-
Leedus luusimas
Sai ükspäev tiba Leedus luusitud.. Nagu ikka siit padavai mööda E67 minema. Õnneks kuskil piirikontrolli pole saab sügada ühe jutiga niikaua kui jaksad 😀 Esimene Leedu traditsiooniline peatus 19-ndal. Väike söök ja jalutuskäik pisikeses loomaaias kus linnarahvas saab näha igasugu elukaid 😀
Kui kõht täis, jalad sirutatud panime padavai Šiauliai poole.. Seal pidavat miski ristimägi olema kuhu kõik riste kokku veavad… Kurrja oli neid seal ikka natuke kokku veetud jh. Turistinänni müüv tädi ütles, et neid pidavat seal olema üle 200 000 nu ei usu… Kes neid ikka luges 😉
Edasi kimasime kuskile karup… pidavat hea telkimiskoht olema.. Isegi oli täitsa talutav telkimisala omaette, kämps omaette. Tõmbasime paari eurtsi eest telgid püsti. Käisime söömas ja kobisime kotile..
Hommikul kui pestud-kustud-kammitud kimasime Palangasse. Hommikul oli rand suht inimtühi. Samas promenaadil käis hull elu
Lõuna ajal mõtlesime, et peaks ikka Kura säärel ka käima.. Kimasime Klaipedasse, sealt laevaga viuh Kura säärele. Luusisime veidi ringi. Käisime meremuuseumis ja vaatasime delfinaariumis etendust… Krt delfinaarium on neil lahja…. vastikult pime. Piiteri oma on hoopis teine tera
Kui Kura säär inspekteeritud, laevale ta telkima tagasi… Hommikul padavai kodupoole. Lätis tegime väikse kõrvalpõike Rundale lossi. Täitsa vägev mulje ja tasus igaljuhul vaatamist
-
Vormsi
Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.
Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.
Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.
Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.
Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.
Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.
Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉
Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉
-
Osmussaare militaarobjekt nr 314
Osmussaarel luusides sai põgusalt kolatud militaarobjektidel. Kahju, et kodutöö jäi tegemata selle Osmussaare militaarobjekt nr 314 osas. Seal pisikesel saarekesel on üllatavalt palju seda säilinud heas konditsioonis. Ülejäänud Eesti samalaadsed objektid on ikka tõsiselt paljaks roogitud metallist. Kõigepealt vaatasime põgusalt ühte 180mm kahurialust. Sinna peaks käikudesse sisse ka saama aga sel korral jäi käimata. Nendel patareidel on täitsa oma numeratsioon nr. 314, 315 ja 316. 316 asub Hiiumaal, 315 Saaremaal ja 314 Osmussaarel. Nüüd on mul siis kõik need kolm läbi käidud.
Hiiumaa ja Saaremaa omadesse kahjuks sisse luusima ei saa, need servani vett täis. Kuigi ma saan öelda, et Saaremaa oma pumpasime tühjaks ja all on ka käidud. Selle kohta saab lähemalt lugeda siit. Osmussaarel saab luusida nii ülemisel kui ka alumisel korrusel. Trambid trepist alla ja võid uurimist alustada. Alumine korrus jäi seekord luusimata, seal ka vesi aga mitte palju nii ehk ca meetri jagu. See alumistel korrustel turnimine jäi seekord tulevikuprojekti. Aga isegi ülemisek korrusel oli vaadata nii, et anna olla. Metall varastamata 😀 😀 Isegi voodid on sees alles. Huvitav oli, et laes oli säilinud isegi spinklerisüsteem ja valgustid. Sees luusides tuleb muidugi jalge ette vaadata, et korrus allapoole ei saja nii nagu Saaremaal juhtus.
Kahuri all oli näha isegi pöördemehhanismi detaile jne. See on siiani Eestis kolatud militaarobjektidest kõige põnevam olnud just oma säilivuse osas. Võtsin juba plaani uue tripi sinna, et seal alumistel korrustel ka luusida. Ühesõnaga seal ikka on mida vaadata.
