-
Veel natuke pidurit kiiresse temposse
Mõnda aega tagasi sai keraamikat näpitud ja lubatud, et kordame 😉 Nüüd see siis käes. Vidinad ahju ja tuli räästasse 😀 😀 Kurja termomeetri saime peaaegu põhja.
Näppisime ahju lahti, seal sees ikka päris soe vist. Keraamika täitsa hõõgus… Ja tulemused päris ägedad. Peab vist veel kordama 😀 😀
-
Kolm asja mida peaks teadma hauaplatside kujundamisel
Panen siia spikriks kirja paar mõtet mida saab kasutada hauaplatsi kujundamisel. Hea tava kohaselt peaks kalmu kujundamise põhireeglina kasutama kalmistul väljakujunenud kujunduspõhimõtteid järgides seadustes, määrustes, eeskirjades sätestatut. Kui enamjaolt panevad need paika piirid hauaplatsidele, siis nii mõnelgi kalmistul võivad olla kehtestatud ka kohustuslikud reeglid. Paraku ei taha omaksed hauaplatside kujundamisel neist midagi kuulda ja ega ei viitsita ka. Nii ilmuvadki kalmistutele platsid mis ei kannata mingisugustki kriitikat. Aga eks ilu on ikka vaataja silmades. Enne platsi kujundamist võiks võtta aega ja lugeda läbi vastava kalmistu kasutamise eeskiri ning kalmistul ringi jalutades ammutada inspiratsiooni. Kui internetist ei viitsi eeskirju otsida siis lugege seda kalmistu väravas olevalt teadetetahvlilt.
Julgen väita oma kogemuse põhjal, et need on olemas valdaval enamusel kalmistutest. Võib minna ka lihtsama vastupanu teed, helistada kalmistuvahile ja uurida asja. Seda viimast kasutada on nii ja naa. Oma töös kooskõlastan alati renoveerimistööd kalmistu haldajaga, et vältida hilisemaid arusaamatusi. Kui näiteks tellija soovib platsile titaanist piiret aga eeskiri ütleb, et võid teha ainult alumiiniumist siis nii see ka on. Emotsioone sellest on nõrkemiseni.
Enamjaolt on kalmistuvahid eeskirjade ja nõuetega vägagi kursis ja oskavad nõu anda. Aga on ka vastuseid… ooot mis?? Meil on miskid eeskirjad või??? pole kuulnudki. Olen saanud ka vastuseks, et jah meil on eeskirjad mis keelavad mõnda asja aga mul p… (siin käib see rumal venekeelne sõna 😉 ) tehke mis tahate. Mõnesmõttes on tal isegi õigus. Tema ju ei vastuta teie hauaplatsil korraldatud “porno” eest. Aga kui jamaks läheb, siis on ta esimene mees kes tuleb ja kangi teie “nägemuse” järgi hoole ja armastusega rajatud kuldsesse Swarovski kristallidega kaetud piirdesse lööb ning väikse sunniraha kah välja kirjutab. Väga paljud omavalitsused on oma kalmistu kasutamise eeskirjad kaasajastanud ja seadnud kindlad piirid mida tohib ja mida mitte.
Kui tulevikus on teie platsile plaanis veel kedagi matta siis võiks järgida järgmist reeglit…. Kõik hauarajatised võiksid olla lihtsalt eemaldatavad, sest matmist takistavate hauatähiste ajutise kõrvaletõstmise ja tagasi paigaldamise kulud tuleb teil katta. Mida kindlamalt ja keerulisemalt on hauarajatised ehitatud seda aeganõudvam ja kulukam on neid lammutada või taastada. Mõnda asja ei saagi endisel kujul taastada ja peate kogu platsi ümber kujundama. Paljud sellised monoliitsed piirded aitab “lammutada” ka loodus
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui ise ei jaksa või ei oska teha siis otsige omale sobilik teenusepakkuja kes asja ära korraldab. Sellega on ka nii ja naa. Kindlasti on palju tegijaid kes on seaduste ja eeskirjadega kursis kuid kipun arvama, et teatud hulk töötab siiski põhimõttel “Kas tohib või ei, oluline on tellijalt papp kätte saada” Kas lihtsalt pole aimugi eeskirjadest või vilistatakse neile, sest nemad ei vastuta millegi eest. Lõppkokkuvõttes vastutab platsi kasutaja asja eest.
