-
Vikukilpide uus projekt.
Ükskord ammu sai ajaviiteks üks nahkkattega vikukilp tehtud. Selle tegemise kohta võib lugeda siit ja siit. Seda on nüüdseks isegi vähe pruugitud aga kui keegi ihaleb seda omale jõulukingiks peame läbirääkimisi 😉 Ükspäev sain vähe sobilikku vineeri ja mida sa ikka pimedatel õhtutel teed kui mitte kilpi 😀 😀 Ausalt…. neetidega pusida ei viitsi, et autentsem jääks, sobivad mutrid – poldid ka. Tõin poest neid peoga kohe. Ainuke asi mis poltide – mutritega tegin oli väike kuumutus, et tumedad saaksid. Kuurist paar lauajuppi ka ja läks pusimiseks.
Punane kilp hakkab juba ilmet võtma, praktiliselt veel äär teha. Mõtlen ainult kas ma seekord viitsin toornahaga seda õmmelda. Eelmine kord läks selle peale ikka hullult vandesõnu ja kõik näpud olid auklikud nagu narkari veenid 😀 😀 Kohe kohe saab must kilp ka enamvähem jonksu.
-
Jaapanlase “tuumavarjend”
Kunagi kahetuhandete alguses mingi ambitsioonikas jaapanlane hakkas keset metsi ehitama miskit konverentsikeskust või tuumavarjendit. Kes seda enam muidugi teab mis see tegelikult olema pidi. Vahepeal see teema täitsa ununenud aga ükspäev oli mingi matkasaade kust see värk vilksamisi läbi käis, siis meenus uuesti see teema. Oli isegi kuskil ajusopis meeles, et KAPO pani sellele üritusele miskipärast käe vahele, vennike tunnistati ebasoovitatavaks isikuks ja saadeti riigist välja 😀 😀 Egas midagi, tuli sportlikust huvist mõte asi oma silmaga ka lõpuks üle vaadata. Nujh sinna ikka andis kohale logistada mööda metsateid. Madala autoga sinna ragistama ei soovita minna, kõht käib vastu maad 😉 Lõpuks jõudsime ikka kohale, ega ehitis ise on küll muljetavaldav aga võsa vahelt väga välja ei paista nii nagu üks varjend olema peabki 😀 Muidugi ehituskvaliteet oli siin ikka kõvasti parem kui tänapäevastel uusarendustel.
Väidetavalt olla siin maa all 2 korrust. No ehk on ka, muidugi siin võiks ka “stebelit” teha 😉 pumbad kohale ja tühjaks… Muidugi siin üksi või pimedas koperdada ei soovita, kui üle ääre alla lajatad siis ilmselgelt omal jõul välja ei saa. Muidugi seda monstrumit vaadates tekkis hulga küsimusi… kuidas see rasketehnika sinna kohale saadi ja see hull kogus betooni. Kuhu see väljakaevatud muld pandi…
Siinsamas läheduses on ka vana talukoht mida meenutab ainult korsten ja paar lagunenud abihoonet. Muidugi huvitav oli tükk maad eemal metsa sees üks baraki moodi hoone. Algul mõtlesingi, et miski barakk aga tegelikkuses oli välipeldik kuhu lausa 10 hädalist korraga asjale mahtus 😀 😀 Iseenesest on see kohake siin päris tsill keset suuri metsi eriti neile kes privaatsust armastavad.
-
Üks äge ajalooga vineer
Vineeriga on alati üks hull sebimine, vanasti vedeles igas nurgas ja jagati rõõmuga, ole ainult mees ja vii minema. Aga viimasel ajal see enam nii ei ole, pigem saadetakse prügisse kui ära antakse. Nii mitmestki firmast käinud küsimas kus jääb hullult üle pakendivineeri aga ei anta midagi. Isegi raha eest mitte. Mingi väga karm käsk “ladvast”… kõik tuleb konteinerisse loopida ja prügilasse saata. Ei tea miks see nii on kui asja oleks võimalik tegelikult taaskasutada. Hull raiskamine käib.
Samas laste töötubade jaoks uut vineeri osta pole probleem aga see on päris kallis ja seda kulub palju. See omakorda ajab õpitoa hinna kõrgeks. Ükskõik kuidas sa ka ei säti nagunii läheb tahvlist tubli kolmandik raisku. Lõppkokkuvõttes, et töötuba laste jaoks ei läheks ülemäära kalliks tuleb katsuda sebida teise ringi vineeri 😉 See on ka igati mõistlik taaskasutus prügimäele saatmise asemel. Suvel ikka väga tihti kogesin sellist prioriteetide nihkes olemist. Lapsevanemad jalutavad ringi käed õlut täis ja siis kui laps küsib viiekat õpitoa jaoks, kus saab ise midagi oma kätega meisterdada siis peetakse seda väga kalliks 😀 😀 Kui juba praegu ei raatsi oma pensionifondi investeerida mida sa siis tulevikus saada tahad.