-
Osmussaar
Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉
Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased.
Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.
Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉
Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.
Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.
Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.
Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.
Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉
Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekojaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.
-
Sagadi – Ilumäe
Mõnda aega tagasi sai luusitud Palmse – Ilumäe kandis. Seekord siis Sagadi – Ilumäe 😀 😀 Kolistasime mööda parki, vaatasime lillepeenraid ja muud mudru. Päris äge pink oli tehtud tiigi kaldale vanast kännust 😉
Põikasime mõisa sisse kah. RMK on siin ikka viitsinud korralikult vuntsida. Seekord kahjuks igalepoole sisse ei lastud, väidetavalt olla remont osades ruumides. Mäletan, et kunagi oli seal päris põnev jahituba kus oli sarvedest tehtud mööblit. Enam seda ei pidavat olema. Huviline saab paari pilti sellest näitusest vaadata ühes varasemast postitusest.
Kui juba seal siis tuleb ju ikka metsamuuseumi ka sisse vaadata. Kuigi seal päris palju käinud aga alati on lootus midagi uut näha 😉 Seekord veel uut näitust ei olnud aga ehk kunagi tuleb. Üks ja sama püsinäitus tüütab ära.
Ilumäele oli vahepeal siginenud nimeline pink. Tegime kiire tiiru kalmistul, vaatasime mis uut. Kurja keegi üritab seal ilgelt suurt platsi betooni valada, huvitav mismoodi ta selleks loa sai…. või on tegemist tuima omavoliga nagu enamus kalmistutel tänapäeval käib. Kuigi seadused ja eeskirjad panevad tänapäeval palju piiranguid aga kes neist hoolib. Päris tihti puutun sellistega kokku ja proovi sa siis neile seletada mida võib ja mida mitte…. Kahju muidugi, et kalmistud on muutunud edevuse laadaks… “mul on suurem kui sul” mentaliteet lööb välja juba kalmistutel ka. Keegi oli vahepeal võtnud vaevaks ka siinse roosristi ära puhastada. Hiljem muidugi kuulsin külarahvalt, et sealsel kalmistul käib mingi kana kitkumine koguduse ja kalmistuvahi vahel. Kogudus pidavat arvama, et kalmistuvaht pole mittekeegi ja ta ei pea midagi teadma mis kalmistul toimub, kes maetakse, kuhu jne. Sellisel juhul polegi midagi imestada. Kas see tegelikult ka nii on ei tea, aga ilmselt jutud ei teki tühjalt kohalt…. Mingi iva on.
-
Seiklused lõunaosariikide kalmistutel.
Tavaliselt sealkandis ainult väiksemad tööd ja saab ühe päevaga hakkama. Seekord läks vähe pikemalt ja olude sunnil tuli kasutada nii kohalike kohvikute kui ka kalmistuteenuste pakkujate teenuseid. Aga need kogemused pole sugugi rõõmustavad vaid pigem kehvad ja kummalised.
Sai toimetatud sealkandis õige mitmetel kalmistutel ja natuke kohalikku hingeelu uuritud. Huvitav, et muidu on kisa palju, et kliente pole ja toitlustajad elavad kõik peost suhu. Reaalsus näitab aga hoopis midagi muud. Ilmselt elatakse liigagi hästi, kõikvõimalikke kohvikuid ja baare on igal nurgal. Aga proovi sa sealt nädalavahetusel süüa saada…. Enamus neist nädalavahetusel kinni. Jäi mulje, et kohalik elu väga hea ja nädalavahetuse turistide, puhkajate jne horde toitlustada pole vaja… Varem ka selle asjaga sealkandis trippides kokku puutunud aga väga tähelepanu ei pööranud sellele. Tundub, et see ongi mingi Lõuna – Eesti kiiks. Põhja – Eestis kohtab sellist jama suhteliselt harva, et söögikohad nädalavahetustel kinni.