Kalmistutel toimetades on päris tihti ligi astunud mingid suve mehed ja pakkunud teenust kõikvõimalike imeasjade tegemiseks. Kes pakub survepesuriga juba kihiliseks lagunenud paekivipiirde pesu, kes traatharjaga poleerpindade puhastust jne. Hind on küll odav aga kus on garantii töö kvaliteedis. Omast kogemusest saan väita, et mõni tellija on meie pakkumist kalliks pidanud ja tellinud teenuse odavama tegija käest. Aga ringiga on ikkagi tagasi jõudnud meie pakkumise juurde, sest odavama tegija töö vajas üle tegemist aga praagi tegija oli kadunud nagu poleks teda kunagi olnudki. Omalgi on olnud juhtumeid kus töö käigus avastad, et hauakivil sambla alt ilmuvad nähtavale praod ja see võib kohekohe katki minna. Siis tuleb lihtsalt töö katkestada olukord maha pildistada ja tellijaga edasise osas kokku leppida. No ja kui nüüd sellist kivi survepesuriga pesta….
-
Mis saab hooldamata hauaplatsidest…
Viimasel ajal üsna aktuaalne teema on hooldamata hauaplatsid. Miks see nii on… kes seda teab… Kuna puutun ise sellega ninapidi kokku siis üritan seda seletada oma kogemuste varalt. Siin on välja kujunenud kaks enam silma jäänud teemat.
Vanemad inimesed lihtsalt ei pääse liikuma. Suuremates linnades seda probleemi väga ei ole. Aga kui elad näiteks Tallinnas või Tartus ja su lähedased on maetud Laiuse, Mäetaguse või Järva – Madise kalmistule, siis sinna saamine oma transpordivahendi puudumisel ühistranspordiga on terve päevane kui mitte kahene seiklus. Ja paljudesse kohtadesse ei saagi tänapäeval ühistranspordiga.
Teine teema on, et noored on kolinud välismaale ja neil pole sooja ega külma siinsetest hauaplatsidest senikaua kui keegi meelde ei tuleta. Veel olen kokku puutunud huvitava fenomeniga noorte seas…. Nad kardavad paaniliselt kalmistule minna, kust selline kiiks on tulnud ei tea. Ja nii jäävadki omaksete hauad unarusse.
Olen toimetamas käinud tugevalt üle poolte Eestimaa kalmistutest, isegi sellistel millest varem isegi aimu polnud. Silma jääb ikka üsna palju sildikesi “Hooldamata hauaplats” Ilmselt on see sildike ainul üks jäämäe veepealne osa. Tegelikkuses mõnel kalmistul võiks sellise sildi panna iga paari haua tagant. Aga eks see ülevaatus oleneb paljustki sellest kuidas kalmistu haldaja viitsib sellega tegeleda ja kui kalmistul on piisavalt ruumi siis väga neid sildikesi ei pandagi. Huvitaval kombel näeb pikalt hooldamata platse isegi suht uutel kalmistutel.
Üldjuhul võetakse jälgimise alla hauaplatsid mis on hooldamata olnud aastaid ja on praktiliselt metsistunud. Ja kui need on jätkuvalt aastaid hooldamata siis akteeritakse platsid. Akteerimine toimub enamjaolt nendel platsidel mis on vanemad kui 20 aastat, lühidalt öeldes kui juba akteeritakse siis see plats enam ei kuulu endistele valdajatele vaid antakse uutele. Siin pole pärast enam midagi kobiseda. Kõik on täiesti seaduslik ja sätestatud Kalmistuseaduse ning muude õigusaktidega.
Eeskirja järgi võib lugeda hauaplatsi hooldamata platsiks kui sellel on vähemalt üks allpoolnimetatud tunnus:
- Plats on tugevalt rohtunud või võssa kasvanud.