Puht juhuslikult sattusin ühe vana maja kapitaalremondile ja küsisin töömeestelt kas ma võin selle vana vineeri mis nad seinast maha kougivad ja prügikonteinerisse viskavad omale võtta. Küsiti kohe mille jaoks… Seletasin teema ära ja ülla-ülla töömehed olid väga mõistvad. Ütlesid, et nad siis vineeri konteinerisse ei viska vaid panevad seina äärde virna, võtku ma niipalju kui vaja on. Tarisin selle virna koju joonistasin tuimalt ringid peale ja kukkusin kilpideks saagima. Vaatasin küll, et vineeril templid peal nagu ikka ja ei pööranud sellele tähelepanu. Üldjuhul igal vineeritahvlil tootja tempel peal. Midagi jäi sellest templist siiski sügelema 😀 kuskilt koitis, et Luterma oli ju EW aegne vineeritehas. Egas midagi google aitab 😀 😀 Kurja, tuleb välja, et ilmselt see vineer ongi toodetud enne II maailmasõda A.M. Lutheri aktsiaseltsis. Mis 1940 aastal natsionaliseeriti ja sõjas kõvasti hävis. Peale sõda tehas taastati ja sellest sai uuesti vabrik. Aastatel 1945–1968 kandis vabrik nime Tallinna Vineeri ja Mööblivabrik, 1968–1993 Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat (TVMK) ja 1993–1996 — AS Marlekor. Vot nii, et nüüd kasutame õpitoas kilpide meisterdamiseks ajaloolist EW aegset vineeri.
Vot sellised vahvad juba lakitud kilbid saab sellest vineerist. Eks enne jõule Viikingite külas õpitoas näeb mida lapsed nendest toorikutest teha oskavad 😉 Nüüd mõtlen mis jääkidega teha, kas meisterdada nendest ka midagi või kütta ilma soojemaks.
-
Koeru kirikuaed ja von Tollide kabel.
Tegime lapsevanemaga aega parajaks ja luusisime vähe Koerus, mõtlesime ehk saab sisse põnevaid laemaalinguid vaatama… Peaks ju teeliste kiriku raames lahti olema aga ei midagi, kahjuks kinni mis kinni. Koeru kirik pidavat olema üks Kesk- Eesti vanemaid kirikuid, ehitusajaks peetakse 13 sajandi teist poolt. Mõnda aega tagasi avastati siin 13 sajandil loodud ja hiljem ülemaalitud seinamaalingud ja õige mitu aastat möllasid siis suvepraktika raames kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna üliõpilased. Spetsialistide sõnul olla vanasti kirikud oluliselt värvilisemad kui seniajani arvati. Siinsed maalingud on rikkalikud ja väga hästi säilinud kõikides võlvides ja teist nii ägedat maalingutega kirikut teist pole. Egas midagi tuleb siiakanti uuesti asja teha. Kuna sisse ei saanud siis tegime väikse tiiru kirikuaias. Kurja küll ilgelt nõme, et siia on lastud terve joru tänava äärekivist piirdeid teha….. Ma arvan, et kirikuaias nüüd kull neid olema ei peaks.
Keegi oli pannud pesakasti hauakivi alusele, päris äge installatsioon muidugi. Huvitav kas mõni linnuke seal pesitseda ka julgeb. Ja muidugi hakkas silma ka üks põnev raudrist, sellist pole veel varem kohanud kuskil.
Kui kirikuaed uuritud käisime vaatasime von Tolli kabelit kah. Siinkandis luusinud nõrkemiseni aga Aruküla mõisast ja põnevast kaevumajast pole kaugemale saanud. Seekord siis sai see teoks. See matusekabel restaureeriti korralikult 1996 aastal ja tegelikult tahaks juba uuesti kõpitsemist nii mõnestki kohast. Huvitav , et siia on maetud peale von Tollide ka üks seltsidaam 😉 Peaks ükspäev sinna sisse ka katsuma saada. Kohalikust muuseumist pidavat olema võimalik seda sebida. Tegelikult on Järvamaal terve joru põnevaid muuseume millest ilmselt enamusel aimugi pole.
-
Rõngu linnus
Sai Rõngu kandis õige mitu päeva asjatatud, ega siis saa jätta tutvumata kohalike vaatamisväärsustega. Rõngus muidugi veel peale linnusevaremete ka pillimuuseum aga sinna ei jõudnud 😀 😀 Rõngu linnus olla ehitatud 1340 aga kes seda enam mäletab 😉 Keskajal kuulus linnus Tödwenitele, hiljem jesuiitidele, kes tegid sellest oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558 toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel, linnus käis käest kätte ja linnus purustati.
