉
Muidugi on siin päris palju vaadata ka loodushuvilisel. Ah jaa väikse eelinfo sain juba ka uue näituse osas. See tõotab ka tulla päris põnev 😉
-
Emumäel pesakonnaga.
Pidime ükskord pesakonnaga korra maale minema asju ajama ja siis vanaema ärkas, et vot tema pole kuskil käinud tahaks kah ringi trippida 😀 😀 Egas midagi tegime kiire tripi Emumäele, uurisime vähe puukujusi ja turnisime vaatetornis. Eks vanainimesel võttis üles saamine vähe aega aga ära sai käidud ja pilk ümbrusele peale visatud. Poiss leidis sealt omale “sõbra” ka 😀 😀
Kui juba seal kolada siis vaatasime veidi ringi mujal kah. Seal päris mitu RMK ilusat lõkke ja ööbimiskohta. Lõpuks olid vanaema lühikesed jalad veel lühemaks kulunud ja võtsime suuna koju tagasi 😉 Vot kui vähe on mõnikord õnneks vaja 😀