- Hauaplaat on kattunud samblaga või muutunud loetamatuks, piire läbi roostetanud või lagunenud.
- Platsile on kogunenud prügi ja langenud lehed.
Väidetavalt on Tallinnas akteerimise all ca 350 hauaplatsi. Oli neid muidugi rohkem aga osade platside omaksed siiski “ärkasid” ja tegid platsid korda. Palju on akteerimisel neid üle Eesti kahjuks ei tea, aga kui juba Tallinnas nii palju siis ilmselt on neid tuhandeid. Mis mind muidugi natuke üllatas on see, et Ida – Virumaal on selliseid platse hullult. Vene kalmistukultuur natuke teine ja nemad käivad vägagi omakseid mälestamas ning platse hooldamas. Sealkandis toimetades on neid sildikesi ikka silma jäänud aga poleks arvanud, et tegelikkus hoopis teine. Just lugesin MK-Estoniast artiklit, et Narva – Jõesuus Riigiküla kalmistul on 618 platsi jälgimise all ja akteeritud on juba 124 ning 45 neist on uuesti välja antud. See on ühe kalmistu kohta ikka väga üüratu number.
-
Vähe vaheldust kiiresse temposse
Koguaeg kiire ja eriti puhata pole aegagi, veelvähem sõpradega midagi korraldada. Aja mahavõtmine muutus juba üsnagi aktuaalseks. Kamp kokku ja tuulduma 😉 Kõigepealt ikka läbi ajaveskist. Uurisime vähe ümbrust ja ajaveski tegemisi. Siin toimetab isegi paar ringikest, enamjaolt muidugi keraamika teemalised. Isegi põletusahi olemas. Siin saab ka ürituseks ruume rentida. Aga meie läksime ajas veel veidi tagasi ja külastasime Rebala muuseumi. See igavesti äge muuseum. Kahju ainult, et lahti jube lühikest aega, paar päeva nädalas ja talvel saab siia üldse ainult külastusaja eelneval kokkuleppel. Aga iseenesest tasub seal muuseumis käia end harimas küll.
Lõpuks jõudsime ise ka Kunstikrati Suvekoolis natuke keraamikat nokitseda. Natuke värvidega mäkerdamist ja vidinad ahju sooja 😀 Hagu ikka nii alla, et leek korstnast väljas 😀 😀 Lõpuks olid asjad küpsed ja sai imetleda omi saavutusi. Päris tsill teema ajaviiteks, seda tuleb korrata 😉
-
Seenelkäik
Kodus saadeti seenele, eks ma siis võtsin seda kui korraldust 😀 😀 Mõni tuttav räägib, et seeni sel aastal pole, teine räägib jälle, et ei jõua neid metsast koju vedada. Egas midagi tuli asjale ikka ise pilk peale visata 😉 Seeni oli tegelikult küll ja küll, vähemalt seal kuhu ma sattusin.