Tänapäeval on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati omalajal Suure-Rõngu lossi ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit eemal. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, Eesti päritolu kindral Carl Friedrich Tenner. Linnus iseenesest kaitses teederisti, kus Tartust tulev maantee hargnes seal Viljandisse ja Riiga minevaks maanteeks, millega omakorda ristus Rannu-Otepää maantee. Siinsamas on ka mälestuskivi Stella Pahapillile kes kinkis ca 14 ha suuruse lossimäe pargi Rõngu vallarahvale. See tuli Stellale tema eelmise abikaasa Ants Erik Kersoni (1918-1981) tagastatud päranduse kaudu, kes ise oli mõisa ja maatüki omanikuks saanud oma isa Erik Kersoni (1881-1921) läbi. Erik Kersonile anti see maa riigi poolt EV algaastail, seoses tema teenetega Vabadussõjas.
-
Narvast Narva-Jõesuusse.
Asjatades Narva kandis tuli idee vaadata mida põnevat on Narva ja Narva – Jõesuu vahelisel 15 km pikkusel maanteejupil. Varem sealtkaudu sõitnud küll aga peale tankipostamendi pole eriti midagi uurinud. Võtsime nüüd teadlikult selle väikse maanteejupi ümbruse uurimise projekti. Mõtlesime mis see jupp siis ka ära ei ole aga…. No ei ole Eestis ilmselt teist sellist maanteed kus niipalju vaadata on 😀 😀 Maantee ise muidu värskelt korda tehtud ja vinksvonks. Esimese peatuse tegime kohe Sutthoffi pargi juures. Siin asub saksa sõjaväelaste surnuaed. Saksa sõjavägi rajas siia kalmistu juba 1943 aastal ja siia oli maetud ca 4000 langenut. Peale sõda lükati see kalmistu muidugi maatasa aga 1995 aastal sondeeriti pinnast ning hauad taastati. Tänapäeval on siia ümber maetud ka mujal Eestis langenud või vangilaagrites hukkunud saksa ning saksa poolel võidelnud muudest rahvustest langenud sõdurid. Plaan oli siia ümber matta ca 15 000 identifitseeritud sõdurit.
Veidi edasi Saksa sõjaväekalmistust asub Narva garnisoni kalmistu. Rajati see Vabadussõja Garnisoni kalmistu 1919 aastal aga ametlikult avati 1921 aastal, kui kalmistu keskmes valmis monument. Vabadussõjas Narva all hukkunud võitlejaid mälestava skulptuuri autor oli kujur Voldemar Mellik, postamendi koos trepistikuga kavandas kohalik kunstnik Rudolf Sajor. Tartus kunstikooli „Pallas” töökojas valatud betoonist monument kujutas endast üksteist embavaid leinajaid, postamendil paiknesid malmivalus tammepärjad ning tahvlid tekstidega. II maailmasõja käigus sai monument küll kannatada, kuid suuremas osas siiski säilis.
Hävitati see ilmselt esimestel sõjajärgsetel aastatel kuigi monumendil on kiri, et hävitati 1940 aastal. 1960 aastatel murti kalmudelt maha malmristid. 1970 aastatel hävitati Jõesuu tänava laiendamisel väravapostid ning lükati segi teepoolsed hauad. 1995 aastal asuti Vana-Narva Seltsi eestvedamisel kalmistut taastama. 1996 aastaks valmis skulptor Ants Viitmaa ja arhitekt Ants Melliku (Voldemar Melliku poeg) osalusel ka mälestusmärgi koopia. Hävinud metallriste kalmudel teadlikult ei taastatud, osa originaalriste pidavat olema Narva muuseumis. Muru seest välja turritavad ristide roostes köndid sümboliseerivad ilmekalt Narva linna ja kogu Eesti ajalugu. Ükskord peab minema Narva muuseumi uurima kas ikka on seal need ristid olemas.
Veidi edasi garnisoni kalmistust on monument mis on püstitatud Põhjasõja ajal Narva lahingus 1700 aastal langenud vene sõjaväelaste mälestuseks lahingu kahesajandal aastapäeval 19. novembril 1900. aastal. Monument sai II MS tugevalt kannatada ning restaureeriti 1950 aastatel.
Järgmiseks on tee ääres mälestusmärk Igor Grafovile kes sooritas siin kangelasteo. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203 õhutõrjepolgu seniitkuulipildurite rühma komandör, kui 1944 aasta veebruaris õnnestus tema allüksusel Narva jõgi ületada ja rajada Vaasa küla juures sillapea, mille eesti SS-diviisi üksused likvideerisid 6 märtsiks. Igor Grafov langes lahinguis 22 veebruaril ja on maetud Kingissepas ühishauda. Kõik muidu hea aga siin näeb juba seda “kultuuritoojate kultuuri”, kõik praht loobitakse mälestusmärgi taha võssa selle asemel, et prügikasti panna.