Ja teine väga kehv ja kummaline teema tuli ilmsiks. Tavaliselt me kalmistul katsume ise ilma vahendajateta asjad korda ajada. Seekord aga tööd suht suuremahulised ja vahepeal tuli EMOsse lipsata näppu õmblema. Kurivaim kivi kukkus näpule nii hästi, et ainult 5 õmblust 😀 😀 Seetõttu mõtlesime kasutada mõnda kohalikku teenust. Egas midagi võtsin kalmistute teadetetahvlid ette. Need otsast lõpuni tihedalt teenusepakkujate kuulutusi täis. Mul oli lihtsalt paaril platsil vaja liiv vahetada. Hakkasin siis näpuga järge ajama ja liivatoojaid läbi helistama. No neid kuulutusi ikka jätkus…. Aga…. Kes ei võtnud telefoni vastu ega pole ka tagasi helistanud. Kes ütles, et nemad liiva ei vaheta kuigi kuulutuses selgelt kirjas, et vahetavad.
Muidugi oli ka selliseid halajaid, kes kukkusid kohe halama, et 10 km sõita on väga pikk maa, neil bensiiniauto, kütus kallis jne jne. Kurja küll, mis see mind kotib, et sul bensuauto ja kütus kallis… Kütus ja kõik muu on juba hinnas nagunii. Mida sa topid oma kuulutust üles igale kalmistule kui sa tegelikult seda teenust ei tee kuna sul bensiiniauto ja küts kallis 😀 😀 Lõppkokkuvõttes sai läbi helistatud kümmekond liivavahetuse teenuse pakkujat aga liiva ei saanudki. Väga kummaline teema ja siis kohalikud virisevad, et pealinnakad käivad neil nende tööd ära võtmas 😀 😀 😀 Polegi midagi imestada miks pealinnakad seal, kui ise tööd ei taha teha. Kui pakud neile tööd ei sobi, ilmselt elu ikka väga hea ja tööd tegema ei pea.
-
Teletorn ja botaanikaaed
Lapsevanem avaldas arvamust, et võiks käia teletornis. Nu ega midagi tegime väikse tiiru ära. Viimati käisin teletornis aastaid tagasi koos Piiteri külalistega. All oli mingi evolutsiooni näitus, päris huvitav teema. Pimedusega löödud saavad sealt uurida kust ja kuhu inimesed rändasid 😉 Tegime resto rõdul väikse tiiru ja uurisime ümbrust. Resto ise oli samuti saanud uue ilme.
Ülevalt paistis, et botaanikaaias on olümpiarõngad 😉 Seda oli vaja kohe uurima minna. Ennem ikka väike kohv ja kook ka, et ikka käia jaksaks 😉
Botaanikaaias käisime uurisime neid teletornist paistnud rõngaid. Need olla botaanikaaia kingitus teletorni 40 sünnipäevaks. Sebisime piletid ja läksime luusisime mujal botaanikaaias ka. Idee poolest kui külastada korraga nii teletorni kui botaanikaaeda on mõistlikum osta komplekspilet. Viimati kolasime botaanikaaias poisiga sügisel. Siis sai uuritud ka näitust aga seekorda igalepoole ei saanud, palmimaja remondis. Putukate pesakast täitsa toimis ja askeldamine käis 😉
Õues sai uurida potipõllumajandust, lapsevanemal oli kohe tükk aega tegemist selle uurimisega 😉
Uurisime niipalju kui sai troopikamaja. Kilpkonnad olid isegi siin vaikselt toimetamas.
Lõpuks väike tiir ka rosaariumi. Ilusad lilled aga kahju, et tänapäeval on aretatud ainult õit mitte lõhna. Väga vähesed vanad sordid veel lõhnasid. Minu jaoks on 0 emotsiooni kui lilledel pole lõhna. Minumeelest need kaks asja käivad ikka koos, eriti rooside puhul. Lõpuks sai vanaemal luusimisest isu täis ja ütles… nüüd on tema vanad silmad teletorni ja botaanikaaia ära näinud 😉