Ilusaid värvilisi marju oli kah aga ma igaks juhuks neid korjama ei hakanud 😉 Ja üleüldse poleks saanud neid korjatagi 😀 😀 Saadeti ju seenele mitte marjule 😉 Päris huvitav märgike hakkas ka silma…. Huvitav mitu korda maaomanik loata “põrutamisele” peale sattunud on, et märk tuli panna 😀 😀
-
Peeter Suure merekindluse positsioonid Humalas
Seal Humalas ikka korduvalt kolatud aga selles maapealses maailmas 😀 Teatavasti seal on maa all Peeter Suure merekindlusega seotud teemat nõrkemiseni. Venelased suutsid omalajal selle peale ehitada uue väeosa, eks osaliselt kasutati seda vana ka ära aga enamjaolt jäi asi kasutuseta. Ja need merekindluse käikude surfid loobiti täis igasugu s…. mis sõjaväel üle jäi alates katkistest saabastest tankimootorini välja. Need surfid mis ei olnud vene sõjaväeosa territooriumil täideti sujuvalt kohalike külaelanike ja tolleaegse Ranna sovhoosi ülejääkidega. Eks nii mõnigi lõpnud lehm läks sujuvalt sinna surfidesse. Seekordne plaan oli lisaks maapealsele uurida ka maaalust neis kohtades kus vähegi saab. Ajasime seltskonna kokku, redelid ja muu varustus kaasa ja tuld 😀 😀
Õuepeal sai ajaviiteks mõni lill ja liblikas pildile püütud 😉
Juba varasemalt seal luusides olin avastanud, et ühes nõukaaegses pesuruumis on põrandasse auk raiutud ja all on näha suur käik. Nüüd oli seda vaja vähe inspekteerida 😉
Egas midagi, redel auku ja ise viuh alla. See oli üks väike kõrvalkäik mis viis suurde peakäiku. Seda peakäiku mööda sai mõlemale poole käia ca 50 meetrit st. surfideni mis olid ülevalt risu täis loobitud. Mida kõike siin käigus ei vedelenud…. Aga seda peab oma silmaga nägema 😀 Pärast kolistasime veidi ka rooduvarjendis ja selle käigus. Need käigud muidugi on päris ägedad, oleks tahtnud näha kuidas siin sees rongid sõitsid reaalselt…. või liigutati siin käikudes ainult vagonette…
Kui käikudest ja muust isu täis luusisme veel veidi ringi väiksemates varjendites ja kaevikutes mida on siin ümbruskonnas nagu putru. Kahju muidugi, et enamus neist on prügi täis veetud ja räämas. Mõni neist asub ka kurja maaomaniku maadel, üks tuli jorisema, et mis te mu maadel kolate siin. Aga peale väikest vestlust rahunes maha ja kadus minema. Üldiselt on need päris ägedad ajaloojäänukid milles tasub kolada 😉
-
Meretaguseid kalmistuid uurimas
Osmussaarel luusides sai uuritud vähe lähemalt ka kohalikku kabelit ja surnuaeda. Matmiskohana on kalmistu olnud kasutusel ilmselt 17 sajandi keskpaigast. Võimalik, et veelgi varem. Maeti peamiselt kabelist lõuna poole. Kalmistul oli igal perel oma rida, mille järjekord vastas perepinkidele kabelis. Kabeliaia väravale paigutati 1852 aastal Osmussaare lähedal hukkunud laeva käilakuju. Nõuka ajal viidi kabeliaia kivid minema ja purustati betooni täiteks. Hauatähised loobiti minema ja tõenäoliselt rüüstati ka haudu. Tänaseks ei ole säilinud ühtegi tervet hauatähist, kuid mõned raudristide maakivist alused võivad asetseda algsetes kohtades ja jälgitavad on ka mõned kalmukünkad. Kalmistul asub 1642 aastal ehitatud ja tänaseks lagunenud kabel.
Vormsi kalmistul on veidi paremini läinud, seda ilmselt ei lagastatud nõuka ajal ja laiali ei veetud. Siia maetakse veel tänapäevalgi ja vanade ratasristide kõrval näeb juba moodsat graniiti ja betooni.
Vormsi surnuaed on ainulaadne kuna siin asub maailma suurim ratasristide kogu. Neid hakati saarel kasutama 17 sajandil. Vanemas osas on hulgaliselt pae- ja liivakivist rõngasriste, väidetavalt olla siin säilinud üle 330 rõngasristi. Vanim säilinud rist on 1743 aastast ja noorim 1923-ndast aastast. Kõik ristid olla talupoegade endi valmistatud. Siin on riste äärmusest äärmusesse, nii selge kirja kui ka kirjavigadega. Sama on ka töötlusega. Enamusel ristidest on peal ka peremärgid.
See on ikka tõsiselt äge kalmistu… Jõuludeks võiks siia saada väikse küünlapaneku töö… Päris äge vaatepilt oleks kui iga ratasristi juures põleks mälestuseks küünal.



























































































