Nats edasi on juba järgmine monument. Seekord siis Tank T-34 postamendil. Monument avati 1970 aastal kohas kus pealetungiv Vene armee forsseeris Narva jõe. See on veel viimane sellelaadne monument Eestis.
No ega siin maanteel saa autoga hoogu üles võtta kui juba järgmine asjandus tee ääres. Seekord siis mälestusmärk sõjameestele kes andsid oma elu võitluses fašismiga.
Veidi edasi eelmisest monumendist on Vabadussõja monument, see püstitati 1935 aastal Riigiküla lahingu ja I jalaväepolgu mälestuseks kes lõid siin venelased tagasi jõe idakaldale. Monument lasti õhku okupantide poolt 1941 aastal ning taastati 2014 aastal.
Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, siinsel kalmistul asuvasse ühishauda on maetud 1944 aasta veebruaris-märtsis peetud lahingutes ning sama aasta juulis jõe forsseerimisel ja järgnenud lahingutes hukkunud sõdurid. Mälestussammas püstitati 1956. aastal. Siinsamas asub ka Vabadussõjas langenute mälestussammas. Selle valmistas insener Vaher professor A. Adamsoni kavandi järgi. Sammas avati 1926 aastal. Mälestussamba vaskplaat kirjaga „1918 – 1920 VABADUSSÕJAS LANGENUILE” kadus sambalt juba enne sõda. 1991 aastal kinnitati vaskplaadi kohale samasuur graniittahvel.
Narva – Jõesuus uurisime põgusalt esimest kuurhoonet mis ehitati 1882 aastal. Ehituse algatajaks oli tollane Narva linnapea A. Th. Hahn, kes oli ise ka projekti autor. Hoone oli rikkaliku dekooriga, rohkete rõdude ja sammaskäikudega puitehitus. Kuursaali hoonet on iseloomustatud kui maalilist ning üldmuljelt õhulist ja läbipaistvat. Hoonel asus torn, millest avanes lai vaade ümbruskonnale. 1910 puhkenud tulekahjus hävis puidust hoone täielikult. Uue hoone projekteerimine ning ehitamine toimus väga kiiresti 1911 – 1912 aastatel. Projekti autoriks oli tuntud vene-poola arhitekt Marian Lalewicz. Suur osa kuurhoonest lõhati 1944, säilinud tiib korrastati oluliste muudatustega nii välis- kui sisearhitektuuris 1950 aastate lõpus. Põles 1990-ndate alguses ja siiani taastatud ei ole kahjuks. Uurisime veidi ka kunagise pansionaadi “Iren” asukohta. See oli omalajal väga muljetavaldav ehitis. I MS ajal oli seal hospidal ning peale sõda oli see Politseiameti puhkekodu. II MS ajal hoone hävines ning seda ei taastatud.
Lõppkokkuvõttes tegelikult ei jõudnudki kõike uurida mis selle maantee servas asus. Vaatamata jäi veel Riigiküla, Narva vangilaagri, Peetri, Siivertsi ja Saksa-Soome kalmistu jne. Seega tuleb veel korra luusima minna. Huvitav kogu selle asja juures oli see, et nö. suht venemeelses keskkonnas ei olnudki Vabadussõja mälestusmärgid rikutud või soditud…. Ja neid seal ikka jätkus.
-
Lahemaal luusimas
Eks siinsamas koduümbruseski ole veel avastamata kohti küll ja küll. Muuksi linnamäel ja hundikangrutel sadu kordi käidud aga sealsamas lähedal Turje keldris on veel käimata. Üks pesakast hakkas silma mida ilmselt oli rähn üritanud oma korteriks sebida 😉
Sinna muidugi suht s… minna ka. Üle eramaade minek ja seal on üks lahtiselt hulkuv koer, kes tahab vahel tüli norida. Päris head vaated on sealt klindiservalt ümbrusele. Vikuajal oli ilmselt meri siinsamas klindi all.
Turje kelder on Lahemaa neljas juga, vee langus on siin ca 4 meetrit. Juga on natuke eriline seetõttu see langeb alla liivakiviastangult. Enamus jugasi laskuvad paekiviastangult. Joa all on väike koobas mis eemalt meenutab keldrit sellest ilmselt ka nimi. Kuigi teadjamad räägivad, et nime on juga saanud klindil asuva Turje talu järgi.
Koopa kohta liigub rahvasuus palju legende, see olnud Vanapagana viinakelder. Vee asemel nirisenud kaldast viin, millega imekaunid sortsineiud äritsesid 😀 😀
Tuuritasime veel veidi ringi ja uurisime kohalikku rannaelu. Õige mitmeid paatidest tehtuid varjualuseid kohtas sealmail.
